Kuidas teil, Maimu Berg kirjutamine hakkas, millal ja miks nii palju, kui ma ennast mäletan, olen ma kogu aeg kuskile midagi kirjutanud kas enda jaoks või teiste jaoks või lihtsalt paberit nähes kirjutama hakanud. Ilmselt mõtlemata, miks ja nüüd on siis mõtlematuse tulemused nii kaugele et nagu natuke isegi kirjanik veini on võetud, üks intervjuu Te olete vastanud, et kirjutamine on üks võimalus välja elada endast seda osa, mida teistmoodi ei saa. Kas te olete nüüd saab kirjutades selle osa, mis teid on piinanud, välja elada? Oh ma arvan, et mul on neid asi veel küll ja küll ja see, mis ma kirjutanud olen, ongi kindlasti üks väljaelamise võimalus olnud, aga ma loodan, et ma saan seda võimalust kasutada, sest nagu ma ütlesin, on pika elu jooksul kogunenud küllalt seda, mida välja elada pole söandanud või osanud või tahtma. Teie romaani raamatu tagaküljelt on lugeda, ütlete, enda kohta vahepeal kirjutanud üritasin visata, aga saamatult perekonda luua. See oli õpetlik aeg küll. Ent asjata ei öelda. Ei päeva, Reata pik kirjutamata olek on teinud mind õelaks ja sentimentaalseks. Kui te nüüd pikemat aega juba kirjutanud olete, kas see õelus ja sentimentaalsus hakkaks siis välja saama ja tõepoolest õelus maheneb ja sentimentaalsus Kaiust ei süvene, kuigi aastatega tavaliselt inimesel ta süveneb või vähemalt mulle endale tundub nii. Ja tekib mingi süntees võib-olla nendest kahest äärmusest. Võib-olla see on parem kui, kui ütleme, äärmine õelus kriitikas ja ja tugev sentimentaalsus ilukirjanduses. Nüüd ma olen palju leebem kriitik kui alguses. Ja palju vähem sentimentaalne, oma meelest ka kirjanik. Kuidas te sellesse suhtute, et teid on võrreldud Krossi ja Aino Kallasega? Et on öeldud, et te olete väga hea jutukirjanik, mis nüüd mina kallas, vaeseke ei saa enam suhtuda ja kuidas Kross suhtub seal teine asi. Ma ise nõus kõigega, kui, kui nii arvatakse. Ma ei ole kunagi küll mõelnud seda, mida ristunud seal ütles, et krossi loorbereid mulle rahu ei anna, annavad küll rahu. Ja ma ise loen teda meelsasti, noh, eks see teeb mulle augu, mind võrreldakse nii suurte suurustega. No ise ma pigem peaksin ennast Vilde tüüpi jutukirjanikuks, aga see oleks kahjale liiga kõrge võrdlus. Aga midagi lähedast yldele, keda ju kunagi ei ole, ei tea kui sügavaks ja ei tea kui psühholoog loogiliseks peetud. Et rohkem just jutukirjanikuks teie kaks romaani, mis ilmuvad, on, kuidas nad sündisid, kas oli teada see, see teil juba enne või toimus kõik kirjutamise ajal, nii et endalgi oli põnev. Nii ja naa. Põhiplaanis oli teada, aga, aga mina niisuguseid skeeme ei ole osanud kunagi ette teha. Et mis nüüd juhtub ja mis siis peab juhtuma. Põhi niisugune sündmustik ikka kasvab väljakirjutamise ajal. Siiamaale on võimud, et ei teagi alati ette, mis, kuhu käänab, kuigi oled ka planeerinud, ühtepidi, aga kirjutamine ma ei tea, mingi nagu võim veab seda kätt, kirjutab natuke teistpidi. Tavaliselt ma tahan kirjutada väga ilusaid ja armsaid lugusid, aga välja tuleb ikka midagi koledat. Paha sellest olete kirjutanud ka oma jutustuses Veskitont, need ilmselt seal siis nagu päris isiklik jutustus. Ei no nii küll ei ole, see asi ka ei ole, riskis elamule. Hea meelega läheks, aga ma ei ole isegi näinud niisugust veskit, kuhu minna ja ühtepidi ja teistpidi vaevalt et ma seal hakkama saaksin. Ma olen väga mugav ja laisk ja linnastunud inimene, nii et see jääb ainult romantiliseks sooviks On kiidetud teie ilusat lauset. Kas selle lause sind on spontaanne või näete te tema kallal palju vaeva? Kirjutate te palju läbi? Ei vaevama, ei näe, häbi öelda või võib-olla ei olegi siis ta hea öelda, aga aga harva juhtub sedagi, et ma lauset üldse parandan ja kui parandan või mõtlen, et peaks nii muutmas, näen, et tegelikult nii ta ongi kirja pandud. Ilmselt see, mis tuleb, on kuskil ikka ennem valmis saanud, et et see kirjapaneku on nagu see kõige viimane protsess, ma ei ütleks, et ma näen kirjutamisega vaeva ilmselt vaeva näen kuskil ennem ära ja kannan neid asju peas. Aga et see lause nüüd nii ilus onu, ei mis ta seal jälle minu lause. Ta on hea, mõnus on, lugeda ei ole keeruline. No seda ma olen nagu ikka natukene mõelnud silmas pidada, et ta kirjanduses see külg alles jääks, et huvitav oleks, lugeda võib ju ka kirjutada, nii et igav on ja ja väga keeruliselt ja võib-olla ma lihtsalt ei küüni, ei oska. Vabandan ennast sellega, kui mul on alati olnud tahtmine siiski, et lugejal oleks huvitav minduga. Teie mõlemad romaanid on ajaloolised. Kas te sattusite Nende peategelaste juurde juhuslikult või oli teil juba enne mõelnud, et tahaks midagi sellist kirjutada ja otsin nüüd sellise kirjutamise jaoks vastavat ajaloolist tegelast Barbara juurde? Ma sattusin täiesti juhuslikult õieti Aino kallastele üle lugedes. Aga Kristian Jaak Peterson, noh, ma ei tea, kas ongi eestlast, keda ta ei oleks erutanud või huvitanud. Siit tuleb välja see, et juhuslikud asjad kukuvad teinekord paremini välja kui need, mida sa tükk aega nagu südames kandnud. Ma peaksin, saab aparaat ise õnnestunum maks kui Petersoni. Võib-olla just see Petersoni niisugune väga tahtmine tema ajaloolisest isikust väga kinni pidada hoidis mind kammitsas, millised on teie enda lemmikraamatud ütlema, millised saanud lemmikraamatud vahetuvad kiiresti lemmikraamat on tihtipeale see, mida ma parajasti loen praegu Maran hanke tema romaane, ta meeldib mulle, kuigi ma nüüd lemmikraamatuks teda ei või lemmikautoriks päriselt võib-olla ei peaks. Näiteks Günter Grass meeldib mulle rohkem, praegu on üleüldse ilukirjanduse nagu meie elust taandunud oma asja, me loeme kõik memuaare ja siis vahel tundubki, et et mida sa selle ilukirjandusega enam kõigele sellele lisand, mida elu palju julmalt ja värvikamalt kätte andnud, nii et žanritest ma ka eelistan praegu biograafiaid, memuaare, kui me seda saadet lindistame, siis ei olegi tegelikult veel Kirjanike Liidu liige, aga kui ta läheb eetrisse, siis te juba olete. Homme võetakse teid vastu. Kuidas te arvate, kas midagi muutub teie elus sellega? Ei usu, aga ei tea, ei oska midagi ette öelda, see tuli mulle ootamatult ühtepidi ja teistpidi, ma ei tea, ma arvan, et ega see staatus palju midagi ei muuda, sest nagu ma kuskil praalinud, et ma olen ennast alati kirjanikuna tundnud isegi siis, kui ma pole kirjutanud, nii et ma ei tea, võib-olla et seal on mingid soodustused. Ma pole uurinud seda. Aga midagi ise Kirjanike Liidu sees ära teha ka väljaspool kirjanikuks olemist? Otseselt, kas seda ma ei oska öelda, ma ei ole seal sees olnud, aga arvestades minu temperamenti ja minu kommet alati teravus öelda, küllap ma seal ikka midagi ära te töötate silueti toimetuses. Kas see töö, kuidas te arvate, hakkab teid varsti ära tüütama, et tahaks päris nüüd jäädagi kirjutama? Kirjutamisest minusugune küll ära ei ela, nii et isegi kui see töö mind tüütaks. Ma ei saa perspektiivi võtta mingid kutselise kirjanikud rolli. Aga ja ma olen mitu korda öelnud, et mulle aitab sellest moest, aga midagi ta ikka on, ära ka ei ole läinud, vahetanud ka veel kohta ei ole? Ei ole ka sellele mõelnud praegu, mis on teile Eestimaal kõige armsam? Kui ma ütleksin pateetiliselt, et Eestimaal on kõik mul armas, siis ma muidugi liialdaks, siin-seal on väga palju seda, mis ei meeldi ja see pole alati ainult mitte-eestlastega seotud. Aga muidugi kohtima olen seotud väga tihedalt Saaremaaga. Ma ei kujutaks ette, kui mulle öeldakse ühel päeval, et ma sinna enam kunagi ei saa. Ka inimesi, muidugi sõpru, kelleta on raske elu ette kujutada ja see eestlaseks olemine, see on ju meil kõigil nagu haigus küljes. Niisugune, mis valus on ja rõõmuga teeb. Ega ma siin teistest eestlastest ei erine, et mingil juhul, kui antakse kuskil mujal elada, te seda vastu ei võta. Ei mingi ajalaks ikka kuskil vahel kuu või kaks siin-seal, miks mitte see vist kirjanikule lausa kohe häda vajalik peaks olema, aga vähemalt minu tüüpi niisugusele jutukirjanikud, nagu me siin kindlaks tegime. Aga päriselt ei, ma olen seda ju minu meelest isegi kuskil jälle hädaldanud, et ma päriselt siit Eestist ära minna ei taha. Kas niisugune võib tulla, et kirjanduskriitikaga? Ma üldse ei tegeleta hakat ainult ilukirjandusega tegelema. See oleneb väga palju sellest, mida me kirjanikud kirjutavad. Kui mõni asi ikka väga vihastab, siis kriitikat jätta ei saa. Peamiselt siis, kui vihastab või mingid väga tugevad emotsioonid, tekivad viha. Mul kõige tugevam. Soovin teile, et teid teie kirjaniku teel saadaksid kolm väga head õnne. Need on õnn, aus olla, õnn, ilu mõista ja õnn loogiliselt mõelda. Suur aitäh. Ja saate lõpuks kuuleme Maimu Bergi jutustusest Veskitont katkendit, katkendi loeb Anne Reemann. Pärast seda, kui arvustus oli mu esimese raamatu maatasa teinud võtsin end töölt lahti ja läksin maale. Mõtlesin täielikult kirjutamisele pühenduda. Kas või karmi kriitika kiuste. Elamiseks sain enam-vähem korras toa vana vesiveski ülemisel korrusel. Veski muud ruumid olid tühjad, aknad ja uksed olid seal laudadega kinni löödud. Esimesed kuud kulusid toa korrastamisele. Mul polnud kunagi olnud päris omaette elamist ja ma sättisin oma tuba mõnuga. Vesiveskis elamise pahad küljed selgusid aga üsna varsti. Tuba oli niiske, vee kohin jõel pigem ärritas, kui uinutas. Et alumisel korrusel kedagi ei elanud, oli põrand kole külm. Mul kulus hulk raha ning vaeva tema soojustamisele. Peagi siginesid Veski tühjades ruumides rotid, kes öösiti kõva lärmi tegid, jooksid, mütlesid, piiksusid ja krõmpsudes seina närisid. Püüdes minu tuppa tungida. Olin kurja kriitika mõjul teinud üpris meeleheitliku sammu. Loobunud mugavustest, rahulikust, töökohast ja kindlast sissetulekust. Olin muutunud inimpelglik uks. Mulle tundus, et kõik teavad mind kui läbikukkunud kirjanikku. Katsusin uusi lugusid kirjutades kriitika näpunäiteid igati arvestada. Et siis kindlalt heakskiitu leidva teosega lagedale tulla. Aga see ei tahtnud õnnestuda. Mu teadvuse sügavustes kohas, mida ala teadvuseks kutsutakse, pidi olema palju pimedat, kurjust, kibedust ja pilget. Tahtsin kirjutada headusest ja armastusest. Aga kõik suhted mu tegelaste vahel moondusid haiglaseks. Ma polnud võimeline kujutama ühtki positiivset emotsiooni, andma oma kangelastele õlisust ja hingesuurust. Ainult väiklus, kadedus, õelus, kättemaksuiha ja reeturlikus juhtisid mu tegelaste samme. Kõik needsamad pahed, mida kriitika mu esimese raamatukangelastele ette heitis. Ise pidin ma maailmale paistma sama morn sünge ja paha nagu mu tegelasedki. Miks mu siis muidu sõpru ei olnud? Kriitika oligi vihjanud mu sünge, enesekindla isiku ja mu loomingu sarnasusele. Ülbus ja edevus olid need pahed, mille eest kriitika mind nuhtles mis ju nuhtluse ära olid teeninud juba Piibliski kõnnak, peahoiak, morn, pilkav naeratus, rõivastus, laad. Kõik kõneles altruism, mille humanismi leiab patsifist, mille vastu. Sünge vesiveski leiti olevat minusugusele paras paik. Vaevalt et keegi oleks mind uskunud, kui oleksin kirjutanud sellest, kuidas mu süda Veski läheduses õitsvate toomingate nägemisest erutatult peksma hakkas. Kuidas majoobusin nende lõhnast ööbikute hõiskamisest? Kuidas mu silmad niiskeks tõmbusid, kui nägin oma aknast, millise ettevaatlikkuse ja armastusega üks noor ema iga päev oma väikseke siili veskisilla viis. Või kuidas pardiperetiigil sulistas Vladistes. Salamahti poetasin lindudele toitu. Küll aga noogutasid kõik mõistvalt ja teadvalt, kui saatsin ajalehele oma uue novelli milles kirjeldasin, kuidas ma veskis rotte mürgitanud ja ise nende agooniat pealt vaatan. Selle tarvis on mul oma toa ja tühja veskiruumi vahele rajatud vaateaken. Olgu öeldud, et ma ühtki rotti mürgitanud. Küll aga palusin külast laenuks tubli ema kassi, kes rottide hirmuvalitsusele mõne kuuga lõpu tegi. Külalisi mul kuigivõrd ei käinud. Siiski meelitas mu novell vesiveskisse mõned uudishimulikud mu kunagisest tutvusringkonnast. Nagu öeldud, polnud mul sõpru eales olnud. Kes eraldamata kunstitõde elu toest tahtsid näha vaateakent minu toa ja veskiruumi vahel.