Taas kõlavad kaeblikut viisid meie stuudios Taas on valguskiir suunatud tumedale kirstu Alutsele. Taas on meie keskel lein mis seekord tuli ootamatult valulisemalt uskumatu julmusega. Me pidime loovutama elujõus ja loomepalavikus mehe telerežissööri nukunäitleja ja lastekirjaniku abikaasa ja isa lihtsalt toreda sõbra ja kolleegi Uno Leiese. Meilt võeti looja, kes olid pühendanud end kõige üllamale siin maailmas lastele meie tulevikku, nende kildude jääkivikeste lihtimisele milleta pole terviklikku mosaiiki ega maailmapilti. Kuuendal oktoobril oleks suuno Leies saanud 50 seitsmiseks. Sellest 27 viimast aastat. Kõige viljakam ja sihikindla eluperiood kulges nende seinte vahel. Telekaamerate risttules. Uno Leiess õppis ehitajaks. Ja ta ehitas meie teleprogrammi ühe poeetilisema hoone nukumaja. Sellel hoonel on püsiv vundament, kindlad seinad, tugevad sarikad ja veekindel katus. See hoone kerkis nappide vahenditega ja kasinat võimalustega. Kuid just nii on Eestimaal ikka püsiväärtusi loodu. Uno Leia nukulavastuste seriaalide tähendust ja tähtsust televisiooni ajaloos me alles hakkame mõistma. Kui süvenemine tõsiselt nendesse kaugelt üle 600-sse lukku mis õpetasid lastele tõdesid igivana, kuid alati õige aja raamatureeglite järgi milleta ükski inimesehakatis ei sirgu ega ükski tegu teoks siis saab. See on tarkus, ausus, töökus, tubliduse inimlik soojus. Uno Leies õppis näitlejaks. Ta mõistis, et selle elukutse väärtust ei mõõdeta etenduse tunnisäraga. Lastele ei saa lihtsalt näidelda. Lastele on vaja anda süda, hinded on vaja võita vaataja usaldus tõe ja armastusega. Näitlejana lõi Uno Leies terve galerii suurepäraseid tegelasi kes tõi naeru välja isegi kõige jonnikama jonnipunni näost. Kui Uno Leies oma nukukohvriga laste mered ees seisis, ta on seda ka teinud igas Eestimaa koolis ja raamatukogus siis oli see üks äraütlemata ilus pidu. Omapärase võluriga ja pidu mitte ainult lastele. Leiesessay telerežissöör aastatel, kust televisioonikunstist ei juletud veel rääkida. Ta nakatas kõigest uuest, ikka sellest, millel mõte ja tegu ühte hoidsid. Dali kümnend 10 olümpiastarti ristiisa ja esimene ristrežissöör. Tema taati võidu. Tere terekäsi või 1000 tutvust. Juhatasid lapsi suurte maailma ja maailma probleeme mõistma. Uno Leiese nuku seriaalikki olid osa sellest suurest elust. Neis oli alati palju hobuseid, mis erinevalt puudutas last täiskasvanut, vanavanemad. Seetõttu pole imestada, miks nukulavastus lavastused on püsinud aastakümnete vältel. Populaarsemate telesaadete loetelus. Miks nad muutusid kogu pere lemmik, saadetaks. Uno Leies oli kolleeg, kes tundis rõõmu tööst, kes ei armastanud jutupuhujad, sõnade tegijaid. Teda riivas alatus, ebaausus, pugejalikus tööst möödahiilimise kunst uno, Leiese karikatuurid, epigrammid ja teised lühivormid. Aga ka sõnavõtud kinnitasid ikka ja jälle ühte. Inimene ei tohi alandada, ennast koogutada ja noogutada. Ta pole tuulelipp, mis kogu aeg pöörleb. Vaid inimese kohuseks on seista kindlana tormi ja tuulte käes. Oma inimlikkuse ja uskudes oma inimlikkuse headuse võidus. Uno Leies, kelles ühtisid näitleja, lastekirjaniku ja telelavastaja ülinõudlikud omadused jättis meie kultuurilukku jälje, mida keegi ei saa kustutada, millest keegi ei saa vaikides mööda minna. Veel kuu aega tagasi tulid sa puhkuse ajal aga sinu töö oli sulle puhkuseks ja puhkus, see aeg oli sulle töö ajaks aru pidama, mida ja kuidas teha järgmisel aastal. Sul olid täpsed soovid ja plaanid juba terve läks järgmiseks suveks. Seetõttu tunnetame täna ja hakkame üha valulisemalt tunnetama, kui karmi saatuselöögi osaliseks oleme saanud. Ometi olgem ausad, Uno Leies tegi mehe töö, jättis pärandi, mis on jõukohane vähestele. Ta oli juba suur elus ja sõna ja see sõna ei tuhmu. Televisiooni juhtkonna nimel avaldan siirast kaastunnet abikaasale ja pojale õele ja kõigile lähes lastele. Nende ränkraskes kaotusevalus. Aidaku seda leevendada teadmine, et Uno Leies on sadade südameis on olnud ja jääb sinna elama oma kangelaste oma loomingu. Palju tahulisust sega. Kahju, et katkes elav side mehega keda nii hädasti kõigile meile tarvis oleks olnud. Kahju, et ainsaks tänuks täna saame langetada pea sinu Sarga ees. Inimene võib mõndagi ette näha, aimata, oodata, hoiatada võib õnnetusegi ära hoida. Et unu Leiest enam ei ole. Tema lahkumist sellist ei võinud küll kellelegi mõttesse tulla, veel vähem seda keegi karta. Nii ootamatu ja seletamatu on see kõik. Eesti Kirjanike Liit, lastekirjanikke pere, kelle hulka Uno Leies kuulus 1973.-st aastast on sügavas leinas ja avaldab lahkunu perekonnale, abikaasale, pojale, õele, kõigile lähedastele ja töökaaslastele Eesti telemajast kogu hingest sügavat kaastunnet. Nagu inimesena rõõmsameelne, heatahtlik ja abivalmis, tagasihoidlik, tulvil tulevikuplaane. Nii oliga unu leiasse loomik. Oma teostega kinkis ta lastele rõõmu millest meie tormates ja tülpinud tõsine argipäev lapsed üsnagi ilma jättis. Ei ole meil teist kedagi. Autoritest, kes lapsi nii palju naerutanud ja kaasa elama pannud Mitte üksinda Eestis veel, samuti Venemaal, Soomes, Rumeenias ja paljudes teistes paikades. Uno Leies ette aastates oli alati olnud midagi ootamatut. Ja naeruhimulist, mis vaatajaid-kuulajaid nakatab. Ometi pole tema tegelaste suu läbi öeldu vaid vaatajate naerustamiseks. Palju enam ikka mõtlemiseks, miks ja kuidas. Sügavalt eetiline autor seisab järjekindlalt headuse ja sõbralikkuse eest on nõrgema kaitsel. Selle eest, milles me sageli tunnistame hariduse ja harituse vajakajäämist, millele on viimasel ajal hakatud tõsiselt tähelepanu juhtinud. Eesti lastekirjanduses on õunu lehes üle 30 aasta tõusmas järjest lugejate ja vaatajate rõõmuks uusi teoseid, luues nende kangelasi aina põnevamatele ettevõtmistele arutledes. Kunagised väikesed Uno Leiese näidendite vaatajad istuvad nüüd juba oma lastega telerite ette, kui lähevad teatrisse vanade tuttavate uusi seiklusi vaatama. Lapsed tunnevad tema lukkude seltskonda nii hästi, et kohtumistel esinemistel kutsuvad neid nimepidi välja ootavad uusi juhtumisi ja jutuajamisi. Nii on see olnud pikki-pikki aastaid. Ja nüüdsest enam uusi lugusid ei tule. Autoril kukkus sulg käest jäädavaks. Kas me täna oskamegi mõõta Eesti lastekirjandus tabanud kaotuse suurust? Vaevalt küll. Aga üks on kindel. Ulu Leieses tunneme alatiseks teravat puudust. Harv on juhus, kus looja on nii ühendanud kirjaniku, näitleja, näitejuhiande hea inimese. Kolleegi ja paljudele meist isiklikus õppe jumalaga jättes ei ole midagi öelda. Lohutuseks. Ei teile, lugupeetud leinavad lähedased kolleegid ei väikesed ja suured lahkunu ande austajad. Lohutust ei ole. Enneaegne ja julm on ka. Andke vaid. Aeg ja aidaku meid kõiki. Edasi see teadmine, tunu Leiese mõte elab, kõlab tema lugude tegelastelt lavalt ja ekraanilt. Väikesi, alles koolide algul ja lugema õppivaid lapsi ootavad unu leiasse lood ja värsid, pildi kerevais lugemikes ja tema raamatut. Nagu olnud nii ka tulevikus. Unu Leies jääb meiega meie lastega. Puhka rahus ja sõber. Ootamatu oli teade mis möödunud nädalal saabus Kuulo Leiese klassivendadele. Ja täna seisame siin Sarga juures, tõdedes järjekordselt suure looduse jõudu ja tema seadusi mille vastu inimmõistus on võimetu. Inimmõistus võib ainult küsida, miks peab see nii olema? Meie kooliaeg tehnikumis langes aega mida tänapäeval nimetatakse repressioonide ja küüditamiste ajaks kus mõnel hommikul mõnigi mõnegi koolikaaslase koht jäi tühjaks. Tol ajal oli Uuno see kes oma optimistliku ja elurõõmsa iseloomuga suutis meid tõsistelt ja ohtlikelt meele oludelt viia, spordijuure tuua huumori tagasi meie hinge. 50. aastal sajula lõiesest arhitekt, tehnik ning esimeseks töökohaks Eesti projekt, kuhu mees suunati. Paljud Uuno puldi pulbitsev energia ja ettevõtlikkus jäi aga projekteerimises nagu kammitsasse. Tema hing otsis midagi muud. Ja seda ta leidis teatriteel. Lõpliku enda väljendamisvormi ja rahulduse andis Eesti televisioon oma lastesaadetega. Uno Leies ja lapsed. Seda võis tunnetada juba tema varajases iseseisva töömehe elus. Ja kuigi eluseadustes pole paigalpüsimist, oleme veendunud, et Uuno Leiese teleseriaalid lastele jäävad püsima mitmetele inimpõlvedele. Uno Leies oli koolis keskmine õpilane, kuigi ta vaimumaailm oli tunduvalt suurem. Kuid elus jõudis ta meist kaugele ette. Ometi sealjuures jäi ta sõdaks. Meile kõigile. Ja tänaval kätt andes kõlas alati tema sõbralik küsimus. Kuidas läheb kah? Mida head oled sa teinud vaheajal? Enam seda tervitust me ei kuule. Uno on läinud igavikuteedele, kus tagasitulekut ei ole. Temast jäävad meile vaid mälestusere mälestus elurõõmsast, jaotimistlikus, sõbrast ning klassivennast. Puhka rahus. Meie pühas kodumaa mullas. Klassivendade nimel avaldan sügavat kaastunnet Poolale, Jese abikaasale, pojale, õele ja kõigile lähedastele. Iga lahkumine on ootamatu. Täis julma paratamatust. Ülekohtune. Eriti. Sest lahkus kunstnik Kes lõi oma maailma ja tema lahkudes? See maailm. Seisatab. Selle maailmaelu. Kes teadis missugune peab olema? Võib-olla? Inimlik elamine. Tema lõi näidendeid nukuteatrile. Viisid teate Eesti nukuteatrist kaugele Eestimaalt. Viis eestlased ka teiste rahvaste teadvus ja tema maailma. Põhiväärtuseks oli otsida kinnitada. Inimlikkust. Headust. Ausust. See valu, mida ta kandis eluaeg endas Et inimlikkust vähe on seda valu ta peitis oma huumori taha. See oli valus huumor. Tervis põles. Ränga. Elu loodud takistuste taha. Ta leidis oma tee. Ta tuli ära nukuteatrist, see jäi talle kitsaks. Ta pidi saama. Laia tööpõllu. Ja tänulik põlvkond. Jääb seda. Mäletama. Ja teda leinama. Ainult sügav kaastunne perel omastel. Ja meile kõigile. Ta on asendamatu. Teda ei asend enam keegi. Kauaks ta meie mälestustesse jääb. See maailm, mille tema lõi ei olnud tüdinema. Jäätmeid puuduta. Olgu muld sulle kerg. Kallis sõber. Kallis koolivend. Kallis Uuno. Sina Eesti laste. Ja nende lastelaste veel meie Andersen Pean ma ütlema, et vanajumala tõesti ei ole eestlane. Kui oli suunas, oleks pidanud veel elama. Kaua elama, kaua looma. Sinu isiksus avanes, avanes. Järsku purustati kõik. Kallis, Uuno need aastad, kus me õppisime kunstide koolis tolleaegses arhitektuuritehnikumis, oli enne sind kaks suurt inimest. Üks oli särgava. Üks oli. Jah, sellega õpetas meile eesti keelt ja Eesti ajalugu. Iga nädal ta andis meile ühe kirjandi. Iga nädal uno ta kirjutasid särava bestselleri. Lühikese sädeleva hakkas talent avalduma. Kahe aasta möödudes oli sinus juba meister ja võlurit. Meil oli härman. Seal oli suur kunstnik. Ta võis viie minutiga visandada mis tahes näo. Sina, Uno oli üks neid, kes oli tema lemmikuid. Särasid temaga kõrvuti. Kuid see oli kõik alles algus. Läksid aastal. Ja see, mis on meie rahvale kõige kallim Kõige hinnalisem lapsed väikesed iilikesed Hinamas mehelikkuses. Järsku leidsid need geenid, mis on tõesti kõrgel taani tasemel? Müts maha. Uno, sinu mälestuse ees. Sellel tohutul tehnikaajastul selle meeletu mehisuse ajastul. Sina olles väga mehine mees kes oskas joosta 100 meetrit 12,0, kes hüppas kõrgust üks 60. Kes jooksis 1000 meetrit alla kolme minuti. Sina leidsid endas need, mida peaaegu keegi ei leia. Ja see on kõige kallim ilu armastus hoidmine sinus. Kallis Uuno saates sind toonela teele panema Supäätsesse, suure murega. Kolm väikeses külas. Uno lehes oli pärisosa meie toimetusest. Tena vaikne, ent väga vajalik kohalolek oli kild meie argipäevast aastate kaupa. Ta ei osanud kamandada, ei osanud nõuda valjuhäälselt. Ehkki tal oma ala suure meistrina oleks, sellest oleks selleks olnud ilmselt üsna sageli ka täielik õigus. Me ei tea, kui suur osa tema tervisest ja närvikulust jäi meie kesiste võimaluste taha. Kui sageli tunnista süümepiina sellepärast, et ta sisuliselt täis kunstilise lavastuse pidi välja tooma mõne proovija paari salvestustunniga. Meil ei olnud talle rohkemat võimalik pakkuda ja ta leppis sellega tehes oma tööd vaikselt ja rahulikult. Ja ometi nii, et kõik seda märkasime tähele pann. Ta tuli ja tõi oma käsikirja. Ja ei teinud seda kunagi pealiskaudselt. See oli alati mitmekordselt läbi kirjutatud. Ja selle peale võis kindel olla. Kui uus hooaeg hakkas, siis oli alati teada, et Uuno juba tegu tegemata jää. Temalt on alati midagi oodata, midagi sellist mis pakub mitte üksnes lastele vaid alati oskas ka ta oma töösse panna. Mõte riigi või ajakajalise sõnumiga täiskasvanutele, tehes seda läbi huumori. Toimetusse tulijaid telemajja tulijal oli õunalt väga palju õppida. Tema enesekriitika ja tagasihoidlikkus tema distsipliinitunne ja huumorimeel. Töötahe ja oskustööd teha. Neid võis ja pidigi järgima, aga neid ei saanud päris täpselt järgi tehasest. Kõiges selles oli midagi niivõrd Unuliku midagi sellist, mida ainult tema oskas ja suutis. Ta ei võtnud enda peale midagi niisama kergel käel, teda pidi vahel veenma. Kui oli näiteks laste juurde minek, siis tuli Ta sageli lausa pehmeks rääkida, et ta kaasa tuleks ja ometi me kõik teadsime, et kuuna tuleb, siis on on kõik korras, sisevad lapsed teda kindlasti tagasi ootama. Unaga võis rääkida kõigest. Nii poliitikast kui spordist majandusest või, või teatrist ükskõik millest. Kõigega oli ta kursis, kõike teadis, ja kõige kohta oli tal oma kindel, aus ja otsekohene arvamus. Ta ütles, et kõige paremad sõnad öeldakse talle ilmselt siis, kui ta on läinud. Need olid tema sõnad. Ma arvan, et kõige paremad sõnad on ta öelnud oma tegudega iseendale. On inimesi, kes nõuavad endale tähelepanu. Uunot pandi tähele tema tegude tõttu. Kõige sügavam kaastunne Uno kodustele-lähedastele. Me teame, kui kodulembene Uno oli kuidas ta jälgis igat oma poja sammu ja kuidas ta talle kaasa elas. Punast jääb puudust tundma mitte üksnes pere mitte üksnes toimetus ja telemaja vaid kogu Eestimaa kogu Eestimaa laste peale. Sügav kaastunne. Ei võinud meist keegi arvata, et kui me salvestasime kliimast pöialpoiste saadet et siis just see laul jääb lõpetama Uuno viimast telelavastust. See laul pidi lõpetama ju ainult muinasjutu pöialpoistest, lõpetas aga terve elu. Kuskil võis see, kelle kätes on sünd ja surm ära kutsuda parimas loomias, mehe valusalt, Jaanutud katki karistades kõiki hingesidemed ja kõike pooleli jätma sundides. Jah, tammetõru seiklused ja pillide saade ja naljahammas. Aga Uno ütles, et peale nende me peaksime tegema ikka midagi päris suurt ka. Et muidu Ena pikk elu telemajas ära ja jälge nagu jäägi maha. Et kes neid väikesi lastelavastusi ikka märkab? Täna me tõdeme, kui valus on see tõde? Ei, selles ütlemises ei olnud raha, su auahnust õpetas meidki enda ümber, et suurim tänu seon sära laste silmades meie siiajääjate edasi mõtelda, aga olgu. Kas oli see piisav mehele, kes pea 30 aastat oma elust andis televisioonile kes on rohkem kui 600 telelavastuse autor ja režissöör-lavastaja? Ma ei tea, mismoodi saab edasi? Tühjus on hinges ja mõtetes. Liiga noor ja tugev oli see puu, mis murdus ja liiga harjunud meie tema okste all varjudge varju ja kaitset leidma. Armsad Eno ja ainult armsad omaksed, uskuge, Me oleme osa teie leinast.