Nende vahekorda hakkas senise asemele midagi muud, midagi enamat tükkima. Noorikuste loobunud tunne, et teda salaja valvel hoiti. Teda piirati, tema sisse püüti. Ja see ei olnud mitte iga kord ustav varitseja, keda ta Tõnu vaate näol enda küljest tabas. Ei, selles kirgas vahel midagi, mis sundis mõtte seisatama. Prillup istus ühel septembri õhtul juba vankris vaatide vahel ja Jaska käänas aisu aiasambast tee poole, kui korraga üle värava tagasi kostis mari, tule veel natuke siia. Noorike säilitanud pimedas tema nägu haistis ainult tema suust käivat viina lõhna. Prillukes jõukamal põlvel viina kodus pidas, oli õhtulauas sügelust võtnud ja märkas tema häälevärvist etas seestpidi, mitte päris düüni ei olnud. Missis mari toetas jalga Rumule. Tõnu viivitas, nagu ootaks tuulepuhangu möödaminekut. Siis järsku tundis mari tema kõva kätt enda peal ajal. Ehk pead jälle minema. Äramine seekord mine. Ses sõnas kumisesid keeld ja palve ja nende vahet täitis lootmatus. Ning enne, kui naine taipas kosta, pingutati ohje, tõsteti piitsa ja vanker veeres räpaka käändega aia äärest teele. Natuke kaugemalt kuuldus nagu köhatus, nagu vägine läkastus läbi pimeduse, siis kriisis ainult vanker ja raudkivile rattal tuld. Mari kuulas kõrinale tükk aega järele, käsi kuklaaugus räti all, teine kergelt puusal. Siis tuli talle äkki midagi muud meelde. Ta kahmas kõrtsiku parema kintsu kohalt pihku, et teda tõsta ning jäljendas nüüd korda kolm üht linnast nähtud kõrgete kontsadega prouat, kuidas ebalalt üle porise uulitsa rentsli astub. Rentslik soli marile valguse vööd, mille kambri aknal põlev lamp põue ja värava taha heitis. Viimaks läks ta vilistades tarre ja kui õhtused talitused toimes magas pika öö maha. Pikkoli Marieerika, kui Tõnu linnadel viibis, sest õhtust ja hommikust sai lisa ja kuidas seda vahel raiskas, siis tahtes ja mitte pidades. Nädalapäevad hiljem olid kreemeri härral särgverest külalised kõik kolm pingviini, vend Adalberdiga. Nad tulid nagu kunagi paariks tunniks hall kutsari rauk ei võtnud hobusidki sara, pani eest ja veetsid aja enamasti väljaspool undrichi poissmehe korterit ühisel luitel, mis mõisa ligemaste kaugemast ümbrusest karja mõisani ulatus. Meie küla inimesed, kes oma krundist nii harva muid härrasid nägid, liiati sääraseid laias kahisevas riides tõstsid kõikjal päide jäid neile järele püüdlema. Neid sünnib, võite vaadata, ütlesid mõned, kuid seletamata jättes, mis pärast siis ning kellel neist oli teretada, see tegi seda naeratusena ulatuva lõbusa lahkusega. Särgvere kreemeril, epolnud mäeküla vennaga vähematki välist sarnasust. Pikk, kõhn, kuiv lubivalge kikkhabemega ja suurte mustavate lohkudega põskedes tuletas ta meelde mõnd Napoleoni vana ohvitseri peale tagasitulekut Moskvast ning teiseneseni undrisist kui õdedest veel oma liigutuste rütmika apsakusega. Iseäranis, mis kõnnakusse puutus. Hoolimata lühikestest tippivatest sammudest, mida Albert von kreemjar oma kõrgete koibadega võttis jõudistatakti kindlalt pöördsuvast seltskonnast ühte lugu tüki teed ette ning pidi siis jälle ühes minna iga kord tagasi tulema. Tavaliselt märkas ta omaette jõudmist alles siis, kui talle midagi pähe torkas, öelda jaid seene, teistega ühinemist, mitte meeliste läheks. Siis hoidis ta käed pikalt ja kõrgelt seltskonna poole sirgu, kuni sõna võis võtta. See järjest korduvjooks rongist välja ja fronti tagasi sai sellest veel joone ise loomulisust juurde, et milord Adalberdi, härra truu Hurt, kelle pikk terav nina peremehega naljalt kunagi lahkunud nagu vari, kõik need minekud ja tulekud kaasa tegi. Karjatamiseni sarnased aga olid kolm õde üksteisega vähemalt veidi eemalt vaadatud, nii et mõned lahkjooned nende silmanägudes arvesse ei tulnud. Need väheldased mustjas pead küündivate nukk ninadega. Need peene kaela ja kitsaste õlgadega algavad ning allapoole järjest laienevad ja tühjenevad kott kehad. Ja lõppeks need lühikesed, veidi mannetult liikuvad käsivarred selle pehme ihulise ohtruse küljes õigustasid muidugi kaunisti nöökavat nimetust millega vend Heinrich kord ülem meelikul tuju lõikes oli ristinud. Kuna tõepoolest küsitavaks jäi, kas laevamees jäämerel, kui ta need pingviinide karja hulgas lumisel neemel oleks näinud nende sümpaatse tepist lindude ja Sargvere prillide vahel oleks vahet leidnud. Mida enam daamidel kehalik liikuvus puudus, selle poolest seisid nad undrisist vennale ligidal. Seda Vilajamad vallalisust ilmutasid nad kõnes. Nad jutlesid enamasti kolmekesi isekeskis küll teatava jaheda mõõdukusega toonis isegi tempos, kuid selle eest vahetpidamata jamis omapärasem, ilma, et üks ühe ja teine teise sõnu oleks tähele pannud ilma et 11 ja teine kolmandat oma lauset lõpetada oleks lastud. Kuidas nad 11 mõistsid, jäi saladuseks kõigile kolmele vennale. Aga nad mõistsid 11, sest muidu poleks mõni mõttevahetus neid vaenulikule kokku põrkele viinud. Venda Adalberdi sirgu aetud käsipidi sagedasti kaua õhus püsima, enne kui tarvilik rahuhetk saabus. Ja vahel oli ta meelespeetav ütlus, siis juba ununenud. Paremini läks Ulrich Hill, kes ennastumastentori häälega oskas aidata. Karjamõisast kaudsel radadel tagasi jõudes oli väike seltskond Rovoia trööstitus rähmas pisut ümber kolanud ja lükkis nüüd mulgust läbi, mis viis pesugagi kõrvalt kaevule ning edasi sellele paiguti lautade eluhoonete vahele jäetud avarale. Muruplatsile, mida karjatalaks tarvitati. Kari, oli joodetud lõunane lüps parajasti käimasguru perenaine vedas käsivankriga pesuköögist puhtaid pütte. Vedu ei olnud mitte just kerge, sest maa oli kaevu poole kallak ning mingil põhjusel koolis küll veel ei käidud. Puudusid väikesed tagantlükkajad. Et A noorik ootama, aitan sind. Hüüdis Sargvere härra ja hoidis käe sirgu, kuni ta koormale ligi oli saanud. Tema toekal tõukel väntas vanker mäele ja nooriku harvade hammaste vahelt kuuldus viisakas. Olge meheks, härra. Naerdi ümberkaudu. Preilidki naersid ja Ulrich von kreemerdatsutas käsi kokku, kuna ta kihvad üles ja alla liikusid. Tal oli rohkesti puna põsis, mis teda noorendas. Kuule, Ulris. Albert lähenes tõstetud käega. Kas sa teda jälle nii kauaks mäekülas, seda teada, kui mullu sügisel? Võib küll olla. Ahjud on mul korras, see on imelik. Sa hakkad särgverest üsna võõrduma. Linnas oled ka enam kui muidu. Vajadused kogused Mõnise sulris, agad Albert ei kuulanud seda enam, sest ta kõpsis oma kerepatel karkudel ühe lehma juurde, kes tema tähelepanu äratanud. Ja kui ta seda oli silmitsenud, tõttas ta uut uidu kuulutaval käel juba õdede poole, kes reemjati emandaga toobia resteretavaid sõnu vahetasid. See mustakirju seal, tulge vaadake, see on üks peenemaist, Ulrich karjas. Preilid järgnesid temale ka Ulrich lähenes ja nüüd algas kirjaku ümber pikem kriitiline diskussioon, mille piirkonda kord-korralt teisigi lehmi tõmmati. Daamide arvamised läksid lahku, nende argumendid aga sulasid ühte. Ja lehmad peatusid, mäletsemised võõraid arvustajad omaltki poolt hinnates vaatele võtta. Nüüd oli aga karja, peaks noor Angleri sõnn ja seenest külaliste juurest midagi leidvat, mis talle ei meeldinud. Ta põrnitas neid eemalt vahtida, Puhkis paar korda sähvas sabaga ning tõukas pead maha vajutases hoiatava möliina välja. Ent teda ei pandud mikski. Kodustel oli ta mitte tigeda bulina tuntud ja väliste meeled püsisid elavas jutus punast, neil küljes ei olnud mitte Lintega lillegi kübaratel aga punu meelepaha kasvas takka appis tammus tiirutas ümber lehmade ja nihkus nõnda vaidlevale seltskonnale ligemale. Salalik ta ei olnud, vaid andis veelkord märku, pealegi mölinaga, mis juba mörgemine oli. Kuid nähes, et teda tõsiselt ei võeta, otsustas ta tõtt näidata. Pilguga aega seisis ta üsna vagusi, suu ja sõrmed tilkusid silmaveered lipunama mööda selga ja sabaroogu jooksis võbin. Siis aga viskas sarved ette kitsas ja rabas. Keegi harrastest kerkis maapinnast lahti ja tuikus tagaspidi. Veel kord tahtis loom tõugata ja tõsta end Pealt vabastada raske lööktoobri puuga kukrusse. Ta peatus morskas ja pöördus siis uue vastase poole, kuid juba käis teine hoob talle pähe. Ja nüüd armastab paremaks taganeda. Tumedalt mürisedes kaks vere Joakest nina peal puges härg kaugemale karja hulka. Alles nüüd puhkes karjatus hulgas suudest ja alles nüüd nähti, et see, kelle pull sakste seast huupi sarvil oli võtnud, oli mäeküla peremees ise. Ulrich von Kremer nägu vahakarva huuled, sinised, lamas seliti murul ja ütles omastele, kes esimestena tema ümber kummardasid. Emakeele asemel eesti keeli. Aidake mintu. Papa Ulrich, sa oled haavatud. Kisendasid kolm preilit ühest suust kõigil käed ristis, kuna vend Albert nõutult nende kõigi ümberringi tammus ikka peale kordas istest mööblimööblisse. Tema kannul oli söandlikult jälle valge Hurt, kes seni oma lihvalikule nõrkusele alla andes oli lauda väravas emase karjakoeraga sõprus sobitanud. Saatke tohtri järele palus haavatu nüüd saksa keeli, kuna ta omal jõul istukile tõusis. Kui ta pahema kubeme vastu surutud käe tagasi, tõmbas politsei sõrmed väheke verised täieneid pärani silmil tunnistama. Juba tahtsid valitseja emand ja kuru noorik, viimane viskas toobri puu praegu maha hädalise ümbert kinni asuda. Kui vend Albert nii kaugele toibus, et emanda asemel märkas astuda talli eest paigale tõtanud kutseritest, vabastas nooremmäe küla oma piimamehe naise ülesandest. Mõlemal toel vankus Ulrich von Kremer kodu poole, pilk ikka veel klaasiselt veriste näppude küljes kinni. Neile järgnesid preilid, sõnatus ahastuses kramplikult ainult 11 käsipidi, hoides suud kõigil imelikult ühtviisi pisut lahti ning lõpeks reemiti emand, kes toas abiks tahtis olla. Kuna ta neitsi Phillemiine külma vere kohta mitte küllalt julge ei olnud näpus, oli tal kõndunud härra maast võetud müts. Kui guru perenaine oma vankrisse poole tagasi pöördus, see oli sedakorda pesusse viidavate pütidega koormatud seisis ta äkitselt prillupiga vastamisi, kes lähedal oleva jääkeldri eeskoja varjust välja astus. Tõnul oli põlevsilm. Ta põsekarvadest vingerdasid värinad ja noorikule kargas sooja märga näkku, kui ta poolsosinal hammaste vahelt litsus. Mis pahase loom sinule tegi? Sinu lassi oli teda lüüa. Kuda, mis Tõnu piidles lüpsiliste poole, kes veel õnnetuspaigal ringi seiside sündmust ärevalt arutasid, nagu tahaks ta seletusi juurde lisada, milleks ta naisele veidikene ligemale Ki nõksus kui järsku leida käega, mis kõvasti rusikas oli. Ning minekule käänates kivistas ainult kasi alla oma piltidega. Lirva. Siis pani piimakambri poole teravate õlgadega pea nagu pugevil tagasi vaatamata. Mari vahtis talle üürikeseks järele ja parem käsi tegi ninal hariliku Kebia äige keeru, enne kui ta diislimaast võttis. Poolel õuel vehkis härrastemajast tulev Peeter nooriku teest põiki üle talliukse poole linna tohtri järele paiskas ta kätt visates. See aeglane poiss oli naljakas, kui ta püüdis väle olla ja mari naeratas. Ta nägi teda talli ees komistavad ja naeratas jälle. Uue koormaga tagasi tulles leidis noorikat lüpset taas ametisse oli tasunud ehk Illar Lemetti emandat näha ei olnud, kuna mõlemad kutsarid talli ees kohmakal rutul hobused Kales kaete rakendasid. Ja piimakambris küttis Tõnu agudega ahju, mida piimade hapnemine nõudis, sest ilm oli vilu, kuigi päikeseni selgest taevast paistis. Nad ei rääkinud teineteisega, kumbki tegi oma tööd, kuni piimatoober tuli. Peaksid neilt hea kingi saama, noorik, naljatas emand. Ilma sinuta oleks sõnn vist kõiki puistanud ja mine Teamis prillidest järele, oleks jäänud. Kuidas haavaga, küsis mari evis tapp aegade sandiks. K arvas küsitu kergelt. Aga vaese pullipäevad on loetud. Vaevalt oli sängis ja sidemes, kui käsutas, et mu silmad, seda arg enamine, saatke ta linnavorstitegija kätte. Prillup oli riiulis hamba küljes rippuva tahvli võtnud ja näis seda täitvaid nurgelisi Krismilisi arvusid uurivat. Viimaste olid küll jooned ette tõmmatud, aga neist nad ei hoolinud, vaid ronisid kord üles, kord alla. Siis ütles nüüdse toobi arvu ja Tõnu kirjutas selle paela otsas kõlkuva Krihvliga üles, seekord juhtumisi joone peale. Kuid arv ise sai senistest märksa õnnetum, ise äramisega neistmis, vahel sekka noorikud pärit jaaniaeg oli emand piimamehe arvepidamist toimetanud. Vaikides tühjendas abielupaar seepeale toobri ja kuna mari koju läks, täna ei olnud, võid teha, jäi prillup edasi ahju eest hoolitsema. Ta tõi korviga turvast Hagudele appi, käis aeg-ajalt tagatoas tillukest sooja klaasi vaatamas, mis tahvli kõrval teisel laudi toe külge oli kinnitatud. Aplamyysi seisatas tases kambris, pikemalt, jalutas pilku pikipüti ridu, vahtis siia sisse ja sinna sisse, kobas üht ja kobast teist püti nihutada. Kordecki vajutas käe otsmikule, sulges silmad ja kaldus riiulites taganema. Naguliks ving talle pähe hakanud. Ta taganes välise seinani naeratades sellega selle vastu. Ja kui ta nüüd silmad avas, siis oli neli hirmunult küsivade ja tõmm, mõlemad käed sirgusid tõrjumisi laudite puhule. Nad nägid päeva vältel teineteist söögilauas kaks korda. Mõlema töö tingis lahutuse ent nüüdki leitud sõna jutlemiseks. Ja nõnda läksid ka õhtul sängi. Kuid öösel ärkas noorikama kott unest, sest tal oli tunne, nagu rõhuks laest langenud tala talle nivoode peale. See aga oli Tõnu käsivars. Ja mari jättis ta paigale. Hommikul oli prillupil nägu, nagu poleks ta kogu öö silma kinni saanud. Kaevatud saks, kes tohtrit kõige Teekusega oli küsinud, kas ta veel elama jäävat tohiti juba teisel päeval ära Sargveresse viia, et õed teda põetaksid. Enne kolme nädalat oli mees jälle täiel tervisel. Külasse tulles tõi kreemeri härra endale tugeva inglise-dogi kaasa, kes teda tarbe korral vist uue sõnni vastu kaitsma pidi. Muidu ei olnud ta koerte sõber ja kellele hea soe kong telliti. Kuru perenaise jaoks aga leidus tõllakastis villane kleidi õiepreili teisiklikost mitte liiga odav ning Remeti emandale, kes kingituse nii õieti oli ette kuulutanud, sai ülesandeks uurikule kätte anda, ilma et oleks selgunud, miks vanahärra seda kontoris ise ei teanud teha. Ja nüüd maitses Ulrich von Kremer oma üksikus sootaguses mäekülas, kus ta pooltki enam endist igavust ei kannatanud. Kuiva ja kaunist sügist edasi, mis vilu vihmasele suvele järgnenud Ta jäiga vahvalt püsima, kui viimaks tornid, sajud ja külmad tulid. Kui mäel ja orus suremine algas kui ülesoo, kui karvalina tõmmati ja metsaseljast viimne sild kirevat särkima avarii, siis midagi tundehärrast haletis pehmete ei olnud tänavuses suremises kõik surid tüseduses arukalt, teadvusel, et paratamatus seaduse voliga temast üle käib. Ja oli viimaks kustunud ning mustunud sügisvärvides selge ja sügav paistus lahtunud sügislõhnade karske karge vürts ja kõrge taevas tumehalli hüübena äkki madalale laskunud. Siis heideti hauale üleöö valge käepass peale kumendav veel taevasest puhtusest. Ning härrastemaja kahest lõunapoolsest korstnast nähti sinakaid Geelynimpavad mis tunnistused vanasaks nüüdki veel paika peab. Sellest aga järgnes omakorda, et ahjud, Ulrich von kreemeritus kulumis tõesti korras olid. Kuna kreemjar oma elu toonasest õnnetusest saadik hinnas veelgi tundis tõusnud olevat, mille eest ta kõige kõrgemale kaitsjale seega püüdis tänulik olla, et õhtuti tema sõna jälle järjekamatakas kätte võtma oleks ta oma põlve kohta nüüd üsna soovideta olnud, kui mitte piimamees prillup ta hingesse muresemeti oleks poetanud. See inimene lõi kahtlemata teisenema oma vahekorras temaga midagi hämarat hakkas nende vahele pugema. Õhk, mida nad vastamisi seistes hingasid olice armoone. Kuidas ta kuude esimesel muidu nad jutujärjeni naljalt kokku ei puutunud, kontorisse astudes oma sabatu tere kohmas. Kuidas ta piimaraha lauale torkas, kuidas ta laua otsas seisis, kuidas ta Ruskelt silmad karvade seest vilkusid, kuidas ta välja minnes ukse kinni tõukas. Kõiges selles peitus midagi, mis kreemerile kujutluse tõi nagu haigeks, külm, higine, nähtamatu käsi tema lagedast pealaest vaenu otsivalt üle. Mis see küll oli nüüd tagajärjel veel teisel aastal, kuna mullu kõik ilusti joonise korras näis. Kas tal ei olnud piimad paraja enam kui paraja hinnaga käes. Kas talt oli võlga taga nõutud, millest ta seni ainult 25 Blakest tulid asunud või oli tald, mis jaaninii väga pahandas, piimaraha ette küsitud? Ei, kreemjar oli oma majapidamist pangalaenu ja mõne talumüügiga sedavõrd saanud tervendada, et ta piimarentniku ühest, kui teisest küljest võis rahule jätta ja kuuendiku rent oli endine ja endine tänapäevani vasikate hind ehk külma ja lihahinnad alatasa tõusid. Ning naine süütute kingituste näol sai seegi üht ja teist. Mis tal siis oli, mis tal siis viga oli? Nuia võiks ehk mõelda, et aga nüüd taga järel veel mariga nad temast ei kõnelnud, selle kohta maksis kokkulepe nende vahel ja nõnda võttis Ulrich nõuks Tõnule endale kord külge tiksata et selgust saada, et vabaneda tülikas umbuse tundest südameaugus. Ta tegi seda viimaks detsembri esimesel. Prillupipik kitsas selg pöördus juba laua poole. Ta teine verele hõõrutud kõrv tuli tagant nähtavale, käsimütsiga tõusis. Oota veel, Tõnu. Pöörak tagasi vältas ainult silmad tursunud laugude alt, küsisid kreemeristus, Roodakin lauas, ta kihvad liikusid nalja karvale, kust varudes. Ma tahtsin juba ammu küsida, saad tuletikke nii hapu näoga, tood mul toa tuska täis. Kas sulle ehk piimadest enam meelehead ei ole? Mees jäi talle pähe vahtima, aga silmaga, mis vist ei näinud. Ja suu vaikis, käed rippusid maha. Minu arust ei peaks sul kedagi kahetseda olema, sa võiksid enesega üsna rahul olla, iga teine mees sinu asemel tuleks niisama teinud. Kreemjar ootas ta käsi, mängis pliiatsiga, silmad huvitasid Tõnu piht, kasuka hõlmadel. Võiksid tikke ära öelda. Oleme head mehed teineteisega. Ma olin siga, ütles prillup viimaks. Soo. Siiski kreemeri Lõukerkis nõksni, kuda siis mispoolest siis. Ma olin suur siga, kinnitas teine, rangema rõhuga, jällegi lõpul kreemeri pilt, vilksus talle nüüd silma, nagu oleks sealt mingi vastuse leidnud, tõusis ta matsakas kogu hoobamisi toolilt. Esiti käsi aeglaselt hõõrudes, siis neid vaheliti ristluule pannes astus vana härraltsuva tiiru üle põranda, kuni ta pool küljeltki Tõnu poole tooli taha jälle seisma jäi. Ma ei tea küll õieti, mis see on ja kui sa just öelda ei taha, jäägu peale. Aga vaata, armas prillupiks, igal asjal ja igal kaubal siin kaduvas maailmas ole oma plekk küljes, kui sa rõõmu seal kurbust tead isegi ma võin sulaga kurbuse vastajad abi juhatada, tõesti, head abi. See on mul omal katsutud. Vaata, Tõnu, kui mina midagi pahasti olen teinud, seda juhtub vahel ka, ega mina kõige targem ole. Või kui ma otsekohe paha olen teinud ka seda tuleb etega saks. Gingel ole. Siis ma võtan piibliraamatu ja loen sealt seest nii kaua, kui ma sõnad kätte saanud, mis on otsekohe minule veeldud, mis minu asja peale passivad, nagu see satercu mulle selga passib. Ja kui ma siis olen lugenud ja veel kord lugenud ja kolmat kord lugenud, siis on kõik häda ära pühitud nagu tolm poleeritud laua pealt. Aga sa pead lugema, mis sinule on öeldud, kas mõistatelu, mis otsekohe sinule on öeldud? Piimamehe kasukas oli kõne vältel korraga lobisenud, ilma et oleks märgata olnud mäherduse liigutuse tõttu. Mees ise seisis tummalt, silmad põrandal. Nüüd pööras ta mugivad suud paremale ja paremale poole nagu tahaks sülitada. Jättis sellega tegemata. Kreemjar andis talle rohkesti aega kostmiseks, kuna ta rinnuti tooli, tooli, majatusi ennast mõtlikult tasakesi. Sukles. Aga kui teine siiski sõna ei võtnud, tõstis ta järsku nagu ärkamisi pead ja pillas mõminat küsida. Kuidas ta sulle siis tagajärjel nii kalliks läks? Ei teha. Algas prillup, jättis aga katki ja pigistas silmad äkitselt kokku. Mõlema laualt jooksis sirinal nagu elavhõbedat põse karvadesse. Siis pöördus veidi räpakalt ja läks maha, jäi temast pilveke nikotiini ja kasuka lõhna.