Alfred Karindi kevade laul Karl Eduard Söödi sõnad. Oi kui palju näitsikuid jookseb lilledega koorist välja. Ulata need autorile ja üldjuhile. Teevad elaval autori juhatusel. Ja praegu ei mahu isegi kõige pisem laulu mudilane dirigendipulti, see on nii tungil koorilauljaid, naisi, täi, kõigil lilled süles. Käivad heade selline kahin käib üle koori ja aplaus järsult lõbusalt kallineb siis märgisse, tavaliselt põse peale antud musi. Jälle lilled, lilled, ma lugesin ära, 13 kimpu on järjekorrad. Ja kõige krooniks tuli kaks toredat näitlikult suure tammepärjaga. Ja asetasid selle rina pühkingule kaela. Panen lauljatar paljude laulupeomärkidega. Edgar Arro laul Vihule pilke näha. Gustav Ernesaks on sedapuhku dirigendipuldist autorina. Nähtuse tuleb siiski dirigendipuldi trepp laiemaks teha järgmiseks laulupeoks. Sinna ei mahu enam kuidagi ära kõik õnnitlejad. Ja sealjuures võiks olla üks väike lillehoidla. Üks kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, 10 11 12 13 14 15. Viis veis lilledega neidu. Korraga puldis koos täis. Tulemus on teada. Professor Ernesaks lahkus laulu naiste juurest veel ühe tammepärjaga. Nüüd lisapala ei tule ja midagi kordamisele ei lähe, siis ma räägin teile ühest võib-olla natuke vähem tähtsamaks, kuid ääretult huvitavast nähtusest, laululaval. Kindlasti on suur osa publikust silmanud veel üht lauljat sellel suurel laval. See laulja on nii pisike. Võib-olla Lasnamäe enda kindlasti ei paista poole väljakune konda üldse nähtav. See on umbes viie-kuue aastane pisikene tüdruk. Erepunases. Veidi vanem laulja tervitas veel kord üldjuhataja Rein eile siis ühe nuppude olevat joru ajades rohel laule väga. Ja nüüd tuli jälle kõrgel kõrgel lavakaare all nähtavale see päkapikk. Erepunane. Majori. Närutuba. Kahe suure naise Anna Haava ja Miina härma. Ei saa mitte vaiki olla. On sõnad, millega laulumaid. Et lõpetavad et jätkata järgmisel korral. Vaike olla ju ei saa. Ruja aplaus läheb aga juba liitumisjuhile kõige kurjemale onule. Siin laulupeojuhtide hulgas. Ja seda ei oleks küll ilmaski uskunud, et need naised ikka nii tugevad on. Nad võtavad kohe kaks dirigenti kätte ja viskavad üles ja mitte madalamale, kui meeskoorimehed tegid. Ja nüüd lahenes siis ka selle meie väikse päkapiku või pöialpoisi küsimus. Jah, ta kõndis seal. Tavastika kogu naiskoori kontserdi ajal väike nelja-viieaastane tüdrukuke ime tulevikku pikkune siit vaadates ja seisis vahepeal pööras pea viltu, kui tuli ilusam laul, siis jäi paigale, vahepeal kõndis, jalutas, vaatas. Tema hakkasin ma mõtlema. On kuidagi eksinud, kuigi eksinud lastega on lugu, nii et kui me neid miilitsajaoskonna üks kord kõnetasime, siis poisid mängisid rahulikult malet ja ütles, et ei ole viga, küll miilits selle asja korda seab. Vanemad üles leiab. Ja nüüd, kui naislauljad lahkuvad lavalt siis astus see kõige pisem ka päris endastmõistetavalt nende ritta. Nähtavasti oli siis üks punases püünis lauljatar, tema ema oli teinud tütrele koorivormirõivastuse ja päris õige juba maast madalast hakanud harjutama, sest varem või hiljem tuleb tütrel käia sedasama teed. Ja tuleb aeg, millal juba tema tütar kõnnib seal üleval lavakaare all, pea viltu, kuulab laulu. Et varsti kaasa lüüa.