Artur Vader, Vaino väljas ja teised kõrged külalised. Õieti on küll sõnad külaline teile kohatu öelda, sest olete te ju siin majas oma majamehed, kes korduvalt samas stuudios esinenud ja kes vist päris kinnisilmi leiaksid teega meie trepist kaamerate ette ja rääkima rahvaga tegema seda hästi ja, ja meile, professionaalsetele, televisiooni tegijatele konkurentsi pakuvad, nagu täna Artur Vader ka veenvalt tõestas. Aga täna siin stuudios kaamerad on tummad, jaa, mikrofonid vaikivad ja te olete siiski eelkõige külalised, lugupeetud külalised. Kellele me ütleme, suur tänu, et teema visiidiga alustasite noorukese televisiooni kahekümnendat sünnipäeva. Ma ütlen, et saad kogu meie televisiooni pere nimel ja ütlen seda südamest. Eriti hea meel oli selle üle, et te olite külalised, kes ei tulnud meile külla, mitte tühjade kätega. Te tõite kuhjaga kaasa kingitusi ja ka sellest teile veel kord väga suur tänu. Televisiooni veteranina lubage öelda teile, et küllap me mehed ja naised, kes on käinud korduvalt ekraanil taipama, et on suur vahe, kahel sõnal. Üks on tuntus ja teine on tunnustus. Sagedane ekraanil käimine annab meile paljudele tuntuse. Tunnustuseni jõuavad võib-olla vähesed ja mõned ei jõuagi. Ma mäletan, et kunagi ma sain sõimukirja aastate eest, kus mind nimetati punaseks reporteriks. Mul on hea meel, et vabariigi valitsus kinnitas sedasama täna ametlikult kõrge autasuga. Tunnustusega on tavaliselt niimoodi, et see tuleb siis, kui elu ja töötaevasse tõusevad tiba oranžid ja punakad värvid, kui päike hakkab seal looja minema. Lubage meie televisiooni veteranid, siiski tahame ka siin näidata, et televisioon on kuidagi eriline ajakirjandusala kogu oma keerulise spetsiifikaga ja et me üritame ka loojangukiirtes anda kasu esitelevisioonile. Paar päeva tagasi küsis minu käest jõuslikud näituseväljakul Johannes Käbin, et oled sa mees puhkusel. Miks sa nagunii pruun on? Mul on hea meel öelda, et ma ei ole puhkusel. See päevitus on tulnud. Reportaažid ratastel, mis on nüüd kotis kuus saadet ja teolsetelt oma silmaga reportaažidelt. Ja. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär jäi sellega rahule. Lubage öelda teile õudselt kõrged külalised. Et me üritame päevitud, aga tulevikus tees, saated rahva keskelt ja rahvale, kallid kolleegid. Õnnitlen veteranina kõiki neid, kelle nimi täna kuidagi esile toodi, sellel pidupäeval jälitan ka neid, kelle nimi ei mahtunud nendesse pikkadesse nimekirjadesse. Sest me oleme niisugune rahvas, kes on harjunud, et kõiki saatetegijate nimed ei mahu. Saate tiitritesse, kuna lihtsalt seal pole nii palju ruumi. Veel kord, palju tänu teile. Sügavad õnnitlused, kolleegid, teile. Mul on hea meel veel anda sõna Eesti televisiooni esimese saatepäevatoimetajale Taliban raadio tööta toimetusse saatnud Veera Kulno palun. Kallid kolleegid, sõbrad, külalised, luge, lubage kasutades seda tribüüni kõigi pealt, tervitada teid Eesti NSV 35. aastapäeva ja Eesti televisiooni 20. sünnipäeva puhul. Samuti õnnitlen ma kõiki neid, kes on saanud valitsuse autasu ja on ära märgitud televisiooni ja teiste asutuste autasude, aukirjade ja märkidega. Nende töö tunnustamine on ühtlasi ka kogu Eesti televisioonitööd tunnustamine ja see, et neid ära märgiti, on kogu kollektiivi jõupingutuste tulemus kogu kollektiivi teene. Kuna iga kollektiivi liige oma tööga on kaasa aidanud nende inimeste edukale tööle. 20 aastat tagasi, kui alustasime tööd ja oma esimesi saateid oli, nagu ütles oma intervjuus esimeses pildi raadios tolleaegne komitee esimees Lembit kaik. Meie koosseisus kõigist neli ja pool inimest. Praegu meid on tunduvalt palju ja kui kõik meie kollektiivi liige liikmed praegu kokku tuleksid, muidugi nad ühte saali ei oleks mahtunud. Oli siis meid palju, aga meil oli kerge töötada, et meid ümbritsesid head tahvlit, kuid inimesed ja kõigi pealt inimesed tulid Leningradi insenerid kes iga päev puutusid kokku meie just saadete ajal meiega. Nende suhtumine meisse oli väga sõbralik ja heatahtlik ja kui juhtus nii, et mõnikord me saate ajal tõsiseks jäime, siis nad olid niivõrd tähelepanelikud meie vastu, et isegi küsisid, mis on lahti, kas midagi saatega lahti on. Ja selline suhtumine meisse toetas meid moraalselt ja meil oli palju kergem töötada. Hiljem, kui meid oli juba palju ja kui saateid tuli rohkelt tiiva teha, kui ka uus saade oli meile sündmuseks, kuna juurde midagi uut iga eriti õnnestunud saade oli rõõmuks mitte ainult saatetegijatele, vaid kogu kollektiivile. Paljud meie töötajad, paljudel meie töödel siis televiisorit ei olnud, inimesed jäid siia ekstra vaatama üht või teist saadet. Ja tihti pärast saate vaatamist tekkisid meil stiisilised arutelud. Arutleti saateid karmilt, kuid õiglaselt ja heatahtlikult. Ja kui midagi ebaõnnestus, oli see samuti mitte ainult saatebrigaadi mure. See olid kogu kollektiivi Mureks. Nii et meil tuli, meil oli ühised rõõmud ja ühised mured, see üksmeel ja sõbralik suhtumine aitas kaasa loomingulise õhkkonna loomisele ja see asjaolu kandis vilja oma sõnavõtu lõpus. Ma tahangi lõpetada sooviga, et see sõbralikkuse ja heatahtlikkuse vaim küsiks ka edaspidi meie töös meie kollektiivis ja oleks eeskujuks neile, kes alles astuva alustavad tegevust Eesti televisioonis ja kes kunagi asuvad siia tööle, et nad kohe esimesest silmapilgust esimesest päevast tunnetaksid oma osa kas suurt või väikest, aga tähtsat osa suures kollektiivis tunnetaksid, et mitte ainult töö, vaid ka nende käitumine oma seltsimeeste suhtes, nende heatahtlik suhtumine kolleegidesse. Kas mõnikord õigeaegne naeratus on väga oluline neile, kes iga päev töötavad nende kõrval. Mis puutub naeratus, siis ma natuke tahaksin selle peal veidi rohkem peatada. Oli kokkupuuteid televisiooni vaatajatega leviks televisioonivaataja ütles nõnda, et ma olen üksik inimene ja keegi ei ütle kuule, head päeva või hea tööd. Aga kui ma hommikul ärkan ja kui televisiooni ekraanile ilmub südamliku naeratusega alis Talvik ja ütleb head päeva teile, head puhkepäeva teile ja soovib kõike head, siis südamel hakkab kuidagi soe ja siis kõik paha, tuju kaob ja ma olen jälle teotahteline inimene. Näete, kui tähtis on mõnikord südameid ja hea naeratus. Naeratusi, et vanemad töötajad jätkaksid nooremat, aga omandaksid ja arendaksid edasi sõbralikus ja asjalikus õhkkonnas televisiooni parimaid traditsioone, et veel edukamalt täita oma põhilised üles tammed paremate parimanni kvaliteetsemalt teenindada, oma vaatajaid, kasvatada neid kommunismi vaimus. Selleks soovin palju edu ja jaksu. Kas on lugupeetud külalised kellelgil soovi esineda või midagi öelda, siis palun sellest märku anda. Sest grill. Eesti telegraafi agentuuri direktor. Aga eriti südamlik soovi kolleegidele organisatsioon sõna- fotol kodus olla. Meil on nendega sidesile, loodan. Et autor meelde jääks ja seal alati õnnistused vaid Silbil. Kas on veel? Tuleb tuleb neljakorv. Vajame inimesse. Palun, täna vastuvõtu Eesti reklaamfilmi 32 töötaja poolt talle soosaarele juubinalile päevasel päeval meeldivat koostööst, mis on jätkunud 20-st seitsmel aastal perspektiivi edasiseks toredaks heaks, kollektiivse loomingulisesse tehniliseks koostööks on suurepärased. Seltsimehed, sellega me lõpetame oma piduliku koosoleku, mis oli pühendatud vabariigi 35.-le aastapäevale ja 20 aasta möödumisel esimesest televisiooni saatest Eestis.