Algav saade on kirjutamata memuaaride arhiiviriiulilt. Te kuulate Vikerraadiost. Kirjutamata memuaare saatis admiral Pitka noorima poja Stanley elukaaslane Veera. Mis juhtus tookord juunis 1941. Admiral Pitka kolme poja saatust selgitab Heino Tõnismäe raamat ülekohtutoimikut. Vanim poeg August Andreas mõisteti surma pärast keeldumist teha koostööd NKVD-ga ja lasti maha juulist 1942 put tõrka vanglas. Vend Eduard hukati septembris 1942 Solicamski vanglas. Admiral Pitka noorim poeg Stanley. Eesti sõjaväelendur tapeti samas Solicamski vanglas esimesel septembril 1942. Tema lesk on Haapsalu elanik Admiral Pitka oli ju elukogenud mees, tark mees, kasta ei näinud ette sündmuste arengut. Ei, väga hästi, ta nägi ette ja tema seisukoht oli see, mis tol ajal üldse paljudel ei olnud vastuvõetav. Tema tahtis vastu hakata vastu, tema tahtis näidata maailmale, et me ei lähe mitte vabatahtlikult. Aga üksi ta ei oleks midagi seal teha ja ta käis, ta rääkis meile väga palju. Nendel oli ju elukoht juba lõpuks seal Väike-Maarjas, nendel oli üks väiketalukoht, aga kui ta linnas käis, siis ta käis meil ja vestlesime väga palju. Ja siis ta ütles, et ta on proovinud Lätiga kontakti saada Leeduga keegi ei olnud nõus. Keedi ei olnud nõus, nad ütlesid seda, et tuleb liiga palju ohvreid, seda me ei saa omale lubada. Aga tema ütles siis, et ohvrid tulevad niikuinii. Aga siis meie teame, mille eest me surm saame, mille eest nagu võitleb, aga praegu me ei tea midagi, aga kohvreid tuleb niikuinii. Ja kuulsust nagu mehe sõber. Ja see on jälle natukene tee noobel, sellepärast ta oli saksa väes. Ja, ja tema langes siin Eestis ja siis talle mälestussammas avati ja just seda ma mõtlesingi, et see sinu sõber, see langes kangelasena. Aga sina, vaene mees? 30 endale lihtsalt, kui nad oleks hukkunud sõja ajal siin, siis oleks suur mõte kangelastegu olnud, aga need vaesekesed läksid niisama ei teagi, kus nad maetud on ja mis nendest. Kuidas pikal õnnestus Eestist lahkuda? Teate, see oli ka huvitav, tema tuli linna ja tuli meile ja ütles, rääkis meile äratav on kavatsus pinnal Soome. Et ta nägi ette, ta hakati arreteerima. Oli see 40, venelased olid sees. Ja, ja siis ta ütles niimoodi, et et ma ütlen ainult teile, et ma tahan minna ära sellepärast, et ma ei tea midagi. Tema naine. Et ma ütlesin, et ma lähen Tallinna ja tulen paari päeva pärast tagasi, et kui midagi peaks juhtuma, peaks tema käest küsid küsima, peaks üle kuulanud teda, et siis ta võib julgelt rääkida nii, nagu nagu faktiliselt on, et ta ei tea. Ja oligi nii. Aga tema tuli meeli ja ütles nii, et et tema läheb, nüüd tahab Soome minna ja temal on Läti piiri peal üks endine vabadussõja soomusrongimees, et nendel on kokkulepe, et ta saab üle piiri ja, ja siis seal ootab, siis on paadiga kokkulepe, et tema saab siis ära. Ja sellepärast, et ta oleks ju täiesti, pole usaldanud, aga esiteks nojaa, ta käis üldse vahest meil ja võib-olla emale muidugi ei oleks saanud, tema oleks kohe ähmi täis. Aga ja kellele ta võis? Andreas oli väga ärritatud ise, ta oli väga-väga mures kogu aeg. Et midagi juhtub ja ütelda võiksid arreteerida ta isegi maganud kodus, tihtipeale käisid ka tuttavate juures ja nii. Ja see teine vend oli meremees. See oli merel nuia, kaks tütart, aga ma ei tea, lihtsalt ega ma ei usu, et ta neid ei oleks usaldanud, aga lihtsalt juhtus nii. Niisiis pika läks oma sõjasõbra abil üle Läti piiri ja edasi. Ja edasi siis, ja edasi teate ma palju enam ei tea, sellepärast Lätis ta saatis meile veel telegrammi, et kõik on korras ja ta kirjutas alla, nii et see oli tema nimi. Aga pärast ma midagi ei tea, sellepärast ma ei kuulnud midagi ja me läksime ju kabelis videoga. Järelikult Lätist õnnestus tal siis kuidagi jõuda Soome. Kuidas tuli siis teie elu raske päev, mil teil tuli Eestist? Karske päev tuli päris ootamatult meel. Meelasime minu. See oli seal kusse, kloostri värav on just selle värava juures, seal oli vene ajal mingisugune miilits, midagi sihukene, kahekorruseline maja. Ja meil oli kaunis suur korter. Alguses Me elasime küll omaette, kui me abiellusime, aga siis kused Berturbatsioone hakkas siis isa ütles, et meil on suur korter, et mikspärast elati ja meie kolisime sinna, kelle juurde lähen. Minu isa jõudis ja mehe vanemad olid. Et isa pidi 24 tunni jooksul lahkuma sealt maja, sellepärast nad on nendel näiteks eriti. Aga kuna me olime siis teise nime all nagu allüürnikud, võib-olla nad arvasid nii, et meid jäeti ja meil oli seal kuus tuba, nii et viis tuba üüriti välja pandi vene sõjaväelased sinna siis. Elu oli seal väga raske, võimatu, lihtsalt ma peaks, ütle, mille pärast venelased kõik teate, keegi koristanud, mina pidin köitma, koristasin köögi, kõik vannitoad, kõik, kõik ma tegin ise ega kurjuks kõrgem mereväele, no ütles, et kuidas teie teete, ma näen, et meie naised üldse ei liiguta. Teie muudkui teete ja ma ütlesin ja ma olen harjunud, ei saa, need naised ei tee ja ei saa ju. Ja siis ta ütles, pead graafik tegema, mina ei teadnudki õieti, mõtlesin graafikonnaga, järsku ilmus seina peal, nii et hakkas, et nemad ka natukene koristama. No ja siis mees muidugi pidi lakkuma sõjaväest, säält teda lasti lahti. Nunne tänaval oli ta niisugune maja. Ja, ja siis, ja, ja kui me sealt siis Wen ja mehe õde sa korterid piiritale seal sakslased läksid ära, jäi tühjaks ja tema sai sinna korteri ja siis ta helistas meile ja ütles, et meil üleval on üks suur pööningutuba. Et kas te ei tahaks siia tulla ja me läksime, kolisime sinna. Nii et piirid tal ei olnud sel ööl, mina, me ei teadnud mitte midagi, elasime nii rahulikult seal mees läks tööle hommiku vara. Ja kell võis olla 10, umbes kui tuli üks mehe sõber, kahjuks üks lendur ja tuli mootorrattaga ja ütles, et kas sa tead ka, et mis Tallinnas sünnib ja siis ta rääkis mulle ära, ta detakse välja, et, et ja stendi on ära viidud töö juures ja ta ütles, et tema sõitis järele nendele ja teda viidi sinna. No ja siis ta ütles, et, et kes teab, kuidas on, aga mina teen sulle ette pannud, kui võtame nüüd asjad, tule minuga ja ma viin tsent maale oma ema juurde maale. Ja seal ei saa hakata sind keegi otsima, sellepärast et et see on võib-olla lühiajaline ja sa pääsed niimoodi ja, ja siis ma mõtlesin, et teada oli veel nagu, nagu keikad risti meeles saadeti, vällja naised läksid kaasa ja ma mõtlesin, et kuidas siis kõik olid selle aja peale kõik läinud isegi minu vanemad sellepärast et isakati kada taheti arreteerida ja ja tema sai kaela. Ja, ja mina mõtlesin, et ma jään ikka mehega selle siis asume selle, mõtled, et, et ikka koos siis, kui juba asumine Te ei võtnud siis mehe sõbra ettepanekut vastu. Ei, ta oli päris meeleheitel, ta ütles, et no kuidas sa siis ei saa aru, et kui det välja viiakse, kas te saate seal koos olles, on meil sõnul. Aga ma olin ikka veendunud, et ma ikka tahan jääda ja oodata. Ja muidugi siis ta ei saanud midagi, läks ära ja. Umbes nii paari tunni pärast siis tuli, tuldi mulle järele, aga mees toodi kaasa, meest toodi kaasa. Nüüd te nägite teda, nägin teda veel, kui tema tuli uksest sisse ja nägi mind, siis ta inglise keeles ütles, et sina siin ta oli siis nii. Ta mõtles, et ma, mul oli aega küll ja võib-olla kuidagi. Arvas, et ma olen ära läinud, aga ei. Selles lauses oli veidi etteheidet või üllatust ootamata Ei, natukene nagu etteheide, et ma ütleksin ja siis meil inglise bassid, me oleks võinud mitu korda ära sõita üldse Loit ingliskassid ja tema ütles mulle Willi inglise keeles, k õnneks nad ei pannud. Tähelenänn oli nii palju tegemist meie asjade uurimisega seal, et nad ei pannud tähele. Aga ta ütles mulle nii, et katsu asjadest lahti saada. Ja ma mõtlesin, kuhu ma need siis panen, toast mind ei lastud, aga siis ma pann, palusin WCs ennast ja võtsin bassid ja viskasin need sinna ülesse paaki. Lihtsalt ma ei osanud muud teha. Panin need sinna sisse. Miks ta sellist nõu andis ja seda ma ei tea, teate, ma olen seda mõtelnud väga palju. Ma oletan, et kui oleks leitud inglise passid, oleks teda süüdistatud spionaažis. Täpselt mind süüdistati ülekuulamisel, see oli nendel hirmus asi, kui sa võõrkeeli oskasid, juba see oli siis juba fakt, et sa oled spioon ja inglise klubi. Samal ajal kodus käis teil siis läbiotsimine jätkus läbi. Ja teate, neid oli siis nii, et oli, oli üks kõrgem ohvitser, siis oli üks sõdur, siis oli üks meie miilitsaks eestlane ja siis oli nendel kaasa võetud üks niukene hirmus soniga mees, niisugune. See oli siis tõlk. Ja muidugi siis nad ütlesid, et ma küsin kõigepealt, niiet kas me mehega jääma kokku ja muidugi muidugi eakate elama, täpselt nii nagu te siin elate, hakkate tööl käima, seal olete koos ja kellelt te küsisite selle ohvitseri käes ja siis, et pakkige nüüd oma asjad ja ma ütlesin, kas Magacy mehele mehega koos ja ta ütles muidugi. Aga ma ei tea, kuidas mu pilk juhtus selle miilitsa peal ja tema tegi mul niisuguse liigutused raputas teated. Ei, ei no ma sain aru, ma pakkisin siis eraldi miilits oli eestlane ja meil on väga-väga hea mees pärast veel väikene pisut. No ja siis Vene ohvitser läksis meie riietekapi juurde ja ja hakkas loopima kõik välja voodi peale, mis ma peaks kaasa võtma. No mul on niukse hõberebane, seda tagangete, mitu korda ma viskasin tagasi, mõtled seda mul seal vaja ila üks ei lähe, mõtlesin kujutleda omale. Ma olin häbematu. Mõtlesin, kui te tahate saada, võtke kohe, et ma ei hakka, mõtlesin, kus ma siis hakkan seal reda. No ja siis ma pakkisin asjad ära kõik ja läksime siis viidi meid. Või läks siis ette istuma, ta läks sooduga. Ja miilits tuli ka ülesse kasti meiega ja siis. Ja Sten oli seal ikka kastis ja siis miilits veel küsib, küsib niimoodi. Kuulge, et aga on teil keedupott ka kaasas, mõtlesin, oh, ei, seda ma üldse selle peale ma ei tulnudki ja oi, ma toon teile kohe ja teate, ta jooksis veel ülesse ja tee mulle suurema keedupotti ja töö mult kriimusse kaasa. Veel oli nüüd vaja jääda, teate, me olime juht terves vagunites, neelasid pärast asume seal koos ja kõik mu priimus rändas ringi järgselt suuurt, putka, iga paljudel olid kaasas, aga mõnel ei olnud. Nii et see on ju väga hea ja siis, kui me sõitsime, siis ta ütles veel, nii et ärge väga kurvastage teated, võib-olla läheb varsti kõik teiseks ja siis saad jälle tagasi ja ta oli. Jah, aga noh, muidugi olukord oli kindlasti selline, et jaa, no muidugi, inimesed olid šokis. Ja muidugi ja ja tead, kuidas, kuidas tollikäitlus seal oli väga rahulik, ta oli üldse üldse väga rahulik inimene, garamlik niisku lendurid peabki olema siiski sugustega säilitusrahu ja ja siis, aga muidugi nii kui me sinna, kui meil jaamad toodi ja siis hakati, seal oli üks laudis, kus üks ametnik sõjaväel on kaja. Kui ikka siis välja Stanley vagun, nii standardit ka ja mina vagun, see see ja ma ütlesin, kuidas nii praegu just poole tunni mulle öeldi, et koos oleme ja nüüd te panete, ta ütles, aga te peate aru saama, et see tuleb kõik reisijad ei saa ju koos olla ühes vagunis, mehed ja naised ikka eraldi. No hea küll ja siis järgmisel hommikul juba tuli üks sõdur ja küsis, kes tahaks minna vett tooma ja siis ma ütlesin, et ma lähen ja siis veel üks naine läksime ja siis me nägime, et need tagumised vagunid olid kõik juba ära viidud, nii et nad olid juba seal viidud kusagile ära. Ja oligi mu viimane nägemine. Viimane. Mis tema viimased sõnatult teate, mis sa oskad, sa oskad seal, ei antagi aega. Ta ütles, oli, ole tubli ja. Teie vastu ja mis seal ja, ja no muidugi teate ja nutta, mina ei kui ma šokis olen, kui mul väga raske, ainult taga, nii et paljud nutsid, aga maid saati nutta. Missugune pilt ümberringi valitses? Teate inimesi oli nii palju, keda kedagi ei lastud ligi, aga siis seisid seal ja ootasid, meele ei tulnud keegi sellepärast, et inimesed ju kartsid, kes oli, ah, väikene asi veel, sel ajal, kui need ära kui meede. Kui ma korjasin asjad kokku, järsku tuli ukse vahele mu mehe ema. Ta oli vist tulnud siis maalt, tütar elas all ja ja tuli vaatama, tütar muidugi ei julgenud, siis need nooremad ei julgenud, aga tema tahtis näha, mis sünnib ja tuli ülesse. Ja siis venelane küttis ohvitser, et kas teie olete. Ja järsku kukub naine päris nii sülle nagu siia. Aga siis nendel ei olnud dokumente, nad ei oleks saanud teda ära viia ja siis Nadez oi et kuulge nüüd nii hea, tulge kaasa oma pojaga. Ja ta ei, ei, ma praegu ei tule, järgmine kord ütles niimoodi ja läksi selle ära. Aga see oli nendel üks valus koht, et nad ei saanud teda haarata kaasa. Aga siiski taipas ja tema taipas ja nüüd mul on isegi tema rehabiliteerimistunnistus, sellepärast et seal on kirjutatud, oleks pidanud, kuigi ta ei olnud, aga ta on siiski rehabiliteeritud. Tema jäi Eestisse. Tema jäi Eestisse, aga nemad ju vahepeal siis kui sakslased sees olid ja siis nad said ju ära Rootsi kaudu tütardega Kanadasse ja ta elas seal nendega veel. Nii et tütred elavad ju praegu, kaks töötanud seal granaadi. Sellele vaatamata nõukogude võimu otsustas need rehabilist. Ja, ja täpselt, ja teate, see on ju ka nii nagu mõnitamine teatel lastakse inimesi maha, siis käirkitakse kaabu, palun vabandust, me eksisime, eks ole. See on ju hirmus mõelda tegelikult sel päeval tööd mehega lahja ja läks ja siis ma ei kuulnud üldse midagi, tema, ma kirjutasin mitmesse kohta mitmesse kohta, ikka järelpärimise, sellepärast et, et need koht, need uurijad, kes mind seal pinnisid, need lubasid mul ju, et kui ma hästi kõik ära see tähendab, räägid, siis ma nad lubavad, saadavad sinna, kus mees. Nii et millal see filmimine algas siin või Venemaal, Venemaal, Venemaal, Venemaal ja siis mitte kohe ka sellepärast mina sain asumisele, kõigepealt ma olin asumisel sovhoosis, seal oli võimatu elu ja siis me läksime ära ühe teise Jutajalenderiga kolhoosi ja sealt mind arreteeriti ja seal ma sain 10 aastat siis. Räägime enne seda siiski sellest teekonnast, sel tähendab täitpandi vagun. Vagunisse eraldi Ell, teate, seal olid vagunid, nii, seal olid perekonnad ja noored meheti kaheksa üheksateistaastaselt võib-olla 20 aastased, need olid ka seal vagunis, need ei olnud siis eraldi liidud. Nii et vagun oli väga täis kahekordsed narid ja muidugi. Ja muidugi me sõitsime väga, väga kaua ja midagi ei antud, vaest ei olnud vett ja vahesti ja süüa anti ju ka, niiet vaest topiti mingisugune soolatursk, tursatükid sinna ukse vahele ja aga peaasi oli see, et vett ei saanud küllaldaselt ja muidugi ebamugavusi oli seal seda või ei saa aru saada. Inimesi oli terve, peaaegu tee täis, kunnide arvani olid inimesed, tee ääres seisid raudtee ääres, lehvitasid ja muidugi nutsid ja seal omakseid ju olid kindlasti paljudel. Millal jõudsite üle Eesti piiri, kas te seda momenti mäletate või kas te tabasite selle ära? Ja sellepärast, et noormehed meil olid ju need pisikesed aknad ja siis nad vaatasid välja, et nad informeeriksid näidet. Nüüd lähme üle silla, sõidame nüüd. Narva rajaja. Piiraeli veidi kaugemal piir oli Komarovka. No ja. See kestis seitse, peaaegu kaheksa päeva, sellepärast et me pidime seisma, siis me nägime juba Iželonid läksid siis me taipasime, et midagi lahti. No ja siis muidugi siis siis metsa kodellisesse ja kui siis pandi meid Laevadele ja siis hakati igas peatuses laevapeatuses, viidi üks osa inimesi maale. Nii ja maal juba ootasid, Need olid kas siis kolhoosi esimehed või sovhoosi seal töötajad, kes juba siis võtsid omane seal töölisi. Ja see oli peale ja, ja nime ja siis me saime siis libeaaži, oli üks niisugune küla. Me saime seal siis meie vaguni täitsa nii, nagu me sõitsime, koosnime, sõin, saime ja seal sovhoosis, siis olime suur üks niisugune suveteater või midagi, sinna saime, siis elasime kõik ühes suures ruumis milles kütta ei saanudki ja see oli niisugune suveteater ja külmal talvel noaga suur pere koos seal ja suur pere koos, aga no ma pean ütlema, et inimesed olid natukene teised kui praegu. Sellepärast et ma ikka naeran, kui noortele räägin, siis muidugi saanud selle vastuse. Loomulikult nüüd on loomi valgem ja kõik see, mõtlesin lumi, loomulikult oli valgemised, sulatasime lund ja keetsime, teata oli puhas. Aga siis tõesti kõik olid väga sõbralikud, väga abivalmis. Ja. Kellest te nüüd räägite, kasse oma inimestesse? Ei oma inimestest omanik, aga ma pean ütlema, et alguses oli nii, et kohalikud, et ei tulnud ligi, Nad hoidsid eemale neist pärast, kui me juba rohkem koos töötajatel, siis nad ütles, et oi, et enne, kui teid toodi. Meile räägiti hirmsaid lugusid, missuguste kõik olete ja kõik kõik prostituudid ei tea, mis kõik. Aga ma vaatan, et te olete kõik nii kenad, nii sõbralikud, nii puhtad ja töökad vennad imestasid kõige rohkem, et meie olime välja saadetud ja me olime nii töökad. Neid saadeti sinna tööle, kus brigadir enam ei jaksanud tulla, juba kontrollima ja metsad kõige kaugematesse punktidesse tööle. Mis tööd tegema? Kõigepealt ah, põllutööd, ikka põllutööd, aga siis hobustega ma tean, et, et esimene kord esemele paar nädalat mööda läinud, siis tuli brigaadi, brigadir oli üks evakueeritud Leningradi niux naine ja ta tuli sisse ja ütles, et tilkade lähete täna hobustega tööle. Ma mõtlesin, et ma suurem hea meelega, lähen homme nii väga viisakalt. Aga täna ma ei saa, et ma olen juba määratud sinna kas suure heameelega või üldse ilma, hea meel, et aga lähete täna hobusega ja. Ma ütlesin, ma ei oskagi. Lähete ja tallimees õpetab ja siis ma hakkasin hobustega tööle, aga see oli väga raske. Hobused olid, näljased, Nad vaevalt liikusid, surid sealsamas vahest juures. Millest te mõtlesite, selles olukorras oli ka veel mingi lootus jõuda Eestisse kunagi. Oli alguses, mina ei olnud nii optimistlik, ma ei tea miks, aga ma ei olnud, kuigi ma üldiselt olen optimist, aga sel puhul ma ei olnud. Kõik arvasid, et me saame jõuluks koju peaaegu väga paljud, et jõuluks saame, küll saame ja oli ju kuulda, kaheksa sõbedan edeneb nii väga jõudsalt ja kõik, et ja, ja ma pean ütlema, et isegi need külavenelased ootasid, teate, nad olid nende elu oli nii kibe. Selle režiimi all pidid ju viimase viimase kui lihapiimad munad, kõik viidi välja ikka sõjaväkke, sõjaväele ja, ja nende elu oli ikka väga raskeks. Ootasid, Jaakson ütles, et Saksamaa vetu võetud peaks vähemalt et saaks seal ja ütlesid, nad arvasid, et seal on ju vahva elu, saab siis parema elu peale. Aga teater veel niimoodi, et muidu kõik lootsid ja siis isegi niidukit tehti, seda. Tagasi koju minema, mina ei uskunud, aga see oli nii kaugel, ma sain tegelikult 59 alles. See võis olla ka umbes sinnapoole ja ma ütlesin, näete. Siin ongi taldrik. No kujutage ise ette, et kaks. Teie elu möödus algul, siis asumisele, saadeti. Ja ja Perez ment arreteeriti 44. aastal seal teine naised ütles mulle juba siis nad olid väga sõbralikud, nad ütled siis, et teadlased, et millegipärast on sealtpealsest paar meest on siin käinud ja on pärinud sinu kohta asju ja mis ma oskasin öelda, me rääkisime alati väga heasti, et te olete töökad ja puhtad ja kenad ja ausad, teie varasta aga nuh, et muidugi see oli nüüd ka, et et räägi tooma elust, kui kena elu teile. Ja see oli juba nüüd saagitatsioon muidugi. No ja siis ühel heal päeval, see oli just. Kui tuldi mulle järele, aga enne seda oli naabri külas käisid mulle juba urva, need olid ka minuga kaasas, siis rongis vagunis ja nende poeg oli arreteeritud üks nädal aega enne mind ja nad Uibotuudid polnud nii et mina juba kohe aimasin halba. Ja siis tuli sisse, jah, üks üks noormees muidugi mitte mundri Estonia talvekasukas ja niimoodi. Ja ütles mulle ära, et nad niimoodi käskondeid ära viia ja nii edasi. Lasi mul siis asjad kokku panna, kõik. Niisuguse lehest oli, aga mul ei olnud midagi, mul kõik juba ära kantud ja, ja nii, aga nüüd vene naised olid nii toredad. Üks mul niisugust vildid niisuks, vanad vildid, paksu tallaga ja teen niisuguse mingisuguse kasuka ja soojaräti ja nii et nad olid väga mures, et mul ei olnud õiget asja, mida selga panna, nii külma ilmaga. Noad laua äärde, aga järsku toodi vagunisse, kas nad ei tohtinud võtta või ma ei oskagi arvata, aga see oli mul seal kaasas. Seda ütles, et kas see on ka teie oma, mõtlesin ja võtke kaasa ja ma ei tahtnud võtta, mõtlesin, et kuhu ma siis Lähen, aga võtke kaasa, võtke kaasa. Nüüd kui me sõitsime, siis ta ütles mulle nii. Teate, mis ma teile ütlen? Et halkese õde mulle, et 16, seda mulle annate, siis ma viin teid järgmise teadvuseni, seal Ursruumi linn 40 kilomeetrit neid, et ma viin teed siis hobusega sinna kogumispunkti vanglasse. Aga kui tee mul ei anna, siis te lähete tapiga siit. No ja ma mõtlesin, et mul on täiesti ükskõik, mõtlesin, palun, võtke ja ta oli tänulik, ta ütles, ma olen noormees ja elu on raske ja see on mulle suureks abiks. Ja siis mu siis mind saadeti, siis ma ootasin seal natukene viis lindu, ruumi, jaur, summestuudia, suurt Apja jalgsi jalakestega ilusti, läksime Kirovisse. Et see jutt oli teil, siis teie kinnivõtjaga? Ja see oli kinni, võtke üks noor ja ta muidugi ta vormis ei olnud, aga ta muidugi oli muidugi jaajaa ja tema isegi nii külmetas ja jooksis veel saani kõrval ja mina istusin ja ta andis ohjad minu kätte. See niuke. Lugu Kauku kaugele ja siis algas vangipõlv ja siis hakkas vangipõlv ja siis mul. No muidugi siis tuli kohus pidi tulema. Kuulame ja no see oli nii nagu, aga kuidagi ma sain kohe aru. Ja nemad said minust aru ja mina sain nendest aru, et nemad teevad oma tööd seal. Aga see alguses ta sõimas mind, see kohtuuurijad sõimas mind ja ähvardas ja kõik see hirmsate sõnadega ja mõtlesin, kui te minuga nii räägite, siis ma üldse ei räägi, pole suurt midagi rääkida niimoodi ja siis ta pärast ütles mulle isegi, et ma olen väga tark naine ja sain aru ja mõtlesin, et ma saan muidugi aru, et te olete otsustanud hävitada ja nüüd iga hinna eest, kas me oleme milleski süüdi või ei ole, Deparetan niikuinii meid kinni ja ongi asi sellega. No ja siis vahest ta karjus mu peale, et saadan teid sinna, kus, kus päike üldse ei paista, jää veel maa alla, kus ta elusalt mäda, nüüd teieni hirmsate sõnadega. No aga, ja siis ma kuulsin isegi veel niisugust asja. Ükskord tuli üks teine kohtu-uurija kõrvalkabinetis kusagil sinna juurde ja ütles, et oi, sa tead, mis ma sulle ütlen. Et annuska polegi see annus ka, keda me otsi sellesse hoopis teine poole, mis me nüüd teeme, et me saime alles teisannus ka kätte, nüüd praegu pooleli, kui me sellel annus ka leiame, näete, kuidas käis seal küll selle leiame, mõlemad said oma laagri kindlasti, aga need olid venelannad kindlasti seltsi annus. Milles teid süüdistati? Oh alguses ei tea, mis kõik alguses muidugi spionaaži, inglise klubi ja inglise keel ja, ja kõik need asjad kõik. Ja pärast siis siis agitatsioon, terrorism, terrorism, terrorism, milles jama olevat öelnud, et kui noh, küllap ma keegi andis meid üle see, kes meil klubisemalt. Me teame isegi, kõik meie jutud niimoodi olid üles, kirjutad repress, kes midagi ütles, see oli kohe teada, nendel juba kirja aetud jutud seal, meie, meie selles klubis nimetati see koht, kus me elasime seal ühisühiselamu või see kõik väljasaadetuna, kus me koos elasime, seal muidugi kõik kuulsid ju. Ja ja terrorism, terrorism oli see, teate, no muidugi, see oli inetult öeldi, et seda ma tunnistan praegu ka muidugi, aga siis poisid kusagil tulid töölt ja ütles, et oi, et, et vot niisugune häbi praegu, öelge seda häbi-häbi öelda tõesti, et niisugune lugu kuulsin, et üks Vene laev torkvideeribki Peal kõik, et, et veel paljud kommunistid, dealine tahtis põgeneda, etapid eriti ja mina olevat. Võib-olla ma ütlesin, aga võib-olla see, seda ma ei ütle, et ma ei öelnud, et ma olen, ütleme, kahju, et nii vähe nüüd seal peal oli. Ja muidugi see oli terrorism. No ja siis muidugi ja lõpuks jäi siis lõpus siis oli grupi agitatsioon ja lõpuks jäi ainult agitatsioon vene nõukogudevastane agitatsioon ja ma sain 10 aastat rohkem siis ei antud ja ma tean, kui mind kohtusse tiidi. Ja ja siis üks sõdur oli siis tüssiga ja mina siis läksin läbilinnak kaunis kaugele oli minnes käed selja peal. No ja siis oli koos ja siis sõdur seisis ka seal muidugi minu selja taga. Ja mis imelik asi oli, teate ma ei oska seda öelda, aga ma käisin Feyssner kohvikus vahest. Ja seal ma nägin vägagi tihvt istus seal üks naisterahvas, no mitte väga noore kandmete vana ja imelik oli. Tal oli väga niisugune punased juuksed, pikad punased juuksed ja ta oli küürakas. Aga ta oli väga-väga tihti ja ma ei teadnud täpselt tema nime, ma võib-olla teadsin kunagi, aga aga, ja see oli kohtunik? Teate ma, ma lihtsalt, ma olin kohe shokis, peaaegu, kui ma teda nägin, ta oli mu kohtunik, aga see võis olla eestlane. Ei, ma ei ütleks, et eestlane. Ei kohus oli vene keeles muidugi, aga Ta võis rääkida eesti keelt ka ja ma ei tea, ta ei olnud eestlane, ta ei olnud, ta oli kas juut või oli ta venelane, aga ma ei tea ju selle tõst tuttav, ma ei olnud ja ma ei tea, mis tast eesti ajal rääkis, kas vene keelt, eesti keelt võib-olla ka, aga siis muidugi see kohus käis vene keeles. Ja teate wellness mul. No see oli üks provokaator, ilmselt üks üliõpilane oli siin, ma ei mäletagi praegu enam tema nime, aga tema käis aeruklubis ja aeruklubis käidud sõjaväelendurid ka harjutama, Šeps lennukeid nii palju ei olnud, käis harjutamas ja seal saime tuttavaks, selle üliõpilasega õppis lihtsalt lendama. Ja järsku ma saan tema käest pikka kirja, kus nuia need nimekirjad käisid, rändasid ringi, saan ma ikka kirja ja et see kiri oli nii hirmus minu meeles lugeda? Venelaste vaatevinklist sellepärast seal ju kõik, millal need pilusilmsed üks kord-Venemaale lõpu teevad, jäänuk algusest lõpuni. Üks Kolkuda kiri. Mõtlesin, issand jumal, see on suur igal pool ja see loll kirjutab mul nii, ma ei vastanud muidugi midagi, see kiri oli nendel olemas. Nad lugesid mul seda ette ja seal oli juutidest väga halvasti öeldud, et valitsevad seal riigi ja ma ei tea, mis siin Venemaad ja see köik ta luges mulle seal ette. Ja, ja noh, et kuidas mul niisugune kirjavahetus on ja kõik ja ma ei oodanudki midagi, 10 aastat, ma sain viisis sundasumist. See kiri saadeti teele, kuid asumisele. Kuidas ma seal olin ja see oli provokatsioon, provokatsioon eluline, kohe ilme. Muidugi, sellepärast niisugust üks normaalne inimene niisugust kohutavat kirja poleks. Ega ta ei mäleta, kust see kiri oli saadetud, kui seal vorsti oli pandud. Et teate, ma praegu ma ei mäletagi. Ma ei mäletagi üldse, kuidas Venemaalt, aga Venemaalt, Venemaalt ja, ja, aga kusagilt kaugelt. Kohtunik küürakas, kohtunik. Kohtuotsus jah, 10 aas 10 aastat ja ja viis aastat. Mulle anti muuseas ka kaitsja tuli minu juurde, üks mees ütles, et ma olen teil kaitse täna selle peale mõtlesin. Huvitav küll, kuidas karistada, kui te hakkate kaitsma mind. Aga see on, see on niisugune nõue, meeliad õigustel saadellimudi, aga siis, kui, kui ma jälle nii läbi linna tagasi Läks käed selja taga ja siis sõdur, noor poiss ütles. Kuuled sa, et sai nutagi, sa lähed nüüd sa said 10 aastat 10 aastat laagrit, kas sa mõistad, missioon ja viis veel pead sa niis olema neil pärast Bahreini. Ja ja oli sundasumine ja. Miks sa ei nuta siis miks sa oled nii rahulik, mõtlesin lihtsalt nutt, mul aitab. Miks NUT mulle aitab, praegu, ma pean 10 aastat, ära nuta, kogu aeg. Nojah, ja siis saadeti laagrisse siis alguses ma olin. Seal oli ainult metsad, meeter tööti vaguni laadimise, et see oli väga raske töö. Muidugi ma tegin tööd nii kuidas jaksasin ja kõik, aga aga Mui jõudlest seal lõppes ja ja, ja ma tundsin juba, et ma ei saagi enam käia, siis arst seal oli üks ars, kahjuks leedulane, see vaatas nende ja kirjutas mulle välja, siis nimetati OP-s, oli osa, põeb titaani ja et siis üks nädal aega pandi siis haiglasse käisid seal ja said siis natukene piima ja natukene suhkrut üks lusikatäis ja siis natukene võidia natukene rammusat toitu. Nädala pärast läksin metsa ja, ja paar päeva käisin ja jälle mõtlesin, et ma lihtsalt enam ei jõua. Ja ühel heal päeval tuleme laagri taga, sest see oli 47. aastal ja laager on teada, kui midagi niisugust näha kohe, et midagi on lahtikäivate inimeste tagasi Barakide vahele, niisugune sumin. Mis lahti, oi, et hirmus asi tuleb suuretapp, et nemad on, kuulete, tuleb väga kaugele, viiakse külmale maale, et enne viiakse Kirovi linna, et seal siis kere sööklas seal vanglas ison üks nädal aega, siis antakse kõik juhtnööre ja toidetakse ja kontrollitakse tervist ja siis saadetakse kaugele. Ja mina mõtlesin, et jumal tänatud, mida kaugemale, seda parem, sest siis ma ei pruugi tööl käia vagunis kasvõi viis päeva. Ma ei, muidu ma ei oleks saanud ma sinna ma oleks jäänud, see on fakt.