Tänase pooltunni kangelasteks on lauljad, keda köidab folkmuusika üks maa lähedasemaid harusid nimega Kant Grand Western. Lood selles laadis ei pretendeeri suurtele probleemidele. Aga oma rahvaliku ainestikuga pisut sentimentaalse iseloomuga on nad küllaltki populaarsed rahva laiemates hulkades. Olles kuulsuse tipul, kasvatab tema karm sentimentaalsus toredaid dollareid. Palju tänu võlgu oma saateorkestrile, mille maitsekas ja värvirikkus otse hämmastab. Meesis Baby bee lauluga Tšaastan Raylord. Päev on tegevuskohaks kõrts raudteejaamas, kus murtud meesterahvas käib unustust otsimas. Kunagi lahkus siit üks naine, viis null 900 rongiga. Ja tagasi pole ta veel tulnud. Kanferend vesterni iseloomustab ergas, konkreetne rütm ja rahvapillide oskuslik kasutamine. Karakteerisemateks oleksid suupill tantsu- ja viiul. Ehtsate külalugude hõng kipub aga siiski tehnika ees taanduma. Kuulakem üht taolist pool mehhaniseeritud lugu kitarrivirtuoosi Chetajadkentsejate kandes. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et katkendis on plaadifirma Victor režissöör Nashville is ja siit ongi pärit kuulust Nashville sound. Igas kantri on restoran, lauljatele on Tshiilis kõla käinud hankimas isegi jonka ees ja Bob Dylan. Nüüd aga Chetajadkents. Simm riivisi mäletame laulust Mu mõtted on alati su juures. Esmase kuulsuse võitis ta ka pesapallimängijana, kuid raske vigastus sundis spordist loobuma ja Chimriiv sakas laulma. Siingega segas saatus vahele. Lennukatastroof 1964 katkestas laulja elu võimete haripunktil. Nashville'i lindistas ta ühe oma viimastest paladest nimega neli seina. Ämm olla lappa. Soogi varjule arst ei. Et noor põlvkond vanadele asjadele alla ei jää, seda kinnitab kaunismi. Tema esituses kuuleme melodramaatilist lugu mõranenud asjadest, millest ka parema tahtmise juures endise kõla kätte ei saa. Karmi traagilist tooni on tunda Weilonseeningse lauludes. Töötanud pikemat aega dist tšakina, avab ta hea ülevaate turu nõudmistest. Laulma hakkas ta Chetajatkints õhutusel ja esimesed plaadid valmisidki Nashville is. Näiteks kuulake laulu, palun ära mine linna. Sagamid, jäidend. Aga palun ära mine. Sa oskad uksi hääletult avada. Kuid ma aiman su lahkumist. Ära mine. Ma pole mees nagu peab. Iga hetk sinuga on, aga kallis. Masin võitis mind. Ma ei suuda tõusta. Palun ära mine. Rahvusvahelise kuulsusega on kroonitud kant rändvesterni üks viimaseid tähti, kel peale hääle ja sarmi veel ka meelde komme end ise tutvustada. Eluandjani käes. Laul foolsomi vangla on lindistatud kontserdilt, mis toimuski ülalnimetatud paigas. Nimetatud Johnny Cashi kõige menukamaid turneed kulgenud just mööda vanglaid. Ja ka laul kõlab üsna autobiograafiliselt, sest cache on vanglale andnud hea tüki oma elust. Et käshil publikupuudust karta, pole seda täiendavat kuritegevust mõõdetavad faktid. USA-s on praegu 4770 vanglat ja arreteeritut arv aastas kõigub kuskil kuue miljoni ümber. Ruumikitsikus, rassism, omavoli, tagurlus, kõik see on tõstnud vanglad USA aktuaalsemata siseprobleemide hulka. Meenutagem Soledade vendi George Jacksoni tapmist 35 inimese elu nõudnud Tatika rahutusi. Tuleb aga öelda Johnny Cash keskus mikspärast küsimusi ei puuduta. Tabstrafeerib kõik mõtted ja tunded üheks igatsuseks. Vabadus. Seitse aastat on istutud ühes kambris. Nüüd lastakse üks välja, mida tunneb mahajääjad? Ta palub veel viivitada. Ole hea käia, tervitame vanemaid. Ütle küll, ma varsti tulen. Ja saada ema pilt, kui saad terve elu siin istuda. Ja saada ema pilt, kui saad kõike head. 10 aastat maksan, mida teinud olin. Nüüd lasti mind välja. Kuid koju ma ei jõua enam. Surm tuleb. Meister, siin on kogu mu raha. Las rõõmus, ostab uued riided. Ta peaks uuesti abielluma. Poeg, keda mina näinud pole, olgu emale ikka abiks. Öelge, et isa on uhke tema üle jalas rõõmus, ostab uued riided. Esmaspäeval arest teisipäeval eeluurimine, kolmapäeval kohus, neljapäeval sa oled süüdi ja sa ei märkagi, kui juba triibud ümber ning ketid kõlisevad. Sisse saab kiirelt. Naljaga. Terve kaunis maailm on lahti mu ees ainult et unes. Reaalsus on vähe vaesem ja piirdub neljahallis heinaga. Kuid mu mõtted on vabad. Ja ma tean, et kunagi ma siiski jõuan koju. Tammepuu alla.