Tere mina olen Veronika Kivisilla ja räägin pisut ajast, mis oli 30 aastat tagasi. Mõtlesin nende jõulude peale või need olid ju siis näärinimega ja erilise soojusega mõtlesin oma isale emale samuti, aga, aga just see jutt on seotud rohkem isaga. Ja mida ma selle aja juures kõige rohkem taga igatsen, on võib-olla see mida ju meil praegu ei ole seda tühjust, teadmatust ja vaikust, mis oli enne jõule seda ootust praegu kuidagi lörtsitakse see kõik ära sellega, et see jõulumüra nii visuaalne kui, kui heliline ilmub meie ellu juba novembris, vahel isegi varem. Ja see teeb väga nukraks. Aga see 30 aasta tagune lugu, mina olin siis kümnene, kolm pool aastat noorem vennake oli ka ja nagu igal aastal läks isaga kuuske ostma ja see oli tema jaoks oli seal tohutult oluline, see kuusk saaks hoolikalt valitud, et see oleks tõesti kõige ilusam kuusk. Ja nüüd täiskasvanuna ma tõesti mõtlen ja imestan, et kuidas nagu isa suutis sellist õdusat meeleolu luua, isa oli tegelikult kasvanud üles niiviisi, et temal endal sellist kodutunnet üldse polnud, et oli peaaegu et lastekodupoiss internaadi poiss. Et üsna heitlikest oludes kasvanud, aga, aga ise ta suutis küll luua kodus väga-väga õdusat meeleolu ka muidu igasuguste söögi tegemiste igasuguste koduste, lõhnade, koduste asjadega ka enne jõule, jah, ta läks 100 kuusk jälle valima ja tuli tagasi ja mul on kuidagi see pilt silme ees, kuidas ta jälle oli leidnud siis selle kõige kõige ilusama kuuse pani selle püsti ja naksutas niimoodi rahulolevalt orav tal oli selline komme, et kui ta väga rahul oli, seda niimoodi oskas kuidagi nagu napsutada nagu orav. Ja meil oli siis koer ka selsamal aastal võetud kollikoer, tali täitsa noorukene alles ja ja see koer läks kas suure rõõmuga sinna kuuse alla ja hakkas kakale. Isegi see, et koer sellise pahanduse ka hakkama sai, üldse mu isa heidutanud vastu pidime, mäletan teda veel nagu rõõmustamas, et et järelikult on ikkagi nii hea kuuskis, et isegi koer arvas, et on metsas. Ja siis oli jälle jõuluõhtu käes ja eks mina juba nagu teadsin, et enam-vähem seda, et isal on kindlasti vaja jõuluõhtul nii-öelda kuhugi väga tähtsat asja töö asja tegema minna. Ja, ja nii ta läkski korteri uksest välja ja Me jäime koju. Ja siis juhtus midagi väga kummalist. Ema vist luges meile midagi. Elasime kolmandal korrusel, eks ju, äkitselt Brummiti rõduukse peale, keegi oli rõdule ja ma mäletan seda ehmatust. Ja siis läksime, tegime rõduukse lahti ja rõdul oli jõuluvana. Kes oli mu isa. Aga kuidas ta sinna rõdule sai, ma muide ei tea siiamaani sellepärast, et me olime kodus, isa oli läinud uksest välja ja mingit võimalust, et oleks tagasi hiilinud, kuidagi ei olnud, sellepärast et see korter on sellise ülesehitusega, ta lihtsalt ei saanud tulla eriti veel koos nende kompsudega kottidega suurte saabastega. Nii et ma ei ole seda isalt muide küsinud ja ei kavatse küsida ka, et kuidas ta sinna rõdule sai. Aga see ehmatus oli nii suur ja et ma unustasin tõesti ära, et see on, et see mu isa ja see oligi kõige ägedam jõuluvana minu elus, kes ütles, et ta tuli helikopteriga.