Mart Saare laul, laulik, sõnad rahvaluules juhatab vabariigi rahvakunstnik Jüri varite. Te kuulsite seda aplausitormi kahelt poolt. Laval ja saalis, kui nii tohib öelda. Professor Gustav Ernesaks juhatati. Smiga Jani juurde. Tugevasti tugevusega CS. Kuuled sa seda pereheitmise suminat? Mesitaru. Ja Vikerkaar ühe korraga. Valmistuvad esinema ühendkoorid. Me ei pidanud küll sellest enam rääkima, sest see on kirjeldamatu kuid lihtsalt ei saa silmi lahti selle suure lava ja veel suurema väljaku värvidelt võrratutelt värvidel mida ütleb üksainus sõna rahvarõivas. Mõnikord vestlustes väliskülalistega ja ta ka seekord siin rohkesti on, oleme seda iseloomustanud nii, et et meil väikses Eestis on iga paarikümne kilomeetri järel sootuks erinevad rahvarõivad peaaegu täiesti valgest kuni pimestava kirevuseni kuid et see kõik kokku siiski nii muinasjutulise värvide mängu loob, seda ei usu. No ei usu, nagu isegi seda vaatad iga viie aasta takka üldlaulupeol nagu mingit täiesti uut nähtust. Ja juba üksnes sellest piisab, et tõsta tuju pidupäevaseks. Tõepoolest, tublid tublid memmed, need meie kauged esiemad, kes kord peerutule paistel kodusid kangasse, kõik meie aastalilled, haljad, metsad, rannaliivad ja meresina. Ja samuti tahaks patsi lüüa kõigile nendele, kes on selle ilu rikkuse kopitanud kirstudest välja toonud ja pannud ehtima meie pidupäevi, eriti vabaõhupidustusi, eriti laulupidu. Tõesõna, kui suurel üldlaulupeol lauldakse ka ainult üksainus ühendkoorilaul juba siis tasuks siia tulla. Ja mis tänasesse puutub, siis tulijate põuda ei ole. Ilm on erakordne. Päikest ja taevasina kogu laotus täis. Ei tahaks isegi uskuda, et kunagi varem vähemalt viimastel aastakümnetel meie laulupidude ajaloost mõlemal laulupeo kontserdipäeval oleks valitsenud selline suurepärane ilm. Päev läbi ei ainsat ainsat pilvekübetki silmapiiril. Ja eks ole muidugi selleski osa meie üldlaulupeo senise erakordse edu saladusest. Ja sellest, et lauljad ei väsi. Kuulajad ei väsi ja kalleid külalisi tuleb aina juurde. Kahe päevaga 10 tundi laulu paneme marsid juurde 14 tundi. Viimased proovid juurde veel rohkem. Ja igaüks neist on olnud küllastumiseni täis midagi uut, midagi toredat ja unustamatut. Siit ainult iga tund, iga laul, vahel, iga minut, iga samm Tallinnasse lauluväljakule. Ei, peame tunnistama. Meie mulje paunad on küll väga harva Narva nii tugevasti pungil olnud, kui nad seda üldse on olnud. Ja selles mõttes on see vaheaeg, mis praegu toimub, ümber helistamisaeg, kindlasti ebatavaline. See on ju viimane. Silmse lippab muidugi endistviisi mööda peopaika, kusagil alateadvuses aga klapitakse ehkiva vaikselt kokku sõiduplaane kellaaegu pileteid linna kosti kodustele. Kuidas nad seal elavad? Ei tea, kas kuulsid, kui raadio rääkis meie tehasest või kolhoosist ehitusest laulukoorist ehk nägid koguni televiisoris? No see oleks ju päris suurepärane. Aga kui selle viimase sigina sagina keskel enne üldlaulupeo lõppu korraks silmad sulgeda näed ka ise just nagu mingit suurepärast värvilist filmi, kuidas see kõik oli, kuidas algas? Kuidas Tallinn sai mingiks muinasjutulinnaks, mis iga minutiga muutus ja kus isegi põliselanikud omaenda õue ära eksis, istutatud, kus hetk tagasi oli auk, sinna siirdus äkki 50 aastane pärnapuu või hõbedane trollibussimass kus kõlksus kivi, sinna kasvas üks kakskolm muru, kus oli muru, seal sirutasid kaeluv pool miljonit lilleid kus Lõsutasmani tsaariaegne maja seal polnud äkki enam mitte midagi ja kus polnud midagi, sinna sai televisioonistuudio reisisadam jaamahoone, bussijaam, Sõpruse puiestee, kes seda kõike meeles jõuab pidada. Siis võeti kätel liivapritsi ja terve Ülemiste täis rõõmsaid värve. Muuseum linna astus kõigi oma tornidega, kosmeetikakabinetti. Isegi ordu rüütlid ajaloo muuseumis käisid läbi tolmuimejal. Siis tuli Vanemuine ja väina mölisema pojad, armusid Tallinna. Siis tuli laulu ja tantsurahvas. Kõigil Tallinna staadionitel said kuldnokad ja vindid, viis vaba päeva. Üldrahvalikku pidu, kuube pressiti miljoneid, viike Volke klišeesid. Kõigi pressraudade käivitamiseks oleks kulunud Sära terve kolhoosielektrijaam. Seda polnud vaja särtsu ja valgustankis balti soojuselektrijaam. Ja kohe hakati ehitama teist sama vägevad. Siis kinnitati rinda Viivikonna sammuva ekskavaatori kopatäis, hõbedasi sõlgi. Ja isegi Atlandi tsüklonid panid relvad maha ja päike ruttas imetlema Tallinna juubelivärve. Ja siis ta on, kas Eestisse saabus kõrgeim juubelikülaline seltsimees Mikko Jan ning kosmoselendur German Titov. Vabariigilipule kinnitati kõrgeima autasu, Lenini ordeni. Tallinna vabastajate ning tundmatu sõduri ja tundmatu madruse kalmul. Süüdati üldlaulupeod tuli. 30000 kõige eredamates rõivastes inimest sammusid läbi linna. Kuid nende pooled imetlejad või rohkemgi ei näinud esialgu mitte midagi sest nad ei tulnud mõttele minna tänavale tund aega varem. Keegi mees hõivas koha draamateatri kõrgel trepil kaks tundi enne rongkäigu algust. Kaks tundi hiljem. Siis talle meenus, et laulurahvas läheb mitte draamateatri ees, vaid Estonia tagant. Kui meiegi peatasime ainult minutiks auto Narva maantee ääres läks kaduma raadioautojuht leidsime ta varsti üles ajalehekioski katuselt. Vastasmaja pööningu aknalt lugesime 14 peanuppu. Siis algas pidu ja esmakordselt laulupidude ajaloos said otsa laulupeo pileti. Siis saabus lauluväljakule annastas Niko Jan. Vana laulumees Kivilossi vastsel asetas talle kaela muhu laulu. Ja kui üldjuhid ütlesid eile Lauijaile pärast kümnetunnist tööpäeva, aitäh. Olete väsinud. Aeg on puhata. Prahvatasid üksteise järel kolm lisapala. Ja kogu lauluväljak tõusis püsti. On mida kaasa viia, koduseile, kõnelda vanulgi päevil, meenub. Kuidas vaatab pidupäevale kõige lühemalt tagasi meie lugupeetud laulutaat NSV Liidu rahvakunstnik professor Gustav Ernesaks. Kui lülitame sisse ultralühilainesaatja, saame ehk sedagi kuulda. Seda me siiski kuulda ei saa ja kui saame, siis natuke hiljem. Sest meie ametivend Lembit Lauri on oma ultralühilainesaatjaga sellesse tohutus saginas esialgu mitte ära eksinud, ta on kaasa viidud lauljate poolt nähtavasti. Ja meil ei ole praegu temaga veel ühendust. Aga küllap see tuleb. Varem või hiljem ja käime ja ajame laulutaadiga jutud ikka maha. Nii et natuke kannatust, me kohtume varsti. Neid õigustab rismi. Jessenini usk Belgiasse, Madriid. Nii mõni hetk tagasi teatas eetri kaudu ametivend Lembit Lauri, et tema on hõivatud laulu naiste näitsikute noorikute poolt, kes praegu lavale marsivad ja teda kaasähvardavad viia. Aga sellest pole viga midagi, sest ka Gustav Ernesaksal hõivatud teema jällegi partei ja valitsusjuhtide ja aukülaliste poolt kellega ta praegu elavas jutuhoos on. Naiskooride kogunemine ühendkoori koosseisu jätkub. Veel kord selleks korraks viimast korda kogunevad vägeva laulukaare alla. Mis sobiks kandle kaaneks Vanemuisel endale? Kõik Eesti parimad koorid? Ütleme, mitte kõik, vaid parimaid, sellepärast et on üldiselt teada, et et see laulukaar praegu Ei mahuta kaugeltki mitte kõiki meie lauljaid, vaid ainult neid, kellele anti õigus üldlaulupeost osa võtta kunstiliste tulemuste põhjal töös. Õhtu on erakordselt ilus. Praegu on lavaesisel muruplatsil väga maaliline grupp rahvarõivais naisi. Tohutu suured sõled hõbesõle rinnal. Ja nende keskel hakkab silma Helsingi raadioreporter ilmselt jah. Samal ajal seavad kinooperaatorid oma kaameraid. Fotograafid on ametis, kasutavad ära viimast päikest, et viimast selles mõttes, et kohe langeb publiku esiridadele laululava vari. Et veel ja veel kord fotografeerida German Titov. Kuid kõiges selles on juba selles luuletuses. Laulu alal on juba tunda läheneva võimsa finaali aimust. Nii tohutult palju on ikkagi neid kirevaid rõivais inimesi, kes vahetpidamata sammuvad laululavale. See on haridustööliste naiskoor. Kõigil neil on lilled käes, vot nüüd me saime ühtlasi ka selle saladuse jälile. Kust need lilled võetakse, siin on terveid koore igal naisel lillegi vasakus käes. Nii et publiku poolt seda näha ei oleks. Ja hiljem ilmuvad nad nendega nagu kõige meeldivam ootamatus. Ja nüüd ununeb jälle kõik muu. Kogu. Hiiglaslik lauluväljak on nagu üksainus tohutu suur tähelepanu, terane kõrv, kohed algab üldlaulupeo viimane kontsert.