Täna seisame langetatud päi siin Eesti televisiooni suures stuudios. Oma kolleegi, vabariigi teenelise ajakirjaniku Valdo Pandi Sarga juures. 48 aastat tagasi Valgjärve vallast põllumehe perest maailmale läinud mees on jõudnud ringiga paika kus ta alles hiljaaegu viis sadu tuhandeid noori ja vanu televisiooni vaatajaid elu ja ajalugu nägema ning mõistma. Elu esimesse kahte 10-sse aastasse mahub koolipoisipõli maa tööõpetajaks pürgimine, sõjakeeristormid ning õpetaja töö. 1948. aasta kevadest. 28 aastat on Valdo Pant olnud raadio ja televisioonimees. Täna saab ring täis. Veel seisavad tänavu sügise saate plaanides sarjad mida Valdo Pant ei suuda enam teha. Ja ei suuda ka teised. Palju jääb tal tegemata, mida keegi teine kolleegidest tema asemel kunagi ei tee. Ent palju, väga palju suutis ta teha sellist mis jääb ja mida aeg ei morjenda. Valdo Pant jääb raadiosse ja televisiooni oma tööga oma ajakirjandusliku stiili ja säraga. Oma keeruka ja mõneti vastuolulise karakteri ning kindlate tõekspidamistega. Pant ei olnud kunagi külm ja kiretu ja just see ei jätnud kunagi kedagi külmaks. Ühe ajakirjaniku elutööks piisaks ainuüksi sarjast täna 25 aastat tagasi mille varal on üks rahuajal sirgunud põlvkond Nõukogude Eestis õppinud mõistma, mis on sõda ja mis on eluraamatuks südame mäluks meestele, kes selle raskemast raskema ise kaasa tegid. Ja kellest paljud on täna siin. Meie hulgas. Polnud põrmugi juhus, et esimese televisiooni ajakirjanikuna nõukogude maal märgiti Valdo Pandi seda tööd Nõukogude Liidu ajakirjanike liidu preemiaga suure töö eest noorsoosõjalis-patriootiliseks kasvatamisele. See on üks sari ent pant jõudis teha võrratult rohkem. Ja seda alati selles võidujooksus ajaga metronoomi tiksumisega elamiseks antud ajaga. Ta kulutas ennast kulutas ehk liigagi pillavalt, lausa mõistetamatu hoolimatusega ühesainsas. Siis kui oli jutt tema tervisest. Ajakirjanik Valdo Pant elas ja töötas nii nagu pidas õigeks säästmata ennast ja oma talenti. Ta oli ja on Valdo Pant. Meie kõik siin stuudios. Valdo Pandi kirstu ümber. Vanad kolleegid esimestelt sõjajärgsetelt raadio aastatelt, raadio, rahva keskmine põlvkond, televisiooni töötajad, meie tehnilise keskuse kollektiiv. Langetame täna sügavas leinas pea. Keegi meist ei oska öelda, kui palju on täna Eestimaa külades alevikes ja linnades inimesi kes siiralt ja tõsiselt jagavad meie leina. Aidaku see kasvõi vaksa võrra leevendada seda rasket muret ja leina. Mida tõi endaga Valdo Pandi valus lahkumine emale abikaasale, pojale, vendadele ning kõigile omastele ja lähedastele. Puhka rahus, Voldo. Meie endiste sõjameeste sõjaveteranide pered tabas tohutu ränkraske kaotus. Valdo Pant oli noor ja temal ei tulnud läbi käia raskeid sõja teid üle elada. Temaga. Kuid. Valdo Pant käis need rajad läbi peale sõda varsti siis kui veel seal hõõrusid sõja jäljed. Kui kaevikud ja tranžeed olid veel täissõja ohvrid. Ta tammus läbi tohutu suure maa-ala, mis oli sõjatulega üle kõrvetatud. Ta käis läbi 100 salapalju linn, asulaid. Ta tuhnis tohutu palju arhiivi köitis mis said aluseks tema suurele tööle sõjalis-patriootilisele töö meie noorte kasvatamisel. On raske? Rääkida täna tema suurest tööst, mis tema läbi tegi meie nõukogude rahva ja tema relvastatud jõudude Meie eesti rahva ja Eesti sõjameeste kangelastegude jäädvustamisel. Minul ja paljudel meie Eesti korpuse veteranidele tuli mitte üks kord temaga koos istuda, mõtiskleda, esineda. Ja tuleb imestada seda töökus energias meisterlikkust. Avaldas ega ta läbi viis nende saatide sarjas. 25 aastat, täna 25 aastat tagasi saati sarja ootasid kogu meie rahvas noored ja vanad veteranid ja mitteveteranid. Nad tõttasid televisiooni ekraanidele. Ja see kahurite mürin. See kella tiksumine kutsus kõiki. Sinna ekraani ette, jättes maha isegi kõige kibedamad tööd. Sest need saated olid seda väärt. Need saated tõid esile Need rasked päevad, need rasked üleelamised, mis tuli läbi elada meie rahval meie relvastatud jõududel. Ja nad jäävad igavesti meie, seda on raske kujutada ette, et veel hiljuti siinsamas istusime laua taga ja mõtisklesime uut saatesarja kolm täna 35 aastat tagasi. Ja kumbki meist ei kujutanud ette tänast niisugust leinapäeva, mida me peame üle elama. Suur tänu sulle, kallis valdu, selle suure töö eest, mis sa läbi tegid meie noorpõlvkonna kasvatamisel. Need jäävad igavesti nende südamesoppidesse. Täna 35 aastat tagasi olid minu aastakäigumehed jõudnud seista juba mitme värske vennaskalmu ääres neelates klomp kurgus trummi, kuid seda soolasemaid, sõduri pisaraid. Ja täna, kui me seisame selle mehe Sarga ääres, kes taaselustas oma publitsiste sõnaga need sangarliku taastad on jälle nende kaugete aastate kibekaotuse tunne. Et rivi paremalt tiivalt on langenud ootamatult mees, kes tegelikult seda rivi juhtis, kuigi ametlikult ei kannud komandöri paguneid seest Eesti nõukogude ajakirjanike pere saadab täna ära mana maile ja tooneteedele enda hulgast kaheldamatult ühe oma tuntumaid ja rahva hulgas armastatumaid liikmeid. Ja küllap oleme täna otse kohustatud ütlema ka rohkemat. Nimelt seda, et see kaotus on tõepoolest korvamatu. Ma olen kindel, et Eesti ajakirjanduse ajaloos edaspidi ei mainita Valdo Pandi mitte nime mitte kui näidet selle kohta. Et ta oli väga hea raadio ja televisiooni ajakirjanik. Vaid teda mainitakse kui ajakirjaniku, kellega on lahutamatult seotud terve epohhi. Eesti nõukogude ajakirjanduse arengus kui ajakirjanikku, kes lai oma koolkonna, oma loomingumaneeri. Ja keegi meist praegu ei, arvatavasti ei oska seda, selle kaotuse suurust võib-olla õieti hinnatagi. Ja keegi meist ei saa võib-olla kunagi teada ka seda tohutut tööd mida ta tegi seda suurt nõudlikkust enese suhtes, seda loomingulist ülepinget ja põlemist ning tõepoolest kordumatut publitsisti talenti. Ma arvan, et kadunu maine aastatega mitte ei tuhmu vaid vastupidi, et see suureneb ja selgib. Oleme otse kohustatud ajakirjanduspärandit uurima, sest sellised helged talendid, kus on ühendatud selline töökus kirjaniku sõna- ja publitsistile nii vajalik inimlik lähedus, sellised talendid on erandid. Me oleme kaasa läinud paljudes saadetes Valdo Pandi publitsiste sõnaga. Kuid inimlik sõna on siiski jõuetu. Kui seistakse surma palge ees. Ühegi sõnaga ei saa olnud enam olematuks teha, ei saa ära pühkida omastega kolleegide leina. Ei ole selliseid sõnu. Kuid ma usun, et võib-olla selles suures kaotuses. Meid lohutab siiski teadmine, et see on kümnete tuhandete lein ja seetõttu seda leinan võib-olla kergem kanda. Ja elab edasi Valdo Pandi looming Eesti ajakirjanduse ajaloos elab edasi ja kohustab.