Kas see tuli teile üllatusena, et Kirjanike liitu vastu võeti? Ei, see ei tulnud mulle erilise üllatusena. Tere teie elu. Ta on niisugune üllatustevaba nagu ankeedivastustest võib lugeda. Sellele võib muidugi vastata jah ja ei. Aga kui nüüd teenistuskäiku silmas pidada ja eluväliseid muutusi, siis tõepoolest olen 30 aastat vana. Sündinud 59. aastal Tallinnas. Käisin Tallinnas koolis. Mustamäel 11 aastat 40 neljandas keskkoolis. Siis läksin Tartusse ülikooli, seal oli ka väga tore, isegi toredam tunduvalt kui keskkoolis hindeid pandi, ka paremaid ja matemaatikat ei pidanud õppima. Seal käisin viis aastat, koolis oli korist stagnaaeg. Nii et erilist vaba mõtet ülikoolist siis muidugi otsida ei tasunud, aga aga noh, selle eest oli noortel inimestel niisama tore olla, alkoholi ka laialt saada ja meel võis rõõmus olla kogu aeg. Ja kui 83. aastal lõpetasin ära ülikooli eesti filoloogina siis sattusin juhuslikult tööle kirjastusse ENE toimetusse ja siin ma siis nüüd olengi olnud kunsti ja kirjanduse toimetuses olen toimetanud siin vastavalt oma erialale eesti keelt ja kirjandust ja soome-ugri keel ja rahvaluulet ja viimasel ajal pärast kuulsusrikka toimetaja Mart Ummelas lahkumist, on mul ka filmitoimet. Tal on ja kas see toimetamine on nii huvitav töö teile siiski, et nii kaua juba vastu pidanud? Vot selle peale ma ei ole mõelnudki, kas ta on huvitav või ei ole, see on lihtsalt filoloogi töö, see on üks kõige põhilisemaid filoloogitöid ja üks kõige põhilisemaid kirjaniku töid ka või literaat ideid, sest meil ju peaaegu kõik Literaadid toimetustes ametis vahetavad niimoodi kohti omavahel, see on täiesti normaalne. Nii et kusagilt tuleb ju ülalpidamist hankida. No muidugi, ma arvan küll, et kui ikkagi oleks mingisugune pärusmõis, kust oleks kindel sissetulek, siis tegeleks võib-olla ainult kirjutamisega ja eluvaatamisega. Kas luuletamine on teie jaoks vajadus või võimalus või soov? No eks ta ole seda kõike, ta on teatav eluviis ja ma ütleksin, meie eluring on ju nii kitsas, et ega siin nii väga palju võimalusi enese lõbustamiseks ei ole. Ja siis tuleb ikkagi mingisugune kanal leida, kus siis ennast teostada, kus saaks midagi öelda või, või midagi teha, kuidas ennast väljendada. Nii et miks mitte luuletada? Kas luuletamisega kaasneb ka mingi vabanemine või niisugune eriline seisund, kui luuletus on valmis saanud? No ma ei tea, noh, eks suured luuletajad, klastiku, ma usun, on selle kõik kirja pannud kusagile, kui me neid otsima hakkaksin. Võib-olla leiaksime vastavad kirjakohad, kus sellest on pikalt ja põhjalikult räägitud, aga kuidas ta sellest räägib? Mina olen Kalev Kesküla. Ma arvan, et eks nagu kõigil, et eks ikka ole hea meel, kui on, kui tundub, et nüüd oled saanud midagi hästi ära öelda, midagi enese jaoks teiste jaoks sõnastada, mis kõlab toredasti või naljakalt või löövalt muidugi hea, kuigi kriitilisemal vaatasime seda hiljem, see võib olla Kuulutus ei olegi ja, ja võib-olla ei kõlba ja aga alguses ikka. Kas te oma luuletusi palju parandate uuesti ettevõtete ja ümber sätite või see on ikka lõplik tegemine? Tavaliselt on nii, et kirjutan mingisuguse esialgse variandi, nii nagu idee on, jookseb. Ja kunagi hiljem, siis võtan ta uuesti kätte ja teen nii-öelda lõpliku variandi, need kaks korda tuleb nagu teha, teisel korral tuleb nagu redigeerimis ette võtta ja võib-olla liigsest vaimustusepuhangust tulnud sõnade maha tõmmata. Ta jättis saate nagu rohkem luuletuse moodi. Ega ma üldiselt eriline vormi vilja või luuletuse liilia ei ole, ma usun, et ikkagi on inimesi, kes palju rohkem oma luuletuste kallal töötavad. Missugused oleksite kolm kõige suuremat soovi, kui niimoodi kiiresti peab vastama? Tahaks rahulikku ja meeldivat elu, see tähendab, et ei oleks igasuguseid kõikvõimalikke vaenulikke jõude. Ma ei hakka neid siin täpsustama, augunessis, mõeldud kas poliitilise, hingeelulisi või milliseid tahes, et neid vaenulikke jõude ei olegi elu rikkumas. See on see põhiline soov ja eks siis ütleme, mingisugune ihalus või soov on ikkagi selle vaimse eneseteostusega seotud. Kuigi nagu minu senisest pikast kirjutamist näha ega eriti auahne kirjutaja ei ole ja üpris laisk ka. Nii et tuleb nagu ikka, mõnevõrra kõige muu kõrvalt. Kolmanda soovijaid on tagavaraks. Te rääkisite enne, et see ring, milles inimene saab tegutseda, on suhteliselt väike teie arvates kas siis tundub teile ka niimoodi, et inimesed on omavahel suhteliselt sarnased? Korralikud inimesed on kõik sarnased selles mõttes, et noh, mingisugune põhiline tüüp, kelle veel ühiskond püsib ja kellega poliitiliselt manipuleeritakse ja kes ehitavaid üles Ja kes sünnitavad lapsi ja käivad tööl, eks jah, mingis üldises mõttes on inimesed küll sarnased, aga, aga loomulikult see, see eluring võib inimestel olla tõesti väga erinev, et kui keegi on ikka tõeline aferist seikleja ja tunneb sellest suurt lõbu, siis loomulikult ei ole tema ju igav. Aga need tingimused, mis on loodud nende jaoks, kes ei ole siin elus eriti ettevõtlikud? Ma ütleks, et need on mingisuguste füüsiliste ruumiliste liikumiste suhtes küllalt suletud neid vaimseid liikumisi, kes oskab rännata vaimus, need võib-olla küll ja. Ma tulin selle küsimuse peale teie luuletust lugedes esimesest kogust läbi linna pra loete ise ette. Ja miks ka mitte, see, ma ütlen kohe ette, et see on üks üks niisugune üsna vana luuletusi ja kindlasti olin ma siis mõnevõrra teistsugune inimene. Aga miks mitte lugeda, ega siis oma sõnu tagasi võtta. Ühtumiste üürike õnn ajalukku ununenud linnas raamatud, mida ta öösiti loeb armastusele lisaks üks ammu surnud ja halvasti tõlgitud kuulus filosoof. See linn pakuks talle vaid munaga hapils teeki ja vana Tallinnat. Kõik nad tahavad üht ja sedasama, hääd elu ja ilusaid riideid, igavese olemise ihulisi elamusi. Ja filosoof katsub mõelda. Natuke näpuga näitaja, tundub küll, aga, aga muidu tõsi. Jaa, igavese olemise ihulised elamus, et need tõesti teid on võrreldud niisuguse pehme loomupärast. Jaan Kaplinski ka, mis te ise sellest arvate? Ma tean, opositsioon pehme loomuga, ma isegi kahtlen selles suhtes, et kas ta on ju väga pehme loomuga oma luuletustes, aga aga Kaplinski luuletused on mulle sümpaatsed küll, Kaplinski on muidugi suur poeet ja väga avar oma väljendusvõimalustes ja väga haritud inimene, nii et selles mõttes ma muidugi ainult temaga kõrvutada. Ma ütleks kõigepealt, et minu põlvkond on saanud ju kõiki Jüri Üdi koolituse kes meist, kellestki ei saanud päriselt mööda külgi maha joosta. Ja, ja loomulikult tal loetud Paul-Eerik Rummot, Jakob Klenskit. Jaa, Ronnelit loomulikult ja ja noh, võib-olla tõesti nüüd minu luulelaadi vaadates Kaplinski nendest neljast on nüüd kõige lähedasem. Aga noh, muidugi nüüd Kalju Lepik, keda ma hiljem olen tundma õppinud, kelle luulet on ju ka väga fastsineeriv ja ja noh, muidugi ma olen soome luulet lugenud ja võib-olla niimoodi vorm on mulle suuresti sealt külge hakanud. Kirjanduskriitikaga olete ka juba pikemat aega tegelenud. Miks seda vaja on? Nojah, miks mitte tegeleda kirjandus kriitikuga, kuna ma juba kord väljaõppinud filoloog, valem ja ja ülikoolis ka õpetati natuke niisugustesse ja ja igaüks loeb raamatut ja ja pealegi tundub kohati, et kirjanduskriitika on siiski palju rahvalikke žanr kui luule, see tähendab, et inimesi huvitab see rohkem, vaevalt et keegi tahab tulla sinuga sinul luuletusest rääkima. Aga see, mida sa mingisuguse raamatu kohta ütlesid, mida demagaa lugenud on? Ma kirjutan proosaraamatute kohta tavaliselt nett loeb tunduvalt rohkem inimesi kui luuleraamatuid. Siis võiks öelda lausa nii kirjanduskriitikaga toot rahvale rohkem kasu. Kas tuleb seda ka vahel ette, et kui kirjanduskriitikat kirjutada et siis nagu kipub minema oma luuletuste seletamiseks oma elu mõtte seletamiseks ka sealt vaikselt läbi? Eks muidugi, eks ikka paratamatu. Need ideed, mis sul peas on? Need ikkagi kasutad kirjanduskriitikas ära või, või see, mis sõber ütleb, ikka laenatakse ühte ja teist. Üldiselt noh, nii päris otsesõnu, ega nüüd oma elufilosoofiat ikka kirjanduskriitikasse vast keegi toppima ei hakka, ikka hoitakse nii natukene tagavaraks. Luuletusi lugedes jääb niisugune mulje et teil pole ju üldse eriti oluline, kuidas lugeja. Ta võtab, võiks öelda, et ma püüan olla teinekord väliselt pretensioonitu ja, ja noh Mulle omale ka ei meeldi, kui keegi oma ideid liiga pealetükkivalt esitab. Aga ma tahaks öelda, et minu nii-öelda luule hoiaku kreedo on ikka põhiliselt see, et kõiki asju siin maailmas saab vaadata mitmelt vaatekohalt ja sallivuse esmaseks tunnuseks on ikkagi see, et, et suudetakse lahkuda enda positsioonilt ja vaadata ka seda asja natukene kellegi teise seisukohalt. Ja, ja nii on ka nende asjadega, mis mulle endale on tähtsad ja mida ma üldiselt pean õigeks ja vajalikuks. Ja, ja mida ma propageerib, aga samas saan ma ka aru, et kõikidele nende asjade peale võib vaadata ka pisut teisest vaatekohast. Et armastus on küll kohutavalt ilus asi nende kahe inimese jaoks ja see ei saagi teisiti olla. Kuid samas kõrvaltvaataja jaoks võib ta olla koomiline ja groteskne ja mida tahes. Üks tore ütlemine on teie kohta, see oli Arno Oja kirjutas ühes oma artiklis, et Kalev Keskküla tema hääl kõlab kui sordiini all saksofon. Mis te selle kohta arvate, kas teile naljakas või on see nagu mõistetav? Ega ma sellest muusikast suurt midagi ei tea. Ja saksofonist, missugune see tavaline ja missugune see pisut sordiini all on. Aga noh, küllap seal vist sedasama mõeldud, mida ma ennegi ütlesin, et tuleb ikka näha asju mitmest vaatekohast ja ja mõista ka teisel seisukohal olijat. Aga kas siis oma seda elu arusaamist, kas te siis seda ei taha, et see laieneks, te tahate ainult iseennast väljendada või oleksite siiski õnnelik, kuisega laieneks, areneks, usute te oma eluvaate õigsusesse? Vaat, ega minul niisuguste õpetust küll ei ole, mida ma tahaksin järeltulevatele põlvedele pärandada, aga noh, see eetiline hoiak, millest on ka räägitud, see, ma kujutan ette, et kõige üldisemalt peame ikkagi silmas seda, et tohib teisele inimesele paha teha. Peab ikka alati igas olukorras katsuma mõelda, et kuidas oleks õigem käituda, mitte lähtuda mingisugustest, moraali, dogmast või, või õpetusest. Mis noh, võib-olla on küll väga autoriteetne, et tuleks ikkagi mõelda, et kas see on vastuvõetav, kas see on pädev, antud olukorras ja püüdev mitte teisele inimesele halba teha? No ja ütleme, et see, see võib-olla ongi nii, ma praegu ei oska täpsemate keerulisemalt seda öelda Soovin, et teil oleks edaspidigi võimalus inimestele head teha ja et keegi teile halba ei teeks ja palju edukirjanikkudel.