Kuidas te elate, härra Soosaar? Tänan küsimast, päris hästi, tõsiseid kurtmise ei ole, ei tervisega ja ma leian ka, et see riik, kus ma elan, selle käekäik. No mitte nii halb, kui oleks võinud arvata, võib-olla mitte nii hea, kui oleks võinud loota mingi arv aastaid tagasi. Aga siiski täiesti vastuvõetav vas olukorras. Kuidas teid ilmaski mõjutavad? Noh, eks ilmad mõjutavad ikka mingil mingil moel. Kui on niukene hall ilm oli nagu see talv on nüüd juhtunud olemata, siis siis on niimoodi nagu ta Esimust on rohkem kui, kui tahaks ja madalrõhkkonnad ilmselt mõjutavad meid meid köiki. Et soovin minagi, nagu nagu paljud teisedki, et ilm oleks parem ja talv oleks talv. Ja suvi oleks suvi. Möödunud suvi oli tõesti nüüd erakordselt ilus. Mark Sinisoo kirjutas kunagi, et Enn Soosaare tuppa astudes tunneb ta alati samasugust erutust, mis tekib võõrriigi pinnale astumisel. Atmosfäär on teine juba raamatutega vooderdatud. Interjöör mõjub. Olen täiesti nõus härra sinisooga, kui palju teil neid raamatuid siin riiulitel võib olla? Üle lugenud ma ei ole neid kunagi mingisuguseid nimekirju ka ei ole kunagi teinud. Ükskord ma pühitsenud jooksvatemeetritega kokku arvestada, kui palju neid võiks olla ühel meetril, kui palju neid siis kukun ja ma mäletan, et ütlesin kahes toos võiks nüüd olla kuskil kümne-kaheteistkümne 1000 vahele. Kui palju nendest raamatutest on lugemata? No tähendab, see on nüüd üks küsimus, mida tihti tihtipeale esitatakse. Nüüd võidaksin, astu tähendab, et igat raamatut ei olegi tarvis läbi lugeda. Piisab ka selle, selle sirvimisest ja teadmisest. Ma ei oska nüüd protsenti ütelda, kui palju nendest raamatutest tõepoolest olen. Olen kaanest kaaneni lugenud, küllalt suur osa on mul ka teatmeteosed, mida, mida keegi kunagi ei loegi kaanest kaaneni. Aga eks ma nüüd olen oma elu jooksul ikka lugenud küll üsna hull. Viimast viimastel aastatel võib-olla lugemise intensiivsus mõnevõrra langenud. Aga ma kordan veel, et, et tõepoolest ei ole vaja igat raamatut lugeda otsast lõpuni. Tihtipeale piisab ka üsna lühikesest Kas olete hirmus palju raha ka raamatute peale kulutanud või on paljud neist kingitud teile? No osad on kindlasti kingitud ja, aga loomulikult loomulikult on siia ka üsna palju raha kulutatud. Päris ilus ingliskeelne raamatukogu, eriti just Ameerika proosa ilukirjanduslik osa ameerika kirjandusest ja ma arvan, et kusagil Noh, neid raamatuid ma osalt osalt jah, tõepoolest ostsin, aga, aga sealt ka mitmed sõbrad välismaalt ja ja ka sugulased ja tuttavad saatsid või, või kinkisid ja eriti noh, nõukogude ajal kus perioodid tulid postiolud väga ranged ja väga palju raamatuid läks kaduma, siis, siis loomulikult need sõbrad ja tuttavad aitasid raamatuid tõid ka. Üks viimaseid raamatuid, mis ma ostsin, oli, oli Mannerheimi elu lõbusam sisse. Tere tatud, ma käisin näiteks jõulurahvusraamatukogus, kirjastuste väljamüük ja, ja nagu nagu ikka, nendel puhkudel, kui, kui inimene satub niisugusesse kohta siis ta kaotab kergelt enesekontrolli ära oma oma rahakoti üle ja, ja, ja tookord ostsin Mitmesuguseid raamatuid, eesti kirjandust, tega, tõlkekirjandust, tõlkekirjandusse puutub, siis eriti Ameerika ja Inglise kiri on selles osas, ma olen tahtnud kollektsioneerida krimite mitte päris kõike tõlkida, aga vähemalt need olulik olulisemate autorite eestikeelsed tõlked ja küllap Murnaatikanit. Suuremal määral on ka olemas. Kas te olete niisugune inimene, kellele meeldib ka raamatuid välja laenata või olete selle vastu? Ei, ma ei ole kunagi kunagi kellegile huvilisele oma raamatuid keelanud. Ja eriti nendel varasematel aastakümnetel, kus kuradi kus mul oli päris huvitavaid inglisekeelseid raamatuid, siis oli, noh, ma ei saaks ütelda, et seal oli mingisugune süsteem. Aga mitmed inimesed käisid regulaarselt minu juures raamatuid laenamas ja ja eks minagi saime nende käest vastu sääraseid raamatuid, mida. Kirjanik Salman Rusti rääkis kord ühes intervjuus, et tema kodus oli niisugune komme, et kui raamat kukkus põrandale, siis suudeldi raamatut Indias pidi praegugi see komme olema. Küsitakse, millised mälestused on teil raamatutega seoses lapsepõlvest meeles. Ma tean vähemast vanaisa ja vanaema juttudest, et vanasti talus, kui leivatükk maha kukkus, siis seda suudeldi. Et raamatut oleks kunagi suudeldud. Seda ma küll ei ei tea, ega, ega ole siin Eestimaal kuulnud. Tähendab minul lapsepõlv, solid kogu aeg mul raamatut ümberringi, sest isa isa. Kõlbasid ja ja üsna varakult ma ei mäleta, oli see üheksa või 10 aastaselt ta kõik need raamatud, mis olid nagu lasteraamatud või noote, raamatud, nendest ka üsna hulk Eesti ajal ilmunud raamatuid, nüüd ta siis andis, andis nii-öelda minu jama jõe kureerimisele ja, ja noh, tähendab raamatutega olen ma küll kõige kõige varasemast lapsepõlvest mingil moel tegelenud, ma pean küll seda tunnistama, et lugemisega oli mul näiteks esimeses klassis üsna tõsiseid raskusi. Ja, ja niisugune varane raamatute lugeja ma ei ole olnud. Aga kui kui see tamm siis avanes, võlgned ja see lugemine läks ladusaks, sellest ajast peale olen ma nüüd küll küll üsna kogu aeg pidevalt raamatutega mitte ainult pealkirju vaadanud, pilte pilte vaadanud, vaid, vaid ikkagi tõsisemalt nendega tutvunud. Ja isal oli muidugi väga laia ampluaaga raamatukogu kaugeltki mitte ainult ilukirjandust, eriti ärritu, paljudel saksakeelseid raamatuid, saksa keelt ma tookord lugeda ei osanud, aga aga vähemast nii mitmete raamatute seljad ja pealkirjad sisa isa toas riiulitel olid, on mul siiamaani meeles. Keegi küsib, mis oli teie lapsepõlve lemmikraamat? Vot lemmikraamatutega on jälle see asi, et et esiteks nad vahelduvad ja teiseks ma ei oska ütelda, et mul oleks olnud mingisugune niisugune üks konkreetne raamat, mida ma oleksin korduvalt lugenud. Mingisugusel perioodil, loomulikult huvitasid muinasjutud, neid, neid mulle meeldis lugeda, aga üsna varsti hakkasid hakkasid päris põnevust pakkuma ka mitmesugused noorsooraamatut, mis seal olid eriti Eesti ajal ilmunud looduse kroonides romaanis ja eks punane sari, selle pealkiri oli vist minu raamat ja neid meil ei ole mitte kõik. Kangesti meeldis, seda ma, seda ma nüüd küll öelda ei saa ja seda ma tahan ütelda ka oma hilisema elu kohta, Ta kuma raamatutega pärast ülikooli lõpetamist niimoodi süstemaatiliselt tegelema tegelema hakkas. Ega ma ei saa väita ka seda, et mul oleks neid nendest raamatutest, mida ma olen tõlkinud üks autor kindlasti mingi lemmikautor ja teised, mida ma olen tõlkinud, et need ei oleks mulle millegi poolest istunud. Faktoraja säärased mehed nende puhul noh, tuleb, tuleb kohe nagu algselt aktsepteerida. Esta Tamm on tõesti. Isiklikult kangesti meeldib või ei meeldi mu meelest see ei olegi see, see peaküsimus, et see on pigem pigem teisejärguline. Kus teie lapsepõlv möödus, kus te koolis käisite? Tähendab, mina olen Tallinnas sündinud. Tol ajal oli mu isa siin Tallinnas sisemissioni peasekretär. Kui venelased tulid, siis need mitmesugused kristlikud asutused, kus mu isa töötas, need likvideeriti. Ja siis 41. aastal Me kolisime maale alguses ja hiljem Agerisse, sest mu isa oli oli seal Hageri kirik kui õpetaja ja hiljem ka Lääne-Harju praost. Nii et koolis ma hakkasin käima Hageris, Hageri. Selle ma siis lõpetasin Haberiga, siis ma tulin, tulin Tallinnasse. Ja keskkoolis käisin noh, praegusest ja tol ajal niinimetatud reaalkoolis ametlik nimetus oli tol ajal siis muidugi Tallinna teine keskkool. Kui vana tulite, kui teiega see suur õnnetus? Tõsi, suhtes ma olin siis nii-öelda keskkooli viimase klassi poiss, 17 eluaastat oli mul, tähendab seal üks õnnetu mootorrattasõit, pime kurv oli, mida vastutulev auto lõikas ja et mitte selle autoga kokku põrgata, ma pidurdasin nii järsult oma mootorrattast, ma lihtsalt lendasin üle juhtraua kruusateele selili maha. Ja sealt siis Kui tol ajal oleks olnud võimalus sõita välismaale ravile kas sellest oleks vigu olnud? Tähendab sellest oleks võinud kasu olla, natukene kergem oleks olnud see olo korterite nendel algusaastatel, kus, kus siin House meditsiin oli üsna üsna maha maha jäänud, aga ikka nii palju, kui ma aru saanud. Ega, ega nendel aastatel välismaalgi see. Vigastuste ravimisel midagi, midagi olulist paremat ei see ei olnud ja nähtavasti ei ole. Ei ole siiamaani suudetud neid inimesi. Normaalsesse olukorda tagasi viia, tähendab kellele, kellel on siiski mingisugused seljaajuvigastused tol ajal loomulikult ei olnud mingisugust välismaale mineku plaani võimalustega ega mõtetki seal oli ikkagi 50.-te aastate teisel poolel. Ei olnud ka mingisuguseid kontakte, tõsi küll kui kuuekümnendatel aastatel ja seitsme Ta oli aastatel need mitmesugused kontaktid, eriti eriti meil perekonna ja, ja isa kaudu, mitmes mitmete välismaalastega, eriti Saksamaalt ja ja baltisakslastega tekkisid siis küll vähemast ühel korral oli mul kutse. Aga tähendab, selles tolleaegses ma ei mäleta, kas dollar seda nimetati Oviiriga seal mingisugune muu nimetus, kuhu ma selle kutse avalduse siis andsin, sealt sain täiesti kategoorilise eitava vastuse. Et mitte mingisugust mingisugust välismaale minekut ei, ei ole vaja. Ja nii see, nii see siis. Kuni 90. aastal jah, siis, kui need asjad hakkaksid natuke lahtisemaks, siis ma käisid küll olin, oli umbes viis nädalat, olin Hamburgis, ühes ühes kliinikus niukses järelravil sellest käigust oli isegi palju abi, sest et noh, nagu esmakordselt. Ma nägin, mis tasemel on mitmesugused abivahendid ja mida, mida on võimalik kasutada, et oma igapäevast elu natukene kergemaks teha ja ja. Kuidas te praegu ennast vormis hoiate, võimlete? Ja ja kana kala umbes umbes kolm korda. Päris põhjalikult. Juhendab ja ise kaasa aitab ja pärast ta mind mind masseerib, nii et see on mulle väga-väga suureks kasukese tuluks olnud. Küsitakse, kas see on ülikooli inglise keelt õppima minna, tahtsite juba keskkoolis või tuli see mõte teil pärast õnnetust? Mingisugust muud võimalust, kui kui õppida mingi mõni keel ära ja püüda siis tõlkijana kuidagimoodi läbi lüüa. Ja noh, siis see distsipliinide valik ju eriti suur ei olnud ka, mida oli võimalik kaugõppes õppida ja ingliskeel oli üks nendest. Ja kuna raamatute ja kirjanduse vastu olin ma juba varem huvi tundnud, siis siis selle nii-öelda ühitamine ei olnud eriti eriti raske. Ja. Ma andsin kodus ka, aga siin Tallinnas oli, oli kaugõppel punk ja, ja palju eksameid. Ma loomulikult käisin Tartus tegemas ja, ja andmas mu onu elast tol ajal Tartu sõda, siis koostas õppejõududega nihukese graafiku, mis kellaajal, mis mis õppejõuga siis kokku saan, mis, mis asjus. Nii et jah, koolipraktikas mind mind vabastati, aga näidisõppetund tuli mul paberi peal siiski siiski teha, nii et selles, selles mõttes see, see erand. Mulle tehti, aga, aga muud muud asjad olema kõik kõik läbi teinud, nii nagu tolleaegne kursus nõudis. Millal te oma esimese leivaraha teenisite? Esimese taskuraha ma teenisin, teenisin koolipoisi ajal käisin metsa istutamas paar päeva. Aga kui te mõtlete nüüd tõlketööga siis mõned väikesed katkendid. Tõlgetest ilmusid, noh, ma ei mäleta nüüd mis, mis aastatel, aga igatahes ennem ennem ülikooli lõpetamist pärast ülikooli lõpetamist diplomitöö oli, oli ka muide tõlkeprobleemide pühendatud. Sain suhteliselt kiiresti Loomingu Raamatukogu tolleaegse juhataja Otto Samma aga kokkuleppele, et ma tõlgin neile Hemingway dollarist värskelt ilmunud mälestusteraamatupidu sinus eneses ja see ilmuski siis 65. aastal siis umbes umbes aasta või natuke rohkem peale ülikooli lõpetamist. Ja sellest ajast peale on, on siis neid raamatuid. Kuidas hindab 60 aastane tõlkija Enn Soosaar 28 aastase tõlkija Enn Soosaare esimest teost? Tähendab, siin ma pean isegi jah, mingisuguseid võrdlusi tuua. Väga palju parandusi ma ei teinudki ja võib-olla olin isegi üllatunud, et et ma ei avastanud ka mingisuguseid tõsiseid mööda tõlkimisi või pikku. Kätši puhul ma tublisti küll jah, kohendasin lauset, tegin lauset natuke sujuvamaks ja. Aga aga niukseid, tõsiseid suuri parandusi ei tekkinud vajadust teha. Keegi kirjutab, inglise keel on kõige suurema sõnavaraga keel, sõnu on üle 490000. Kas eesti keelde tõlkimisel tunnetate ka seda suurt sõnavara vahet? Need arvud on, need arvud on nüüd nii, kuidas, kuidas keegi neid arvestab, jah? Websteri suures sõnaraamatus on, on vist tõesti 450000 märksõna ja Oxfordi suures sõnaraamatus võib-olla isegi isegi veel natuke rohkem. Mina väidaksin, et eesti keel on väga nõtke keel. Tõepoolest igale sõnale ja eriti igale sünonüümile inglise keeles vastet ei ole. Aga seda ma võin küll neid oma oma kogemustel väita. Et kui tõsiselt tööd teha tekstiga ja ka eesti keelega, siis ei pruugi see tõlge eriti juht, proosatõlge sugugi nii oluliselt. Ma jääda originaalist, meil on väga mitmesuguseid võimalusi ja, ja meie keel on on väga rikas keel kui seda, kui seda osatakse kasutada. Ja noh, ma ei tea, kui, kui samadel põhimõtetel nagu, nagu on seal Websteri sõnaraamat koostada eesti keele sõnaraamat võib-olla nelja 400 1000 Ei saa, me aga aga, aga kindlasti on nüüd need noh, selle põhimõtte järgi koostades või neid märksõnu seal ikka ikka mitusada 1000 ka eesti keeles olla. Küsitakse, kas on mõni selline raamat, mida tahaksite tõlkida, kuid ei julge. Kardate, et ei saa sellega hakkama? Kama paari raamatu tõlkimisest olen ma loobunud, sellepärast et mul on jah tundunud, et võib olla. Ma seda sedalaadi sõnavara või, või fraseoloogiat ei tunne, ma mõtlen siin just paare sõjaromaani, kus on originaalis väga-väga palju, noh, nii sihukest sõjaväelast slängi ja, ja säärast terminoloogiat probleem ei ole mitte sellest, et inglise keelest aru ei saaksid, mis keeles on väga palju sõnaraamatuid ja ka ka niisuguseid spetsialiseerunud sõnaraamatuid, vaid vaid probleem on pigem selles, et eesti keeles Siis oleks ta kindlasti ära tõlkinud noh, nii-öelda ilma suuremate vigadeta, aga see ei oleks olnud muidugi see, mis oleks pidanud olema selles mõttes olema ja oma elus mõned mõned raamatut tagasi lükanud. Küsitakse, kas teid on kritiseeritud ka või ei ole teile etteheiteid ühe või teise tõlke kohta tehtud? Suuri etteheiteid ei ole, tähendab ega meil nüüd tõlkekriitikat kui niisugust pole ju õieti signaal olnudki? Ei nõukogude ajal, aga ega nüüd tähendab, see kriitika on põhiliselt. Kas raamatu tutvustus või, või siis või siis selle konkreetse raamatu kriitika tavaliselt, kui midagi tõlke kohta öeldakse, siis on niisugused väga-väga üldised. Väga nihu läinud oli või on siis väga hea ja ladus olnud olnud seda lugeda tegelikult tõlkekriitika kui niisugust ärakordselt raske Alaska teha, tähendab see nõuaks ja siis tõlke lausa triaarjalt võrdlemist originaaliga ja vaadata mitte ainult seda, kas, kas üksikud sõnad või fraasid on õigesti tõlgitud, vaid, vaid kas või ka selle hinnangu andmine. On kujundite süsteemide üle ülekantud ja kuidas on lausestus eesti keeles ja seal on neid nii palju neid aspekt, mida, mida tuleks siis originaaliga võrreldes hinnata. Et et keegi ei ja ei vaevunud kas tõsist tõsist tööd ette võtma? Keegi küsib, kas te ise ei ole tahtnud ka raamatut kirjutada. Ma võiksin ütelda päris päris siiralt, et, et ei ole tahtnud. Kui ma need tõesti oleksin ennast kokku võtnud, oleks mingisuguse raamatukese vast küll kirjutanud, mis oleks ka trükki jõudnud. Aga noh, see oleks ikkagi jäänud üks siin eesti kirjanduse tasemel nihukest väga-väga keskpäraseks raamatuks ja ja mind on täiesti korva ainult see, see võimalus, et ma olen saanud Tegeleda ümber panna neid tõesti suuri kirjanikke ja seesama asjaolu on neutraliseerinud selle, selle tahtmise teise peaks. Peaksite mingit romaanikest jutukest kirjutama. Te olete ühes intervjuus öelnud, et kirjanikud, kes oskavad perfektselt eesti keelt, on meile väärtuslikumad kui need, kes lihtsalt oma lugusid paberile panevad. Mis te arvate, kui palju meil on Eestis praegu kirjanikke, kes oskavad eesti keele väljendusvahendeid täielikult? Ära kasutada nimetatud sõnad täielikult, siis siis ma sellele küll ei oska vastata. Aga Ma arvan, et tähendab meil on eesti kirjanduses tõesti mitmeid mitmeid Ehkki ehkki ta lause vahetevahel natukene natukene Agana sõnavara kasvatamiseks on ta kindlasti ka üks, üks meie paremaid. Augustis praegustest Mati Unt on, on väga hea keeletajuga. Viivi Luik kindlasti. Keelekäsitus on juba Jaan Krossi, kes suudab niisugust ajaloolist minevikulist miljööd ka ta lihtsalt keele vahenditega kujundada. Ja küllap neid leiaksid veel veel mitmeidki. Persoone saates vastab kuulajate esitatud küsimustele tõlkija ja poliitikavaatleja Enn Soosaar. Küsitakse, millal kirjutasite oma esimese poliitilise kommentaari ja mis teemal see kommentaar oli? Ma arvan, et see oli vist 88. aastal ilmus Loomingus, siis järgmisel aastal, 89. aastal. See oli kohe pärast seda, kui meil siin tolleaegne ülemnõukogu võttis vastu selle nõndanimetatud suveräänsuse deklaratsiooni. Oletan või ähmaselt mäletan, see oli siis mingisugune spekulatsioon selle selle teemadel, et kas nõukogude liit võiks meile anda iseseisvust või, või mitte. Ja nähtavasti siis jõudsin järeldusele, et, et Nõukogude liidul Moskval oleks kasulikum, kui, kui. Üritasin nihukeste loogiliste argumentidega noh, ütleme siis tõestada, tõestamise võib ka jutumärkidesse panna, et jah, tõepoolest nõukogude liidule oleks kasulikum, kui Baltikum on iseseisev. Kyll kirjutab mulle ei meeldi see, et meie riigikogus on inimesi, keda keegi pole sinna valinud. Mulle ei meeldi see, et meie riigikogus on vähese haridusega inimesi. Mulle ei meeldi, et meie riigikogus on alkohoolikuid. Mulle ei meeldi, et meie riigikogus on inimesi, kes on seotud kohtuprotsessidega. Mulle ei meeldi, et meie riigikogus on nii suur protsent endisi kommunismiehitajaid. Kas riigi esinduskogu peab ikka olema läbilõige meie ühiskonnast, mis teie arvate, härra soosas? See ongi nüüd üks niisugune niisugune asi, mida medas saab, saab kahepoolselt nagu tõlgendada jah, üks üks seltskond vaid väidab, et et riigikogu. Ma ei saa olla parem kui, kui see ühiskond, mida, mida ta esindab. Seega on ta siis nagu mingisugune läbilõige sellest sellest ühiskonnast, seal on need esindatud nii nii napsivennad kui kui ka siis endised kommunistid ja ja randajad ja suuremad-väiksemad karm tõendeid. Ja samal ajal siis ka muidugi teine pool. Niuksed. Inimesed, kes, kes asjasse riigi juhtimisse ja tõsiselt suhtuvad ja kes kes tõepoolest tahavad ja, ja mitte ainult ei taha, vaid ka oma oma jõul ja nõul seda, seda olukorda siin selles konkreetses riigis parandada püüavad. Muidugi on ka teine võimalus ja, ja mu mulle meeldiks, teine võimalus rohkem tähendab, et, et riigikogu kui esinduskogu, kui, kui mingi rahvavolinike kogu selle latt peaks olema kõrgem, kui, kui ütleme see see keskmine, jah, võib-olla üks, üks tõsisemaid probleeme, mis, mis mitte kõikidel, aga siiski häirivad paljudel riigikogu liikmetel on see, et nad ei suuda näha Eestit suuremas ajas ja ruumis kui, kui see konkreetne aeg ja ruum, mis meid meid praegu Neid neid poliitilisi arenguid, mis, mis maailmas praegu toimuvad ja mis ka meil toimunud või veel rohkem peaksid toimuma, tähendab need on ikkagi mingisuguse pikema protsessi pidev kulg ja, ja ja inimesed, kes otsuseid langetavad ja meile seadusi kujundavad peaksid. Et Eesti ei ole mingisugune maailma naba või kui ka mitte maailma naba, siis mingisugune isoleeritud punkt siin siin maakeral soita on ikkagi sadade ja võib-olla isegi tuhandete niitidega seotud kogu ülejäänud maailmaga. Ja see tegevus, mida, mida meil seal Toompeal tehakse, et see peaks olema hoopis suuremas korrelatsioonis mujal maailmas toimuv. Aga see ei tähenda ainult Euroopa Liidu seaduste harmoniseerimist, vaid see tähendab, et et Eesti seaduse loojad mõistaksid, mis siis ikkagi selles maailmas, mis järjest piiratumaks kitsamaks globaalseks külaks muutunud, mis, mis siin toimub. Voodis suudab Eesti ennast nendesse protsessidesse sobitada. Nii et meie need kaks põhieesmärki ühelt poolt iseenese oma rahvuseks. Aga see vana keldri, see on minu isa ja ema pulmakell. See on siis 34. aastal neile pulmadeks kingitud tehtaks siiani usinalt? Jah, ka niimoodi toodiliselt on ta endale puhkust nõutanud, aga nüüd paar aastat tagasi ma sain. Ühe leidsin ühe kellasseppa, kes ta jälle jälle elu sisse puhus ja siis, ja neid, keda löömisi. Neid ma ja öelda mäletan emaihust saadik. Selline küsimus, me tunneme Eesti poliitilisi erakondi eelkõige nende juhtide järgi mitte aga erakonna poliitilise programmi järgi. Miks meil puuduvad tugevad autoriteetsed, erakonnad, küsitakse teisiti. Vot see on see niisugune nõndanimetatud 160000 dollari küsimus, tähendab miks seda küsimust olen mina ka korduvalt esitanud. Ja loomulikult mitte ainult mina. Nii palju, kui ma olen poliitikutega ka nelja silma all juttu ajanud ei ole veel kohtunud ühtegi, kes oleks tänud selle ajadustat oleksid neil tugevad, distsiplineeritud erakonnad. Ja väike arv erakondi. Aga miks ikkagi ei suudeta moodustada? Jah? See on tõesti tõesti, miks üks põhjus võiks, võiks olla selle demokraatia noorus et lihtsalt vajame aega küpsemiseks. Teine põhjus võib olla ka sihukesed isikutevahelised arusaamatused, konfliktid või soovid alla olla. Füürer, kui sure erakonna eesotsas alla, siis vähemalt vähemalt väikese erakonna eesotsas. Need on niisugused, aga väga rasked, rasked küsimused mis nõuavad lahendust ja mida, mida varem see lahendus tuleb, seda? Riigikogus on 101 liiget. Mis te arvate, kas oleks vaja koosseisu vähendada? Ei arva, koosseisu võib küll vähendada, aga tähendab, nende riigikogu liikmetel on ju ka terve rida mitmesuguseid muid ülesandeid ka välissuhtluse alal, töötamised komisjonides, seaduste ettevalmistamisel. Ja ma kardan, et tähendab, kui seda arvuneid vähendada, täna on räägitud mingisugusest 70-st ja vaid on räägitud isegi Vistamist 60-st liikmest. Et see nõuaks muidugi siis tähendab distsipliini tunduvat tõstmist. Aga kuna meil on ikkagi tegemist konkreetsete inimestega, siis ma kardan, et see arvu vähendamine külla ei anna seda seda tulemust, mida, mida võib-olla toodetakse. Küsitakse, kas teil on lähedasi, sõpru, inimesi, keda te täielikult usaldate? Noh küllap ikka on ja miks mitte? Kas härra president kuuluka teie lähedaste sõprade hulka? No mina ei saa sellele küsimusele vastata, seda peaks vastama, härra härra president, kas ma olen talle sõber või lähedane või, või, või mitte? Kui Lennart Meri valiti esimest korda presidendiks, milliseid mõtteid see teis tekitas? No alguses võib-olla nagu, nagu paljudelgi niisugused kergelt ebaolevaid mõtteid, head mõtted selles mõttes, et noh ei tea, kuidas mees sellel toolil istudes hakkama saab. Aga samal ajal, kui harjus teada ja tähendab, kes need neli isikut on, kelle hulgast kelle hulgast president valitaks, siis ei olnud mul küll vähimatki kahtlust, et nendest neljast anda. Mida te tema puhul kõige rohkem Tema nisukest. Oskust läbida seda me teame ju kõik, et et see suur läbimurre seal nõndanimetatud Euroopa rindel sai ikkagi teoks suurel määral tänu tänu tema tegevusele. Väikeriigil on ju erakordselt oluline, et tema president, peaminister parlamendi spiikrit haldakseks mitte üht, vaid mitut keelt. Meie president on seal õnnelik inimene. Ka nende maailma vägevate ja, ja ei tohi, ei tohi kunagi ära unustada ka seda tõsiasja, et väga paljud asjad poliitilised, majanduslikud asjad on palju kergemini lahendatavad isiklike kontaktide kaudu kui, kui mingisuguste kirjavahetust või, või suurtel konverentsidel esinemise kaudu. Loomulikult tuleb märkida kassistama suurt sõnaosavust, kanade kirjutamist, ideede genereerimise. See oli siis nüüd nüüd vist juba siis kaks aastat tagasi. Või või on see poolteist aastat tagasi ilmustena. Kõnede kogumik, presidendi kõne annab, seda võiks, võiks soovitada igaühele lugeda. Milliseid võõrkeeli peale inglise keele kõrval? Susan luhaga samamoodi saksa keelt kõnelemisega on, on, on, on raskusi. Küsitakse, kuidas teie tavaline päev välja näeb? Tavaliselt ma ärkan kuskil kella seitsme paiku üles ja siis ma üsna-üsna varsti pärast seda lülitan oma kompuutri sisse ja hakkangi tööle. Tuletan siis mõned tunnid siis lähen pean laikast pausi, käin habet ajamas. Ja tavaliselt siis pärast seda töötan veel mõned tunnid, siis õhtupoole koti, kunas kunagi vahest külalised. Vahest ei ole külalisi, õhtupoolikut, kui nüüd midagi täiesti otseselt ei ole, maha ei, ei tööta siis ma katsin televiisorit ka jaaniõhtu või hai lobeleni saama. Kas te arvutiga mingite ka ei, ei, ei taha ega, ega kavatse kunagi tegema hakata? Kas vahel on niisuguse etten ressi perioodid ka? Igal inimesel on oma stressiperioodidel. Kuidas teie neist lahti saate? Kõige kergemini? Noori mul mingit retsepti ei ole, aga aga eks nad tulevad ja lähevad. Ja üks üks asi on, on ka, ka tööstress on tavaliselt igasuguste hoit mõtete tekkimine. Ja et nendest lahti saada, siis sukelduda mingisugusesse, mingisugusesse teksti, kas seda teksti siis ümber panna või, või ise ise hakata kujundama. See on minu meelest ka üks eks täiesti arvestatav võimalusi. Suur tänu teile, härra soo, seal selle meeldiva vestluse eest. Öelge, millisele küsimusele, et teil oli kõige huvitavam vastata selle küsimuse esitaja saab siis väikese auhinna. Küsimus oli väga-väga laiast valdkonnastasid üsna raske ühte konkreetset välja noppida. Aga võtame siis selle, kus ma vastasin, et mind rahuldab ja on siiamaani rahuldanud ja ma loodan, et jääb, jääb edaspidigi rahuldama see võimalus, et ma olen saanud. Tegeleda maailma väga suurte kirjanike tekstidega ja see see võimalus tõesti pakkuda rahuldust ja, ja isegi mingil määral naudingut. Persona saate külaline oli Enn Soosaar Persona saate auhinna võitis Õie Kärmas. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.