Kirjanik Juhan Jaik sündis uusaastapäeval 1899 Sännas Võrumaal. Uue kalendri järgi tuleb tema sünnipäev 13. jaanuaril. Kui paljud kuulajaist on kunagi käes hoidnud raamatut pealkirjaga kaamelid, pasuna, puhujatega või kuu tõrvajad või Bombi ja ütlesi mördi nõiad. Kes mäletab, see mäletab. Juhan Jaiki lahkumine kodumaalt sügisel 1944 tõi ligi pooleks sajandiks pea täieliku vaikimise ja möödavaatamise. Käesolevas saates meenutab oma isa, kirjaniku Pariisis elav tütar Ilo Jaik Riitberg. See on üks originaalkivi minu isal kirjutatud viiendal mail neli, neli Võrumaale sugulastele ja siin on mõned väga ilusad laused sees. Hämmasanja rahvas tahtis teatada, et oleme terved ja natuke juba sellest üheksanda märtsi masenduses toibunud Tallinna pommitamine arusaadavalt. Seda ma mäletan ka väga hästi ja nagu telgi kõik kevadel uue lootusega vastu lähevad, nii ootame meiegi suhe. Kuigi ei ole päris selge, mis ta meile tuua võib. Tõsi on niisugune tunne on mul küll, et minu naha vahel ei leidunud kuskil kohta, kuhu mahuks mõte, et sõda kestaks veel järgmise talve. Loodame ta raibe, vähemalt sel aastal lõpeb ja siis saab jälle inimese moodi elada. Mis viga oleks praegu jälle minna Võrumaale? Kõhu, meil kõigil minekuks suur igatsus on. Mul on päris hea meel märgata, kuidas miimu minu ema ja lapsed kõigi alati räägivad võrumaalt, nagu omas loomulikust kõdu maakonnast ja sellest saab mulle selgeks, et mu lapsed pole mitte käsonad harjakateks, vaid jäävad nagu isagi, võrumaalast. Suvi töötaja erakirjas on ka kirjanduslik. On ta oskas, oskas üheselt väljendada, et minu näha vahel ei leia kuskil kohta, kuhu mahuks mõte, et sõda kestaks eel. Kas see oli igapäevajutus ka selline? Oi, ta oli nii, tema sõnavara oli fantastiline ja ta oli nii mahedat juttu ajas, et ta oli niisugune lahtine, õnnelik, optimistlik, tore inimene. Tema loomingus on ju väga palju muinasjutulist. Kasta kasta oma tütrele ka muinasjutte. Kes rääkis alati ja õpetas, Ma ise õppisin lugema, ma olin kolm ja pool aastat juba istusin tema püdioteegis kodus, lugesin nii tema jutte. Ja ta rääkis meile alati, ta laulis meiega, ta tantsis meiega ja ta mängis kõik pillid. Ta võttis kätte ja mängis, võttis kandle käte ja mängis, oli väga music, oli ja laulis ilusti, võttis suupilli, mängis ükskõik missuguse loo maha ja mis ta veel, ma mäletan, mis ta mängis. Orelit mängistega. Et ta oli nind sündinud, musikaalne muusikakoolis käinud. Kust me sel ajal elasite Tallinnas? Isa oli neli õde-venda, tal ei olnud, valan paljusid tädi lapsi, kes on minust tunduvalt vanemad, kes teda rohkem mäletavad, sest mina olin 13 aastat, kui seal suri. Mina ei ole täiskasvanud temaga kunagi ajanud. Aga minu vanemad täditütred olid ju minu risti, et seal ja ja kõik räägivad, kuidas onu jäik tuli autoga. Onu Juhan tuli autoga Tallinnast, jagas ka homme ja mängis lastega ja laulis nendega lõi nalja kogu aeg, niiet ta väga armastas lapsi. Te ütlesite, et isa ei ole teiega vanainimese juttu nagu rääkinudki, kas teie jutud jäidki rukkimuinasjutupinnale või mäletad, et ka, et oleks midagi jutustanud oma mälestustest või oma minevikust või läbi elatud? Ei, sellest ei rääkinud, ma usun, ta leidis, meie liiga, väiksed olime. Aga ta rääkis mulle, kuidas ta oli karjapoiss. Ja ta rääkis Möldre oja elust. Ja ta rääkis väga palju loodusest. Ta ei olnud usklik selles mõttes, et ta käis kirikus, aga tema ütles mulle alati, et jumal on looduses. Jumal on linde siis jumal on puu sees. Jumal on igal pooljumal on loodus. See oli tema usk. Võib-olla oli ta pagan. Muidugi ta kiriku usku ei põlganud, aga temal oli ikka see loodus oli tema oli väga tähtis. Kulkolamisel kirikus pidime käima, kui tuli sõda ja, ja hakkasime põgenema. Põgenemistee oli väga pikk ju. Ahah, aga kas Tallinna ja seda on ka til mingeid, millest ikkagi veel emane. Ma olin üheksa-aastane, kui me 44. aastal siit põgenesime. Septembrikuu 21.. Ja mul on meeles arusaadavalt need majad, kus me elasime, ja viimatise korter, mis vanemad ehitasid Kunderi tänaval siinsamas vastas. Ja see on mul täpselt, millises muidugi. Üheksa tuba. Ühing 10 perekonda läks kokku, ehitasid maja ja igalühel samasugune koht, väga ilus kõikide finantside ja korter. Muidugi oli, oli. Ja isal oli oma Tööruum, mida kutsuti kahvli teeniks, seal oli palju raamatuid. Kuidas isa tuba sisustatud ülemisele? Raamaturiiulit igal pool ja suur kirjutuslaud ja muidugi kirjutusmasin oli seal ja mina muidugi istusin selle laua allveelaua kõrval järjest. Siis olid email teine tuba kaminatuba, kus oli suur malelaud, mida ma nii hea meelega tagasi tahaks saada. See oli ümmargune, sõi vasest vasega kaetud vase, siis oli nagu graveeritud maleruudud. Ja siis me mängisime temaga malet, ta, ta oli suur valetaja, õpetas meile seda. Kasutuskirjutusmasinat jah. Aga ta ei kirjutanud mitte nii, nagu tänasel ajal ta tippis paarikonna sõrmega. Kui me rootsi saime lõppude lõpuks 46. aastal siis ema, tema sai, tal ei olnud ja siis kirjutas masinat muidugi. Ta sai kuulsa õpetlase Sven tiini kirjutusmasina saida. See masin on praegu minu venna käes, Münchenis, Saksamaal, nii, nii palju, kui mul meeles on, ta ikka kirjutas masinat. Kas te nägite oma isa töötamas ja? Ta alati ju käis ringi ja suitsetas ja käis ringi ja ikka jälle midagi, kirjutas. Kas teil oli luba tulla tema töötuppa, kui ta töötas? Ma ei mäleta kunagi, et oleks keelanud, aga ma kujutan ette, et ta võib olla öösiti, sain rahus kirjutada. Ja ma olin nii väike, et seda teada. Aga ma ei mäleta, et ma mingisugust keeldu või ega kurje saaliks temalt Ja esikus oli telefon meile lastele oli, see on muidugi väga huvitavad ja üks huvitav asi, tule praegu meelde, köögis oli liita üks kord isa oli omal seal kohvi või teed keetnud ja unustanud põlemas ühe selle plaadi. Ja hiljem tuleb ema kööki ja kutsub isa, kuule vaata, sa oled jätnud põlema selle plaadi. Isa Sulev Vahtre. Oh kui ilus, nagu täiskuu-ita ei mõtle sugugi selle peale, et see võib olla ohtlik. Õesse midagi maksab, tema nägi ainult seda ilu Taali Roman Tilinokkimist. Ta ei olnud praktiline inimene, tema nägi ainult seda, mis on ilus. Tal ei olnud minu arvates mingisugust korjastega. Kavalust. Juhtus väga tihti, et ta pani jalga ühte värvi soki vasakust jalgadest paremale ja siis oli minu ema rohkem praktilise olekuga, siis tema. Isa pani omale riidiumis tarvis temale niisugused asjad tähtsad ja lase Kunderi tänava korter, meil oli mängudubaga. Ja siis, kui minu vanem vend, kes suri enne minu sündi, ta sündis 1930 ja suri särakkesse 33 siis oli muidugi see suur lein minu vanematele. Ja siis nad tegid ka suure reisi, kuni Lõuna-Itaaliani ja isa kirjutas muidugi Marisa muljeid ajalehtedele. Ja kui nad tagasi tulid, siis õppisime ära, kuidas teha pärsia vaipu ja teisi siis kudus pärsia vaiba, mis kattis terve seinas, oli? Ma ei oska ütelda, aga vähemalt poolteist meetrit korda kaks meetrit, aga ma ei tea täpselt mõõta, olla ka sellest fotod olemas. Ja et oma leinapeale mitte mõtelda, siis ateegi seda vaipa. Ja sinna juurde on siis kohutadeks A ja B siis on midagi, ma ei tea, paavian või midagi ja nii edasi. Ja see võttis siis oma alla kolmäärsele Saibast. Ja neljas oli, sest numbrid üks kuni 10 ja iga numbri all oli pürfel siis üks punkt kaks punkti, kolm punkti ja nii edasi. Keset vaipa suur päike ja päikseküljes rippus minu sünnipäev seitsmeteistkümnes jaanuar 1935. Ja ümber selle suure päikese. Oli siis loomad ja inimesed ja illustreerisid ühte minu isa juttudest. Ja see vaip jäi muidugi sega alles ju väga palju arusaadavalt see jäi sinna lastetoa seinale ja seal ta muidugi enam ei ole. Ja kui ma võib-olla kuidagimoodi kunagi saaksin ajalehes kuulutada, küsida, kas kelle käes on see vaip, saaks seda vaipa osta? See on mulle üks väga suur tähtis mälestus. Töile jah. Ma ei ole veel sündinud, aga siis olin ma juba sündinud, kui vaip oli poolvalmis ja siis kodus ja siis minu sünnipäeva. Ja minu õde ja vend sündis ju kaks aastat hiljem, nii et nendele see ei ole tehtud, see oli ikka minu, vaid rippus meie ühises mängutoas. Mul avanes mõne päeva eest võimalus tõesti sinna korterisse sisse saada. Mis oli väga masendav ja muidugi kõik meie mööblit ja kõik esemed olid kadunud, aga korter nagu niisugune alles muidu siis oli, meil tähendab meilegi söögituba ilusaks ümma ümmargune akendega sein oli tal ja keset seda ümmargust osa oli nagu kolmekümnendatel aastatel moes oli üks palm. Siis oli meil suur söögilaud ja kummutid, nii nagu paljudel uni. Ja siis olid niisugused uksed, mis sai lükata seina sisseust kinni panda ja avada. Ja kui vahel Me saime mingit sööki, mis meile ei maitsenud lastele ja keegi ei näinud siis minu vallatu vend. Mis selle söögi, selle, nende, kuidas on eesti keeles nad liiguvad, uksed. Liuglükanduksed toppis minu vallatus, tekkis. Mul väga hästi meeles veel. Siis tuli see kaminatuba, kus oli mõnel laud ja kui ei saa, siis oma sõpradega pritsi mängis ja kangesti suitsetas ja siis tuli salong kus oli suve Usbekistani tiitli. Minu ema oli väljaõppinud pianist, konservatooriumist. Kästil sageli külalisi ja keda te olete külalistest? Siis Oskar Loorits. Proua Loorits oli minu ristiema väga palju kirjanikke ja kunstnikke, käis järjest. Külalisraamat, mis mu venna käes on tuntud nimesid, täishelid. Meid oli palju, aga ma olin nii väike plika, et ma nagu ei ei teadnud, kes, kes. Isal oli ikka külalisi, isa oli väga külalislahke ema samuti. Mina ja kuidas? Ma olin ju kogu aeg Eestis kuni 44. aastani. Ma olen ju pommitamise küllalt vedelenud, mitte ainult üheksanda märtsi ei olnud neli väika teisi ja mitmed okupatsioonist ju õppisime koos ära, kuidas oli Saksa okupatsioon, siis tundsime hääl niisugust häält tegi venelaste poolt ja kui oli vene okupatsiooni, tundsime täpselt ära, milline saksa tuleb. Ja ma mäletan, kui meie aeda kukkus pomm ja me istusime muidugi keldris varjus ja kuidas maja seinad värisesid. Aga õnneks pom aia pääl ei kukkunud aeda. Sest see Kunderi tänava maja on nii, et tema eesmärk, mis ju siinsamas raadiomaja vormi just vastas. Ja teisel pool maja oli, oli ja on aed, tähendus ei ole enam, ainult see on, see ei ole korras. Siiski, seal on mõned põõsad, sinna kukkus. Maja lähedal tähendab selle sigaretivabriku ja meie maja vahele. Aga meie maja ei saanud viga. Kas te olite perega variandis võideldud? Keldris käisime ikka ja siis olime vahetevahel ka evakueeritud. Olime sugulaste pool Võrumaal ja me olime kahes kohas, mille nimi oli paunkülavaldajaid. Üks öölaps oli peale seda üheksandat märtsi et sõitsime ühe veoka käsnaga. Ja üheksanda märtsi pika ja kohutav. Selle ma istusin komandöri 10 keldris ja pärast seda ma mäletan väga hästi, kuidas selle ilusa pargi asemel olidki kaevatud kraavid, seal olid suruda inimesi, surnud hobuseid ja ja üks asi oli see, ma hakkasin koolis käima, kui ma olin seitsmeaastane Tallinna linna Neljateistkümnenda tütarlaste algkoolis, aadressi ma ei mäleta. Sain seal käia paar kuud, koolivorm ja kõik tuugodoni kleit, kõikidel samasugused kleidid ja kraed ja lipsud ja põle. No siis tuli üks pommitamine ja koolimehel kukkus pomm ja sellest peale ma enam koolis ei käinud. Siis tuli põgenemine, nii et õieti hakkasime koolis käima alles, kui ma olin 11 aastane ja olin Rootsi saabunud. Kas midagi on meelde jäänud ka isa suhtumisest sõjas või mõned tema väljendid või ütleme siis vaevalt et need lapse kuuldes sellest eriti pikalt Ei, mina temaga sõja üle küll ma ei mäleta, et oleks rääkinud, aga see on ju arusaadav, et ta vihkas kommuniste ja et samuti kah nad siis tühistas. Aga siiski see mulje on mul jäänud, mis, ma arvan, et kõikidele on need siiski, sakslaste ajal oli meil veidi parem kui venelaste all sest sakslased meid ei tapnud ja küüditanud. Aga isa oli suur rahvuslane, jäidet tahtnud muidugi kumbagi mitt Sõmeru saada. Ja sellepärast me olimegi Tallinnas, kuni Vene kahurid olid juba kuulda Tallinna ääris. Ja meil ei olnud võimalust laeva peale saada, Rootsi. Need siis nii-ütelda viimasel päeval. Me siis pakkisime oma kohvrid, isa oli juba opereeritud. Kaks aastat oli sellest sügada, opereeriti 42. aastal peaaju, Vähk oli tal. Ta ei suutnud palju kanda. Nii mis kanda saime, oli meie lapsed ja muidugi minu ema, kes oli üsna habras inimene, Agasidki. No lõppude lõpuks siis läksime jala Kunderi tänavast sadamasse, see oli kaugel. Meid ei olnud kedagi saatmas, sest et suurem osa inimesi, keda ma tundsin, olid juba laeval Rootsi laeval. Meie olime vist need viimased, ma ei mäleta, keegi, meid oleks saatnud. Me läksime viiekesi ema, isa ja kolm last. Läksime üle läbi selle pargi ja seda poole. Ja see oli viimane tõesti viimasime. Ma usun, meil oli nii palju kanda ja trügida ja see oli nii. Ema oli, ema oli muidugi hirmu täis, ta ei teadnud, mida pakkida. Ta pakkis, ta võttis kaasa ühe vala emaileeritud kausi, mis ta enda emalt oli saanud ühe vana noa selle asemel, et pakkida, siis lõigata välja raamas mõne maali. Aga mis me kaasajal olid osa isa raamatutest ja albumeid meid kolme lapse albumid ja ka üks isa album, kui ta neljakümneaastaseks saav, mis kolleegid ja sõbrad talle tegid, et need tassisime kaasa ja mõned minu vanaema, kohtud eesti mustriga tekid. Nii et see täitsa realistliku teeb Li kahescuriilne, kuidas? Ei, see oli nii ettevalmistamata ja mitte nii nagu teised inimesed, kes, kellel oli teine mõttelaad minu isal, kes õigel ajal varal ja läksid ära ja said ilusti Rootsi. Aga meil läks teisiti. Minul oli käes, ühes käes oli mul minu lemmiknukk teises käes kohver kohvris. Ma ei tea, mis instinkt mul oli, aga ma läksin aeda, võtsin tühja tikutoosi ja võtsin sealt aiast kuuldes enesesse Eestimaa mulda. Kuigi isa ütles, et paari kuu pärast oleme ju tagasi. Aga ta siiski sai aru, et nüüd, kui venelased tulevad, tulevad Tallinnas, et siis on ta tema elu ohus, eks ole. Ja siis me saime Tallinna sadamas saksa suure laeva peale. Kolm laeva sõitsid väärtel ajal moero ja veel üks, kolmas ja mille nime ma ei mäleta, kas võis olla küll? Ja ma nägin moira hukkumist, see oli väiksele lapsele üsna vapusta kostüümide tükile ja inimesi oli igal pool nii tihedalt täis. Väga palju oli täis, oli kohe koormatud, räägite voorukkumist kui lähedalt või kaugelt. Ma nägin, kuidas inimesed vees siplesid. Ma nägin, kuidas neilt küüti päästa. Ja ma nägin nagu kaugelt, kuidas läheb nagu ära nagu vähemaks ja vähemaks jäi. Aga just seda hetke, kui ta mereala, seda ma enam ei mäleta, aga. Meid tulistati, üks minu õudsematest mälestustest peale pommitamist ja siin Tallinnas on just see, kuidas ma landi pardal kükitasin seal tuhandete inimeste seas ja kuidas Vene lennuk lendas, madal väikene, eks ole, niisugune väike lennuk lendas madalalt üle meie, ma nägin selle venelase pead ja tema. Aga mina olin väike, mu õde ja vend veel vähemalt. Meil oli hirm. Ei, vahetevahel nälg, aga meil ei olnud vastutus. Vastutus oli üksinda minu ema õlgadel, kuna isa oli opereeritud ja selles mõttes poolinvaliid. Ja see Valtele anud viis meid siis tüniasse hõigotinhaaeffenis. Ja siis meid viidi Frankfurt Angerovoderi linna, seal oli siis üks põgenikelaager, mis oli töölasina mõeldud. Aga meid ei saadud sinna tööle, pandagi seda niiviisi, Tõnis ju muud kui järele. Samas on ka olla, ei, ma ei mäleta, kui kaua, aga võib-olla kuu aega mitte rohkem. Võib-olla kolm nädalat? Ei seal, kes seal oli, igasugu inimesi. See oli väga primitiivne. Seal ei läinud barakid ja mitte midagi ei saanud sealt ka välja, see oli lukustatud. Aga siis, kui venelased lähenesid, siis avati väravad ja siis võis igaüks minna, kuhu tahtis, ja siis jälle minu tubli ema, kuidagimoodi õnnestus, et me saime rongi peale, mis viis meid Münchenisse istuva peod ja täitsa ilma kellegi abita, ainult ikka, et. Ja minu ema oli see, kes oli see praktiline tegija. Mina, isa oli see unistaja, romantiline inimene, eks. Et nad täiendasid teineteist, ma mõtlen. Aga muidugi tegi mu isa, mis tal saida. Ja Münchenis me olime õieti ainult paar päeva ja siis paigutati mind meid Roosene laimi linna, seal oli üks asutus, mille nimi oli mutelund kind. Ja seal olid siis niisugused põgeniku emad, oma laste isa paigutati haiglasse. No siis oli see suur hirmika sees, et venelased tulevad järele, nii et siis õnnestus meil saada Austrias. Ja sinna me saime siis 45. aasta alguses. Sudo kestis veel, seda kestis. Ja me olime söögeni küla Silja Stahlis ja siis ei olnud enam põgenikelaager, et siis modern, kind või mingi muu asutus korraldas meile ühe toa ühes majas selles külaseid. Me elasime viiekesi ühes toas ja kahes voodis. Ja seal me olime siis kah viiendal mail 1945, kui Ameerika sõjavägi sisse marssis. See oli meile muidugi suur kergendus, sest me kartsime, et venelased sinnani jõuavad. No siis oli ka muidugi suursündmus, me läksime kõik neid vaatama ja seal oli palju neegreid. Ja minu noorem vend oli väga uudishimulik, läks siis Ameerikas alati toon tumedamaks salled dioodi ja hõõrus tema kätt ja siis vaatas, et kas ta närvi annab. Ema peaaegu minestas hirmust selle poisi maha. Neeger naeris ja andis poisile kompveki. Siis hakkas meil nisukene Sparted. Me käisime siis nende saleditele järel ja korjasime ülesanne sigaretijuppi, mis nad maha viskasid. Isa, mul oli suur suitsetaja kudel sigaretti ei olnud, siis ta keerutas omale puulehtedest kaselehtedes või jumal teab mis asjata kiheldazumal plats kit nägudele seda kutsus. Ja, ja siis, kui meie kogusime, siis tänavatel neid, ameeriklastel sigareid jõkke, siis sai isa nendestki äratada omale sigaret. Need said tihti vale kätesse. Aga vahel ma ikka midagi saime. No minu emale otsus oli ikka see, et isad Üks väga tuttav kirurg nimega Oliver kruna ja ema ja isa, lootus oli saada Rootsi isad velgo opereerida, et ta saaks terveks, saaks elada. Sest emal oli öeldud isa vaip iga päev surra anti talle kõige rohkemaks aasta elada, nii et emme Me põgenesime, ema teadis, et isa oli. Et isa isa oli surma mõistetud. Siiski elas ta kuus aastat. Ja säält söögi neist me siis sattusime, pooden, see seal oli põgenikelaager ikka lääne poole, sest läbi purustatud Saksamaa ei olnud võimalik Rootsi sõita. Nii. Vanemad mõtlesid, et üle Prantsusmaa ehk saab. Nii et me olime lühikest aega potentsiäärses põgenikelaagris. Seal käisid nii nagu ma aru olen saanud või kuulnud nuhid kes käis lehvid ja küsisid, kas siin uni, eestlasi meene keelati ära, lähed. Tõsis rändasite ühest laagrist täis sellest kuidas sealne rahvas suhtus sõjapõgenik, kesse. Tirooli rahvas väga sõbralikult, nad aitasid meid, nad tõid meile õunu ja saia ja kooki ja me saime ka mingisuguseid söögikupongid. Saime käia sööma, sest kööki meeldiv ei olnud ise sööki teha. Ja nad olid väga-väga kenad meie vastu. Selle külalinnapea võttis meid vastu ja oli väga-väga sõbralik ja me võisime tema tütrega mängida. Imetlesin tema tütart, kellel olid blondid juuksed ja nihukesed, rullis juuksed üle pea üks rull, nagu tookord moes oli ja siis teised rollid rippusid ümber pea alla. Mina vaatasin, et see on nagu muinasjutuprintsess ja see oli väga tore. Ja siis selle põgenemise ajalise ema õpetas meile kirjutamise ja arvestuse ära nii CD, mitte midagi. Et me alles 11 Rootsis hakkasime koolis käima. Lugemine oli küll Eestisse lugema hakkasin ma juba kolmeaastasena. Ma olevat lugenud väga imelikult piiblit lugesin kõvasti, siis ma oskan võõraid sõnu hääldada, malevad, ütelnud Eli saabed ja Jeruusalemm. Aga ma lugesin kõik ära, muudkui lugesin. No siis metsi linnast siis õnnestus saada tarisi. Sest Pariisis lootis siis ema. Pariisist saaks kuidagimoodi Rootsi ja Pariisi, saime meie 45. aasta suvel. Ja olime siis jälle põgenikelaagris ühes lõbustuspargis, mis oli ümber tehtud põgenikelaagriks Pariisi linna. Kartma Jose on päris lääneosas, aga linna sees. See oli üks suur lõbustuspark, mida enam ei ole olemas, seal on praegu kongressihoone ja suusateen. Aga ma mäletan seda hästi, sest meie nimel elasime peeglisaalis, kus olid kõverad keesid ja seal oli sadasid inimesi igast rahvusest, kes me magasime, Helje kaardsetes voodit, siis see nägises ja Bush ja see võis olla mingi groteskne juba, väga groteskne oli seal tõepoolest, see on kohe kirjeldamatu. Ja siis ilmus ingel siin. Ja temal oli temal ja tema mehel oli siis kaartöörib Pariisis ja tema oli kuulnud, et kirjanik Juhan Jaik perekonnaga on seal laagris. Ta meid isiklikult üldse ei tundnud. Ta tundis mõisa nime, ta lihtsalt tuli omast heast südamest, meie juure otsis meid üles, kutsus meid sööma, et saime Karevikus kest laagris, me saime ainult supi. Meil olid õhukesed jalad ja käevarred ja paksud kõhud, sest see tuleb nii, kui on vale, valesti söödetud. Nii nagu neegrid, eks ole seal Aafrikas alatoitlus. Ja muidugi. Kutsus meid sööma. Me tohtisime tarvitada tema vannituba. Tohtisime vannis käia peale peaaegu kahe aasta. Juba see ei midagi fantastilist. Ta aitas meid, kuidas ta sai. Ja siis ema võttis Rootsi konsulaadi ka kontakti ja tal õnnestus saada viis Rootsi. Operatsioonikulu oli nii suur, et me ei olnud võimalik seda maksta. Nii isad ei opereeritud, ta elas ja nii edasi siis kuni 48. aastani ja siis ta suri Katrina valmi ninna haiglas 10. detsembril 48. Ja siis oli ta 49 aastane. No kui me siis saime jaanuaris 46 Stockholmi siis olin ma veel kümneaastane ja sain varsti 11 aastaseks ja siis sain ma elada oma oma tädi juures Stockholmis ja käia Stockholmi Eesti algkoolis umbes poolteist aastat. Ja minu ema ja isa ja õde ja vend, mees. Nende käes, kes varem tulid, nii et meid ei saanud paigutada Stockholmi vaid siis isa, ema ja vanem anud paigutati, kes, mis on? Enne kui ma lõpetasin kuuenda mai lõbedalgi kuuendat klassi Stockholmi siin algkoolis vaid ma läksin juba keset seda aastat, läksin ka sinna Katrine Volmi vanemate juurde. Hüppasin ühe kärssile ja hakkasin käima keskkooli esimeses klassis. Kas Rootsi jõudes teie isa tervis lubas veel tööd teha? Isa tervis oli nii, et vahel oli halb ja vaev oli hea. Vahel ta ei näinud, vahel ta nägi. Vahel oli ta natuke halvatud vahemite. Nii et see perioodide viisi ja ta ju andis välja ühe raamatu ja ja ma mäletan ju veel kooliolümpiaad, see oli 46.-na 48 kaheksa jah, 48 aastase oli suvel. Ma mäletan veel, kuidas me jälg kuulsime raadiost olümpiaadi, kui huvitatud oli, ta oli kõigist nii huvitatud ja ta pidas kontaktide, käis Stockholmis veel tihti kohta maast Eesti ajakirjanikke ja Eesti Kirjanike ja üldse sõpru, nii et ta sai käia ja ega ta ise ei aimanud, et ta siiski nii ruttu ära sureb, sest ta oli optimistid. Äike lootis. Ja poolel lasemiste põgenemise ajal kirjutas, see käsikiri on mulle, aga see jäi pooleli. No see on pealegi kiir Alianat sest tädi roolis kirjutas seda ka, mis laadne see oma need aastaga pole seda vaatanud, seal on mul kinni pakitud. Aga eks need on mälestused ja põgenikku muljet valetanud. Ma olen nii palju kuulnud, et alguses olevat olnud Jaik. Ja siis muutus ei räägiks, aga ma ei tea, mispärast ja mul on nagu meeles ise rääkinud, et see annaks vana Eesti linnu nimi. Aga mis linn, see võib-olla, seda ma küll ei tea. Aga see ei ole võetud nimi, see on üks vana nimi. Aga kuidasmoodi see nimi tekkis, seda ma küll ei tea. Kus ja millal saite jätkata oma kooliteed? Mida siis ma õppisin inglise, prantsuse ja saksa keelt ja pedagoogikat ja põhjalegeedi. Ja lõpetasin selle ülikooli 57. aastal. Ja siis hakkasin kooliõpetaja. Rootsis Rootsis, Stockholmis ma käisin ka õpetajate kõrgkooliga läbi, praktilise väljaõppe käis ikka hiljem. No siis ma abiellusin 59. aastal. Ja minu ees on sakslane. Tema isa oli Saksamaa saadik mitte diplomaatiline saadik, vaid Saksamaa saadik rahvusvahelises kaubanduskambris Pariisis. See tähendab, et minu mehe vanemad elasid Pariisis 1925 aastastel. Kui siis aga 1009 40 sakslased vaadates pärisin, siis viidi see kaubanduskamber, kõikide maade esindajad täitsa kaasas Stockholmi, et nad oleks neutraalsel maas. Nii kolisid siis minu, minu mees, tulevane mees, tema vendi, vanemad täitsa legaalselt Stockholmi, kus siis minu mehe isa töötas edasi Saksamaa esindajana sead koniseks oma sõja kaotas. Ja siis ta jäi muidugi ilma tööta, siis käis ta vahepeal Kanadas. Kui Saksa liiduvabariik ellu tuli neli, 10 kaheksandal aastal, siis kutsuti minu mehe isa tagasi Pariisi oma vana kohal. Siis kolisin tagasi Pariisi ja seal ta tegi oma tööd, kuni ta pensioneeriti. Ja nii niimoodi on siis minu mees Prantsusmaal ja Rootsis üles kasvanud, tal ei ole Saksamaal ühtki kodukohta. Tänu Saksa pass. Täitsa eurooplane. Kui harva või sageli teel on toriisis võimalus. Töölt. Väga ära. Kuidas eesti keeles? Aga see eesti selts käib üks kord nädalas koos kolmapäeva pealelõunal ja sinna ma ei saa minna, kuna ma töötan. Aga ma olen võtnud osa nii palju, kui ma olen saanud jõulupidudest ja vabariigi aastapäevast ja emad emadepäeva jumalateenistusest seni ja käin ka läbi mõne eestlastega, mitte kõiki teda, nagu on meil häid sõpru ka nendega, ma siis räägin eesti keelt. Ma oletan, et pikki aastakümneid prantslane vaevalt teadis midagi Eestist. Sa vist ei, muidugi ei teadnud mina ja ka palju teisi, oleme ennast nimetanud Eesti saadikuks ja oleme räägin iga inimeseni kuskilt kätte on saanud Eesti saatusest ja kommunismi kõigist jääb minul selleks eri hea võimalus, sest ma olin turisti giid. Ma räägin. Ma ütlen, et minu nimi on nii ja naa, et ma olen eestlane, kas te teate, kus Eesti ja siis ma seletan neile alati ära, kus on Eesti ja mis on Eesti saatus. Nii et ma olen kümneid tuhandeid inimesi mitmelt maalt õpetanud niimoodi, seda ma olen kasutanud oma tööd propagandaks Eestile. Viis minutit enne tellini töö algab, pean loengu Eesti kohta. Nii et ma, ma tunnen end tõesti Eesti saadik on ja kui ma teen bussiga ekskursiooni, siis esimesena vaatan ma alati eesti lippu lehvima, sinna, et pusi peegli külge ja siis ma näitan ka turistidele niisugune isik. Nii et selles mõttes ma olen aastakümneid saanud rääkida inimesteni Eestist. Ja olen ka väga palju sümpaatiat saanud, tunda nende puust. Ja seal ma teen ka edasi.