Nüüd on siis jälle kuusi Kirjanike Liidu liikmeid vastu võetud ja nende hulgas on Rein Põder tuntud nimi nii vanadele kui noortele. Kui neid jutte üle vaadata jutte ja romaane, mis kirjutatud on, siis on küll tunne, et see, mis kodust ja lapsepõlvest kaasa on võetud, see on sulle väga tähtis. Minu lapsepõlv sattus saatuse tahtel üsna huvitavasse aega. Tähendab sündinud olen ma kahe sõjamürina vahepeal 43. aastal. Ilusa Lõuna-Eesti jõe kõrgel kaldal see jõgi on Vaido jõgi. Ta on siiani jäänud veel kaunis kaunis puhtaks ja see koht on Mõniste. Kitsamalt oli see siis tunduv küla, see on ka praegu alles kooliaeg ja karjapoisiaeg, siis olid pärast sõda. Ma olen oma kõige aktiivsemalt lapsepõlveaega natuke kujutanud romaanis hilised astrid. Aga tagasi tulles nüüd selle sünnikoha juurde, kust mind pärast isa surma sugulaste juurde kasvatada viidi siis see koht on siiski jah, väga-väga vajuta minu mäluplaati ja ma ei saa sellest maastikust. Nähtavasti meil on lõpuni lahti, aga hiljem siis elasin sugulaste juures kasulapsena krabil. Olen siis käinud kahes maakoolis, õieti kolmes kui keskkool, Varstu keskkool ka juurde arvata ja ole siis saanud ja niisuguse maise pärandi. Ja see on mulle kuni siiani dividende andnud, niisugune patriarhaalne. Endise aja elurütm oli selle aluseks ja minu meelest see rütmimuutus ja elulaadi muutus toimus täpselt siis, kui minu lapsepõlv lõppes, murrang toimus kuskil 56 57 sellel piiril, siis ma loen ka oma lapsepõlve lõppu. Aga mulle langes osaks veel pool seda hilisemat lapsepõlve reeta oma vanaema majas, mis asus ühel maanteeristil ka Mõnistes ja minu lapsepõlvemaaks kitsamas mõttes oleks vana mõisapark sealsamas kohe meie vanaema maja kõrval. Ja ma olen seda mõisapargi olustik kui ja neid lugusid, mida see park mulle niimoodi süstis, olen kirjeldavad saamatus, kõige pikem suvi, kus ma olen selle pargi nagu seostanud omamoodi paradiisiaiasümboliga, sest et ka minu lapsepõlve ajal umbes Nendel aastatel toimus siis väikeses inimeses murrang, kus ta muutus algul mõttelt täiskasvanuks ja hakkas nägema täiskasvanute maailma, see tähendab, hammustas ütleme siis hea ja kurja tundmise puust siis ütleme kuskil 55. aasta suvi, mis on oma mälestustes hästi kuum ja ilus, päikesepaisteline ja äikesena. Millal see kirjutamise sund algas või on see sedamoodi sundolnud, et sa oled nagu seda trotsinud läinud ülikooli hoopis õppima geograafiat, mitte mingisse filoloogiateaduskonda ja ja siis pärast seda hakanud ajakirjanikuks ja teeninud ajakirjanikuna oma leiba ja tähendab, et see kirjanikuks olemine iseenesest ei olegi olnud nii tähtis nagu võib-olla mõnele teisele, kelle pagas ei olegi nii suur kirjanike liitu astudes. Palju sul neid raadetav kukun? Ilmunud raamatuid on kaheksa ja üks on siis nagu poole peal on praegu trükki minemas Prosa kogusale armastus. Aga kui tulla siis päris alguse juurde, siis ma arvan, et nähtavasti niisugust impulsid on ikkagi pärit kuskilt väga varasest lapsepõlvest ja tüpada üks üks tõuge eneseväljenduseks sügavam tõuge on see, et ma kasvasin ilma isata tähendab niisugune seisund, kus, kus sa oled vaeslaps ja millestki ilma ja kogu aeg nagu ka küllaltki majanduslikus kitsikuses kasvad. Et see nagu annab inimesele mingisuguse tahte olla, olla sellest oma kehvast lapsepõlvest ja sellest ilma olemisest üle. Ja võib-olla see siis on pannud mind nagu seda seisundit hiljem mitmel moel välja kirjutama. Aga kui ma niimoodi mõtlen, siis on ka niisuguseid väikesi, aga konkreetseid impulsse tähendab, kui raamatute mõjust rääkida, siis see on muidugi väga määrav minu puhul olnud, kuigi minu vanemate kodus peaaegu raamatut ei olnud. Võib-olla minu praegune raamatukogu ongi selle raamatut deta suhteliselt raamatut, et ta lapsepõlvenõu kompensatsioon Ja see praegune raamatukogu on küllaltki mahukas. Noh, ta ikka on, mind aitab, ma ostan ilukirjandust suhteliselt väga valikuliselt ilukirjanduse vastu on nagu mürgitus või mingisugune rangus võib-olla siin ka väike enesekaitse mehhanism, et mitte sattuda kellelegi väga meelevalda, aga väga hea kirjaniku meelevalda sattuda on siiski siiski kerge. Aga minu raamatuostud muretsemised on põhiliselt kahesuunaliselt. Kõigepealt mind huvitab see, mis jääb inimesest väljapoole kaugele. Tuv makromaailm, sealhulgas ka fantastika ja teine on siis nagu teises suunas tähendab inimese, sissepsühholoogia ja muu muu taoline. Hingeteadus. Nii see oli niisugune excuss raamatukogusse, aga siis hakkasid seda rääkima sellepärast, et, et see on kompensatsioon lapsepõlveraamatute puudusele. Lähme siis sealt edasi. Aga lapsepõlveimpulsi test. Neid on ka mitmeid, aga üks, üks on mulle ikka lugejatega kohtudes nagu ette tulnud, millegipärast ja see on seotud idamaadega ja õieti niisuguse raamatuga nagu hiina muinasjutud. Nendest hiina muinasjuttudest on mulle kõige rohkem meelde jäänud üks muinaskollane toonekurg. See on lugu ühest rändüliõpilasest, kes noh, oli nii vaene, et pidi midagi tegema. Elatise hankimiseks seisis ta teemajades, joonistas seinale pilte ja kusagil ta siis joonistas kollase kriidiga seinale toonekure ja see tõusis sealt lendu. Tähendab see väike impulss, nagu on esimene idamaade mõju minusse ja on nagu kujutluse märgita esimene minu lapsepõlvest selle kaudu nagu hakkasin uskuma kirjanduse imes sellesse kirjandusse suuteline loomateistsuguse maailma inimese jaoks. Aga kui nüüd muust ilust inimilustena naise ilust Nendest impulsetest rääkida, siis võib-olla üks esimesi oli filmist nullitud Ors filmidest saadud ilu ja ja muusika kujutlus. Ja ma olen sellest ka kirjutanud kahes loos sellest filmi näitlaste lauljannast Argentiina näitlejannast. Ja see püsib ja tema hääle hele võlu ja nende filmide nisugune õhustik püsib minus ka siiani. Aga kas oligi nii, et käe ja südame-lahti kirjutamine toimuski niisuguste olnud asjade, oma interpretatsiooni kultuurilooliste lugudega ja, ja muu selletaolisega? Jah, oli küll ja see on suuresti seotud kunstifenomeni nagu mõistetamisega. Mind on juba ülikoolist peale looja sisemuses toimuv protsess nagu huvitav, et kuidas, kuidas elumaterjal või kujutles, kuidas ta vormitakse siis mismoodi see kõik käib. Ja õieti sellest uudishimust veensust sunnist lähtudes sündiski minu jaoks esimese raamatu kahekesi maailmas kus mõned loojanatuurid on minu poolt lihtsalt paigutatud Nis novelli liku atmosfääri ja mõnede puhul on faktiline materjal nagu prevaleeriv ja nad on tulnud siis niisugustesse istlikud. Aga siiski nad on minu vaatenurgast kõik need inimesed nähtud. Mitte eksida reaalsuse vastu, nii palju, kui minu käsutuses on olnud materjali ja kujutlusel lasta siis mängida ainult nendes kohtades, kus ma olen kirjutanud karistamatu või tähendab niisugustes kohtades, mille kohta ei ole fakte. See õpingute aeg, ega nüüd siis tagantjärgi ei tundu, et need geograafiaõpingud, see teeots, ei seganud see niisugune reaalteaduste poole ja ja ma tean, et sa oled suur rännumees ja niisugune maailmaavastaja paika. Ja minu ülikoolialavalik läks kuidagi huvitavalt, et ma seisin teatud mõttes küll dilemma ees, et kas minna siis eesti filoloogiat õppima või või midagi muud ja aga geograafia, selle nisugune romantiline poolus oli minus juba viiendast kuuendast klassist niivõrd tugev, et see siiski võitis. Noh, minust tähendab lõpetades selle ala peal töötajad nagu ei saanud. Ja võib-olla see on reeturlus oma ala vastu. Aga see pagas, mis ma sellest teaduskonnast kaasa võtsin, seda ma ei oleks üheltki teiselt alalt saanud. Ma ei ütleks, et ma olin omateaduskonnas ainuke, kes niimoodi hüppas ära. Sest et minuga koos püsid niisugused mehed nagu nad olid küll vanematel kursustel. Rein Saluri, Evald Hermaküla, hiljem Priit Pärn, kes on ka läinud hiljem teiste alade peale Hermaküla läks juba teadlikult. Ja kui ma nüüd mõtlen selle peale, et mis hetkest ma niimoodi siis vahetasin oma eluplaati, siis mul tuleb see väga hästi meelde, see oli viiendal kursusel, kui ma pidin kirjutama diplomitööd ja see natuke vaevas mind, sest aeg oli vähe. Ja siis millegipärast tuli mul tahtmine kirjutada ülikooli ajalehte. Üks lugu, küllaltki romantiline, niisugune kujutluslik lugu ja mäletan, selle pealkiri oli kaugus ja ma kirjutasin selle valmis ja nägin vaeva paar päeva viisin ta ära ja kõike seda ma tegin. Nagu selles diplomile kirjutamise ajast, need ma seal alateadlikud, eelistasin juba kirjutamisele sellele lõputööle. Minuaegne ülikool oli kaunis võimalik veel selle poolest, et oli veel alles külgi, tugev vanakooli õppejõudude kaader, mõnedest olen kirjutanud oma raamatus kivide aed. On esmajoones siis minuaegne rektor, saator Clement. Siis filoloogide poole pealt Villem Alttoa kes pidas minu ülikooli astumise sügisel, esimesel septembril 1961 väga soliidse ja sügava avakõnele aulas ja oma õppejõududest. Juurest siis professor Viktor Masing, kelle loengutel ma käisin just pärast sõjaväest tulekut ja see oli nagu sellest rutiinist ja niisugusest kroonolekust maailmast mingisse hoopis hoopis teise maailmaastumise aeg. Tõelisemasse ilma tagasi, aga nüüd võib-olla me teeme hüppe küll ka praegusesse ametisse. Sa ütlesid, et sul kodus on rohkem muud kirjandust kui ilukirjandust, aga kirjastuse toimetajana tuleb lugeda veel väga palju. Ja neid käsikirju, mis pole raamatuks saanud. See töö kirjastuses toimetajana pakub ka meeldivat. Ja igasuguseid igasuguseid raamatuid, igasugust autorid on ta pakkunud. Üks viimaseid töid on mulle olnud Rootsis elava luuletaja proosakirjaniku Raimond Kolga luulekogu Pütsik täht toimetamine no toimetamisest siin rääkida võib ainult tingimisi, sest et midagi niisuguse luule puhul eriti jo toimetada ei ole, lihtsalt olla vahe vahemees selle korrektuuri läbilugemisel. Aga see ajakirjanik on mulle lähedane natuke teises mõttes. Sest me oleme täiesti ühest samast kohast pärit. Käisime ühes samas koolis Saru koolis, tema käis seal enne sõda. Käisin pärast sõda. Saru kooli jestusi on ka selles romaanis hilised astrid kusagil neljandas neljandas peatükis või loos. Nii et ses mõttes tema luule kõik need maastikud, mustjõgi on mulle väga lähedased. Minu arvates kirjaniku olemuse määravad mitmed asjad. Muidugi on vaja mingit elukogemust. Siis on vaja vaatlusoskust, iluvad soskust siiski soliidset lugemust, aga selle lugemuse baasil saadu tarvitamine ei tohi liiale minna. Ja veel on üks, üks omadus, mida, mida siiski läheb vaja, see on kujutlusvõimet. Kujutlusvõime üks, üht alaliiki fantaasiat ma neid siiski ei samastaks ja kui nüüd sellest viimasest lähtuda, ma ei tea, kui hästi minu kujutlusvõimega on lood. Aga oma viimase raamatu pardiajaja olen ma siiski tänu just kujutlusele üles suutnud ehitada. Ja see lugu sai alguse ühest, ühest pisikesest Vellistenoveletis põgene ja niisugune uni tõesti minus on, tähendab, et ma olen varemate aastate sagedane, nüüd hiljem vähem näinud ennast unes põgenema ja mingisuguses eelmises ajas hakkasite lugu ümber jutustama. See on minu kivid aias olemas ja sellest sellest väikesest loost, nagu on saanud siis see terviseromaan võib-olla, et miks ma panin talle alapealkirjaks, ballaad, romaan? Noh, võib-olla sellepärast, et. Sellest, et igal inimesel on õigus olla ta ise ja keegi ei tohi teda sundida elama mingisuguse jõugu või, või suurema üksuse reeglite järgi, aga võib-olla kui kaugemale vaadata, võib-olla on siin selles raamatus ka mingi praeguni moodne roheline ideed õieti mulle tundub, et see on nagu minu seest seest pärit kõik tähendab ta nagu mingi alateadvuse materjal, mis, mis, mis välja minu kaudu nagu on voolanud ei saa selles kindel olla, kas juhtunud minu esivanematega, kas keegi on segatud meie verest sellesse loosse? Et selleks ei ole vajagi nii palju ajalooraamatuid lugeda, võid kuulata iseennast ja uskuda, et need kollased toonekured on olemas.