Oktoobrikuu on lõpul, taevas on paksus lumepilves ja vinge põhjatuul puhub Peipsi poolt. Sooloikusid, mida sügise vihmad suuremaks paisutanud katab jää kaikad ja kivid seal peal tunnistavad, et ta juba lapsi kannab. Kes siin joomatralli on ajanud. Kurikas käes seisab vanem naisterahvas, esimese kukulinna hüti ligidal sooloigu ääres, madal pesu, kingi kees, mille peal ta riidetüki ümber keerab ja talle tublisti pihta annab. Ta ei hooli kõnedest tuulest, milles käed ja nägu etavad pilvist taevast, kus paksu lund maha hakkab tulema. Üks hoop teise järele saab triibulise riidetüki selga. Ise vaatab, ta korrati hoolitsedes sauna poole, nagu oleks seal üks armas asi, mis selle riidetükiga ühenduses on, sest lähem pilk sauna pealt ära pöördes on riide jaoks. Ometi sunnib kange tuul teda korraks sirgu ajama ja külmast kangeks jäänud käsi puhuma ja riided, mis põlvini märjad tuule vastu kaitseks kõvemini ihu ümber tõmbama. Hästi ei taha see küll korda minna. Selleks on nad liiga Narvused, käed liiga kanged. Jalas on porised lapid, ühes king teises saapapea otsas, viimane nii katkenud, et punased varbaotsad välja paistavad. Viimaks ometi on ta tööga valmis ja rahul olles vaatab ta ümber kuu pesu kuivama panna. Nüüd viimaks on aeg saunas sisse minna. Suits tuleb ukse peal vastu, naine kummardas ja vaatas, tunnistades tagumisse nurka ka, kus midagi voodi või lavasarnast suitsinud seina ääres vastukkuma. Saunal on üksainus aken, väike, kui silm vastu lõunat. Sellel on haruldaselt korral klaasitees, mida tervest kukkusinast enam ei leita. Üks ruut on küll katki ennigi kolm veel olemas, aga klaasitükid näon seina vahel ootavad aga aega, mil neid kokku seada ja tagasi saadakse panna. Puuduva ruudu asemel on vana lauluraamatu laudne kaas pandud mille nahk sünni hapraks läinud, et kaasära tulnud aknal põrandal seisavad kaks puupinki. Esimene küll söögilaua, teine eesti pingi tarvis. Akna vastu ukse kõrval on ahi, millel Lõukal praegu ühe poti sarnase asjal tuli, põleb ja suitsu ajab. Ahju kõrval mus suitsunud vokk tema kohal ahjukapis paar värtnad, lõngakera kannikas leiba, tohus soolatops, paar lusikat kulbi suuruses tõrvane peahari ja ühe kaanega lauluraamat, mis teise aknal on pidanud andma. Voki tagaseinas ripub meister Afagampson ühe luunööbiga ja kahe puupabul, aga näha on aga, et kampsonile Namperemist ei ole. Sest ta on tagasi lõngakeraks hakanud saama, see ripub ta kohal all maas ja pooleldi harutatud käisest jookseb lõng kerasse. Hääl tuleb nurgast, mis toas kõige pimedam on. Aegamööda harjub silm ka siit asju nägema. Pikad õled lava peal, mis tei vastasest ja laudadest kokku raamitud teivast. Või kuidas tuleb ütelda, sängis sammaste otsas on paar pooleli nõeluma tasuke kes kõlgi lava peal mustab midagi õige ühe lapse pea, mis naiste undrukus eest nagu kupp välja paistab, aga ainult pea. Aga selles peas on midagi, mis ei tea ütelda, kas võõras movi imestama paneb, mis nagu oma koha peal ei oleks siiski jälle nagu on. See on need seal, lapse pea peab olema ja kogu järgi, mis undruku sees varjul võib, siin laps ainult niipalju kui kuueaastane olla. Pea ise oleks nagu 20 nagu 60 aastane nägu, nõnda tõsin. Nõnda tume, rahuline, lahja ja tüse, ühtlasi suunande kiusakas, tõsiselt kinni. Lõug, nii tugev Kont nagu kuuekümneaastasel otsaga enam paleed nõnda pleekinud kenal kombel 20 aastane välja tuleb. Nüüd aga ütlevad ses näos midagi, et siin ei 60 ega 20 aastane vaid laps meie ees on. Nüüd on silmad kaks süsimusta silma. Need ei ole sugugi selle tuima näo operalt. Nad on uus mõistatus selles imelises peas. Nad otsivad rahutult midagi taga, mis siin toas ei või ollagi. Nad otsivad midagi kuskilt kaugelt, mis hoopis tagapool siinset seinu võiks olla ja mida nõnda nagu ta on, ei taha nähagi saada. Süsimustad, juuksed on sassis, üksjoodsaist on nad märja käega siledaks tõmmatud. Ema, kus saab ju süüa nüüd alles neide, silmad ära näinud, et kõik vanaviisi korras on. Tunnistuseks lööte käe korraks undruku kupu külge, mille ükser veidi kõrgem on. Kui ta ka ühe kana kõkke siit vastu kuuldub. Jäta rahule, see on haige jalaga kana läks, ei ole mitte üksinda kupu sees. Kanajala kupuga ja poeg eile katki visanud, see suur poisi võrukael Villule seltsiks, kes paraku praegu ilma särgita on, sest jätsi alles Parsil kuivab, on ema kanasängi pannud kupuga. Ei, ei näe just hea meelega, et Käe Madli, Villu ema ühe osa tema leivast ära võtab. Tema oskas niisamuti kätt katsuda või vil paremini kui Madli. Ema, kas saab juba süüa? Ootoometigi mustlane? Ma lähen enne külasse Kuuse Peetri naine jumala andku talle tervit, lubas kampsuni eest küttide ja haput piima. Hea piim. Kuuse omadel on ikkagi abi. Pudru ongi ju valmis, pane Neigivil kaane alla hauduma, kuni tagasi tulen. Küll siis sööme, ära kuku vilju, ära kanajalale haiget. Emakene nähes, et suits välja läinud, lükkas ukse kinni ja läks soost üle külas. Ära kanajalale haiget tee, oli ema ütelnud. Mispärast haiget teha, oli Toometi tema saatuseosaline, see haige jalaga kanamaja ainus, kus kanaisa välja Villuga isa välja kanajalg on haige, tema jalad. Ah nyyd tahaksid hea meelega loigu peale liugu lasta, kus praegu kupugaie pojad tantsivad, kepiga jää sisse löövad ja nii rõõmsasti huikab ohti, kuidas nad lendavad ühest äärest teise. Villu leiule särk, kuub on, aga see on alles pooleli paikkamata ja Villu aastane südamesoov. Kui tal saapad oleksid niisugused nagu kohtumehepojal, kes mullu isaga siin käis, kui vaestemajasid üle vaadati. Tal olid saapad jalas. Sestsaadik ei ole mitte ühte päeva läinud, mil ta mites saabaste peal ei oleks mõelnud. Korra on ta unes näinud, et tal just niisugused saapad jalas olid. Ärkasin üles, kui ta nendega jää peale sain minna. Väike-kahvatunud mees kummardab ettepoole, vaatab aknast läbi loigu poole, kuhugi ikka rohkem külalapsi. Siis värki tume mühin on mis kostab nagu määratu linnuparvede tiibade sahin. Aga palju tõelisem, sügavam ah nii armas, nii igatsust äratav. See on, mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid, see on Peipsi kohisemini. See on, mis vaese lapse palged kahvatuks tuks kohab, seda tahaks kord ligidalt näha. Paks läbitungiv Manta mets varjab järvede silmist ära. Ta ei teagi, mis asi järv on, ema ütleb, metsadega on suurvesi ja see võib nii imelikult kohaga. Tõesti. Tõesti peab ta suur vägeva asi olema see suurvesi. Kui Villusin vahel pisaraid märg on, kui tal säär oled loigu peale minna, mõtleb ta selle kohina peale ja veel enam pisaraid tuleb silma. Aga selle järele läheb süda kergeks ja Villu naeratab koguni, siis on nii imeline ja, ja kui päev suvel nagu suvel istub villu suure kivi otsa, sajab hobust ja huikab mets, vastu kajab see jäär. See järv, kui seda kord näeks. Ükskord ometi on ta seda vististi näinud seal kaugel-kaugel jah, seal hiljuti enam isegi kui kaugel, aga kaugel pidid ju olema kuude korda Räiksis. Hirmunult ronib Villu mäe kühmoodsa Se kuuskedega sinav mäe külmas ja ema ütleb olla Palupera kuusemägi. Laps vaatab ümber selge sinise laotuse, siis siia sead. Ja just seal, kust ime-kohin tuleb, paistab puude vahelt midagi sinist. Nii selge kui looja silm. Kuidas ta sätendab, läigib suuremaks ja suuremaks, lähevad lapse silmad. Ta vahib ja vahib ega mõista imele seletust anda. Vahi. Teisel hommikul leiab ta enese tumedas sauna nurgas lavalt õlgadel. Õlg valutab kangesti ja teine käsi on kriime täis. Sinine ema ütles pärast ta saadud hundi käestril kätte. Kui ma jäänud ja mitte kuulnud, kuidas ema koju tuli, piimapütil lauale pani pudrukausi koldelt kõrvale tõi siis pardalt kuivaks saanud särgi võttis ja sellega ta asemete astus, kus ta nüüd praegu teda äärat. Villu hunt sinine järv. Kas metsik Velvariad sonib unine Villu. Sigade tule sööma, rutan läikimise särk teineteisega ühendatud ja kärmesti, ronib Villu lavalt alla. Selle juures tuleb lapse kõhnitanud valge jalg nähtavale kõikkonda, keha küljes, õlgadel, seljas nurgeline kontini ja nõrk. Laps, võib käia kuue aastane olla, aga kasvu järgi peaks teda paar aastat nooremaks pidama. Ema ja laps istuvad sööma, panevad käed kokku ja laulavad ühe lauluraamatu salmid, kumbki ise viisi. Õieti ei ole siin küll kellelegi laulmine, lugemine, seda vähem tonni laulmisel lugemise vahend. Villu hakkaks küll kõige paremini sööma, sest tangupuder, mida ta jumal teab, millal viimati süüa nii meelitav. Ja täna ei ole ta veel midagi suhu saanud hakata, teab, et siis ema käest lüüa saab. Kes niisugust asja nagu tangupuder ilma salmita sööma hakkab. Ta uni on nagu ära pühitud. Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad. Kõnekamaksta nägu. Ehk küll ikka nii tõsin tuumi. Videvik on käes. Tugevamini mühab tuul sügavamini, kohappeipsi, lapsi näol ilmub jälle sisama vanakesed, tõsidus silmadesse jälle seesama otsiv vaatamine. Ahtlikossinonniku. Nii ustav, nii igatsev, et see haiget teeb. Kui nüüd, kui nüüd ametis seda metsa ees ei oleks. Nobedasti liiguvad aknele ema näpud. Sukk venib Jevgeni niisama igavalt kui sügisõhtud, kui terve elu. Silmaline silmalisi peale, kuni ring ümber. Päev päeva järele uni aasta täisring ringi järele. Kuninganna käänamini tuleb, mis suka koguni kõveraks teeb. Aasta aasta järele, kuni üks kortsu elu koguni teise rööpasse, keeran uued ringid, kuni varbani kus vardad välja võetakse. Uued aastad. Kuni nad kortsu üle puusärgi kaane kinni löövad elatud ja tallatud, vaevatud ja kaevatud terve eluaeg läbi. Mispärast ei tea tõesti? Alamale langeb kuduja, pea viletsamini vilksuvad vardad. Kõnekamalt liiguvad Villu silmad. Tõsisemaks läheb ta nägu. Ema mõtleb mööda läinud päevade peale. Villu mõtleb, kohtume pojas saabaste peale, millega järve äärde küünsaks mind. Kui tal püksid ja saapad kord käes, tahab ta seda tõesti teha. Olgu metsees, kui suur. Seina koikikitab seina siis, kui tuul vaet peab. Kilk laulab ahju all. Kohtumehe poeg tuliisaga siia mõtleb Villu. Kuidas, kuid temal ka imelik, et ta varem sugugi sellele ei ole mõelnud. Pääseks kiiga Järvi kohinat nägema. Emakas mul isaga on. Teise värkeerutusega. Naisterahvas tõuseb järsku istmelt üles, sukk langeb ta käest. Väljas on siis sõna, mida ta ju ette on oodanud. Aga mis siiski, kui mõõk ta südamest läbi lõikas. Täna on see õnnetu tund käes. See tund, mil ees teema. Oh, ema ja isanimed, kui õndsad, olete te kuulda, kui tee järel lapsed küsivad? Kui hirmsad, kui süütelapsesuu neid hüüab ja nende peal häbivann, rusuv. Ema, kus isa on? Läks laps. Küsi parem, kus su ema on. Jään magama, vilju jään magama. Veel kord oma rasket pisarat tab valgeid üle ujutanud, kus sünnib palju vett voolanud, et nad tuhmiks on jäänud. Ainult valu ja häda on elu temale toonud teistele ainult rõõmu. Seal oli küll ka korda aeg, kus ta õnnelikul nii üliväga õnnelik, nagu ta nüüd tunneb. Kuidas jooksis kord väike tütarlaps lillede keskel ja korjes pääsusilmi, mis just nagu emakese enese silmad vastu vaatasid. Kui siis ema järele tulin ja kodus värsked võid paksult leiva peale määris, kuidas oli siis nii hea? Pärast küll tüdrukuna tulid raskemad ajad, mõisapäevad olid rasked orjata, kupjakepp alati karta, aga õiguse usinust aitasid heaga läbi saada. Siis siis tuli see aus tubli mees Metsavaht Mägi Sahans ja nõudis seda vanemate käest enesele. Uus kodu lubas kõikkimis noor süda, soovist tuli vanematele lähedal armsa mehe kaisus. Armastatud lugupeetud siis kui ilus, kui armasse kuulda oli. M kohe kui ta nii ilus käharbija, sõstra silmaline tütar, kuis sulide vanemad, uhkus, rõõm, päi, kel Lõbu. Kuidas ta targalt oma lapse silmadega otsa vaatas, sügavale südame sisse, vaatasid nad. Või kui hõbe selgeda naer, kui ilusate väikesed valged hambad, naeratades. Kuidas ta kord viie aastaselt kyljetades ema juurde vainule jooksis, hüüdis Emma ema, ma oskan sukasilmal, mis jutt, kuidas sinitarku oli, kõik, mis ta tegi või oli. Ja kui sa õhtul metsast või jõelt kalalt koju tuli ja ema ja tütar talu uksis vastu läksin missugune pidu. Kuidas kõik nende abielu kiitsid, nende tütart imestasid juba 10 aastaselt, oskas keeda ja isegi mõisapreilid, kes nende juures jõe ääres kalu käisid püüdmas, imestasid armast tarka tüdrukukest ja Cuscillubreerid armsaks saanud lapse mõisa, võtsid teda saksa lastega, ühes õpetasid, kohkusid peaaegu vanemad ise oma lapse õnne pärast ja nägid suurt tulevikku ette. Kui siis illumuise lahked preilid ühes mariga nüüd Marin Mägi asemel Marie Berg nimetatud tulid ja lahkesti temaga juttu ajasid, ei teadnud õnnelik ema, kuidas ta jumalat ja preilisid selle eest pidi kiitma. Ja ka prillid olid mõnikord liigutatud, kui nad nii sügavat tänu ja kallist meelt taluna silmis nägid. Mida nad enne mitte ei oleks uskunud. Ainult tuimust ja kalki meelt oli nendest neile räägitud. See pidi rahvas olema, kellel loojastandi, ola, Tutki, ülemate ja õrnemate asjade jaoks metsavahirahvas jälle õppis tundma, et mitte kõik mõisasaksad nii kurjad ei ole, nagu rahvas neid selleks pidas. Seda kindlamad olid nad oma usus kui ühel päeval Marie ütles, et teda noorhärra ja väikese preili koolipreiliks nimetatud ja ta nüüd peale muu 50 rubla kuus palka saab. See oli neli kuulmata ime. Õnn, mis siis peaaegu kohkuma pani. Veel enam pidid nad kuulma. Ühel õhtul, kui Marie lastega vanemate kodunt mööda jalutas, kõndis peenike sirge noorhärra, kui kuusk Marie kõrvali ajas, mahedas juttu. Võõras räimessastkümnetavalt, kui jämedas riides talunaine ta kaaslase preili juurde tuli ja see teda otsetes suudles. Tervitas aga aupaklikult, kui kuulis, et sii ilusat peenelt haritud Marie ema olla. Ja imet võõras härrad, tulid teine päev otse antsu majja. Tulid veed, tulid tihti, tuli igav. Käis Hansuga jahil, jõime Zolteed, kõnelesite härra sugulane, aga sündimise poolest taanlane on ja Sillu mõisas ülema metsahärra ametit peab nende kodumaal Taanimaal ei peeta talupoega halvemaks kui kades seisust. Mõisnik ja talupoeg on paremad sõbrad, kui viimane suuremat haridust on saanud. Kõneles palju muud, kõneles väga ilusasti, väga lahkesti. Küll ehmatasid mees ja naine veel õhtul Marii emale kaela langes ja nuttes ja naerdes tunnistas et ta õnnelik mõrsja olla. Aga õnn on pimistav, oli tasseni nende lapsele lahket nägu näidanud. Miks ei võinud seega nüüd tõeks minna? Säält tuli välk maha purustav sõnu. Marii, olla mõisast minema pekstud härra ja metsahärra vahel olnud kange sõnavahetus, mille peale viimane ülepeakaela mõisast ära läinud, kuhu jumal teab kuhu? Mõjulisi hirmus. Marju jäi kadunuks. Isa. Suri südamevalu, käte noori, ealisest naisest, tegid mõned nädalad vanana. Vanemate uhkus ja südamerõõm oli lang. Kadunud õnnetut tütarlaps tervele mõisal rahvale valla rahvale irvitada kes aksaks tahtnud saada ja saksa meest kosida. Ja õnnetu ema. Ta oleks oma last varjanud, teda vastu võtnud. Aga keegi olnud teda näinud, keegi temast kuulnud kingitused ja palga. Kõik oli ta enesest ära heitnud ja nende ette visanud. Kes teda ta vanemate majast kui õnnelikku last välja olid toonud, kellel nüüd südant vastu ei olnud. Ta isa hingab kalmuküngas, õpetaja on teda õnnistanud sugulased juures, nutnud köster pikka palve lugenud omaksed mulda, hauda järele visanud midagi jõle puudunud, midagi kombel vastu olnud, kamatuseid peetud, söödud, viina joodud ja unustatud. Kas teab tütar, et ta isa kirikaial, et ta tema pärast seal on? Seal kuuleb ema isa haua juures ühel õhtul rasket uhkamist ja sõnu. Ta näeb seal üht kogu põlvili, paks loor näo ees. See on tema õnnetu taga nutetud tütar. Siia on teda hinge pin ja ahastuse ajanud. Ta jääb ta selja taga seisma, kuulab ja mis ta sind kuuleb, on illuristav, osalt mõistmata, aga sõnad ja hääl ning lõik kavat valu täis, mis kummardaja suust tulevat, kes ristis käte lisaristi peal, nutab. Issa. Anna andeks, et ma ei või enam elada. Ma ei või sellele elu anda, kelle kuju igavesti piina massaaks, kelle palgelt ma enese süüd ja häbi peaksin lugema. Mispärast peab ka temasse süütu taim minu häbi all kannatama minu pärast inimese ees punastama. Mis võin ma talle ütelda, kui ta küsib? Ema, kus on mu isa ahtri, uhkes sugumehed, kes nõrku eksidele vead ja siis ise veel hirvi date. Teie lähete ja kiitlite veel pealegi võitudest, mis teie teinud olete, uhked selle üle. Aga teie jälgedel ringutavad käed, veerevad, pisarad, lõhkevad südamed, eksitajad. Teadke, et ei oma südametesse, põrgu haudasid, et täis jääd tuimust Kaleduste kalalust. Mida teie elutark kuseks nimetate. Rääkige veel võitudest, kui paljud tütarlapsed ei eksitanud, kui palavalt neist keegi tee ümber hakanud. Kui raske või kerge kunstiga teeneid langemisele saanud. Rääkige veel. Kes nõnda kõneleb? Talunaised tütar, selle rahvavõsu, kes midagi pidanud tundma, kellele ülemate annete jaoks looja meele võimugi pole andnud. Ah kuidas läheb igaüks neist sõnadest tema südamesse, kui tõed nad on? Aga siiski on ta tütar üksi, häbikandja ja rahva naerualune, tema kaassüüdlased igal maal ja mõnikord kiitus pealegi Saalad. Imeline suguvaheline vahetegemine, kus mehele kõik on lubatud. Naine, üksikkannatajaks jäetud. Tütar, tule mu rinnale. Veel elab su ema, kes su valu mõistab. Hüüab ta. Ja ema ja laps nutavad surnuaial üksteise kaelas. Kahe elu on hoitud selle läbi, et veel üks inimene oli, kes teistmoodi otsustas, kui teised inimesed. Siin igavesti mõistmatu lõpp, mata armu, sügav, emasida. Aga ühele elu andes lõppes teine elu üksi abitud taim, kes nüüd oma isa järele pärib, jäi vanaema käte vahele. Ei ema ega isa pole sul vaene laps. Magab, magab laps, elu ja valu ootavad siin, maga, maga. Kuni Isasa. Ema. Kus isa on, ütlevad kahvatunud huuled. Kilk laulab ahju all seina, siis tiksub seina, kui. Seda metsa ees ei oleks.