Keskeprogrammis persoone arhiivist esineb näitleja Tõnu Aav. Saade oli esmakordselt kavas 1998. aastal. Tõnu Aava kajab juttu, Marje Lenk. Tere, Tõnu Aav, tere. Mitmes keeles Te oskate tere öelda. Arla põlakti, kuidas teil need itaalia keele õpingud lähevad? Kell peab ilmselt. Õppima siis, kui sul on mingi kindel eesmärk, minule meeldivad keeled üleüldse ja mina õppisin itaalia, keeldaksin keskkooli üheksandas klassis õppima puht iseendale lõbuks, kujutage ette, mis aastal see oli? Aasta see oligi siis oli siis kuskil 54. aasta siis nagu ei olnud erilist lootust Itaaliasse laulu õppima minna. No vot, kui ma praegu oleks, eks ole oleks ma praegu 16 aastane ja nii edasi, seda ei ole mõtet arutleda. Ja nüüd ma olen ka aeg-ajalt, mul tekib lihtsalt niisugune tahtmine kangesti õppida jälle sedasama itaalia keelt. Mul on kahju, et masinal olla printšidal ennast saatjaks ei pakkunud. Oleksime saanud rääkida teatri teemadel hiigla palju, mul oleks see kohutavalt huvitav ka olnud, sest kui ma vaatasin keskkooli ajal tulp fanfaari, no siis ma nagu kõik eesti mehed olin temasse loomulikult kui kaunis näitlejannast armunud ja ja me oleks väga tore huvid, siis on nagu mingisugune mõte olnud sellel keele õppimisel, aga ma olen käinud ka Itaalias kaks korda ja üks ilusamaid mälestusi oligi, jätkame Kapitooliumi künkal, mõistsin ja seal istus üks itaalia vanem mees, pärast tuli välja, et telefonivõrgutöötaja oli tema elukutse. Ja siis me ajasime peaaegu tund aega juttu. Ja me saime suurepäraselt aru teineteisest. Kas te vahel kodus itaalia keeles kirute ka oskate neid sõimusõnu? Vahel kirute ka kodus kasutate, niisuguseid, mets on muidugi rohkem niimoodi eestikeelsete sõimusõnadega. Mis teid kõige rohkem vihastab? Iseenda lollus ja millegiga hakkama saanud. Kuidas te üldse elate praegu? No mis nüüd puutub nüüd töösse, siis mul on õudne mälestus möödunud aasta lõpust kus see töökoormus läks nii kohutavalt suureks, seda lihtsalt maksnud päevi mõõtma kümnete minutite kaupa ja nii teatris oli kaks etendust, iga päev hommikul oli laste jõulutüki õhtul täiskasvanute jõulude ja sinna vahele pidid ja peale etendust mahtuma veel ära mitmesugused muud esinemised, kõike ja neid tuleb korraga, millegipärast tulevad nad kõik korraga alati ja siis on mul niisugune periood, kus nagu ei ole midagi eriti palju teha. Kuidas tunnete ennast siis 60. eluaasta künnisel? Ma vaatasin ühest, ma ei mäletagi, mis ajakirjast, kus inimeste eluiga oli niiviisi ära lahterdatud ja 60.-st pidi algama õudne tagasiminek. Ealised muutused lähevad niivõrd suureks, et kaob ära mälu ja liigeste paindlikkus ja trükivad kõik sihukesed hirmsad asjad sülitama muidugi üle õla kolm korda, aga õnneks tunnen ennast hiigla hästi. Ja mul tuleb lihtsalt meelde, et kui ma Kehras väike poiss olin ja siis me hakkasime kord omavahel arutama, et kas meie näeme aastast 2000. Ma ei käinud vist kooliski siis veel rähjendamineriga, nagu tulime, jõudsime niisuguse tulemuseni välja, et näiteks 61 aastane siis et ei ole tõenäoline, sest me teadsime, et üks väga vanamutikene elas üle põllu ja tema oli 60 täis ja me mõtlesime, et no see on ikka niisugune vanused. Siis ei ole nagu enam midagi. Paljudel meestel algab kuuekümneselt teine noorus, noored naised hakkavad meeldima ja. No ma arvan küll, miks nad ei peaks hakkama meeldima. Meestele meeldivad üldse noored tüdrukud. Tegelikult ennast tunnete? Mõtlesin huvitav, et mina ei ole ennast kunagi eriti noorena tundnud, ma olen samasugune paks ja laisk olnud terve oma elu. Üks periood oli jah, kuskil 70.-te aastate alguses, kui ma olin 25 kilo kergem, oli muidugi mälestus, mille poole tasuks. Ehk selle unistusega ma olen kogu aeg ilmselt elanud ja püüdnud ja võidelnud ja, ja ma usun, et kui ma ei oleks selle poole püüelnud ja iseenda vastu kogu aeg võidelnud, siis võib-olla ma üldse ei elakski enam praegu. No öeldakse, et mida vanemaks inimene saab seda paremaks ta muutub. Kas te olete ka aru saanud, et te olete kuidagi muutunud lahkemaksja paremaks? Ses mõttes paremaks hea kindlasti kindlasti paljud tolerantsemaks. Palju sallivamaks. Ka ettevaatlikumaks? Nii olevat kahjuks ma olen seda endale püüdnud sisendada ja sundida, aga aga ei ole. See on mu puudusi, millest ma teadlik olla. Kas te mäletate veel seda kaheksa aastast, Tõnu Aava, kes koos Madis Ojamaaga Kehras aidatrepil estraadikava esitas? Ja see oli nii, viised, käisid Kehra kuivatises vahepeal Kehra rahvamaja viljakuivati, sest oli siis tehtud rahvamajaks ja käisid seal esinemas Voldemar Panso ja Helmut Vaag. Ja Me vaatasime seda pealt ja siis me mängisime selle järgmisel päeval aida trepi peal maha, selle kava peaaegu täpselt. See on hämmastav, kui ja mälu on lastel. Lastel on niivõrd hea mälu, et ma üldse ei imesta, kui mulle ükskõik, kus kohal tänaval või kus keegi ema või laps ütleb, et ta teab onu Remuse jutte peas on ka täiesti normaalne. Meil jäi ka kõik ei meeldi ja siis me mängisime selle maha. Mäletan küll jah, seda aega ja ma mäletan, kuidas ma kartsin, kuidas ma närveerisin. Ja ja see närv oli umbes võrreldav ka praeguste esinemiste eelse närviga, nii et teil oli publikut ja puha. Meil publikut ikka jah, teisi lapsi ja neid kümmekond oli seal. Mis elude seal Kehras elasite, te olete ju Kehra poiss, milline teie kodu oli, milline atmosfäär kodus valitses? Me elasime isa majas, isal oli kauplus, isa oli ühiskond ja kuna tegelane ka ikka ja kui ta see aastaseni tuli, siis kui, kui tollal viidi palju inimesi vangi ja Venemaale ja ise samuti ja mul on meeles üks lapsepõlve mälestus, kui isa tuli kauplust üle andma siis siis kuidas ma siis kõndisin vene sõdurite vahelt läbi, isa kõvasti, niuksed, vastikud mälestused, et et nende peale ei taha sugugi mõeldes ma väga kõrgelt hindasin oma isa jääma. Isa oli mu meelest ikka sündinud näitleja, kuigi ta sellega ei tegelenud ma. Vahel harva, ma saan kätte selle Loomistuhinas, mis isa aeg-ajalt saatis ja isa oli laulumees ja ja nüüd, kui ma kuulan Lindpriide laule, siis need laulud saatsid mind samuti lapsepõlves neid lauldigi meil külalised olid, nyyd lauldi niisama ja mulle eila suur rõõmsanya ansambel intril väga hästi, nad laulavad nii. Mis sai teie isakodust pärast seda, kui isa vangi läks? No me ei taha, et ega Venemaale viia. Naabrid ütlesid hommikul kella viie ajal ka ukse peale taguma saga Me põgenesime Tallinnasse. Ma olen ööbinud selle kaupluse põrandal, kus minu onu oli kaupluse juhataja seal, Väike-Karja tänaval, kunagi oli seal prillipoodi seal sellist kingapood. Ma alati vaatan seda kohta, kus madratsid maas olid akendele, rulood ees ja siis me nagu ööbisime sealses triivinud tädi juures kodus ka olla. Ega me muidugi mingit super tagaotsitavad ei olnud, aga noh, kui ikka nimekirjas olime, et see oli Venemaale viia, siis tuligi ära põgeneda selle eest. Ja siis jäi ilma peremeheta seisis seal üle 50 aasta ja lagunes nii, kuidas ta jaksas ja nüüd me saime õega kahepeale ta siis tagasi ja nüüd me oleme katsunud teda kõbida. Kas kaupluse on väga, pluss on tall, üürib seda ja müüb kanaliha. Ja tegite siis remondi ja, ja mul on väga hea meel, sest vahepeal oli seal viinapood Agnes ja siis oli kaunis solvav seda räpast ja. Sildi Agnes, ma kiskusin sealt kiiresti maha. Et mingit mälestust ei jääks. Sellest. Kas ise olete ka remonditöid teinud või olid selleks teised inimesed? Olen küll ma olen, tähendab, noh, ma võin näitlejana öelda, et ma olen kõva ehitusmees, ehitusmehed kuulevad, siis nad ei pruugi seda uskuda, aga ma olen Tallinnas elanud 10. korteris ja ma olen igale puurise remonti teinud ja mulle isegi meeldib see. See Kehrasse töö oli ka täitsa mokka mööda, seal käisid paljud imestama selle uksed nüüd siis nii käpuli siin aelate põrandal laudu maast üles, et kas ei või siis keegi mees seda teha, aga ma mõtlesin, et ma ei teeks seda, kui see mulle ei meeldiks. Kas te olete seda tüüpi mees, kes seitse korda mõõdab ja siis ükskord lõikab või kahjuks vastupidi, kõik käib ruttu-ruttu ja ja ma lõikan seitse korda ihka valesti kogu aeg oma vääna maja ehitasin kohutavalt palju ümber. Nii et arhitekt Herkel ütles lõpuks, et oled ise projekti autor. Katse-eksituse meetodil saagisin lakke, auke sissevoolava ruumiga mulle endale hiiglamasin, meeldib seestpoolt. Ja kui on vaja midagi otsustada, siis ka kähku, kähku või ikka mõtlete, mitu päeva. Aga see on, kui mõned pisiasjade puhul mõtlen paljaga suuri asju, moodsustan valesti. Kuule, kiiresti. No kuidas see näitleja elukutse valimine läks? Ja selleks ka isemoodi imelikult ma pidasin ennast ikka suureks laulu huviliseks kooli ajal, aga meil on Aarne Ükskülaga, kes mu ja sõber pääs peale siiamaani see vaidlus lahendamata. Kumb kummale ütles, et lähme lavakunstikateedri sisseastumiskatsetele? Ajame nagu seda ikka niimoodi teise kaela kogu aeg ju me ikka olime sellest nii palju rääkinud, et me ikka selle hommikul kohal olime. Kui eelkatsed algasid. Nii et tõsine soov oli ikka näitlejaks saada, ei läinud sinna nalja tegema. Ei, ei, tõsine soov oli, kes ma tegelesin selle näitemänguga juba alates viiendast klassist kui me tulime Tallinnasse emadeni viiendasse klassi, reaalkooli, tollase teise keskkooli ja siis oli meil seal näitering, mille koosseisus ma enam ei julge rääkima hakata, sest ma olen sellest terve elu jooksul nii palju rääkinud, kust tuli, mängisime Orgulase juhtimisel Lutsu kevade esimest vaatust ja sealt on nii kohutavalt palju tulnud näitlejaid ja kultuuritegelasi, heliloojaid, muusikuid. Kogu see praktiliselt kogu see kevade trupp on hakanud kunstiga tegelema. Kas mina olin Tõnisson või ei olnud Tootsil kogu aeg nii paks? Kas on meeles ka, mida sisseastumiseksamitel küsiti, mida pidite tegema üks raadiokuulaja tunneb huvi. No ja sisseastujad teatrikuul üleüldse nagu algas üle pika aja 57. aastal ja meie olime siis esimene lend. Ja õppejõud meile toonitas, et ka kogu aeg, et nemad ja samuti ka alustavad koos meiega kuigi noh, auväärt Leo Kalmet oli ju varem ka pedagoogidega tegelenud Pansole just Moskvast tulnud. Tammur oli meil teine õppejõud Vello Rummo ja ilmise ohvelmann. Ja ega meil ei olnud suurt ettekujutust, mis asi on need tööd, mida kindlasti eksamil teha kästakse. Person esemete tegevuse, mingisugune antud olukord, kuhu sind pannakse? Ma ei mäleta, minu etüüdi teema oli vist, et tulete koju ja ja keegi on korterisse sisse murdnud ja kuidas ta seda ehmatust siis mängite või niimoodi need on? Need on väga rasked ülesanded ja kui siin keegi tunneb huvi teatrikooli astumise vastu, siis siis ma ei kujuta hästi ette kuskohalt. Selleks materjali saab, et kodus olla, selles küsimuses lihtsalt peab julge olema, lihtsalt peab julge olema. Ilmselt jah, ja fantaasia peab lendama hirmsasti. No lavakunstikateedrisse on olnud alati väga palju soovijaid. Ei tea millega seda küll seletada. Mis asi see on, mis sinna tõmbab inimesi? Ühte varianti ma olen kogu aeg arvanud ja oletanud, et see on see, kui aastal 1900 noh, 79 ütleme tehti niisugune statistiline uurimus teatrite ja elanike arvu suhtest. Kui palju on teatreid siis Eesti oli selle Ida-Saksa järel teisel kohal maailmas elanike arvu ja teatrite arvu suhtes see muidugi ei ole seletus, miks tahetakse saada näitlejaks, võib-olla, aga noh, aga võib-olla et ka on võib-olla et see on üks põhjus, sest et palju neid põhjusi siht on paljud need inimesed sinna siis noored inimesed edevusest või raha pärast lähevad. Kumbagi eriti selles ametis rahuldada ei anna, iseenda edevust ka, isegi mitte raha see amet sisse ei too. Aga see on huvitav, miks teie läksite? Mina ei oska seda ka selles mõttes, et ma ei ole loomult eriti ei ole näitlejanatuur. Aga, aga mulle meeldis teatris käia, me käisime peale kooli vahtimas isegi Draamateatris proove, näiteks balsamiin, abi, abiellumist, kus meie lemmik Jüri Järvet mängis balsamina vaid me nägime vist 13 korda proovi see vist 17 korda, käisime etendust vaatamas. Toredad draamateatritädid lasksid millegipärast siis ma ei tea, kas nad pidasid meid kellelegi lasteks või olime muidu korralikud ja head poisid ei jooksnud ega käratsendiga lõhkunud midagi. Ja vaatasime vagusi, kogu aeg proovib, ma olen kaluripoega laadse kaluripoega näinud nii esimest kui teist osa kümneid kordi ja ja ma ei tea, mulle, mulle meeldis amet, kuigi ma annan endale aru, et see meeldivus võis olla täitsa teatrikülastaja tasemelt meeldivus. Sest et kui ma käisin pioneeride palee näiteringis nukuteatris, mida Helmut Vaag juhatas, siis ma mäletan, et pühapäeva hommikuid ma kohutavalt kartsin, et mind kutsutakse midagi tegema mingeid ET süüdi näitama või mingit stseeni tegema ja ja ma mäletan teatrikoolis, kui lavakõnetunnis ma lugesin mingit romaanikatkendit, siis ma olin kohutavalt kidakeelne. Ma isegi kergelt osalesin ja kiirustasin ja kiirustamine, võib-olla see on sellest ma pole siiamaani lahti saanudki, aga aga kummalisel kombel jah, ma käisin nendes näiteringide silma, et mis oleks sellest erilist vaimustust tundnud, aga siinsamas kaunis raadiomajas isegi sellessamas toas. Me mängisime Ellen liigeri juhitud näiteringis väga mitmed sattunske vaprat komandos, et siis ma olin kolmeteistaastane mängilisel peaosa, kapitondlikuterioffigamine kangelane oli, mulle siis muidugi meeldis, kõige rohkem sõitsin, oli vanu näitlejaid, kes kaasa mängisid. Ja noh, ja nende jutte kuulata ja nendega koos olla ja see mulle meeldis. Aga siis ma nagu, kui päris aus olla hakkas, nagu ilmselt see amet oma olemuselt ka meeldima. Kuidas teile tundub, kas praegu on lihtsam näitlejatööd alustada ja ka lihtsam läbi lüüa kui siis, kui teie alustasite 61. aastal draamateatrisse? 61. aastal meie sattusime tollase nõukogude liidu ühte tugevama näitlejate koosseisuga teatrisse. Niimodi rääkis, et kõik Leningradist ja Moskvast tulnud teatrikriitikud, nii et see teater sai tugevaks vist seetõttu, et sinna tulid Estonia draamatrupp noorsooteater ja siis draamateatri enda trupp. Ja nukuteater oli tol ajal veel Draamateatris, nii et sinna sattusid nagu huvitavamatest huvitavamad vanad ässad kõik kokku ja, ja muidugi meie seitsmekesi sattusime draamateatrisse tänu diplomilavastusele, nähtamatu daam, mida teater mängima hakkas edasi ja ma usun, ma selle tõttu vist pääsesin draamateatrisse. Mängisin sellest nähtamatust raames. Ja ma ei arvan koguni, et võib-olla kui mind nujah seal tagantjärele jutt, et kui mind oleks määratud Pärnusse või Rakveresse, et kas ma oleksin tahtnud kodulinnast ja oma vanemate juurest ära minna ja see on niisugune tagantjärele jutt, küllap oleksid läinud. Aga kas on praegu kergem või mis te arvate? Ma arvan küll, et on pisut peaks kerge olema, sest et praegu on väga palju võimalusi luua omaette teatritrupi mida ka tehakse, ja praegu on nagu teatreid veel rohkem kui tol ajal oli. Aga kas nüüd jah, kergem, see sõltub vist ikka inimesest endast hiigla, palju. Minu esimene töö. Mart Raua suve ilmsi, kus mängisin noort kunstiinstituudi üliõpilasürita, ikka täielik ebaõnnestumine, miks? No mina ei tea, ma pidin seal nagu olema niisugune romantiline armunud noormees. Ja Ma nagu teatrikoolis, nagu rohkem juba nagu mind sätsitati seisuste karakterrollide ja ta nagu kergelt koomilise kallakuga rollide peale. Mina olen muidugi tookord üldse seal õnnelik ei olnud, oleks tahtnud mängida kangelasi ja ja huvitavaid tarku inimesi. Ja kui ma nüüd mõtlen selle peale, et et kas see oli kerge alustada, siis esimesed neli aastat minust küll keegi Draamateatris eriti huvitatud ei olnud. Tööd oli ikka väga vähe, põhiliselt niisugused väikesed episoodid jupikesed ja. Aga minu see kõige parem aeg algas. Algas hea ikka siis, kui noor sa tead, tselluloosi. Ma ei läinud noorsooteatrisse ja selle tõttu siis nagu muutus tööpõld väga avaraks Draamateatris ja siis, kui tuli veel Panso ja siis ma olin Panso tükkides mingisse nägi siis väga paljud väga suuri raskeid rollis. Meil on selline küsimus. Vanemad näitlejad on rääkinud, et kui nemad olid veel noored ja rohelised, siis oli neil väga hea meel, kui mõni vanem näitleja tuli neile nõu andma, ütlema, kuidas üht või teist rolli võiks huvitavamaks teha. Kuidas nüüd on, kas teie lähete mõnd noort näitlejat õpetama talle soovitusi jagama, kui näed tal roll hästi välja ei tule? Vahel tekib küll niisugune mõte, et võiks nagu midagi öelda, aga, aga, aga ma ei ole seda kunagi julgenud teha, sest kui tuleb uus lend teatrisse, siis mina vähemalt suhtun neisse õudse aukartusega, ma tean nende kursusevaimu nende ideaale. Võib-olla isegi pisut Rotsliku ehitust ja samas ma hiigla meeldivalt bet on selles, et tegemist on väga toredate noorte inimestega, kes üleüldse mitte ei vaata kõõrdi olemasolevate näitlejate peale. Jonni meeldivalt vahel välja tulnud, et ainult kohe-kohe, eluisu tuleb tagasi. Aga seda tegelikult peaks võib-olla jah, kuigi põhimõte ja isegi mingisugune eetika ütleb meile, et kui näitleja osaleb vees lavastuses, siis kõrvalt abi ei ole üleüldse teretulnud. Seda ei tohi lihtsalt nagu segama minna ilma lavastaja teadmata. Sest siis võib viia selle asja hoopis valele pinnale. Siis tekib veel mingi lisapinge ja mingi lisakonflikt ja niikuinii etenduse sündi rolli loomine on, kui sellega ikka tõsiselt tegeldakse, see on üks väga suur ja raske protsess ja suur probleem. Aga kas teile on tuldud nõu jagama? Ma mäletan. See oli vist kas oli esimene, kõige esimese kõndi etenduses Ruut Tarmo ütles mulle asja, räägid kõri pealt? Küll, mina võisin alguses aru, et mismoodi kõri pealt. Aga siis ma püüdsin uuride uuride mõttelise detaili, ma tegelesin sellega ja siis ma saingi aru, umbes mida see tähendab. Panite natuke tahaks ka, või eieiei emal Ruut Tarmo oli mul niisugune nagu nagu teine isa teatris mu isa moodi natukene aha Aime, suhtlesime vanadesse näitlejatesse nii suure respektiga. Kas te olete selline inimene ka, kes läheb kiitma mõnd kolleegi, kui näeb la suurepärast suurepärast rolli et tegid väga head tööd ja? Ja, ja isegi mulle ei pruugi inimene meeldida, ei pruugi üldse läbi saada. Ja kui ta mulle meeldib, mulle meeldib ja ma ütlen seda alati ja kui mu hea sõber noh, õigemini inimene, kes mulle väga meeldib midagi noh, ei tohi ju alati kõik kõige paremini välja. Siis ma muidugi ta seda ütlema ei lähe, sest niiskust tarkust pole vaja kellelegi kuulata. Aga no siis ma ei ütle lihtsalt midagi, aga aga selles suhtes ma mitte ei sunni ennast aus olema või ma tegelikult olen aus selles suhtes, mis puudutab teatrit. Ja see tegelikult on õige ka, sest teisiti ei saa iseenda instrumendi lõplikult häälest ära ja hakkad topeltelu elama. Seda ei ole vaja. Teil on Draamateatris olnud väga-väga palju erinevaid lavastajaid. Millistest lavastajate ste kõige suuremat puudust tunnete, kellega oleksite tahtnud ikka ja jälle koos töötada? Küsitakse. No siin on väga trafaretne vastust, me oleme nagu ilmselt vist kõik kogu aeg rääkinud andsa. Nojah, et tantsu oli meie õpetaja. Ja Panso lavastustes oli huvitav töötada, mul on selles suhtes vedanud, et ma olen palju tööd teinud, oli ta niisugune kakkis, kiitis väga harva. Ja seda hinnalisem see muidugi oli. Ma mäletan, et kui see jäi rahule tseesar rupsiga Romulus suures, siis no ma ei oska seda õnnetunnet kirjeldada. Aga ükskord, kui ma olin filharmoonia, aga suvist ringreisil lõpetamas Võrus ja ööbisime Tartus ja hommikul pidi olema Tallinnas roosiaiaproov ja mul läks auto rikki ja ma ei jõudnud sinna ja ma helistasin proovi minu süü tõttu ära. Siis Pansole öelnud, et must hakkab näitama. Te kuulete keskeprogrammi persona, stuudiokülaline on näitleja Tõnu Aav. Küsitakse teie käest, kas te draamateatris olete esimesi armastajaid mänginud? Ja siin ma jään, mainisin seda suve ilmsid see polnud ka muidugi mingi tühi esimene armastus, niisugune, niisugune kaunis verevaeselt kirjutatud tudeng, aga ta oli roll, mida oleks saanud täielikult mängida, kui ma praegu peaks seda mängima oskaks teda mängida küll. Tookord, noh, kõik see esimene roll teatris ja kõik see kõik see, kõik see, kõik see kokku ei saanud sellega absoluutselt hakkama selle rolliga klaver murul. See Lui, keda ma mängisin siin mingil määral ikka nagu niukene armunud tegelane oli, aga tal olid õnneks niisugused mõningaid enesekriitiliselt mööndused enda kohta, võib-olla niisugune kaunis eneseirooniline kuju. Kahjuks ta on kujunenud naguniisuguseks karakter koomikuks. Aga mulle see eriti ei meeldi, sest et ma tegelen väljaspool teatrit ka niikuinii, nagu selle kostümeeritud etlemisega main nimetatakse täiestraadiks. Noh, kuigi see sõna ka iseenesest tähendab lihtsalt seda kõrgendatud põranda osas on stuudios oli välja mõeldud termin estraadikunst. Ja selles ei ole mitte midagi halba seal väga-väga raske ja nõudlik žanr. No ma ei oska öelda, kui nüüd võtta tagasi Rita koolitus, see ei olnud mingi koomiline kuju, see oli kaunis kausis kurva elusaatusega mees, kes vaevles alkoholi käes ja oli armunud sellesse rattasse ja need on niisugune väga huvitav karakter, seda oli põnev mängida Raivo trassi käel lima Ameerikas isegi sellega Leninit mänginud. Lenini oli niisugune lugu, et kui Hans Luik seenior kirjutas näidendi Leninist pealkirja ma ei mäleta, Sis Pendruid, kes pidi seda lavastama, nägi mind kaleeninina. Aga no ma ei mäleta, kui paks ma siis olin, aga ilmselt ma oleks pidanud vist peenemaks natukse püüdma ennast teha. Kas te kuulustitega kommunistlikusse parteisse? Võib-olla poleks sellepärast ka saanud osa? Võib olla küll küps, ei olnud küps ja ja ma kujutan ette teid, Lenina. Sellist Leninit nagu suhkruga mängis Hardi Volmeri minuleerijates geniaalne näitleja, see oleks jah saanud tookordselt tol ajal. No muidugi, mis me sellest räägime, oleks saanud iialgi iialgi sellisena mängida. Küsitakse, kuidas teil eraelus lood on, kas eraelust tulevad sõnad, ma armastan sind kergelt üle huulte või kasutajate oma tunnete väljendamiseks sootuks teisi mooduseid. Sõnad kui nad ikka on kantud tõelisest tundest, kui nad tõesti seda peavad väljendama, mida inimene tegelikult tunneb siis miks ei või neid kasutada. Ameeriklastel on suureks kombeks söögi alla ja söögi peale ikka öelda, ma armastan sind ja ma armastan sind. Küsitakse, kes oli teie elu esimene armastus. Millal see oli, mäletate? Nojah ma ei oskagi öelda, ma ju väga väike poiss, mulle meeldis üks väga ilus lasteaiakasvataja, meil Kehra lasteaias. Aga ma ei oska nüüd öelda, kes seda saab nimetada. Armastus. Külastest ära tulite, siis läks meelest juba nuiamas. Kui teatris on osade jaotamine. Kas teie jaoks on tähtis ka see, kes teie mängupartnerid on? No eks ta ikka on küll, muidugi, on küll, aga, aga sellest ei tohi endale probleemi teha. Ma olen isegi küsinud aeg-ajalt noh, kolleegide käest või nii, et kui sa oleksid lavastaja ja sul on valida, kas võtta selle rolli peale näitleja, keda sa inimesena absoluutselt ei kannata. Aga ta sobib sinna ja on hea näitleja, muidugi sobib sellesse rolli või tahad sa võtta oma hea sõbra, kes eriti ei sobi sinna rolli, kumba sa valiksid siis? Ja eranditult kõik on vastanud, et ma võtaksin selle, kes, kellega ma üldse läbi ei saa, kes sobib sellesse rolli. Ja niimoodi ei saa ilmselt uue tüki juurde üldse minna, et no muidugi on hea meel, et oh, selle kolleegiga me saame hästi läbi ja meil on vastastikune mõistma nii-öelda on väga hea näitleja muidugi, esimene nõu. Aga no kui ei lähe niimoodi, nõid, sellest tuleb otsekohe ära unustada kõik isiklikud suhted. Ja, ja, ja töösse sukeldub. Duda kas selle pika aja jooksul nende Draamateatris olete töötanud, on teil olnud ka tõsisemaid konflikte mõne kolleegiga või mõne ülemusega? Ei, eks konflikti algeid on kindlasti olnud, aga, aga ma olen püüdnud siis muidugi on olnud ütlemisi, teravusi, kõik sellest ei pääse keegi. Aga, aga ma olen püüdnud nende tülide puhul õudselt kiiresti ära leppida. Sest seda koormat ka veel kaasas kandma hakata. Töö tegemise juures sa kellelegiga veel vaenlane ka, pead olema niisugust. Nii loll ma iial. Te olete Draamateatris ise ka ühe lavastuse teinud, see oli kassatükk iluduskuninganna. Noh, ma ei saaks öelda, et see nüüd mingi lavastamine on, mul lihtsalt tekkis niisugune suur huvi selle näidendi vastu, kui ma lugesin selle kohta, et teda, teda mängiti omal ajal Estonia mees, nii et publik möirgas naerust ja näitlejad ei saanud tekstiga edasi minna. Läheksin huvi tundma, mis asi, näidend sihukeses võib-olla ja lugesin läbi ja noh, ma sain aru küll, mida võidi tol ajal naerdes talle õudselt kajaline tol ajal. Ja siis nagu nüüd aeg on nagu ringiga niiviisi tagasi pöördunud, tollal pöördus tagasi uuesti hakkasid missivalimised meil ja ja siis tuli minul niisugune idee, et seda võiks teha, aga ainult sel juhul, kui ehtne, mis mängiks. Õnneks Liis Tappo osutusse teatrit kallakuga inimeseks kellel on noh, kõik olulised vajalikud omadused, mis näitlejal peavad olema hääl ja liikumine, ilus välimus. Ja, ja see oli meil niisugune väga tore töö, eks ta muidugi oleks nõudlus kogemustega lavastajad ja pedagoogi ja kõik, aga ma just mõtlesin, et kui me kõik oleme algajad selle ala peal, siis ongi paras punt meid koosi. Ja, ja kuna ta oli niivõrd lihtsakoeline näitemäng, muidugi Carmen Mikiver mängis samuti teatri pool pidi olema ju ka ikkagi näitleja ju. Ja Karmel mängiski esietendusest, nii nagu põhiseadus kaks koosseisu ja kuna näidend oli niisugune lihtne ja lõbus ja siis ta läks publiku peale õudselt suure menuga. Esel Martin Veinmann mängis suurepärase ajakirjaniku rolli ja mulle tuli muidugi viimasele pil, viimase nelja-viie proovi ajal tuli Priit Pedajas natuke appi. Ta ütles, et ma tean kuidasmoodi, neid asju seatakse laval seda suurt ringi sagimist ja sebimist, kui ootamatult saabus see auto ja ja noh, see on oskus, mida minul lihtsalt ei olnud, aga, aga mulle jäi sellest tööst väga huvitav mälestasinud. Noh, ma ei kujuta ette, see peab olla meile võimaluse isemängiv tüki, mille kallale ma julgeksin uuesti asuda. Aga need head tükid teatavasti on ju kutseliste lavastajate poolt juba nii välja rihitud igal pool, nii et siin mingit kullatüki maast leida on peaaegu võimatu. Kui Eesti raadio ja telekanalitesse tuli reklaam, siis ei soovinud paljud näitlejad end sellega siduda. Nüüd on olukord muutunud, näitlejad teevad reklaami hea meelega. Mida teie-meie reklaaminduses arvate, te olete ju palju kaasa löönud ja teinud väga toredaid rolle nendest reklaamiklippidest. See on see, et pea sügeleb ja käed sügelevad ja suuri numbreid näen ja, ja jaja ei, see oli iseenesest huvitav töö, sellepärast et ma algul ei uskunud, et see, et see teksti hulk mahub üldse nii lühikesse vahemikku ära ja kuna me seal nagu ise olime endale režissöörid, tubli operaator oli meil kootav, siis siis me hoidsime väga kiiret tempot ja me päev läbime, mässasime suure huviga sellega ja see oli täitsa, ma võtaksin seda kui näitlejatööd, nii et kui keegi mulle praegu kuskil ütleb, et ma ikka vot see roll meeldis, kui sa seal seda arsti juures olid, siis ma ei pea seda üleüldse mingisuguseks kerglaseks varrukast raputatud reklaami tegemiseks, aga see, võib-olla see tõrjuv suhtumine reklaamisse, see jäi minul isiklikult, alguses jäi see vist mälestusena 1965. aastal külalisesinemistest Soomes, kus soome näitlejad tegid väga selget vahet. Printsessi mees, väga suur reklaamitegija ja mina arvan selle kõige kohta, et ükski töö ei riku meest, mees ise sees ei riku. Ja kes seda reklaami siis ikka teevad, kui mitte, näitas, et teda tuleb teha professionaalsel tasemel, muidu kaunis ele vaadata? Oleme ju näinud maailma res maailmaski, selliseid näiteid. Kas see tasub ära ka ja millised suhted teil filmitööga on, on midagi viimasel ajal olnud ka? Vanasti tegite ju palju. Ja. On sel suvel käis siin Ameerika film Ameerika ja ja Venemaa koostöö oli ta pealegi veel nii et ma päris ehtsast ehtsast Ameerika filmitegemisest nagu ettekujutuste ainsust ei saanud. Aga seal oli mul tegelikult neli võttepäeva. Olen Patver, Battler on siis nagu peaks olema, niisugune. Keelab, käsib, ei, ei lasknud majja sisse. Peaosalist mul oligi just taks stseeni mõlema peaosalisega ja see oli ikka, ma ei uskunud mõni lähedasse kontakti Ameerika näitlejaga. Satun, et me kaklema lausa peame. Mees ka, Mike, siniseid plekke täis ja küünarnukiga sain mööda mokka ühe korra ja ja niuks niuks, väga tugev isiksus, ühesõnaga on see peaosaline ja ta on väga tuntud näitleja muide ja kõigile naljaka selliseid, mulle anti ju ka omaette vagun, nagu need on need autovagunid Kosdemmeerimiseks aja veetmiseks ja siis olin vaguni ukse peal nimi minu vagunil, minu nimi, temal siit ära läinud. Aga see nimi, vägistajad eesti poistele midagi, kuidas on Ameerikas õudselt kuulus näitlejad meile tema filmi näinud lihtsalt. Ja siis poisiks. Täna haaval Kitski ära sain. Mõtlesin kiitšellega pärast seda, et ta suhtus sellesse heasse naljas. Filmi idee on üks marutööde jaoks küll küll ja see on muidugi nende tasemel, nii nagu nagu ameeriklased filmi teevad. Ma küsisin režissööri käest ka, et kas meid täna ei sega, et eile samas stseenis paistis päike, aga täna sajab vihma. Kas meid ei sega mitte miski, mitte kunagi, ehitati kilest katus meile peale ja pandi kunstlik päike üles kraana otsa ja toimus päikesevalguse käes, nii nagu ei olekski üldse tihedat vihma sadama ümberringi. Rägavere lossi senimaani väga tore. Toredad võttepäevad, räägime kuuldemängudes ka. Mulle väga meeldib kuuldemängu tegemine ja siin on nüüd, kui nüüd rääkida natukene sellest elukutsest siis on märganud teatriproovides ka. On üks, kolmas neljas proov kus leitakse väga huvitavaid nüansse, väga huvitavaid varjundeid. Ja kummalisel kombel need taanduvad teatriproovide käigus ja tulevad uued nüansid, uued varjundid. Kui roll hakkab valmis saama küpsed õigemaks täpsemaks, suuremaks ja no alati ei lähe ka muidugi. Aga kuuldemäng võtabki linti just selle kolmanda, neljanda nii-öelda proovinud nüansid ja, ja sellepärast mulle meeldib kuuldemänge kuulata, mulle meeldib, kuidas partnerid mängivad kuuldemänge, mulle meeldib ise kuuldemängus mängida. Ja mulle tundub siin sama raadio kaudu öelduna kuuldemängud ei kao kuskile. Neid kuulatakse autos autos, televiisorit ei ole ju eriti soovitav vahtida, kus autot juhida kuulata, võid sa ju kõike. Kuuldemängud jätavad inimesele ruumi kõike seda ise näha, ise luua, see pilt. Vaba fantaasia hakkab tööle inimesed, kuule. Te olete suur laulumees, kas on õnnestunud laval ka oma oskusi demonstreerida? Ahaa, siin lävi raadiusega kummardus Ivo Reinsalule, kes, kes võttis mind mängima seda loti mütsi, meest, lõbusas talupojas? Oige ilma, kartsin seda seal pinna Paul Pinna kuulus roil, mängisime Mati Klooreni ja kahe peale seda ja me saime suurepäraselt läbi näitlejate vahel ilmselt ei ole mingit niisugust halba rivaalitsemist. Suurepäraselt mängis üht ja sama roll, see oli, oli väga suur nauding, on nii, õudselt meeldis laulda draamateatri akustika on ju ideaalne ooperiteatri akustika ooperiteatriks ehitatud. Nii et mingit mikrofoni teile Ei, ei ei, ei, me laulsime täiest kõrist ise. Kas vastab tõele, et teil on peas õige mitu ooperiaariat? On küll, on ja on, on itaalia keeles? Jaa, muidugi õigesti. Laulge natukene ongi ju, võrr. Dormeer koosi, Nelson. Federico kaebus tšilja ooperis arrelleeslanna. Te olete siis plaatide järgi need niimoodi omale selgeks teinud? Ma kuulasin isa kodus vete tänaval, kus kedagi ei häirinud. Eile suvel ma mäletan paari suvel, kus ma olin kogu aeg järjest heina kuulas. Kas te olete suur Estonia teatrikülastaja ka? Aga tähendab, oleks olnud võimalik üks mingisugune ligi 1000 dollarine pilet saada. Aga noh, seal on tookord me ju sotsialismist pärine Nuina ei teadnud, et kapmaailmas ei lasta ilma rahata teatrisse mitte kedagi siis. Ja see, mis 100 kaheksakümnedollarine pilet kuskil praktiliselt vist viimase rõdupostid, aga ma mõtlesin, et no mis ma nüüd siis sellest nii palju nüüd targemaks saan, kui ma nüüd näen, et see väike täpsel all ongi plassiduda mängu siis ma ei läinud seda vaatama. Üks kuulaja küsib, kas oma estraadikavade jaoks olete ka ise mõne nalja välja mõelnud. Ma olen ühe Anitud isegi välja mõelnud, tavaliselt tekib ju küsimus, kes mõtleb anekdoote välja iial keegi ei tea. Ja see anekdoot oli siis, kui veel eestimaad juhatas, Karl Vaino. Siis oli vanamutikene, elas väga halbades elamistingimustes, ei olnud tal õiget elamispinda ja teised ütles, et aga mine Vaino juurde. Et Vaino ehk annab sulle mingi korteri. Muttika läks ja oli rääkinud oma ise seal ära ja tuli tagasi, teised küsis, et kuidas läks. Ja muidugi ütles, et saan korteri siis, kui jaapanlased hakkavad meil Eestisse maju ehitama. Tõsi, et mispärast siis nii ja ei, ma rääkisin Vainule kõik ära ja, ja Vaino istus ja kuulas ja noogutas ja ütles ikka jaapani. Ma ju Millal ta seda siis esitasite? No ei tea, juba läinud oli, jah, esitasin ma materjali rääkisid, hakati maksindaanitud juba kuulma üldiselt. Ahaa, jah. Ja ikka mainiti alati, et see on minu välja. Mõtlesin kartuli vangiverre. Kui innukentis Moktolovski elas, siis oli ta teie näitleja ideaal. Kes teid praegu huvitab, kelle käekäiku jälgite küsitakse? Robert De Niro mulle väga meeldib, Smptonovski meeldis mulle sellepärast, et ma üritasin teda matkida, temalt õppida. Robert De Niro käest ei ole mulle mitte midagi õppida, sest me oleme niivõrd erinevad. Nojah, vaat siin on huvitav, et ega see õppimise moment näitlejale mitte kunagi minu arvates ära ei kao. Ja ei ole mitte midagi häbiväärset, kui kuuekümneaastane näitleja ütleb, et Ta ikka veel õpib. Oy Lorents, Olivier ütles seda ka kuskil 60. lähedal, et tema peab praegu enda eesmärgiks iseenda tundmaõppimist. See kõlab hiigla naljakatega, kui niisugune ametlikult maailma esinäitlejaks tunnistatud mees seda ütleb, siis suguse tõsi, on iseenda väljendusvahendeid tundma õppida, me õpi ennast tundma vist iialgi lõpuni. Ja aga kui mees juba niimoodi ütleb, et ta 60 aastaselt tahab õppida, siis, siis ei ole katki midagi veel. Ja ma õpin noorte käest noorte pealt ju väga palju. Algajate käest veel väga palju õppida. Seda ei tule mõelda mitte sellisena, et ma nüüd kedagi üritan väga matkida, kuigi ka kui sa matkid kedagi, siis matkide sina ja see matkimine, see vargus ei tulegi eriti välja, sest tuleb läbi sinu n. Kui sa oled suutnud tabada selle mõttekäigu, mis moosi sündis, see või teine väljendusvahend. Küsitakse, mis teid enda puhul kõige rohkem häirib, millest tahaksite lahti saada? 20-st kilost lahti saada. Ma olen juhatanud kaalujälgijate autasustamisüritust Astoria restoranis. Ja Ma lihtsalt ei suuda oma imetlust varjata nende inimeste tahtejõu ees, kes on sellega hakkama saanud. See on hea programm ja sinul pole midagi Norrisel tema kallal. Teil oli siin kunagi südamega probleeme, kuidas südameid, kuidas süda tuksub, tuks tuks tuks, mida te selle südame heaks olete teinud? Mina võtan rohtu ja võimlen, käite jalutamas ka, ikka väntan veloergomeetrit. Arstid ütlevad. No tähendab, mul laiendati esimest, alanevad Arthurit. Selleks väga keeruline, raske protsess ja ma olen väga tänulik doktor Jaan ehale kellel see suurepäraselt õnnestus. Minuga. Suitsetamist ei ole ta maha jätnud. Ma olen kuskilt kuulnud, et kahe sigaretiga päevas pidi organism hakkama saama. Ja kui ma tähendab haiglast tulin, loomulikult ei suitsetanud. Kolm aastat. Mul on millegipärast tekkinud nii, et kui ma lähen esinema kuhugi, siis esimene asi, ma seal kohtumine uue ruumi kuue publikuga ja millegipärast on alati väga närvis. Ja siis ma teen ühe suitsu, aga mul on noh, niisugused suitsud, mille kohta öeldakse, et lahjad nagu supiaur Aga kuidas selle kangema kraamiga on? Mul on alkoholiga niisugune suhe, et on hetki, kus ta õudselt ära kulub, kui ma olen näiteks külma ilmaga õues maja juures mingisugust tööd teinud. No siis nonii, hästi kurb, üks paras suur ees ära. Või siis, kui on mingi raske etendus just lõppenud või raske esinemine ka siis kuluks ära väga hea naps, aga kui siis läheb aega juba mööda ja siis toimub nagu bankett ja kõik on nagu rahunenud ja algab esietenduse tähistamine, siis absoluutselt mitte mingisugust tõmmetega siis nagu ma ei tea, jood vastu tahtmist vä? Mis te arvate, kas teil on õnnelik näitleja saatus olnud? Me rääkisime kunagi Jüri järveti, ka Jüri Järvet ütles nii, et ta poleks elus uskunud, et tal nii hästi läheb. Seda oli, ta ütles, et ma lõpetasin teatrikooli nii noh, mitte eriti suurte lootustega. Ja samas ütles ta minu kohta ka, kui me draamateatrisse tulime, seitsmekesi, et ta oli täiesti veendunud sellest poisist, mingit näitlejat ei tule. Et ma olla ta elu kõige meeldivam pettumus. Kiski programmis Persona arhiivist kordasime 1998. aasta saadet. Näitleja Tõnu Aav aga ajas juttu Marje Lenk.