Siin laulupeolinn siin Toompea lossiaed. Kellaosuti on jäänud käia kahe minuti tee kaheksanda hommikutunnini. Ilm on selge ja soe, ehk küll natuke tuulene. Mõni helehall pilveke taeva all tunnistab, et küll vihma võib tulla, aga mitte täna. Need sõnad käivad esimese laulupeo hommiku kohta 100 aastat tagasi. Ka täna on ilm soe ehk küll natuke tuuline. Ka täna on taevas halli karva pilves. Ja kuigi 100 aastat on läinud oma teed ei jätku meil tänagi tarkust, et kindlasti väita, kas vihma võib tulla või ei. Me võime vaid loota, et ilm laulupeoliste halastab. Esimese laulupeo hommikul sel ajal vaatasid Tartu kirikutornidest ilma maavillastest hammustes mehed vaskpasunad mängu valmis. Need olid Väägvere ja suuru mõisamängukoorid. Kell kaheksa kostis laulupeo linnas pasunakooride äratusmäng. Praegu seisavad Toompea lossi aias esimesest laulupeolinnastunud pillimehed ja vaatavad ilma, mõni seab noote, mõni kohendab huulikut. Pasunad on mänguvalmis. Viivu pärast kostab äratusmängule linna. Üks aastasada, Eesti laulupidusid hakkab täis saama. Astume teise laulupeo sajandisse. Nüüd praegu selsamal hetkel. Laulurahvas ärka. Laulupeomarsiga tervitasid tõid tartlased siit Toompea lossiaiast. Kuid praegu mürtsuvad kõikjal Tallinnas äratusmarsid ja neid on siiagi kuulda. Lükake aknad valla. Kui elate Tõnismäe kandis, peaksite kosmose kino juurest kuulma tselluloosipillimeeste mängu. Pika jala platoolt puhub üle vanalinna kõrgete katuste Põltsamaa Hallaste 100 aastane orkester. Toompea teisel nõlval seisavad Patkuli treppidel Ilmarise mängijad. Pasunad pööratud mere poole. All Vilde monumendi juures on rivistunud Viljandi pillimehed. Virumäel põristavad trumme valgete kinnaste välkudes Tallinna taksopargi noored trummarid. Ja vana raekoja ees põrutab marssi võru kandle tüse orkester. Kõigis majutuspaikades vürtsuvat marsid. Laulurahvas ärka. Mehed oli see vast vahva marss. No tore, et ma ei ole, ei ole ta vist ammu nii varasel hommikutunnil mänginud ega ei ole veel ka nii varasel hommikutunnil olnud nii palju kuulajaid kui täna. Elun esimene kord siin mängida. Toompea lossi aias ja põhjust ka ei ole. Ega ei ole küll, ainult 100 aasta pärast jälle ja elame nagu. Teil on peaaegu et sajaaastasi mehi ka siin mängimas. Ei puudu palju seal ükspectic, punase punase punase habemega mees ja kuidas tema nimi on? Lavrov asja. Kui kaua teie olete orkestris mänginud? Küüb 10 ossa, puisidki hakkaksin 60 60 aastat olla veebruari TLÜ, missugune oli teie esimene orkester, Levgollisimjanski polgu kasvandik, Semjonovski polgu orkester? Ja ülejäänud aja olete mänginud Tartus, Tartus ja kaks kulda, tulnud tagasi oma pass ikkagi film, sifooni, muss mängis sile ja midagi igasugune. Öelge, kas teil on olnud ilusamat hommikut kui tänane. Ja kell viis tulin ülesse ja oodaksingu sõidame siia, et kuidas te siia jõudsite, pärale, väga hästi, bussiga bussiga, transport korralik. Nonii, nüüd ma vaatan aga, et orkestri juht Ando Rannu on muutunud juba kärsituks ja tõstab taktikepi. Meie kohus on täna meelde tuletada neid, kes olid alguse tegijad. Ma meenutaksin kaht nime. Adam Jakobsoni, kes aastal 1848 puhus hinge sisse Torma pillikoorile. Ja Väägveremeest eesti pillikooride isa David Otto Virk Hausi kes tegi kaasa seitsmel Eesti laulupeol. Tal oli laulupeol kombeks öelda, kui rahvas talle tänu avaldas. Ei, ma pole muud ühti teinud, kui liputasin kepituules. Nende meeste töö. Elab edasi, elab täna siin ja täna lauluväljakul. Mõtlikult kuulab Pikk Hermann üle Tallinna kajalaid marsiviise. Mitmeid valitsejaid on aegade jooksul näinud Toompea vanad tornid. Täna valitseb Toompealt laulurahvas meie maad. Täna ei ole mul siin suuremat soovi kui see, et laulupidusid jätkuks järgmiseks 100-ks aastaks. Et järgmiseks 100-ks aastaks jätkuks pillilugusid ja laulu sellel väiksel maal mis ulatub Peipsi rannast Läänemere rannale.