See on uskumatu kuid siiski tõsi. Rein varak on Sargas meie ees. See erakordselt julm back mõjub erakordsena, seda enam, et nädal tagasi oli ta tugeva tervise ja töömeeleolu ja paljude unistustega. Viimaste päevade jooksul oleme me kõik valusalt tunnetanud. Mida tähendab tänapäeval võitlus nende nähtuste vastu, mis ruineerivat meid enam kui avalik otsene võitlus? Kaotusevalus tõde, et me me ikka ja jälle elu on kõigi aegade suurimaks aardeks. Ja teda ei hinnata mitte tema pikkuse, vaid sisu järgi. Inimese elu on nagu lõpetamata jääv kool milles küpsustunnistust polegi ette nähtud anda. Kuid mille päevaraamat on olulisem kõigist tunnis kirjadest. Rein paraku elu ja päevaraamat kinnitab ühte püsivaid eesmärke ja puhtaid ideaale kus meie oli alati kõrgemal minast. Pidev tegutsemisrutt tung kiiremini lahendada probleeme, kui need elus lahenduvad järjekindel trots ja leppimatus kõige vastu, mis mingil moel andsid märku rahulolust paigalseisust, ükskõiksusest. Tahe mõtelda, mis on õige tunda, mis on ilus tahta, mis on hea, seda kreedot sisendastaga oma kaaslastesse. Ta elas alati millegisse armunud. Ideede pakkujana, filosoofiliste tõdede otsijana alalise tõestajana oli tema rahutus siiras. Nakatav. See kutsus ja kiskus ikka ettepoole. Tal oli alati keema, kui kuulis vastust. Ei saa, pole võimalik. Haritud ajaloolasena tundis ta kõrget vastutust oma aja ees kus nii minevik, olevik kui ka tulevik pidi olema võrdväärset partnerit. Teda riivas kõige rohkem see, kui kultuurikiht, mida me täna loome, jääb hapraks ilma tõeliste tunnis märkideta, asitõendita suure energiavalu ja murega lahendas, tõi meie filmi- ja fotoarhiivi probleeme, nõudes, et need avaksid täies ulatuses meie päevade sündmusi tulevastele põlvedele. Rein paraku oligi üks neist kes meie teleprogrammis jäi tavaliselt ekraani taha kuid kes ekraanile jõudlus on tähelepanelikku les süvenela alati olemas. Uurimuste ja küsitluste üldistused, programmi, kuid terviku printsiipide kavandamine, televaatajate huvide kaitse, tehtu, enesekriitiline, ilustamata analüüs. See on vaid osa sellest, mis päevast päeva lahendamist ja oma arvamust nõudsin. Me võime aga loetleda igas alajaotuses hulgaliselt saatesarju saateid milledele. Rein Varrak on ristiisaks olnud ajaloolase kutsumus, aga sundis teda olema toimetajaks või vahetuks osalejaks saadetes, kus oli juttu meie maarahva minevikust, tema saatusest. Meil on hästi meeles saatesari sügis 1941. Tema viimane saade Nõukogude Liidu kangelasest lutid kuristist jäigi tal ekraanil nägemata. Suure osa oma energiast pühendas Rein marak nende kohustuste täitmiseks, mis teda kui partei liiget köitsid. Olles viimasel ajal programmid rektsiooni kommunistide eestvedajaks, koondas ta meie kõigi tähelepanu kõige pakilisemate probleemide analüüsile. Hein varakust kujunes nende aastate jooksul tõeline telepatrioot. Siin oli tema teine kodu. Siin tunnetast oma missiooni. Vaatamata meie kaotusvalu suurusele pole see võrreldav abikaasa, tütre, õe, kõige lähedasemat inimeste valuga. Ka kõige suuremat lohutussõnad ja kaastundeavaldused, mida ma siinkohal meie pere poolt edasi tahan anda, ei suuda leevendada valu ja asendamatu kaotuse suurust. Äkiline Tornio murrab mastimände ja tugevaid tammesid murrab sellise hoo ja alastamatusega, mida keegi ei suuda põhjendada. Ka inimsaatus katkeb vahel ootamatult kõige paremas loomejaos, suurte unistuste ja plaanide eelõhtul. Sind murdis niisugune laastav torm. Ja sa lahkusid, kui tormikotkas ilusal kevade hommikul. Puhka rahus, kallis töö ja aatekaaslane. Eesti televisiooni kõige püham paik. Meie suurstuudio on täna härdus vaikuses. Tublimad kui tavaliselt on jupiterile silmad. Norguspäi, seisavad stuudio nurgas telekaamerad. Selles majas on lein. Lein on meis kõigis. Järsk jõhker surm viis meie hulgast hea sõbra. Viis perekonnast isa, armastava abikaasa. Ei osanud arvata tookord 30 aastat tagasi kui Rein Varrakuga esmakordselt punasest tellisest Paide koolimajas kohtusime, et meie edasised teed viivad meid kokku. Telemajas. Ei osanud jai võinudki mõelda siis et siin majas tuleb ka lahkumine ja lahkumine tuleb igaveseks. Rein ei tulnud siia majja otsima. Ei telestaarisära, ei kommentaatori kuulsust. See oli teadusmehe uurimisinud. Mis tõida televisiooni auditooriumi osakonda. Tõsise töömehe tahe aidata kaasa Eesti televisiooni edasisele arendamisele. Visadus eesmärgi selgus, on saatnud tema töid ja tegemisi siin majas toimetajana, vanemtoimetajana osakonna juhatajana ja peadirektori asetäitjana. Oma maailmavaate idee, kindluse ja veendumuste järgi sai Rein varrakust. Kommunist sai kommunist aastaid enne seda, kui talle 10 aastat tagasi anti kätte parteipilet. Aatekaaslased on usaldanud talle tõsiseid ja vastutusrikkaid ülesandeid. Mitmeid kordi valitud televisiooni parteibüroosse osakonna ja nüüd programmi direktsiooni parteigruppi organisaatoriks. Sügavus, põhimõttekindlus, vastutuse tunnetus, mis olid Reinule omased ta põhitöös. Need omadused tulid veelgi selgemini esile tema parteiliste ja ühiskondlike ülesannete täitmisel. Rein Varrakule oli võõras vägivald jõhkrus, toorus. Ometi pole need kadunud kuskil ja kelleski lõid nad järsku välja. Ootamatult ja valusalt. Katkes noore mehe elutee. Kõik jäi pooleli. Lahti jäi arutamata filmifondide umbsõlm hävimisohus olevate lintide tagasitoomine. Meie kultuurivaramusse. Kallis kolleeg. Mõttekaaslane, hea sõber. Täna jätame sinuga jumalaga, televisioonimaja suures stuudios. Olgu leinajatele lohutuseks teadmine et sa suutsid palju sisu sinu sinus ja töökus programmi pea direktsioonis aitasid palju kaasa Eesti televisioonil kujunemisele tänaseks, Eesti televisioonis. Sa oled oma kolleegidele näidanud, mis suunas peab minema otsida, avastada ja tundma nõnda leidmisrõõmu. Me peame alati kalliks mälestust sinust, Rein. Puhka rahus. Rein. Täna seisame sinu kirstu juures. See on julmalt ülekohtune. Paratamatult enneaegne ja kohutavalt raske meile kõigile. Pikki aastaid olid sa meile kõige lähemaks sõbraks. Olid usalduslikuks, kuulajaks, olid omamoodi pihi lisakski kõigile meile. Televisioonimaja kolleegidele. Sul oli haruldane võime ära kuulata ja huvituda. Suurem maailma taas maailma asjade kõrval ka töökaaslaste digipisematest, probleemidest ja muredest. Sa oskasid innustada nõu anda ja üles kutsuda. Oskasid meid tööle panna? Isiklikult, meie, kes me siin seisame oleme sulle võlgu kõik oma viimaste aastate suuremad tööd. Sa oskasid meid kokku viia tõsiste asjadega ja tõsiste inimestega. Su päevatöö oli suur. Isegi selle lühikese ajaga jõudsid sa teha hoopis rohkem kui mõnelt mehelt nõutakse terve elu jooksul. Ja ega sa nõudmiste ootanudki. Sotsid ise järjest suuremaid järjest raskemaid tegemisi oskasid innustada selleks ka teisi järjest suurematele eneseületamisele. Sa ei teinud midagi kergekäeliselt. Sai sallinud formaalsust. Sul oli madal valulävi. Sai unustanud midagi ja said väga ägedaks, kui keegi teine oli unustanud. Sa oskasid inimese hoida, sul oli hell süda. Anna andeks, Rein, et meie sind ei osanud hoida. Kallid ma ei oska teile lohutussõnu öelda sest meie lein on ühine. Elagu Reinu ideed, tema tõekspidamised Meie tänastes ja homsetes töödes. Meil on selleks aega antud rohkem kui Reinule. Hüvasti, kallis sõber. Rein Varrak tahtis Et tema peied oleksid lõbusad et seal mängiks tantsumuusika. Et seal tantsitakse. Kahjuks on meil võimatu seda tema soovi täita, sest rõõm ei ole mitte alati inimese enda teha. Tahaksin avaldada kaastunnet Kaiale, Anule, Reedale, kõigile Reinu lähedastele ja ühtlasi avaldada ka iseenda sügavat leina. Rein Varrak oli ajaloolane. Ta tundis hästi oma rahva ajalugu. Ta tundis hämmastava peensusega paljusid ajaloo fakte, oskas neid üldistada. Seostada maailmas toimuvaga. Tema elu ja tegevuse sügav mõte. Oli kultuuri järjepidevuse hoidmises. Aastatuhandete vältel on rahvad oma mälu säilitamiseks loonud mitmesuguseid kultuurivahendeid nende hulgas ka ilukirjanduse. Teatri mängufilmi ja nii edasi. Ilukirjandus seepärast ongi ilukirjandus teater seepärast mäng, et nad pelgavad konkreetset inimest. Konkreetne inimene tegelikult elatud elu ei võimalda anda ideaalset kangelaslikkuse süsteemi nagu ta ei võimalda anda ka nõndanimetatud ilusat negatiivset karakterit. Elu on nii väga palju ilusam, teinekord kui seda näeme kirjandusest. Elus on nii väga hirmsat millest vahele ei söanda rääkidagi. Ilukirjandusteatrimäng nad tuginevad välja mõelda sellele mis võib olla elulähedane võltsing. Televisioon aga on kutsutud ja seatud tegelema nimelt konkreetse inimesega tegeliku eluga. Kuidas seda teha? Kuidas toetada maailmas head ja demokraatliku? Kuidas välja juurida maailmast see meid hävitab inimese rõõmu ja tapab sageli ka inimese enda? Marksistina Lenini põhimõtete austajana kriitilise mõtlemisega inimesena. Püüdis Rein Varrak kaasa aidata et viia üle teleprogrammide koostamine teaduslikele alustele ta üks unistusi oli see. Teadusliku uurimuse tulemusi hakatakse senisest rohkem rakendama. Tegelikus televisioonitöös. Rein Varrak on nüüd meie keskelt lahkunud. Tema elu dokumentaalse draama viimane peatükk ei vaja väljamõeldisi, vaid tähelepanelikku suhtumist. Tema töö vajab jätkamist. Olgu kerge Rahumäe muld inimesele, keda saadab meie lugupidamine.