Tekst on arusaadav, muud mingit kriteeriumit ei ole. Aga lahe selleks, et telefonis on ka arusaadav paljud inimesed, kes teevad nii kinos ja ütlevad, et näiteks Tallinnfilmi filmides järeldused krooniga Terdeli, ühesõnaga et see on kuidagi inimese kõrvale väga eba ebaloomulik vastu võtta. Meil oli kunagi eks niukene murranguperiood, kus me esmakordselt see oli vist selle ilmse dokumentaalkino on meil kogu aeg nii-öelda, aga nii ei ole nii mängu filmise vist õitsema esimest korda see endadele, kes seda ei ole mängufilm, mis on tehtud ennem ka otsesel krooni ja ka tehtud ja siin näitleja Joller on ka kui nii võtta, täitsa täitsa otse tehtud, tädi roose on täitsa otsa tehtud ja 50 protsenti kolme katku vahel on täitsa otsa tehtud. Aga muidugi, siin on omad teised, hoopis teised probleemid, mis seda takistab. Esiteks kõigepealt hakkasite filmilimiit, kui filmile Milton näiteks filmile üks, 10-ga oletame ka hästi siis, siis, siis siis on võimalik, noh siis keskeltläbi peaks igast plaanist tegema kuskil seal Q7 duublit. Kalli jaoks on siis vaja sama palju duubleid ja teiseks on teine ja teine probleem meie Eesti tingimustes see, et et kui me teeme selle esimese originaali eesti keelde, siis nagunii tuleb meil anda ära mürada ja muusika rahvusvaheliselt kopsakat film dubleeritakse kusagil selle maakeelde, kuhu see film Yoko'le selleks tuleb teha, uut tähendab sel juhul, kui me võtame puhta heliga, siis ei ole meil kõik see originaalmüra ja kõik see taust jääb alles, nii nagu ta on, seal jääb ka kohe filmi siis tuleb see meil kõik uuesti teha. Tähendab, tuleb tuleb uus mürade fonogramme. Tähendab, see on, see on teema, seda ei ole hinnas hinnaselejatena, seda jälle linnaseid kunstilise filmitootmises. Ja, ja teine asi on see, et, et noh, et siin on mindud täitsa kindlalt lihtsama vastupanu teed. Meie dublaas eestikeelne dublaas on lihtsalt peabki olema vilets, sellepärast et kõik tingimused on selleks ettenähtud, milles oleks. Sest meie näitleja töötab, esiteks, teatris hakkab hommikul kell 11 proov siis on tal 234-l lõunavaheõhtul Talle etendus. Öösel peale etendust tuuakse ta ära talle filmi dubleeritud. Et hommikul jälle minna pro. Tema teeb seda lihtsalt noh ta ei saagi, vene filmidel on, on Vene rublast on igal juhul parem, sellepärast et neil on spetsiaalne näitlejate kaader selle jaoks palju on olemas vene näitlejaid, kes dubleerivad spetsiaalselt ühtegi kindlat välismaa näit. Et kohe ainult teda Ja, ja muidugi on ka siin näiteks noh, meie nüüd televisioonist rääkides on niimoodi, et et meie teen aastas aasta tagant heal juhul Aga aga me ka ise ei ole eriti vormistada, tegelikult tähendab seda peab tegema kogu aeg pidevalt, tähendab iga iga asi on ükskõik, millega sa tegeled, tormisele. Rääkimata siis sellest, et Tallinnfilmi hävindus, saal on, on väga halva akustikaga ja ja see on kohe palju komponente, mis mitte kunagi praeguse lähema tuleviku jooksul hõimud. Et mis perspektiiv on helikvaliteedi parandamisel? Perspektiiv on, selle takistuseks on ainult üksainukene takistus. Kui Nõukogude liit hakkab suutma toota kvaliteetsemat 16 millimeetrist vinti tähendab ma mõtlen pildi linti nii värvi kui mustvalget siis on perspektiivis see, et kogu televisiooni kino läheb üle 16 millimeetrile, nii dokumentaal- kui värvija kaob üldse ära see kolmekümneviiene, sest kogu maailmas on sinna sinna juba jõutud. Ja kui jõutakse 16 millimeetrise, kus on peale valatud heliribaga või magnetiga magnetriba, annab eri edasi, nagu juba siin juttu oli sama kvaliteediga, millega ta teda lindistatakse, sama kvaliteediga annab välja. Järelikult seal kohe tõus Eli paranemise poole. Kino kvaliteedi parandamisega olemine on ta küll, aga noh, praegu praegu meie, meil on nüüd selle uue viisaastaku plaanis. Meil direktiivid tulid siia, et me peaksime üle minema. Kas, kas mujal väiksemad lastakse ikka kahterinterilynt eraldi ja sisse ja eraldi. Tere, olen süsteemis või on mõlemas mõlemas süsteemis optiliste mõlemas süsteemis olemas näiteks mis on jäädvustamise lindid teinekord et operatiivsemalt kasutada on mängitud, aga on olemas ka originaal lint eraldi võidakse lasta nii eraldi kaheaparaadil sünkroonaparaadi pealt, kui Ühed kliendid kasutada. Ja ja juba pikka aega töötab, seal. Tähendab 16 millimeetri pealt televisioon. Kino, mitte, kino on ikka jäänud oma 35 juurde. Nii. Kaup on on see mees, kes siin majas helimees on, pikaaegne, kavandanud, palju neid me võime inimene praegu majas üldse on, kes selle asjaga tegelevad? Roman tee. Veel on jäänudki ta ikka niimoodi, et need helirežissöörid ei ole meil nad eriosakonnas nagu kinostuudios, vaid nad on kuskil maa ja taeva vahel. Kinostuudios ka enam ei ole. Enam ei ole, kinostuudios on nüüd ka, nad on filmigruppides ja on kroonikas vanasti, vanasti allusid kõik otseselt ja heliosakonnale, nüüd enam ei ole eluosakonnas ainult tehnika. Eriosakonda ja nad kuuluvad Aarned kitsa, 16. tegijad, aga üldiselt muidugi kui nad kokku lugeda, õige on muidugi neid kokku lugeda, seostaks kõik ikka tegelen neliga. Siis tehnilise poole peal on meil 18 inimest ja siin on minu meelest nagu kuus. Ma ei tea, kuidas nutsin kinos, jah, siin oli režissööride poole peal, nii et ütleme, 24 inimest meil siis Tallinnas kuidagi iseloomustaks Tomani kaadritega ja kaadriga. Kaadriga ei ole häda ja nii mõnigi isegi ütleb, et ime, kuidas nad nii kaua siin seisavad, selles tõesti materiaalne olukord, meil. Viletsam kui või mõne muu töö tegemisel, eriti halb on see, kui kui meil eriti tehnika poole peal satub väga nutikas mees siis nutikas mees kuskil mõnes Lätis või mõnes SKP-s selle nutikuse eest teenib ikka veidi rohkem kui meil. Kui perekond kaanega siis üks asi on, võib, võib seda abi tunnistada, ütelda, et huvitav ja meeldiv on, aga pere tahab süüa ka ja siis ei ole midagi teha. Veel ära ka minna. Aga suuremad hädad on ikkagi meil kaadritega ruumid on ikka põhiline, mida meil ei ole see, mis on, ütleme, kinostuudio on ikka üks eraldi osakond. Nii on täpselt samamoodi võimedi siia teha linnuvabriku või veel mingisuguse muu asja, nagu see telefilm siin televisiooni juures on. Ta on ikkagi niivõrd erinev sellest televisioonist allüksus ja vajab nii palju spetsiifilist tehnikat ja nii palju seda spetsiifilist, ütleme, tehnoloogiat tundvat. Meil oli väga hea ülemus, oli telefilmis näiteks Kremer kunagi mäletate. Aga lihtsalt tehnoloogia mittetoimimisest tuli nii palju Atsakuste maha, sellesse töö juhtimisse käitakse. Mõni räägib, et noh, lihtsalt noh, ta muudab komöödiaks töö tegemise asjatundlikkusest jääb muidugi puudu. 80.-te aastate algusest elasime, seisab jälle sedasama dilemma ees, et mis nüüd edasi saab. Juht ei ole. Juhtunud leitakse, Reaga juht peab siiski olema ikka natuke. Vot see ongi see spetsiifiline, tähendab. Sest suur osa teie mehi käid ju iga päev nüüd noh, ütleme operatiivvõtetel väljas, eks ole, 10 inimest KML niisuguse töö peal väljas ja kes nii-öelda jooksevad siis? Need 10 muidugi eriliselt siin nüüd heliga kahjuks väga tegeleda ei saa, nii nagu võib-olla helirežissöör siin mõnda lugu hea meelega kuulab läbi ja vaatab, kuidas nuhatavust meie inimeste käest võetakse, see mikrofon võtteplatsil ära, siis mängitakse sellega näppudega siin vastu ja nii edasi ja ja siis kord on mõni mees siin nimesi nimetanud, üks väga tähtis vahendustavad. Sest et noh, et suurem osa nendest lugudest on niuksed, et, et noh, ega perekonnatüli ka eriti Ümber jutustada ei saa ja ja kui ka saaks, ega see ei tule nii hästi välja. Ja ega ei tahagi vahel rääkida, see on ka õige. Aga eks nokast humoristliku said ka ikka ju elu neurooplisse ja vahest on sellestki kasutehnikast rõõmu ja elevust, järglaste. Neid, neid lugusid juhtub siis palju rohkem kui kunagi oli televisioon niisugune, noh, niisugune noorte poiste-tüdrukute kamp. Siis oli, siis oli, siis oli noh, siis oli kuidagi see töö ja see isiklik aeg oli, kui ta on ka praegu kusagil nii väga segane, sest et mina isiklikult küll ei saa näiteks öelda, et vot see andmine, vaba aeg seal minu teha, see on kõik kuidagi. Aga noh, siis oli ta täitsa sisenenud, mingit nihukest viivad selle vahel. Aga nüüd on, nüüd on juba nüüd on televisioonimaja muutunud täiesti tavaliseks ettevõtteks, kus on oma oma omaülemad ja alamad ja noored ja vanad ja oma noh, kõik, nii et selles mõttes enam televisiooni ei erine teistest. Aga kunagi oli see tänu sellele, et see oli lihtsalt loodud, alles loodud, et kõik olid lollid. Noored. No näiteks ühte seika öelda, et me tegime seda minu esimene kunstiline film, mis me, mida ma tulin siia tegema kohe nii-öelda kinostuudiost oli üle ja kohe kunstide filmi peale. Komöödiat tegime. Mehed ei nuta. Filmisime seda. Käinastu laiul ja vate mõtted olid seal väga rasked, sellepärast et terve see grupp hakkas põdema tuuletõbe, sest päevad läbi ka väljas ja tuule käes siis ikka kogu grupist ikka keegi oli ikka rivist väljas ja. Ja siis oli niisugune noh, naljakas episood, et pidime ikka võtma sealiste paati ja väike poiss seal seda paati juhtiva purjepaati ja kuidagi kuidagimoodi ei saanud ikka seda paati täpselt niimoodi sõita, nagu kaamera kaamera järgi sõda vist sõita oli. Mina kui erimees, siis olin seal makiga, makk oli mul paadis, mikrofon, paadi, seal ma siis olin paadi all pikali maas. Juhtisin seda paati vee alt, hoidsin siis paadiisal, panin maki käimas, olin jällegi pidasin vastu purje tahtmist teda paati vee all siis edasi. See oli see eli mehe teeselda. Selle eest anti õhtu siis mulle 50 grammi piiritust, päev lõpes doktorant, viskel gravi piiritus, see oli siis ettenähtud külma töö. Niimoodi läks nädal aega seal selle suplemisega. Ega selleks muidugi keegi mind ei sundinud, aga noh, lihtsalt ei saanud teisiti, keegi ei keela, keegi pidi seda tegema. Aga kuna makki pidin ka käima panema, siis oli see nagu kaks asja ühte seotud. Ja eks see on ka siin olnud niisugune asi, et vot selle selle töö tegemisega üldiselt. Et ma vaatan, et noh, et et see kamp, mis siin kunagi alustas Tähendab kinogrupist võib teha kõiki töid. Ei saa kunagi niimoodi olla, et, et noh, et et kui nüüd üks mees läheb, paneb oma kolud kuskile üles, siis tema töö on tehtud ja tõmbab suitsu. Teine mees tassib jälle oma kopsikuitsiale. Neid kohvikuid on palju. Ja siis neid noh nüüd siis noh, mina ei tea, see on kuidagi, nimetasid väljakujunenud, et muidugi mida ma ei oska teha, seda ma muidugi ei tee, aga aga noh, see on näidanud seda Artur Rinne filme, kui me tegime siis sa said palju vaeva sellega mikrofoni peidetud rauasse saeti. Ja meie Arturi kaasa ja meil on vaja. See oli noh, esimene niisugune nisugune Evi kinomisse. Mis sai niimoodi tehtud, et rinne ei tohtinud midagi teada, tähendab meie filmimehed läksime igasse kohta, kuhu tema siis läks, võiksime, noh, üks üks, neli-viis tundi varem. Ja kuna meil siis niuksed nakrot ei olnud ja ja, ja siis meie tegime selle heli auto, blokeerisime selle oletatava olukorra, kus rinne siis liikus mikrofonidega lihtsalt ära ja selleks sai tehtud vahel niimoodi, et sai tubades kaablitega Terr, vale installatsioon veetud, tähendab kõik täitsa nii nagu kuskil kuula, traat jookseb täpselt samuti meie kaablid sinna kõrvale pandud niimoodi, kusagile sallis mikrofonid laudade sisse isegi lauale sai saetud Augsis lina peal siis peolauas oli siis siin. Ja ja väga paljudes kohtades niisugust niisugust tööd sai tehtud selle installatsiooni lammutamisest, kulu selle oma etta. Ja, ja see oli ikka selles mõttes ja siis naine saatanlike luuramas kogu aeg ja mis meil on ja, ja siis oli, siis oli kaameraali söödaks neli või kolm tyhja, konjaki olid peidetud. Alati pidin koha leidma, peita saate dekoratsioon siis kadakapõõsas, lõpmatu arv kohtades. Ja muidugi selle, selle looga oli ka väga palju kummalisi lugusid seal. Kuna noh, ei olnud helirežissööri ja režissööri operaatori vahel ei ole mingit sidet, tähendab noh, me ei saanud rääkida, kõik oli kuidagi konservatiivne, siis sageli jooksis ikka niimoodi, et kui jooksis pilt, siis ei olnud Lely kujale helisid ei olnud pildia ja, ja mingeid niukseid koha leidmise võimalusi, näiteks pilt on olemas, kus sa tead, kuskohast see koht nüüd Ellison no siis ei leia neid kohti üles pärast ja nii, et, et see oli üks, üks niukene. Paljaste jalgadega kivil käimine, kogu see film, aga film tuli ja tegi selle vastu midagi. Lained on kindlasti koorite nagu meelelt. Ei teagi, palju mul on neli meeste juures on vähe, tööl on koostanud operaator, noh, umbes niimoodi siis on tekkinud vanadest aegadest Ongi, nii rohkem nagu siis kõiki töid nagu tehtud ja kõik olid nagu noored ja ei tundnud asja külmale maale ja see Artur Rinne filmise olidki kõige raskemad. Niuksed pauk ei ole tekkinud tehnilisi kuidagi väga siis tehnikakaelaga algemine pidevalt voolu otsime ja voolu sinna ja, ja siis postipirukas oli sümbol on sellest aasta tagasi või, või on natuke rohkem, kuid. Paviljoni meesu, sealse Jaan võttis ju, pani kaamera lihtuagenedvalt käima, meil oli busside võrgust aga omavahel ja see oli see oli see huvi ei tundnud sünkroonimine. See oli Anu Kaal. Nojah, kuna see aastalõpuplaani täitmise film, siis see läks niimoodi, mitasin kroonsena, läks ta ikka filmi ka? Tähendab paljud niisugused asjad juhtuvad, aga nüüd ikka vähem, aga siis juhtus vanasti kogu aeg nimetama. No kurat, lund sajab, kuskil kaamerat rahvusin lume sisse, järsku tuli lahti, kaabel läheb jälle ja pidevalt niimoodi. Mäletan üks kordamismeloodia, 66 või seitse oli niukene, meloodiate aeg on igal aastal seppadega filmi meloodia. Siin võtteplatsil siin staadionil. Siis ilmnes, et seal ei ole kolmefaasilise elektrivool. Ja, ja siis ja siis toodi, kinostuudiost toodi mingi, neil oli niisugune uformele, tähendab mootoriga jõujaam, siis toodi sinna ained otsad sinna külge ja ikka voolu ühte faasi. Aga kedagi ei olnud nagu nihukest asjameest gaasisena. Siis toodi majast nurmest, linnanurmest oli ainult üks tööriist, kruvikeeraja. Otsad kokku ei, mitte midagi saada ei ole, enam ei ole ja mis teed? Siis toodi pilt ja siis oli neid, neid mehi seal nii palju seal ümber käis, aga lõpuks ikka siis tuli sealt välja. Aga siis oleks niisugune jaa, aga terve päev, terve grupp on seal platsi peal ja ootavad, aga kõik on juba täiesti nördinud sellest ootamisest ja keegi päike paistab ilusti võtleks, noh, ideaalne olukord. Siis oli Veskaru meie lava kunagine niukene kõva mees, seistes ühe pinge on pikk pink, oli Lepaistus ühe pingi peal ja. Teise pingiotsale. Aga ennem seda oli veel niisugune seik, et lõpuks sai võtta ikka alguse ja Vello Oru oli pikali kaameraga kolmasega ja vanalykvitšenkolasele oli mingi kaks juhet, läks sealt mootori juurde, teine allapoole. Ma mõtlesin sellest kollasest kinni ja see juhe läks lahti ja ta sai kohutava elektrilöögi. Ja siis ta hakkas koledat häält tegema ja kukkus selili maha ja noh, see oli õnnetus tegelikult ei olnudki. Situatsioonikoomika oli sünge ja, ja sel hetkel, kui nüüd Vello Aru seal maas, vingerdas selle voolu käes ja tegi koledat häält. Sel hetkel hüppas Veskaru seal pingiotsalt alt üles. Jaga aastaselt ebaniukene, suur tugev naine ja, ja ping keeras lepakogusse, viidi. Et issand jumal, jumal linna tahad, mind äraga tapavad. Kõik on minuga tehtud. Surma veel ei ole tulnud. Situatsioonikoomika on muidugi ilusad, neid ei suudagi. Teatavas teises Softrokas võib-olla tuleks paremini välja. Peab lasteaiavahet. Teha nii et me oleme need piirangud küll ütleme, suured tänusõnad aga ootab tegemist ja meie ütleme selle kohta, siis nii eestlase kombe kohaselt ei ole midagi. Et loodan, et eri on seekord need lindi peale jäänud. Katsume selle siis üles sakutada sinnani, parateetia kas sa tead kirjutama siis pealt maha ja siis teeme niukse väikse niisuguse lookese ja pakume teile ka lugeda, et mõningad aru saanud või täpsustusi vaja teha on, et. Nii ütleme siis veelkord aitüma.