On kirsside õitsemise aeg on õunapuude puhkemise vahel. On looduse joovastav ärkamine ja õitsemine. Meie pühakojas selles samas stuudios on aga lei mille kibedust ja tõelist valu ei suudame veel praegu mõista. Kevadel, mil me tähistame oma 30 viiendat tegevusaastat kistakse meie hulgast ühtjärge meie elavat ajalugu. Meie kullafondi. Mees, kellega me täna oleme sunnitud hüvasti jätma, oli viimase hetkeni, kui truu sõdur oma vahipostil Mees, kelle Sarga juures me täna seisame kiirgas endast alati niiskust, elurõõmu, lusti ja töötahet. Et raske on ette kujutada tema tühja tooli helipuldi taga. Kas tõesti tekkis Kalju libliku elu saatesse heli praak? Või on see ehk muusikaline paus mida sina ise oled nimetanud elita heliga, saateks? Sinu elutee oli näiliselt lihtne. Koolipoisi aastat sõdurpoiss ajateenistuses tööpataljonis meie laskurkorpuses pillimees, orkestrantide helimees heliloomingu ja helimaailma jäädvustaja vahendaja. Kuid just lihtsuses peitub tavaliselt kõige suurema kunsti võlu. Just näilisest lihtsusest tuleb tunda kõige keerukama dramaturgia seadusi. Lihtne olla ja lihtsaks jääda nõuab suurimat mehisust ja aatekindlust. Näi liselt just lihtsad asjad on elus kõige raskemini ületatavad. Seda kinnitab ka kalju libiku eluraamat. Ei ole vist teist elukutset kus lisaks töökusele ja andekusele liisul lisanduvad paljud erinõuded, mis kõrvalseisjale tavaliselt märkamatuks jäävad. Kui iga pillimees peab tavaliselt olema, kui igas pillimees peab tavaliselt olema peidus kaks kunstniku looja, improvisaator ja tehniliselt meisterlik virtuoos siis televisiooni helimees peab olema veel ka insener ja akustika. Eli ajakirjanik ja organisaator, leiutaja ja ratsanaliseerija. Küpse mehena 32 aastat tagasi tulid sa meie helirežissööride kuningaks ja olid sellel troonil seni, kuni sa ise otsustasid sellest troonist loobuda. Et nooremad mehed ka troonikandja kibedust tunnetaksid. Sa tulid telemajja siis kui vajate entusiaste ja ja oskusega spetsialiste. Sa olid oma rikkalike elu- ja töökogemustega vääramatu autoriteet, kes oskas ka teisi autoriteet mõjutada. Kes suutis ilma kära ja sõnasõjata liita helirežissöörid ühiseks pereks. Meie telemaja suures sugu, puu kõige tugevamaks aruks. Tõesti, kui vähe me teame ja seda vähe me oskame seda hinnata helilooja ja jäädvustaja tööst, mis on keerukas ja filigraanne erilist annet ja talenti nõudev kus on vajalik looduse poolt antud terav kõrv, muusikaline kuulmine. Teisalt aga muusika enda ja tema seaduspärasuste sügav tundmine ja seda läbi aegade. Täna tunnetame me selgesti, et sinu teine kodu, kes pani sind korduvalt oma tulises katlas proovile, ei suutnud sulle võrdväärseks partneriks. Kaalukausil olla. Jäävad võlgu, need seinad ja tõlguse maja jääb võlgu sinu ees. Muusika avalikkus andsid sa ju teistele rohkem kui ise vastu said. Ehkki see on andmise suurim rõõm. On kuidagi kurb meenutada, et 18 aastat tagasi, kui mina telepaberit lugema hakkasin, olid sina korterisaajate esinimekirjas ja seal sa seisad praegugi. Mängides orkestris või võisteldes palliplatsil mõistsid sa väga hästi, et meeskonna tugevus sõltub iga mängija meisterlikkusest. Et võita suudetakse ainult siis, kui kõik seda tahavad ja püüavad. Sa olid alati meeskonna eest väljas, kus sinu isiklikud huvid jäid tahaplaanile. Sa olid ehtne Treffneri gümnaasiumi poiss Mauruse kooli mees kes suutis taluda kõiki eluraskusi, kuid kes ikka jäi optimistiks, kes uskus paranemisse. Sa olid seda meelt, et vaikimine maksab saga sageli rohkem kui rääkimine. Sinust säilis noorus tänase päevani. Sungeid, külmunud, kibestunud, kivinenud. Need on omadused, millega sa seljatasid kõike, teisi, ka aega, seda meie kõik Gide kõige õigemat proovikivi. Alles täna räägime me kõlavalt ja täiel häälel neist omadustest, mis määravad inimelu põhiolemuse. Aga just sinust kiirgas kogu aeg seda maailma, mis pakkus tuge ja toetust paljudele, mis aitas paremini mõista nii pianoforte Sinu hüvastijätuks kõlavad sinu lemmikpillid millega sa musitseerisid sõja päevil pärast sõda noortemajas ja vii seejärel kümmekond aastat filharmoonia orkestrites. Me ei ole tänavõimelisemad rohkemat ütlema, kui teevad seda sinu lemmikut trombooni ja viiul ja klaver. On ainult lõpmata kahju. Petseelita muusikasaade kalju liblikust kestab nüüd igavest. Meie siiran, kaastunne perele ränga kaotuse puhul. Meie ainus sõna sulle kaljuaita. Kuid mis nüüd jõuab sinuni muusikalise pausina? On kirsside õitsemise aeg on õunapuude puhkemise aeg. On valu Meie pühakojas meie pühamas paigus meie stuudios. Pool elust on, Kalju on tihedalt seotud Eesti televisiooni ja tema kollektiiviga. Aga mina mäletan teda tükk aega varem. Me õppisime koos Treffneri gümnaasiumis ja tema oli küll minust vanem. Kui mina olin kolmandas klassis kaheksa aastane. Adolf Türkhouci kooris. Meie koolis oli üldiselt väga hea õhkkond, sealt tuli palju tuntud ja ausaid eesti mehi. Ja ka muusikaline kasvatus oli meil hea, seal oli suur koor, sümfooniaorkester ja muusikaringid. Kalju oli nende aktiivne osaleja. Ja juba jah, kolmandas klassis, kui olin siis tekkis mõte muusikaringi minna, küsisin Virthousikas. Rääkige liblikaga. Siis ma nägin teda orkestris mängimas. Ja me olime vahetevahel veel klaveri taga, laupäeva hommikuti. Seal koolis oli komme, igal laupäeva hommikul oli veerandtunnine hommik, palvus. Ja Kalju mängis seal. Pärast kui Kalju läks ära, tuli ka minul seda mängida. Valkurealisaataja samuti koolipidudel esineda. Pärast kooli Kaljul tuli raskeid päevi näha tööpataljonis Eesti korpuses. Ja kui ta tagasi jõudis oligi tema muusiku elukutse juba nagu saatuse poolt määratud, kuna ta juba lapsel on. Sellega hakkas tegelema. Ja Eesti televisioonis oli ta peaaegu algaastatest peale. Ja. Ja see minu tulek oli ka nii, et minu õpetaja Villem Kapp küsis kunagi minu käest, et kas liblikad tunnete? Ma ütlesin, jah, ma mäletan koolipäevast Küldisust vot jah, et tema oli rääkinud, et on televisiooni vaja helirežissööri koha peal inimeste, minge rääkige temaga. Ja sellest hakkas meil koostöö. Mina olin koos kaljuga 26 aastat, siis läksin pensionile, kalju. See jäi kuni viimase päevani peale pensioniiga veel 11 aastat. Ja nii ta ei jõudnudki lahkumisavaldust kirjutada. Tema otsekohe selle uue ametis seiras hästi sisse. Kuid ta varem ütleme, tehnikat ei tundnud, siis tema oma lahtise peaga sõi ruttu selle tehnika saladused, käte musikaalsus oli tal enne olemas. Ja õige varsti tuli tal juba, kui eestitelevisioon laienes, hakata noori kasvatama enda kõrvale. Ja siis sai ta osakonna juhatajaks. Sellena kõik mäletavad teda kui väga südamlikku inimest ja küll nõudliku, aga mitte kunagi kellelgi palju viha kandvat, kuigi selleks põhjustaks võinud olla. Ja võiks isegi öelda, et natuke kuritarvitati tema headusega. Nagu me teame, siin lähedal vahetevahel, kui mõni noorem ütleme, ei olnud kohale tulnud susi väga kerge helistada kaljudele kohale, meil siin häda käes. Kalju päästis hädast välja. Ja niisamuti kui olid sinna mingisugused konflikti tungiv praagi Türgid kes siis kohvile kutsuti või see oli ikka kalju. Aga ta kaitses kõiki oma osakonna töötajaid igale abiks. Kaljut tunti ka, kui head sportlast palli mängus pritsis. Seltskonnas oli ta alati hinge hõima. Naeratus tegi alati seltskonna tuju paremaks. Nüüd oleme siis jah, tema viimasel kohtumisel temaga ärasaatmisel. Puhka rahus, kallis kolleeg. Kalju. Kui mina olin veel väikene mees üks helin Mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusi suuremaks läks, helin Cyrillus hulgangemaks. Nii kirjutas meie Juhan Liiv. Seda helinat kandis endas ka Kalju Liblik. Kadestamisväärse rahulikkusega juhtis ta omal ajal heliosakonna tööd. Alati korrektne, alati täpne. Kõikide kolleegide vastu lugupidav ja alati vastutulelik ikka rühikas ja heatujuline. Sellisena mäletame teda meie heliosakonna endised töötajad. Lugupeetud kaljulimlikku perekond. Jagamegi leinakallis Kadri. Oled tubli, ole vapper, oled toeks oma emale. Hea, et sul oli väga tore isa kes sinust rääkis alati eriti veel siis, kui sa, väike tüdruk olid. Ikka südamesoojuse ja mõnusa huumoriga. Iga kaotus elus on väga raske aga on olukordi, kust ei suudeta enam võitjana välja tulla. On olukordi, kus keegi enam aidata ei saa ega suuda ka inimesed valgetes kitlites Ja siis saabub suur vaikus. Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusi suuremaks seks Helm rinna sees kangemaks. Nii on see helin pea matnud mind. Ta alla rusuks on raugenud, rind. See helin mu elu ja minu hing Tan kitsaks on jäänud maapealne ring.