Hea kuulaja on lõppeva aasta viimane laupäev. Jaanuarikuus alustasime klassikaraadiosarja ante ühinemist sekuli sajandi lõpu eel mis on 52-st laupäeva õhtust seitsmeteistkümnel kasutanud ühte saatetundi, et arutleda muusikaprobleemide üle kunstnikke ja nende loomeküsimuste sõlmpunkte. Nendes saadetes on tutvustatud nii mõndagi heliloojat või dirigenti kas otseselt või kaudselt rääkides temast või lastes rääkida temal. Tänases saates tahab aga toimetaja oma volitseda ja pelgalt omi meeliköitvaid muusikaelamusi ka teile head kuulajad vahendada. Alustan Erkki-Sven Tüüri palaga Illusioon. Selle palaga oli mul aasta alguses sarja alguses oma plaan nimelt mängida iga saate Antefinum sekuli puu seda illusiooni nagu sümbolit ja ühteaegu ka soovides, et üks lugu nüüdismuusikast jääks kuulajatel otsaski. Võib-olla on see toimetajapoolne illusioon. Muusikatoimetaja funktsioon saab olla laiemas plaanis, kahesugune tagas püüab kuulaja panna kaasa elama ja tundma sedasama, mida näeb, kuuleb, tunneb konkreetsel kontserdil või muusikasündmusel osavõtja publik. Ühesõnaga taotleb juures olemise efekti. Või teine võimalus, ta laseb raadiokuulajal olla, kuulates iseenesega täita kuulamise aega ja tunnet oma isiksusega, oma mõtte- ja tundemaailmarikkusega. Sõnaga öeldes jälle jäta kuulaja üksi iseenesesse. Tahaksin täpsustada ka oma arusaamist niinimetatud abistava sõna teksti seletuste ja lahtimõtestamise kohta. Olen tajunud seda nii, et tegelikult sõna jõul ja abil ei selgitata mitte muusikat, mis mängib või mida mängima hakata, takse vaid aidatakse kuulajal leida ja avada uksi oma hinges, et saavutada kuulamisseisundit. Muidugi on kogu vahendamisprotsessis olemas ka kolmas võimalus, niinimetatud nagu me ütleme teksti muusika, teksti, muusika, mis eeldab parajat ükskõiksuse astet nii tegija kui kuulaja poolelt. Nii palju alustuseks ehk väike eriteeriv mõttespekulatsioon. Võite nõustuda võite ka mitte. Ega see pürginudki postulaadiks Öeldakse, et kontserti alustada mõne teose teise osaga on ebaloogiline. Olen siis hetkel ebaloogiline ja tuletan meelde Lõppeva aasta ühte ilusamat elamust. Ma arvan, et Tallinna rahvale, Eesti rahvale ülekannete kaudu oli kindlasti paljudele. Kalle Randalu mängib tuna Beethoveni klaverikontsertide tsükkel. ERSO dirigeeris Arvo Volmer. Miks ma armastan just teisi osi sellele inimlikkuse pärast, mis on kätketud solisti ja orkestri pro dirigendi dialoogi? See on nagu kvintessents kõikide kultuuride in ja Jan nais ja meesalge vastasseisust vastasseisust ja ühtsusest. Kuulame episoodi Kalle Randaluga mängituna ja räägituna ja ühtaegu vabandan ette küllalt järsu stseeni lõpetamise pärast. Oman mõttekäike, Beethoven on heliloojaga, kelle juurde ma olen ikka järjest tagasi tulnud küll mõnikord pikemaid ringtöid, küll lühemaid äraolekuid Beethoveni ka all. Kas minu orkestri mängimise tee 75. aastal muusikakeskkooli lõpetades mängisin Peeter teljega? Beethoveni G-duur kontserti. Ja küll neid üksikuid kontserte. Ja ükshaaval olen ma neid mänginud ikka pidevalt tänase päevani välja. Aga niiviisi viie kaupa koos ei mäletagi täpselt enam oli see rohkem. Peeter Lilje või minu või, või oli ta nüüd päriselt ühine idee, aga teoks mööda tegime? 87. aasta jaanuaris. Esitasime siinsamas Estonia kontserdisaalis kõik viis klaverikontserti, küll ilma koori fantaasiata. Vahepeal on aastaid mööda läinud siin ajad muutunud petturid, ideed ei ole enam. Beethoveni kontserte olen ikka aeg-ajalt mänginud jälle ükshaaval. Juhus tahtis, et veidi üle aasta tagasi esitasin Saksamaal väikese turnee vormis niimoodi kuuel õhtul jällegi kord kõik riis klaverikontserti ja üks teine juhus, tahtelised karsruues juhtus nii, et et esitasime ühel õhtul kõik viis. Selle nimeks oli siis Beethoveni ööja, algasime seitse õhtul peale ja ilma fantaasiata ma pean ütlema küll, aga kõikide vaheaegadega kokku kell 11 10 oli läbi. Terrigeeri dirigeeris Aleksander Sumski, kes on professor tüübingeni. Ülikoolis. Ja vaheaegu tegime sel õhtul päris nii, kuidas me just tundsime, kui palju me vajame ja lasime siis sellele vastavalt ka kella anda, aga ma vaatasin just 11 10. Et, et tegelikult Wagneri ooperipikkus tuleb sellele viiele klaverikontserdile. Olen hämmastava avastuse teinud ise seda sellistes kogustes ühte heliloojat mängijasse milliseid uusi sügavusi ja uusi perspektiive see annab sellele muusikale nimelt niisugust muusikat palju ja, ja oma arengus ka tegelikult, eks ole, need ootused kaks esimest nooruse teos, mida ta ise palju mängis, eks ole siis kolmas, mida ta endas kaua kandis ja neljas, viies siis muidugi koori fantaasia, mis tema enda jaoks oli praktiliselt lisapalaks, mis oleks nagu ühe suure draama liis, osa kallasaal vaatasid neid tagasi oma Beethoveni-le ja seda tuleb ikka päris palju aastaid. Kuidas Beethoven on sinu jaoks muutunud või, või sina tema jaoks, kes pidi seda asja vaadata? Persoon on minu jaoks üha erakordsemaks muutunud. Ma arvan, me oleme üles kasvanud ühes heade traditsioonidega, tugevas professionaalses kultuurikliimas kus me oleme peaaegu enesestmõistetavaks pidanud niisuguse suure muusika olemasolu ja seda nii-öelda igapäevaseks toiduks tarbinud. Ja aastad lähevad, ma õpin järjest rohkem põnevaid teoseid tundma uut põnevat muusikat olgu nad orkestriteosed või, või, või kammermuusika, mis on maailm omaette tulles jälle tagasi nende päris suurte geeniuste juurde järjest selgemini näed, milles erakordsus seisneb, kui erakordne, kui, kui erakordne oli Mozart, kui erakordne võis üldse olla see. Ja mis oleks andnud ühe väikse algelise magnetofoni eest või, või Ühe ühe pileti eest Beethoveni õhtule, kus ta ise mängis, seal ikka midagi olemas ja tema klaverimäng kui kaasaegsed kirjeldavad seda seal dokumenteeritud, et paljud inimesed päraskema kontserte. Ilma, et meil oleks üldse mingisugust helidokumente või midagi käes, eks ole. Peab olema kunstnikuisiksuse jõud, kes, kes inimese sellesse seisundisse liig, ilma, et me midagi praegu kuulnud oleks. Kui sellele kord mõelda siis see pidi, mida tuleb. Oleksin tahtnud siinkohal pidada veel pikema pausi, et välja tulla selle muusika ja selle teema lummusest. Ja tahaksin teid nüüd kaasa kutsuda ühele kontserdile, mida pean oma elu jooksul kuuldud tuhandete kontsertide hulgas ainulaadseks kordumatuks unustamatuks. Aprillikuus New Yorgis oli mul selline hetk, kus pidine kaarnegi hooli pressitoimetajale kohe hoobilt nagu eestlased nimetavad ütlema neli-viis kontserti, mida tahaksin märtsikuus seal saalis kuulata. Silme ees oli tõepoolest lainetama mitme saali esinejate aukartust äratavat nimed. Peaaegu instinktiivselt, aga enesekindlalt loetlesin. Kaisaks theren, Zlatkin, Zawallis, Orpheus ja kammerorkester. Ja veel mõned hiljem piletid peos, jäin ehteestlaslikult kahtlema ja kahetsema, et kui ikka oleksin ja muud sellist. Aga aeg läks oma rada. Ja ühel laupäevasel pärastlõunal olingi aisaks Sterni kuulamas. Kaasas ka binokkel, sest paraku neis suurtes ja kuulsatest saalides küll kuuleb väga hästi kõikjalt. Aga binokliga näeb kunstniku siiski paremini. See oli kummastav kontserdielamus. Aisaks Stern, kes on viiuldajad, hulgaski elav legend on üle 80. Kartsin kohata auväärset maestrot, kaarnegi, hooli patrooni ümbritsetuna nelja, viie või enama põlvkonna õpilastest, õpilaste õpilastest ja nii edasi. Nad viiuldaja ja pianist tulid lavale. Stern asetas oma noodid puldile. Aga see oli ka viimane pilk, mida need noodilehed pälvisid. Ta ei vajanud neid. Kujutlege tüsedat jässakat tüüpilist juudi soost vanameest paksupoolset justkui lühikeste ja tantsida sõrmedega. Ja siis ta mängis, oh jumal, kuidas ta mängis. Tema ilme oli nagu kusagil mõtetes, äraoleval hiiglasele ükski näomuskel ei viidanud mingile emotsioonile. Need Tõntsina näivad sõrmed olid näiliselt nii napi liikumisega. Ja ometi kõik voogas mingis mahedas iseendas olemises. Pikad ja rahulikud meloodiad mängis ta ilma vibratata mingi kummalise pehme sirgepoolse tooniga kiireid käike, passaalse, aga värvistavibratoga. Ma ei räägigi nootidest, tehnikast oli eksimatu mäng. Vaat see oli niisugune hetk, kus tundsid, et jumalad mängivad ühe sureliku vanamehe kaudu. Tehnilised paganiini ja Graysleri palad muutusid sillerdavateks muusika voogudeks, millel oli igiliikumise ürgne ja sügava jõud. Ilu ning mõte. Mõte, mille olemasolust ma Nende palade puhul seni teadlike polnud. Nii möödusid kontserdi mõlemad osad. Raams, Bach, partak paga niini, daam, Raisler, kõik viieldajate tavarepertuaar, kuid ometi milleski kordumatu ja ütleksin isegi saavutamatu. Nii võib mängida vaid vanamees, kes on kogenud midagi ida, summeerib aeg ja iga ja tarkus ja talent ja oma kunsti professionaalne valdamine. Seda suudab vaid väga vana mees, kui talle on antud see aeg ja iga ja tark, kus ja igaviku tunne. Nii näis mulle sellel hetkel. Ja neid ka praegu näib üha kaunim. See hetk, mida enam ajas sellele tagasi mõtlen. Sellel kontserdil puudutas indel meid kõiki. Ja kui olid kõlanud kakskolm, lisa palagi kummardas vana mees publikule, korjas puldilt oma noodid kaenlasse ja naeratas. Meie helilint on 30 aastat tagasi lindistatud ja ma ei tea, kas see suudab mu juttu Ta ja õigustada. Nii mängis viiuldaja haisaks Stern. Ta esines koos Philadelphia sümfooniaorkestriga, juutsin omandi juhatusel ja kõlas kolmas osaatsetaat. Toas sai Jonny Vi oti viiulikontserdist number 22 A-duur. Nüüd aga siia muusikateoste vahele. Lülitan ühe buketi dokumentaalseid helilõikekuulatavad lõigud on nii või teisiti seotud lõppeva aasta muusikasündmustega. Alustuseks olene augustikuus Estonia kontserdisaali avamispidustustel pärast selle saali suurt remonti. Ja olgu nende sõnavõttude ja pidukõnedega, kuidas on, neid mängiti ju Nendes raadioprogrammides, augusti kuuski. Aga need helilõigud? Need ei ole senini eetrisse jõudnud. Need on meeleolukad ja pidu, lised. Oma sõna ütlevad siin Eesti Kontserdi praegune direktor Enno Mattiisen. Kõigepealt siis eelmine Eesti Kontserdi direktor ära oleks Sappoosnin. Ja saime helgilõiguga Riigikogu aseesimehelt tunnehkelamilt. Viimane näide nii et naine on järjega. Olen õnnelik, millega tema hakkama, ma olen juba ammu õnnelik. Mitu päeva õnnelik, palun õnnelikuna süve. Esiteks ma üldse siin remonti alustasime, ma olen nii õnnelik, et me selle ette võtsime. Siis oli vahepeal õnnetu, kui selgus, et ühesõnaga see põranda alla vajumas. See on jälle õnnelik, kui ilmusid välja need, need sambad. Sambad on jälle millegipärast vahepeal õnnetus oli äärmiselt õnnelik siis kui ma nägin seda põrandat, selle parketi sündi, selle põranda sündi ja diivanil simmanil õnnelik, kui tulid toolid ja nii edasi, tähendab ma olen üliõnnelik praegu ausale jätkas kadeks aastate toodang. Te olete õnnelik naeratus? Olen küll kahjuks meil väga paljud asjad on ära lagunenud, aga Eesti Kontsert elab väga hästi ilusa saali korda saanud ja minu arvates nüüd me saame kontsertitel istuda ja nautida tunduvalt paremini seda ilusat muusikat. Sel asjal on suurem ja sümboolse tähendus, kui, kui ainult toolid või, või uued laed ja seinad ja põrandad. Kindlasti sellepärast see saal on ikka nii, nagu siin mainiti, eks ole, ta on olnud läbi kogu eesti aja mingiks sümboliks, vabaduse sümboliks, eks ole, võib öelda isegi, ja et meil nüüdse saal nii ilus on, see on väga tore. Seal omamoodi märk. Kindlasti aitäh teile jääd pidude tänavaga. Inspireerivad ilusaid sõnu häid tundeid, mida ütlete tänase päeva kohta? No ma usun, et tänane päev väärtustab veel kord Eesti kõrgkultuuri, kuna igasugune kultuur vajab esitamiseks siiski eriti muusikakultuur vastavat hoonet. Ja nagu siin täna öeldud, Estonia kontserdisaal on no tõepoolest tuntud oma kultuuritraditsiooniga, aga samuti oma poliitilise traditsiooniga sest siin tuli kogu Eestimaapäev ja siin tuli kokku Eesti kongress 90. aasta märtsis, kes pidas siin selles kontserdisaalis kõikuma 10 istungit. Ja kui me nüüd vaatleme iseseisva Eesti vabariigi edasist arengut, siis minu meelest meie ühine mure ja me ühine vastutus, mis peaks olema see, et see kontserdisaal õitseks ja areneks. Mul on väga hea meel, et kontserdisaali remont õnnestus ja see akustika ja esteetiline pilk, mida ma täna kogesime, see on küll hea sissejuhatus uueks kontserdihooajaks ja Artur Kapi Hiiobi uueks ettekandeks. Aitäh teile ja kohtumi Iiobi ettekande ajal 16. ja kohtumisele, aga aitäh. Tunne Kelam nimetas Hiiobi ettekannet. Selle puhul oli kodupubliku ees ja koduorkestrit juhatamas taas Neeme Järvi. Ja seekord ilusas südasuves oli ta siin koos abikaasa ja tütrega. Ühele väga ilusal päikeselisel päeval käis päris suur seltskond koos Pärnumaa ja linnaametnike, ajakirjanike ja igasugu muusikutega Järvide perekonda nii-öelda Assisteerimas, kui nad käisid oma kunagist Pärnu lähedast suvekodu vaatamas, õigemini vaatamas seda, mis on sellest järel. Üks helilõik sellest sündmusest keset loodust. Pärnu lähedal kirbu jõe ääres. Mina olen nüüd juba Ja muusikakoolis. Käinud. Siin oli meil paar mõnegi pidanud. Metsis, oli. Aga kuidas on siis niimoodi, et luuki poleeritud Ja seal oli vaja lõpp ja tagapool kahvli vahele siis ehitasime selle osa juurde, siis ehitasime köögi teispool juurde, siis heitis selle tagaosa juua. Täppide etappide järgi ja see kõik see suvetegevus, mis oli, see oli kõik ikka ehitustegevus, kogu aeg. Millal sa nüüd järgmise etapi Raudi autos oli üks Audru sellesse. Sovhoosis oli üks, üks viia muidugi nii hea oli tema tema tänu temale, tema tutvustele ja me saime üldse sellekohase ja aga me pidime ostma seal vana talumaja talumaja ära, no see oli kokkulangev lagunemist, sepa taluga, midagi. Ja siis hakkasime siia vaikselt ehitama juure ja lauda ei olnud kuskilt saada. Laudad, lauad siis tutvuse kaudu saime jälle sovhoosist kuskiltki, keegi saagis meil laudu siis väljaspool tööaega ja siis käisime järgi, siis ei olnud autot. Ma nüüd katuselauad mustad lauad, need olid siin hunnikus siis mina isiklikult kuus meetrit pikk laud üles sinna ja siis sinna peale. Ja seepärast mu käsi on haige. Vasak käsi just. Miks, miks sa just siia? No sellepärast, et ma rääkisin, et Vambola viia oli vaja väga hea tuttav, kes pakkustes oli sovhoosis lõbus inimene pakkus mulle lihtsalt Pärnus sobitamiseks võimalust tema Sophia sovhoosi territooriumil. Ja seal olid metsa ääres kaks või kolm neli niisugust. Audru sovhoosi külalisi Nende jaoks mõeldud niuksed, väikesed kotletid olid ja seal veetsime paar aastat ja vaatasin natuke ringi siin ja siis meeldis kangesti see koht ja sai ja siis peaksime siia ehitama seda väikest Sahlakest. Mis jääb selle maja keskel, see kollane süvenemise tegelikult halb pärast sai ümber ehitatud veel palju. Nii nagu võimalused olid parajasti, siis me olime ainult suveti ja lapsed ja siis me pink suvitasin tõesti, see oli üks tore aeg, saime, saime ära, Pärnomine, suveaeg tuleb neil suvel ajal ei olnud, niisugust asja enam tunnistust ei saa olla. Tuleneb vanast, ei saa nendega siin välismaal ei saanud ju käia, kus sa mujale näiteks Pärnus, ERSO-ga, siin käis ERSO ERSO härnaga kiht. Aga ühesõnaga, me oleme ju Pärnus esinenud külva. Aga mis puutub sellesse majasse, sest siin käis palju külalisi. Ja siin on käinud, tõstab Covid, siinsamas on tehtud pilti Šostakovitši Ernesaksaga, siis on olnud siin kardesseski, see saab kõik suvitasid, Pärnust tuli alati kõikesest ois, trahv oli alati veel siin. Me oleme laevaga sõitnud siin minu kehva paadiga, see mootor Moskva mootor ei läinud käima kunagi läksime sele aerudega siis ja temaga oleme siin käinud. Ja võistlus üldse, mis, miks te Pärnu ärati tulete, mis te siin teete? Et mul üldse meeldib välismaal käia? Seda ta ütles tol ajal ja tagasi tema jaoks oli see välisPärnu ja siis siin oli, siin on olnud naan põld. Ja siin on olnud harioint ja niisuguseid kütti, kes tol ajal olid kah käisid Pärnust. Ja need on need olid, miks sideme telekast? Pärnu, seda ükskord kõige rumalam asi oli see, et need inimesed tulid siia ja kui me siin väljas istusid, siis Vene lennukid lendasid just sind nii madalalt üle. See oli kõige suurem sõjaväebaas üldse, mis sai olla ja mul siin välismaalased välismaalased siis oli suur skandaal, et kuidas saab, aga see oli ametlikud isikud olid ka kaasas, kes neid saatsid. Et nemmad said vastu pidada ka mina, mina kutsuda küll piiritsooni nagu välja kuulutatud ja, aga siin olid koledad, siis kujuta ette, praegult lendab iga kahe kolme minuti lennuk läheb üles, selle looja oli kohe siinsamas, ütlesid üles ja see on muidugi. Sadam ei saanudki kaator, elluke kenduslikuga olidki vabad päevadel arvatavasti. Ja siis seda ma kasutasin just täpselt nii, et see oli üks ilusamaid, mille võrkkiige oli seal ja ja autokoht oli seal ja, ja seesama udu siin juba 20 aastat olnud niimoodi, nagu ta praegult. New Yorgis elab keerulise elukäigu ja fanaatilise kunstnikuhingega noor naine Marika Klosfelt. Aastaid on ta olnud kodu Eesti ja Ameerika eestlaste ja üldse Ameerika kultuuride vahendajaks, sillaks tema õlul on olnud neli aastat. Eesti kultuuripäevade korraldamine New Yorgi Eesti Majas. Ja helilõik, mida ma tahaksin siin mängida, ongi Lõppeva aasta aprillikuu eesti kultuuripäevadelt New Yorgis kus Marika kutsel viibis Eesti televisiooni laste laulurühm ja laulja Tõnis Mägi. See hetk aga ei ole otseselt laululastega, vaid hoopis Tõnis Mägi panemas laulma New Yorgi eestlaste mudilasi. Need on lapsed, kes enamasti kodus juba ei räägi eesti keelt, kes lasteaias kiregi eesti keelt. Nad tulevad nädalale pudel Eesti majja oma vanemate või vanavanemate tahtel ja soovil. Et õppida siiski ära see teel. Võib-olla, kui ei ole olnud selles miljöös, siis on raske isegi hinnata seda rahvustunnet, mis niisugustel hetkedel kodumaalt eemal New Yorgis eestlasi valdab ja ühendab. Varem tundus nii, et niisugune noh, missuguseid keskealised tulid ja, ja vanemad inimesed tulid. Et Noori oli nagu väga raske kultuuripäevadele meelitada ja ka meie väike seltskond, kes näib neid, organiseerib pikemat aega, me olime ikka needsamad samad vanad veteranid. Aga nüüd viimase ma ütlen, kahe-kolme aasta jooksul on, on paljud noored juurde tulnud ja just need, kes hiljuti on Eestist alles tulnud siia piima. Ja noh, see on väga-väga tore näha ja, ja sellepärast mul on väga hea meel, et, et noh, ma arvan, et kui kultuuripäevade traditsioon võib jätkata ka tulevikus Kas teile tundub selles valguses, et Eesti maja funktsioon üldse tasapisi nagu muutub sellisest nostalgilised kodumaa lapikesest siin võõra rahva keskel? Muutub nagu nagu elu rõõmsamaks kohtumispaigaks, sest siin on ju väga palju New Yorgis väga palju neid eestlasi, kes ei tule mittejäämise mõttega, vaid on siin kes kolm aastat, kes viis aastat, kes mingi töölepinguga, kes ülikooliga ja noh, see annab nagu uusi mõtteid üldse kogu selle asja korraldamiseks. Ja ei, kindlasti on seda tunda, et uus elu on nagu Eesti majja sisse tulnud. Ja eks ole täitsa loomulik, kui kui olud Eestis muutuvad, siis muutuvad olud Eesti majas New Yorgis ka. Mulle hakkasid väga meeldima need noored eesti poisid seal maailma linnas New Yorgis, kes ei saa nagu arugi, et nad on erakordselt või tegelikult oma erakordsuse mõõdavad nad oma saavutustega erialal. Martin Kuuskmann on üks neist. Et kas ja muusikapala, mida ta esmaettekandes New Yorgis mängis, on oivaline nüüdismuusikateos, siis taban saate lõpetuseks kaks kärbest ühe hoobiga. Nii kirjutab alla kolmekümnene New Yorgi helilooja aastal 1997 ja nii mängib Eesti fagotivirtuoos, kes on saanud kõrghariduse Ameerika parimate fagotikunstnike pedagoogide käe all helilint läinud aastast kris teophaniidise fagotikontsert pühendatud Martin kuuskmannile, kes sellega suure naudinguga ja loomulikult suure menuga New Yorgis ette kandis. Orkestrit juhatab teine tubli eesti soost noormees Kristjan Järvi. Ja tahaks väga loota, et need paljud poisid ja tüdrukud, kes praegu maailma eri linnades oma tiibade kande tugevust proovivad ja mõõdavad maailma teiste noorte ja vanadega et kunagi ka nende teeneid nii hinnatakse nagu tänavu. Kui maestro Neeme Järvi tähistas oma kuuekümnendat juubelit Eestis Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja tema sünnipäeva õnnitluste hulgas ei puudunud ka ei Ameerika presidendi, Eesti presidendi õnnitlused. Jah, seda soovides aga praegu ikkagi noorte esinemist kuulates fagotikontsert, õigemini fragment sellest.