Suhu peetud omaksed. Lugupeetud seltsimehed. Meid kõiki on tabanud raske õnnetus. Jäädavalt on lahkunud meie seast. Harri Loit isa, abikaasa, vend, sõber, kolleeg. Meie seas ei ole enam alati toimekat energilist ja abivalmis Harryt. Harri Loit sündis 18. augustil 1921. aastal Narva-Jõesuus teenistuja perekonnas. Oma töömehe elu alustas ta juba 15 aastasena. Õpingute vaheajal. 1940. aastal lõpetas ta töö kõrval Mõisaküla tööstusõpilaste õhtukeskkooli. Ja suunati ta tööle Mõisaküla täitevkomiteesse. Hiljem aga. ELK-Pärnumaakomitee instruktoriks. 1941. aastal õppis ta Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee poolt organiseeritud ajakirjandusala töötajate kursustel. Peale kursuste lõpetamist sai temast ajalehe kommunist erikorrespondent. 1941. aastal, peale kui algas suur isamaasõda, astus Harri Loit vabatahtlikuna punaarmee ridadesse. Teinud läbi suure sõja jätkas ta oma katkenud ajakirjaniku teed. Ajaleht Õhtuleht toimetuses. 1949. aastal võeti Harri Loit vastu NLKP liikmeks. Töötanud vahepeal mitmel vastutusrikkal ametikohal kutsuti ta 1951. aastal taas Nõukogude armee ridadesse, kus ta teenis ohvitserina 1956. aastani. Peale tema piliseerimist määrati ta ajakirja Eesti kommunist kultuuriosakonna juhatajaks. Esimesest juunist 1957 suunas EKP Keskkomitee Harri Loidi Tallinna televisioonistuudio ühiskondlik-poliitiliste saadete toimetajaks. Televisioonis töötas Harri Loit 20 aastat toimetaja ametikohalt. 1906. aastal edutati ta tootmistehnilise osakonna juhatajaks. 1963. aastal programmi toimetusi peatoimetajaks, edasi Aktuaalse kaamera peatoimetajaks ning 1968. aastal Eesti telefilmi peatoimetajaks. 1977. aastal määrati Harri Loit vabariikliku raadiotelekeskuse asedirektoriks. Ka sellel ametikohal töötas ta noorusliku energiaga. Nagu kommunistile kohane. Ega lasknud ennast heidutada raskustest ja ka juba kätte jõudnud pensionieast. Harri Loit on autasustatud kaheksa medaliga ning ENSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjadega. Üle 25 aasta töötas Harri Loit jõudu säästmata telesaadete tegemisel. Televisiooni filmitootmise organiseerimisel. Ning televisiooni tehnilise baasi väljaarendamisel. Tema raugematu energia, optimism ning juhtmõte, et ei ole võimatuid, olukordi ega võimatuid, eesmärke, kulusid marjaks ära alles arenevale Eesti televisioonile. Harri Loit ei osanud töötada poole jõuga. Ta ei osanud valida endale kergemaid ülesandeid. Ja millegipärast tema osaks langesid just kõige raskemad tööd. Isegi siis, kui need ei kuulunud otseselt tema kohustuste hulka. Ta ei osanud öelda ei ja võib olla vahel, seda kasutati ka kurjasti. Silmapaistev oli Harri Loidi suhtlemisoskus. Tema sõbralikkus ja abivalmidus tegid temaga koostöö kergeks ka siis, kui kokkupuude oli peaaegu võõraste inimestega. Tuletage meelde, kui paljudele meist ulatas oma abistava käe kas siis töö või ka isiklike probleemide lahendamisel. Ja kui vähe vajast abise, aga eriti siis, kui küsimus puudutas teda isiklikult. Tema tähelepanu, väärne töö ja isiklikud omadused tegid tema nime tuntuks kogu nõukogude liidu televisioonisüsteemis. Meil on ka praegu ja perekonnale saabunud kaastundeavaldusi mitmest meie koduma televisioonikeskusest. Raske on asendada sind meie ühises töös. Võimatu on asendada sind kui sõpra. Mälestus jääb sinust meie südameisse. Sinu töö, Eesti televisiooni ajalukku. Kui inimene, jääd sa alati meile suureks eeskujuks. Kolleeg sõber Harri Loit Sa tulid televisiooni kollektiivi siis kui me veel ei teadnud, mis on juubelid või matused. Televisioon oli uus. Me kõik olime verinoored. Sul olid selja taga 40. aasta pöördelised sündmused. Rinde teed kaasas ajakirjaniku kogemused. Me nägime sinus vanemat seltsimeest kellele võiks toetuda, kellelt võis tuge leida. Televisiooni helesinine ekraan. Ja sina olete Loitnud üle veerand sajandi. See on terve inimpõlv. Ja sina oled selle pohhi pioneer. Sa oled ka selle kaardiväeohvitser. Sa kustusid preemia järjekordseteks avasignaalideks preemia. Seda on nimetatud ka nii aeg ja sündmused. Sa lahkusid järsku ootamatult nagu oleks jalalt murtud sihvakas puu, nagu oleks sõdurit tabanud kuul. Aeg läheb edasi. Elu läheb edasi. Aga sind ei ole enam. Sa olid mehine mees. Salid, energiline, võitleb inimene. Sinu süda tuksus kuni viimase löögini ühises rütmis oma ajaga. Sa elasid jäägitult tööle, mis sinu jaoks tähendas oma kodumaa ja rahva teenimist. Kõike, mida sa tegid, tegid hingega suure kirega lõpuni. 1957. aastal kui hakati tegema Eesti televisiooni esimest filmi tõsielufilmi Oktoobri päevi meenutades olid sa selle initsiaatoriks ja eestvedajaks. Koos revolutsiooni veteranidega käisid läbi kõik Neevalinna pühapaigad et jäädvustada neid järeltulevatele põlvedele mõistmaks, kust sai kõik alguse. Viimane film, sinu mõtetest ja sulest sündinud laanekuningad. Film, tänastest arvukatest inimestest, elurõõmus, päikseline film, mis sisendab usku homsesse. Nende aastate vahele mahuvad ligi pool 1000 filmi kõikides žanrites. Lugematud filmi, sööd. See aeg oli Eesti telefilmi sünni ja õitseaeg Eesti telefilmi tõus Nõukogude Liidu telefilmistuudiote esiritta. Kas kandsid sa ülema juhataja, peatoimetaja või direktori tiitlit? Ei saanud keegi kunagi ütelda, et oleksid olnud jäik administraator. Vastupidi. Sinu juhtimisel möödunud aastad olid Eesti telefilmi parimad loomingu aastad. Sa olid ise loomingulise natuuriga inimene. Kui kaalukausile jäid kalender kell ja rubla ning loob inimmõtte siis võttes vastutuse endale, eelistasid sa ideed, loomingut. Sul oli missioonitunnet. Sa olid eesti televisioonis esimene neist, keda pärjati üleliiduliselt parimaid. 1959. aastal anti sulle Moskvas üleliidulisel festivalil Aktuaalse kaamera eest esimese järgu diplom. Sa olid inimlik inimene. Miski inimlik polnud sulle võõras. Sa võid oma inimene lähemate naabrite juures kui ka Taga-Kaukaasias Kesk-Aasias, Kaug-Idas. Kõikjal oli sul häid sõpru, kolleege. Sina ja Telefil olid lahutamatud. Nii tuntigi üle liidu Eesti telefilmi loit filmina. Sina olid meie sümbol. Harri Loit, sa oled legend. Teie kõik, kes te leinatedena Koos läbi käidud aastatega oleme saanud vanemaks. Koos nendega on tulnud juubelid koos nendega on hakanud end meelde tuletama igavik, mille lävel me seisame kord kõik. Ja aeg-ajalt toob kokku meid paratamatus öelda viimaseid sõnu ühele meie hulgast, kes on astunud teisele poole igaviku läve. Aastatega on saanud meist meeskond, kes harjub oma kõrvalseisjate ka sedavõrd, et lakkab nüüd üksikult märkamast. Alles hetkel, kui jõuab meieni teadmine, et üks meist on astunud teisele poole läve. Oleme võimelised seisatama ja vaatame enda ümber ainult hetkeks tunniks päevaks sest siis haarab meid jälle uus rutt ja pürgides tegema enda arvates midagi ühiskonna heaks. Unustame jällegi, et meie kõrval siinsamas on osa sellest hiiglaslikust mõistest. Aga paratamatuse lävel. Me langetame oma pea ja mõtleme möödunule. Veerand sajandit tagasi kui televisioonitegijad nende silme ja tegude ees oli umbmaa neile rendile antud undma. Teadmata, millist saaki võib oodata. Sai üheksale raadajaks Harri Loit. Endise sõjamehena tuli minna luurele selleks, et teistel oleks kergem. Et nad kunagi võiksid künda maad kartmata murda kaela jaattru. Kirjutati aasta 1957. Parteisõdurina, kellena ta on end alati tundnud, läks ta sinna, kuhu oli vaja. Ei ole ala televisioonis, mida poleks tal tulnud juhtida. Propagandasaated, uudised, film, programm, terve programm, mõelda, kuidas suurendada kitsaks jäänud kesta meie ümber. Ta oli sõdur, kel olid juhiomadused ja selle rakendamine vajalikul hetkel toob kaasa lugupidamisega. Aga see toob kaasa rahulolematuse, sest mitte kõik, mida teeb juht, ei saa meeldida. Kõigile. On öeldud, et televisioon on maailm, kus iga käänaku ja põõsa taga valitseb ootamatus. See on rahutuste ja otsingute leidmist. Maailm, kus teinekord tegi ja parimad soovid, ei leia mõistmist. Lisaks oli see aeg, kus meile sisendati, et pisikesed elu mured saavad rahuldatud veel meie eluajal. Et me ei pea mõtlema toidu otsimisel riietele, vaid meie ette seatud kõrgemale eesmärgile. See näis olevat siinsamas. Me uskusime. Ja oma töös õpetasime seda. Ja siis tuli harjutada end mõtlema, aru saama et meie idüllilisena eesmärgid ja unistused ei täitu meie eluajal. See nõudis mehisust ja tahtejõudu, et sisendada seda sama arusaamist neile, kellele on määratud meie töö. Harri Loit suutis seda suutis innustada ja kaasa viia, leida inimesi, kellele toetudes teha teoks oma unistusi olla ristiisaks värskelt tööle, tulnuile ja soovitajaks parteisse astajaile. Harry oli Harry, sest tal olid karakter. Selle omadused võisid meeldida või mitte, kuid need tegid temast mehe, keda ei saanud jätta märkamata. Tema sõprade ring ulatas kaugele väljaspoole meie piire. Kauges Gruusias kutsuti teda päikeses Isise Eesti esindajaks kuldvillaku maal. Ja ometi seisame täna siin ega saa kätt anda teisel pool läveseisjale. Aga mina ja teised sinu kolleegid. Kelle nimel ma su poole pöördun? Jätame su oma südames. On kahju. Etnoma päevade voolus pole saanud kunagi kokku võtta, mida me oleme sulle head ütlemata jätnud. Olgu see ette heiteks ja mõtlemiseks tulevikule. Ma pöördun su poole luuletaja sõnadega. Seal. Kas nii vana tamme, Saisva? Salumid silus aina maa. Ning selle aina maa pealt paistva ka äiksmis rohu häixmida. No ma selle oru poja, ent kõrge maade kuninga, neid joodab kuldne mägioja kui oma läte kuivada. Ent 100 püüts neis täitsme meestest nii võima, neid küll nimetate siis katva pärja tammelehist. Neid nende õitsva Abaga. Meie mure on suur. Aga ta ei ole suurem kui sinu omaste sinu ligemiste mure. Ja tänasel päeval ja edasi. Kuulub meile nendes sügav sügav kaastunne. Puhkerahus Harry. Harri Loit võttis osa suurest isamaasõjast esialgu reavõitlejana seitsmenda laskurdiviisi sidepataljoni koosseisus kus tegutses sanitaarteenistuse alal ja andis oma tagasihoidliku panuse sõjameeste tervise hoidmisel ja taastamisel. Võitlejad mäletavad teda kui alati sõbraliku Abivalt abivalmi energilise seltsimehena. Hiljem suunati Harri Loit teistesse väeosadesse, kus ta lõpetas oma sõjamehe tee. Hulk aastaid hiljem kutsuti ta taas Nõukogude armee ridadesse, kus teenis mitu aastat ja läks erru majori auastmes. Kallis Harry sõber, kaasvõitleja seltsimees, sinu Sarga kõrval sõitvat seisvat sidepataljoni veteranid ja teised endised sõjamehed jätavad sinuga hüvasti. Puhka rahus.