Täna on siis siin stuudios kirjanik Toomas Rõudam. Teie viimase raamatu pealkiri on, kirjutab näpuga õhku. Eks raadios rääkimine on ka ju nagu näpuga õhku kirjutamine, räägid, aga jälge ei jää. Nii, aga nüüd siis olete vastne Kirjanike Liidu liige ja ei tahaks ühtteist pärida teie kirjanikuks saamise ja kirjanikuks olemise kohta. Teie raamatu esimese raamatu tagakaanel on kirjutatud, et olete sündinud paides. Kas Biden palju mõjutanud? No ma arvan, et on küll. Ja võib-olla niimoodi, kui ma ise nüüd oma kodulinnas käin ja siis ma vaatan, et et süda läheb hellaks siis, kui oled nagu oma koduhoovi jõuad ja seal oled väikesest tundub sisalduvat väga suur, et nihukese 10 ruutmeetri peal võib olla aset leidnud rohkem kui, kui, kui mitme, ütleme, ruutkilomeetril või suurema ala peal. Ma olen küsinud enda käest, et kas ma sellest ruutsentimeetrist olen juba kirjutanud. Ma oma tänage siis oma hoo, need on nagu kõige lähedasemad see, mis läheb nagu kaugele. Ma võiks ka Tallinnast kirjutada, kui ta mulle armsaks saab, aga ja ma olen ka kirjutanud, aga, aga Tallinn ei ole armsaks saanud ja sellepärast nagu on ka Tallinnat vähel Seda oma tükkisin, Tallinnas on raskem piiritleda. Jah, selles see asi ka võib-olla on, ikkagi, peab olema kuskil sündinud midagi armsaks hakata pidama või ikkagi olla vaik kaua nagu elanud olema ühes kohas, siis on see võimalik. Ja üldse tundub, et tee loomingus on lapsepõlvel ja, ja kodul ja ja kodustel võib olla suurem tähendus kui paljudel teistel, kes praegu kirjutavad. Ma ei oska öelda, ega sellest ei pääse nagu mööda ja praktiliselt on see ammendamatu ala, see nagu ei lõppegi ära. Ta teisendub millekski muuks, võib-olla kui tallinnas elada ja olla ja aga ka ikkagi nende suhete kaudu saad millegi ja enda omaks nagu kirjutada. Biden seal vist päris hea poiss olla. Noh, ma ei oska öelda, eks seal oli ühte ja teist ikka tooli, tähendab mida ka juhtunud ikka oli soe. Tähendab, võis juhtuda väga jubedaid lugusid. Ja iga iga iga lapse elus juhtub ja soojuse ja valguse headuse mõiste ühenduvad kohe koduga ja linn on tõesti pisi, sest mis seal ikonnal turuplats ja ja kirik ja kino ja aga ometigi on see väga suur, ma tahan just seda öelda, et ta on väike, aga samal ajal on ta väga suur mõõtmatult suur. Jah, aga see oma koduhoov, kas säilib praegu samana? See on kõige suuremad on kõige suurem. Ta ongi, seal on kõige suurem ja siis veel oma kodutrepp on meil veel suurem, ütleme nii. Terve. See suhtumine annabki võtme teie raamatute lugemiseks sellepärast et mõnigi ütleb, et see on raske lugeda, see on noh, niisama raske võib-olla kui võõraste unenägude jälgimine, et hiigla põnev on küll, ainult kaotad järje käest. Te olete siin viimases sirpi ja vasarat tükis, mis valmis teoksil, kavas öelnud, et kavas on lasteraamat ja kui kriitikud sellest aru ei saa, küllap lapsed ikka saavad, kuidas vahekord kriitikaga siis siis endale tundubki? No mul on niisugune tundmus, et et kriitika selle raskusega nagu minu raamatute puhul nagu veidi liialdanud ja võib-olla sellepärast ka karuteene nagu lugejale teinud, sest lugeja ikka võib-olla loeb lehest, et pisukese on ja siis võib-olla mõtlen, kohkub ära. Ja raskus iseendast ei tule tähendab mingisuguse stiililisest raskuselt vaid pigem raskusest mõista neid inimesi, kes mu raamatutes on minu meelest stiili sünnipaik on inimene, tähendab temast ta stiil nagu välja tuleb ja ütleme, kui raamatus ei ole inimest ka niisuguseid raamatuid võib ju olla siin, siis on ikkagi seal mingisugune mingisugune paik või puu või põõsas ja need on siis nagu inimesed või milles stiil nagu välja kasvab. Ja kui on erinevad inimesed, erinevad paigad, siis on ka erinevad stiilid. Ja nii ma enda jaoks oma raamatut nagu nagu seletan ja arvan, et nad ei ole rasked ja ma arvan, et meil on rohkem lugejaid, võib-olla kui kriitikud arvavad, vähemasti luban enda, neil nii lootusest, ilma lugejate kirjanikul nagu olla ei saa ja ja siis, ma arvan, neid on ikkagi märksa rohkem, kui mulle öeldakse, et neid on 20000, siis ma arvaksin, et neid on ühe võrra rohkem. Ja see, see üks ka veel, kes tingimata ootab ja rõõmu tunneb. Ja, aga kas te mäletate nüüd seda, seda aega, kui te tundsite, et te ei saa olla kirjutamata ja ja te peate kirjutama ja sellest Peab nagu amet saama. Ei, niimoodi ei ole ma kunagi tundnud. Ma olen olnud, see on kõik täiesti tavaline tee olnud, nii nagu koolipõlves kirjutatakse luuletusi ja igasuguseid katsetusi, nii olen. Olen ka mina teinud ja olen saatnud toimetustesse hulgaliselt oma töid ja neid põle vastu võetud ilmselt just nimelt sellepärast, et nad halvad on. Jah? Ei. No ma õieti ei mäletagi nüüd, kas. Kas jahe? Ei, mul esimene katsetus oli ikka kuuenn seitsmendal aastal vist ja olen ikka koguja proovinud ja võib-olla olen ma mõelnud kirjanikuks olemise peale siis rohkem kui ma seda pole olnud. Nüüd kui ma olen, siis ma selle peale ei mõtle. Nagu mõtlemine kaob ära, seda ei ole nagu vaja. Aga siis, kui ei olnud, siis oli seda palju. Kirjanikuks olemine mida see, mida see nõuab küll kui sõnastage, nii et ma nüüd olen, aga, aga ma tean, et, et valge paber ootab ja ja nagu te ütlete, pealkirjad on ju olemas. Mis endaga tuleb teha, et, et see asi ikka edeneks nii nagu nagu peab. Tuleb ennast nendele inimestele häälestada, kellest kirjutada? No see on nagu kabelaual on, et on nupud ja siis on olemas niisugune mäng nagu nipsu mängija siis sõna laseb nemad välja ja vaatad, mis juhtub ja see on erakordselt põnev. Sellepärast ma mõtlen, et võib-olla see teemad iseendast kirjutamine ei ole seda nagu liigselt minu arvates rõhutatud ja võib-olla see pole päris õige, et tuleks ikkagi valida olukorrad ja inimesed, kes on sulle võõrad. Ja siis püüda neid mõista ainult nii, võib-olla minu arvates saab nagu iseendast kirjutada. Kui niimoodi ise iseendast kirjutada, siis võib niisugune totaalne igavus välja Kuda ja ja ma arvan, et minu raamatu igavad kohad ongi võib-olla sellest peegli ees seismisest nagu pärit ja, ja võib-olla sealt see igavus tulebki, seda, seda võiks vähem olla iseendast. Vähemasti meetod niisugune üks-ühene ei tohiks olla, see annab, annab tulemuseks minu arvates igavuse. See raamatute maailm, ta peaks ju eemale sellest iseenda peegelpildist ikkagi viima, kui kui olla nii filoloogina kursis maailmakirjandust. Ei oska öelda, mul on seda raske niimoodi analüüsida. Ma arvan siiski, et on olemaski kirjanik kellel on parem, parem ja huvitavam haridus, huvitavam lugemus kui minul on. Mina ei ole väga palju vähemast iseenda arvates lugenud, olen lugenud ainult üksikuid kirjanikke väga põhjalikult ja ma arvan, et ma vast ei tunnegi ühtegi kirjandust. Aga tunnen üksikuid kirjanikke ja olen, olen neilt palju õppinud ja ja, ja see õppimine on tohutu, tähendab seda annab eluaja teha kõik need raamatud, millest on olnud umminuesztzeedeski juttu, need on niisugused kirjutamise või kirjatehnika õpikut tegelikult ja ja õpi taanlane õppimise väli on suur. Ahah, siin paljudki ütlevad, et alustavad seda viimast raamatut, kirjutab näpuga õhku tagant ettelugemisega, et need prusti ja ja Kärli esseed, need on väga põnevad. Jah, ja ma soovitaksin neid kõiki kõikidele neid lugeda, sest nad on väga kerged autorid, ma rõhutan, just seda on väga kerge nautor, sest nad on, nad on huvitavad, pakuvad lõbu ja rõõmu ja ja ükski ei tohiks ära kohkuda või lasta nii-öelda kriitikutelt kohutada, ma arvan, nii et mingid lood peavad ulatuma ka ajalukku, tähendab ja ja siin on jälle see moment, et ei saa kirjutada ainult endast ja enda ajast, vaid peab enda jaoks lahti mõtestama ka ajaloo, sest ajalugu on nagu inimese tehtud ja ja ütleme ajad, millest ma midagi ei tea, ütleme siin 40. 41. aasta ja ja ma olen nüüd seda aega nagu uurinud ja okupatsiooniaeg ja tähendab, seal on palju huvitavaid olukordi, huvitavaid inimesi ja see ajalugu on ka, ütleme, noorte jaoks peab kuuluma noorte kirjanike jaoks lahtimõtestamisel enesele selgeks tegemisele, mis siis juhtus. Ja sellest kirjutamise näol see on minu jaoks praegu väga nagu oluline, ma arvan, ka arvani rõhutan just teiste noorte kirjanike jaoks, mitte nende jaoks, kes ise on seda aega üle elanud ka nende jaoks, aga aga just nimelt nende jaoks, kes ise seda ei ole. Ei ole läinud, tähendab, jällegi püüda nendesse olukordadesse sisse elada, mida ise ei ole nagu käega katsunud, aga ei tea. Kuidas siis oli. Ja see eeldab niisugust uurimist ja enesetäiendamist ja. See eeldab palju lugemist ja selles võib-olla on ka häda nende aegade kohta on, on vähe materjali saada. Kuigi kirjanikele on nüüd avatud nii-öelda spetsfondid, siis tegelikult. On see niisugune minu meelest naeruväärne eelis, et üks, üks, üks, üks, üks kirjanik võib minna erifondi ja seal vaadata, see peab kuuluma ikka tervele rahvale ja minule pakuks huvi rääkida inimesega, kes täiesti tavalise inimesega, kes on seal kes on seal käinud uurinud ja ja kellega ma võin sellel pinnal siis vestelda. Mitte see vabadus kuuluks ainult minule. Ja samas ümberringi elab ju veel inimesi, kes mäletavad Ja aga see on väga tänuväärtallikas ja on väga huvitav kohtuda inimestega. Noh, siin juba oma isa-emaga tähendab võin ma ju rääkida nendest asjadest, sest nemad on sel ajal olemas olnud ja ja tõesti, seal see nagu see nagu rikastab ja paneb nagu endast kõrvale vaatama või teistesse rohkem nagu süvenema. Need kirjanik peab olema ka hea küsija ja hea kuulaja. Jah? Jah, seda küll, aga minul niisugust iseloomu niisuguste pöörase reporteri iseloomu ei ole ja sellepärast on mul iga kohtumine nagu inimestega küllalt. Küllalt raske. Nagu on niisugune pelgus ja hirm, võib-olla mõni teine ise Lomideks kõiki neid asju. Teil on ju? Raamatuid on pühendatud. Emale ja isale ja ja memmele, kes meid kõiki armastab, tähendab seda, seda kodusoojust saab kaua endaga kaasas kanda. Ja need inimesed on kõik mulle kallid olnud ja ja on praegugi ja kuigi osa neist enam ei ole, aga aga ma arvan, mind on minu elu jooksul ümbritsenud väga palju häid inimesi ja ja vast ilma selleta minu niisugune vabakutselise põli poleks ka võimalik. Siin ikka tänu isale ja emale ja naisele ja äiale-ämmale saab, saab niisugust vabadiku põlve pidada. Testiks oli juttu, et kirjutama alustamisest ja kuidas lahti läks, nii-öelda siis siiski läks mul see meelest ära, et kui minule sündis poeg, vot siis ma tundsin küll, et jah, et teistmoodi ei või. Ja, ja siis ma rääkisin ühe sõbraga ka ja ütlesin talle, et noh, et kui sul laps sünnib, et siis kindlasti hakkab kirjutama, aga praegust on sellel tuttaval kaks last ja sa ei ole ühtegi raamatut, kirjutan nii, et, et see oli minu jaoks oli tähtis, oli niimoodi. Ja pani mingisugusel müstilisel moel mind siiski niimoodi nagu energilisemalt tegutsema, kui ma varem seda teinud olin. Et kellelgi on vaja seda kõike, mis iseendas kannad ja seda nagu selgeks rääkida Seal on mingi kohustus ja seal on mingi kohustus tema vastu iseenda selgitamisel võib-olla, sest eks võib-olla tema kunagi neid raamatuid loeb, siis on tal oma isa selgitada. Sest paraku elus juhtub tihtipeale nii, et me oleme nad juba kaotanud, kui alles tulevad need õiged küsimused meelde, mida peaks küsima, mida oleks võinud küsida kindlustõusuni. Et need isad jah, kes raamatuid kirjutavad, need on selles mõttes oma poegadele küll head isad, et, et nende mõttemaailma saab ju paljude aastate tagant. Lõpetussõnad pakuks ise välja, et ma räägiks ühe loo, et kui ma eile tulin oma poja Johaniga, sõitsin bussis koju, siis siis oli juttu sellest, et nüüd tuleb siis raadios intervjuu ja ja siis tema ütles mulle, et isa, et sul on kaks võimalust sellel tundmise seisukoha pealt, et et sind ei, kas ei tunta üldse. Või sinust teatakse ainult natuke natuke head. See on küll hästi öeldud. Nii, ja siis kes nüüd kuules sai natuke natukene teadmisi toomas, raudtamist juurde ja kes siis avab raamatu, võib-olla, et natuke natuke teise pilguga nüüd raamatut ka loeb.