Vikerraadio. Mobiilid. Jaa, tere. Tammepuudelt langesid Lõuna-Eestis lõppeval nädalal viimased kuivanud lehed, mis tähendab, et loodus on talve tulekuks valmis. Viimane aeg on suvine klaasipuhastusvedelik autos vahetada talvise vastu ning nädala pärast on kohustuslikud ka talverehvid. Aastaringselt on kohustuslik kanda pimedal ajal. Aga helkurit ning lapsed, kui teie vanemad pole teile ega te siis endale tänaseni talve maanteele või jopele külge pannud helkurit, siis kutsuge neid korrale ja paluge, et nad seda teeksid. Meie täna kedagi korrale kutsuma ei hakka või mine tea, aga ma arvan, et, et. Eesti ühiskonnas on viimasel ajal väga palju neid inimesi, kes proovivad õpetada, kuidas elada ja moraali lugenud. Võib-olla ka need kombed on kandunud siia saatesse, no loodan, et ei ole, aga rahva teenrid alustavad. Täna oleme koosseisus Krister Paris Eesti Päevalehest ja Delfist Evelyn Kaldoja Postimehest ja mina olen Mirko ojakivi viker raadiost. Tere, Krister ja tere, Evelin. Tere. Tere. Kuigi peaminister Jüri Ratas teatas siin kolmapäeval, et poliitiline kriis on otsustatavalt seljatatud, siis kuidas teile tundub, et kas kriis valitsuses kestab või püüab peaminister ratas näidata tugevamalt, kui ta tegelikult on? Aga mis on valitsuses? Muutunud ehk siis kahe nii-öelda peamise vastasleeri positsioonid on ju täpselt samasugused, et kumbki pole andnud järgi tegelikult karva võrki. Kumbki pole ka püsti tõusnud, pigem öeldakse, et võiks teine, teine tõusta püsti ehk siis see, et kavala liigutusega lükati lükata see arutelu parlamenti, kus ta võib-olla kui näiteks läheb läbi Reformierakonna ette, paneb põrgatatakse tagasi valitsusele. See kõik näitab, et mitte miski pole muutunud ja ma tegelikult jätkuvalt ei näe väga hästi, kuidas ühes valitsuse ruumis saaksid mingit mõistuspärast juttu, kui eramajad omavahel. Sven Mikser ja Urmas Reinsalu. Nonii, aga kui Ratase teemal me alustasime, siis enne kui nüüd asuda ikkagi edasise diskussiooni juurde oleks mis nädala jooksul toimunud on, teeks sellest ränderaamistikuga kaasnevatest asjadest pisikese ülevaate, et ma alustaks ehk sellest, et mis toimus siis eelmise nädala lõpu ja tänase päeva vahele nädal tagasi me olime olukorras siis, kus sotside esimees Jevgeni Ossinovski teatas, et Jüri Ratasele kolm võimalust astuda ise tagasi, valitseda edasi koos sotsidega ilma isamaata või valitseda koos Isamaa ja sotsidega, et selles osas jah, Krister, sa tegid ühe sellise ebade sused, sa ütlesid, et isamaa on nõudnud sotside lahkumist, et see ei vasta tõele. Midagi nõudnud on olnud Jevgeni Ossinovski, kes muuseas mõned hetked hiljem sellest ju ka tegelikult taganes, seal paluti postimehest võtta need hinnangud või nõudmised maha ja siis nädala alguses ma vaatasin Postimehe saates intervjuud andes vilja Kiislerile, väitis Jevgeni Ossinovski üldse, et ta pole midagi sellist öelnud. No järelikult kriisi pole, kõik sõdivad, aga kõik tahavad koos olla. Nii aga, aga sealt edasi minnes siis, siis kohtusid Jevgeni Ossinovski ja Eiki Nestor, see oli eelmisel laupäeval öösel kell pool kolm ja tuldi ideele, et probleemi võiks lahendada riigikogu, koostati riigikogu avaldus, sellele kirjutas alla 39 riigikogu liiget, muuseas, kui mõni keeleinimene vaataks korra peale sellele, mis tekst riigikogule esitati, siis ma olen kuulnud, et kui keelega troll või siis korrektor tegi selle punase pastakaga märkmeid, siis kubises lihtsalt kirjavigadest. Tundub, et jah, eesti keel riigikogus on natukene alla käinud, aga see selleks, seejärel algas selline sisepoliitiline võitlus, et mis selle avaldusega teha, et sotsid soovisid kohe esmaspäeval selle hääletusele panna, seda siis olukorras, kus pooled väliskomisjoni liikmed eesotsas selle esimehega olid Kanadas või mujal välislähetustes kus juristid alles vaidlesid, et mis asi see avaldus on väga ebariigimehelik tegu selles mõttes, et kohe selline turbomenetlus teha, aga siis sündis Reformierakonnaga kompromiss riigikogu juhatuses, et hääletame seda avaldust eeloleval esmaspäeval ja väliskomisjon avaldage arvamust reedel ja eile siis sündis väliskomisjonis teadmine, et riigikogu avalduse avaldusse suure tõenäosusega see võiks siis sisse minna kaks muudatusettepanekut. Esiteks, et riigikogule käsitles teemat, mitte riigikogu ei avaldanud toetust. Ja teine muudatusettepanek on see, et riigikogu soovib, et sel teemal teeks otsuse valitsus, et see häälte ülekaal siis väliskomisjonis esimese muudatusettepaneku puhul oli kaheksa, kaks, teise puhul seitse, kolm, et mida sellest kõigest järeldada, mis nüüd edasi? Seda ma tsiteeriks ajakirjas Forbes kasutatud kokkuvõtet, siis Saksa meedias käinud sel teemal diskussioonides palju kära ei millestki, ehk siis mul on tunne, et paljud inimesed on ennast võib-olla tegelikult mitte nii olulise dokumendi osas väga tugevalt ära positsioneerinud ja neil on väga raske nendest nurkadest välja tulla ja leida kompromissi. Ühelt poolt on veel soov olla pildil enne valimisi, kõik tahavad olla pildil, keegi ei taha olla see, kes annab alla. Ja nüüd nad on kimpus kompromissi leidmisega tegelikult ja, ja ei ole, ütleme kui sa ei piisavalt mitte radikaalset avaldust teise suhtes, siis ja mida, mida mulle tundub, et osapooled ei taha teha, siis ei saa see teine pool ka tulla sealt nurgast välja ja öelda, et olgu peale, mina tegelikult ka natukene võitsin, et mul on tunne, et sellise sellise olukorraga on tegu, soovitan väga lugeda Mihhail Lotmani blogi, kus ta siis ka ütleb, et torm veeklaasis ta on kõigi osapoolte suhtes suhteliselt lahke. Oma erakonnakaaslastele, kes on siis teistsugusel seisukohal, ta kuidagi halvasti ei ütle, ütleb lihtsalt, et inimõiguste ülddeklaratsioonile ülddeklaratsioon allkirjastati aastal 1948 või allkirjastada kehtib aastast 48 ja Eesti jo kiidab seda heaks saastast 1991. Et tegelikult siin midagi nagu revolutsioonilist ei ole. Sama kirjutas ka Mart Laar, Mart Laar, täpselt sama moodi, et ta tegelikult Ta ei ütle kellegi kohta halvasti, ütleb, et võtke rahulikult, et ma arvan, et kaks sellist ongi võib-olla esimene asi ongi see, et inimestele öelda, et võtke rahulikult, siin ei hakka mitte midagi, ükskõik, kas me liitume või liitu või siis kiidame heaks, ei kiida heaks, et ei hakka tulema mingisugused pagulashordid ja piirid ei kao. Et Meie migratsioonipoliitika jääb suhteliselt samaks, mis ta enne olnud, et esimene asi on see, ärge kartke. Aga nüüd on teine asi, et mida poliitikud omavahel teevad, see on juba täiesti teine teema. Tõesti nagu nõus sellega, et tegemist oleks pseudoteemaga, kui ta ei oleks praegusel hetkel ennast niimoodi meie poliitilisse diskursuses ankurdanud, et kui me vaatame, millest üldse arutatud viimase nädala jooksul, siis ainult selle dokumendi üle, mille puhul isegi jätkuvalt on segadusse, mis, millega üldse tegemist on tegelikult deklaratsioon või endale leppe või kui sina tsiteerisite Mihhail Lotmani, siis mina tsiteeriksin hoopiski rahvakirjanik Andrus Kivirähk, kes ütleb, tundub tõesti, et mõni arvab, justkui pandaks Marrakeshis Eesti riigile peale mingi võimas loits misjärel pole enam miski endine. Või siis opereeritakse Eestile piltlikult öeldes kannikas ampull, nagu tehakse alkohoolikutega. Ühesõnaga päris terve võitluslikud kokku, ma ise rääkisin, eile tegin, ajasin juttu Mart Laari mõttekaaslasega, Slovakkia endise peaministri Nicolás surindaga, kes ütles, et tema erinevalt paljudest teistest on selle leppega läbi lugenud, ütleb, et noh, natuke tekst on, et oleks kõvasti parem olla. Aga et kõik see, mis on sellest nagu mõistluspäraste head, on piisav, piisav, et see kindlasti ka heaks kiita. Aga no selles kaasuses on siin neid poliitilisi sisepoliitiliselt korvpalli nii palju, et me võiks tõenäoliselt terve saate sellest rääkida, et ma vaatan, et siin lihtsalt selle raamistiku nimel on valmis ohverdama kogu selline sisepoliitiline debatt, et valmis ollakse eirama, aga sellist põhiseaduslikku vaimu või siis sinuga riigiõiguse eksperdid rääkinud võimalikust põhiseaduslikkust kriisist. Ma pean silmas siis põhiseaduse ühte ema Liia Hännit, kes jaga endist presidendi õigusnõuniku, Krõõt Paloma tupeed. Küsimus on siis selles, et kas sellel isikul, kes Marokosse sõidab ja kes ütleb, et kas Eesti liitub selle raamistikuga või mitte, et milline on tema mandaat, et siin ma saan aru, on tegelikult ka eile, Jüri Raidla, kes on ka samamoodi põhiseaduse koostamisel osalenud, on siiski öelnud, et seal juriidilist probleemi ei teki, aga aga. Minu meelest on mängitud hästi palju emotsionaalsete tuumanuppudele, et see on tegelikult ei tohi karjuda, hunt, tuleb hunt tuleku tegelikult ikkagi hunti ei tule. Küll leppe EKRE ütleb, teeme referendumi, noh siis, kui me võtame selle peale, et me teeme selle asja peale referendumi, siis on sõna otseses mõttes sadu asju, mis on meie jaoks palju rohkem mõjukad, et siis me käiksime põhimõtteliselt mitu korda päevas. Rind valitsus, valitsus isegi ei usalda Eesti inimesi sellel teemal, et küsida, et kas te soovite jääda talveaega või suveaega, et siis panna nagu sellise kaaluga asi. Referendum. Ruut on võib-olla isegi rikulise suve- ja talveaja küsimus, sest suve ja talveaeg reaalselt mõjutab, et kes on meil ööbike, kes seal veel lokk. Aga et seesama või põhiseaduslik kriis, et on kasutatud väga vängeid väljendeid või see, et immigratsioon muutub inimõiguseks, millega inimestel seostub. Ma ei tea, mis asju, et et ma ütlen, et on mängitud emotsionaalsetel tuumanuppudel klaverit. Aga ikkagi, et küsimus on paljuski ju selles, et põhiseadus Eesti vabariigi põhiseadus annab välispoliitika kujundamisel väga jämeda otsa valitsusele, parlament on reeglina sellel nendes detailides nõuandvas ja siis karatifitseerivas rollis ja selle kaasuse puhul siin küll pole tegemist lepinguga, seda ei ole tarvis ratifitseerida seega nõu või parlament anda ka see, mida nüüd sotsiaaldemokraadid lahendusena nägid, et las parlament otsustab valitsuse asemele, et need inimesed, kes põhiseaduse koostamisel osalenud, ütlevad, et päris nii jah, et ei ole seda asja ette nähtud, et tagatipuks ka ju veel välisminister Sven Mikser novembri alguses ütles, et ta ei vaja parlamenti selles küsimuses, et. Sest ta ei vajagi, aga tal on vaja tegelikult see, mida vaja, on mingisugune lai mandaat, lai mandaat ja antud juhul, kuna valitsusse valitsus oleks vaja konsensust. Parlamendis ilmselt piisaks enamusest. Pärast ka, mida see ütleb ühe ministri kohta, kes alguses ütleb üheksandal novembril, et ta parlamendi arvamust selles kaasuses ei vaja ja siis, kui häda tekib, siis näeb Ta käis on lihtsalt edasi edasing keenud oma elu, et tolles faasis võib-olla paistis, et ei ole vaja, nüüd on, nüüd paistab. Ei no täpselt sellepärast, et ega juriidiliselt ei ole vaja, kui valitsus langetaks otsuse, siis ju ei oleks vaja. Mina näen nagu, selles ei näe mitte mingisugust vastuolu ega, ega probleemi ja lõppude lõpuks ei saa veel meil veega president, kes tegelikult kirjutab seal alla, kuigi ei pea kirjutama president, võib kirjutada ka keegi teine, eks seal neid võimu tasandil mitmeid suursaadik minna. Aga edu on aga et noh, põhiseaduslikust kriisist, ma olen täiesti nõus natukene palju rääkida või, aga kohas, kus põhiseadus on siiani selle koha pealt testimata ja kõik need omavahelise tõugu võimutäius ette, et see annab iseenesest nüüd võimaluse kuidagi lõpuks paika loksutada, kuidas sellistes kohtades käituda. Et igasugune koht, kus siiamaani on testimata mingisuguseid lahti kirjutamata koha põhiseaduses, ei tähenda veel otsest kriisi, noh, me mäletame, neid on ju Eestis saanud variandid üks kõige tuntumaid oli ju ka see, kui, kui Lennart Meri vaidlasete, kas ta võib jätta üksiku ministri ametisse kinnitamata, see oli puhas põhiseaduslik vaidlus ja lõpuks Lennart Meri andis alla ja ütles, et hea küll, et las olla siis peaministril täielik õigus rehite ise nimetada, ehk siis noh, lihtsalt tol hetkel ka võis teha suuri sõnu, aga kokkuvõttes lihtsalt asi loksus paika. Ma ei ole õppinud õigusteadust, me räägime siin väga palju tavaõigusest, mille, mille, mille üle kõlgutatakse, olen õppinud politoloogiat, ütlen, et ühiskonna on vähemalt niimoodi õpetatud ühiskonnaelu mõjutavad institutsioonid, kuidas need on paigas, seadused ja poliitiline kultuur ja antud juhul me oleme, kindlasti on siin nädalat kujundanud meie poliitilist kultuuri ja loonud sinna ilmselt mingisuguseid selliseid pretsedente, mida seal varem ei olnud, et ehk tegelikult me ühiskonnaelu on juba muudetud selle tulemusel. Ma saan aru, et siin ei ole ohtu põhiseadusliku kriisi tekkeks, mis on väga hea, aga kui veel ütleme siin nädala keskel Ta oli siis noh, ma enda poolt enda jaoks ka esitasin küsimuse, et kumb siis on hullem, et kas ühe ÜRO raamistikuga mitte liikum liitumine või siis põhiseadusliku kriisi esilekutsumine, et kahtlemata see teine ühiskonna mõttes on nii-öelda negatiivsema. Tagajärjega, millega ma väidan, kriisid võimaldavad edasi liikuda ja nendest õppida. Positiivne. Aga kõige õigus selgum oleks siiski, mulle tundub see Reformierakonna ettepanek, et valitsus peaks ikkagi korra seda teemat arutama. Peaminister Jüri Ratas ütles, et see valitsus seda ränderaamistikku enam ei aruta. No kas Selovski poliitilise kultuuri pretsedendi, et edaspidises valitsuses mõnikord, et kui kuule, kui me kokkuleppele ei saa, viskame parlamenti, las nad lepivad kokku meie omavahel, siis igaüks võime jätta oma, aga oli, töötab sellisel ära telekaga, see on. Isegi üks teema, millel võib arutleda, et mis pandora laeka sotsiaaldemokraadid avasid sellise viisiga, et kui valitsus mingitel teemadel kokkuleppele ei jõua, et siis kas võiks marssida parlamenti, et ma arvan väga parlamendis on rida erakondi, kes ootaks alkoholipoliitikat õlleaktsiiside avamist Eesti Energia puhul siis seal, nii kõiki neid teemasid, mis on seotud seal põlevkivienergiaga ja nii edasi, et reformierakondlased on juba valinud Mis tekiks, ma ütlen, meie valitsusvastutus muutus hoopis teiseks valitsusvastutus hajuks, et koguaegse parlament siis oleks siis nii-öelda. See, kus parlament ei oleks enam kummitempel, kus sisuliselt Eesti poliitika kese kujuneks Ma ei tea, et iga kord, kui valitsus ei saa nagu omavahel kokkuleppele, siis lihtsalt viskame ära. Ma ei tea, mis või miks ta nii paljust sõidate sisse praegu sotsiaaldemokraatidele. Et olemuselt ju andis siiski näda aktsepti läbi selle, et ta ei suutnud pooli lepitada, andis ikkagi peaminister Jüri Ratas ja mina saan aru, et tegu on kõigest suhteliselt kergesti, et oleks võinud ka märgatavalt rohkem püüda jõuda mingisugusele tulemusele valitsuses ja, ja siis noh, kui ma natuke ei ole päris nõus Ma olen sinuga, ei, ma olen nüüd ma tahtsingi tegelikult selleni jõuda, milleni sina jõudsid, et asja tuumani, et Eesti poliitikas on ju alati keskmeks keskseks küsimuseks see olnud, et kes on süüdi, et ma kahtlustan siiani on sellele teemale tõesti lähenetud selles mõttes primitiivselt, et ühed arvavad, et süüdi on Sven Mikser, kes ei teinud südamega tööd, ei suutnud ette näha tiivse küsimuse enne valimisi tõusetumist, et see võib sisepoliitikas tuua võnkeid. Sotsiaaldemokraat toetajad ütlevad, et süüdi on seeder aga mina olen Krister sinuga selles mõttes nõus, et vastutus, mis siin kõigil võib-olla välja arvatud vabaerakonnal, kellest selles vaidluses pole ka suurt midagi pettunud, et just Keskerakonna esimehe Jüri Ratase probleem on olnud selles, et tema ei suutnud näha ka selle probleemi tõsidust ette, et ei suudetud leida konsensust, et sellega ta põrus suurelt ja see võib kätte maksta järgmistes reitingutes ja isegi võib-olla valimisvõidus. Kui vaadata selle kriisi kestvus, siis mida päev edasi, seda kasulikum, see on Kaja Kallasele Reformierakonnale. Muide veel üks, kes on käitunud täiesti siiralt ja ausalt, on EKRE, nende positsioon on täpselt see, mida võis oodata. Ei mingisuguseid. Muudatused nad on nagu frantsiisi erinevad harud, mis Euroopa riikides on. Aga kui sa, Mirko tõi välja selle, et võib-olla need ongi nagu hea lahendus, see, et te saate uuesti tagasi parlamendis vabandust, valitsusse, see, mis on tegelikult Reformierakonna ettepanek, mis väliskomisjonis läbi läks siis noh, seda võib vaadata ka hoopis teistpidi, et see on jällegi üks üks väga-väga halb lahendus sadata tagasi valitsusse, kus sa tead, et lahendust ei tule, ehk siis valitsus ikkagi ei suuda seda otsustada ja kui ütleme, kui vaatad nagu Reformierakonna poolt ehk kui nemad on ikkagi öelnud, et nemad seda rändelepet ja saadad seda tagasi valitsusse, siis on see jube lahe, selline formaalne formaaljuriidiline mängijat, las valitsus täidab oma ülesanded ja puha, aga sellega nad automaatsed blokeerivad selle. Aga mina ütlen jällegi, et kui koalitsioon on kokku leppinud, mis viisil otsustatakse, siis nüüd ongi küsimus selles, et koalitsioonil on kaks koht. Üks on see, kas jätkata selle vana kokkuleppe põhjal, ehk siis konsensuse alusel võetakse valitsuse vastu otsuseid või siis pean. Peaminister ütleb, et kuna niivõrd olulises küsimuses pole suudetud kokkulepet leida, aga huvi oleks minna selle asjaga edasi, siis tulebki lihtsalt koalitsioone. Vaata ta muidugi valitsuse poolt oleks väga riigimehelik deklareerida, et mis iganes otsuse tuleb riigikogus teha, mis iganes soovitus tuleb. Seda me järgime ja olekski. Suurepärane taganemistee neile, et see on, see on nagu sundsuu, et jätta vaenlasele alati põgenemise põgenemistee ehk siis nad jätaksid sellega siis ka isamaale võimaluse jääda lõpuni sellele. Oot, see vist ei kuulanud hoolikalt, mis oli Reformierakonna esimene parandusettepanek, ka see oli see, mitte mitte riigikogu avaldusega ei ütle, et nad toetavad avaldusega liitumist. Seal see muudatusettepanek oli, see toetamise asemel on tehtud siis verbiks. Käsitlus. Ja selle kohta ma saan aru, et ei ole veel kindel, et see ettepanek lõpuks suures saalis läbi läheb, aga. Olemasolevana kuna väliskomisjonis oli lihtsalt tavaline, on opositsiooni praegu enamus, et see võimaldas neil praeguse hetke kujundatud agendat. Positiivselt poolelt ma loodan, et need väliskomisjon, kelle puhul ma sain aru, et on olnud seal tähelepanu probleeme, on olnud probleem, et nad ei kipu väga hästi kogunema, nad võtavad oma tööd edaspidi hoolikamalt, vähemalt selles koosseis. Ma nüüd tuleks natukene ka, võib-olla ikkagi välisministeeriumi rolli ja välispoliitilise suuna juurde, et ma saan aru, et aastaid on välisministeeriumis elatud teadmises, et Eesti vabariigi välispoliitika pole vägagi diskuteeritav, seda siselihtsalt see on, kõigis, ei ole tarvis arutleda. Ja nüüd avastati, et elatakse siiski ka sisepoliitilises turbulentsis. Et siiani on siis asju aetud oma parimas ära nägemises, et ära on unustatud vajadus selgitada Eesti inimestele, et miks me neid asju teeme, mida viimase, ma ei tea paarikümne aasta jooksul, siis on tehtud ja. Ja selle peale hakkab tulema sul neid ametniku lugusid sellest, kuidas me täpselt ikka peame seda, seda asja aitama, et ma kardan, et pigem on see nagu huvi madalus olnud, teisipidi see on loogiline, et riigi välispoliitika ongi suhteliselt nagu valitsuse valitsuse järel samasugusena kehtiv, meil on ka sellepärast näiteks meie see diplom, karjääridiplomaadisüsteem, et meil oleks järjepidevus, et meil ei ole niimoodi, näiteks nagu Ameerika Ühendriikides. Et iga uus valitsus nimetab oma poliitilised suursaadikud, kes siis ajavad mingi aeg oma poliitilist programmi, järgmine tuleb ja nii edasi, et et meil on tegelikult see ka meie institutsioonide süsteem on ehitatud selle peale. Välispoliitika on järjega. Aga kui rahval isegi püüta selgitada midagi ja, ja kui siis tulevad akadeemik Mälksoo, kes julgeb kirjutada ohtudest, kui tuleb avalikku debatti Tartu Ülikooli teadlane René Värk, kes suudab, julgeb viidata ohtudele, kui endine õiguskantsler Allar Jõks saab sõimata siin sotsiaaldemokraatidelt selle eest, et ta julges üldse viidata võimalusele, et on tavaõiguse tekkimise oht, et kui ma vaatasin eile siin endine välisminister Marina kaljuranda, julges kirjutada neid jälle välisministeerium. Kahju, et Jüri Luik vahetas väärtused, mille eest on ta seisnud erakondliku poliitika vastu, et kas välispoliitika ei ole diskuteerida? Aga välispoliitikaga see ongi ju diskussioon, see on osa diskussioonist, et minu meelest ei saa siin süüdistada välisministeeriumit, ta keelaks diskuteerimine. Pigem ma näen seda, et senimaani on olnud see huvi madal, et seesama ka see väliskomisjon, kes ei ole olnud hoidnud asjadel silma peal Pidi kas need inimesed, kas Allar Jõks, Lauri Mälksoo, Renee Värk, Lauri või Jüri Luik, et kas nad on siis nad on nagu ma ei reetnud kedagi või? Ma olen reetnud, nad on olnud osa debatist, mis on nüüd tekkinud, mis on normaalne ja minu meelest ei ole keegi seda nagu keelanud, lihtsalt seda võib-olla varem ei ole olnud, see on tulnud väga üllatavast kohast, võib-olla mõne teise teema puhul oleks olnud kohasemgi, aga see, kui nad on tahtnud arvamust avaldada, nad on saanud seda, nad on saanud väga suure tähelepanu ja auditooriumi, et minu meelest on need just väga tõsiselt võetud, et. Aitäh siia siiamaani ikkagi noh, välispoliitika on olnud veel ankurdatud nagu 202-lt poolt ühelt poolt on, on Venemaa, kes siis tõukejõud ja teiselt poolt USA tõmbab, ei olnud enam nüüd, kui kui USA elanud enam tingimata nii tõmbav ei pruugi sellise senise konsensuse jaoks olla siis õis ja noh, ka Euroopas endas on riigid arvavad eri moodi, siis, siis on selge, et seal ongi mingisugune koht, mis on, mis on muutunud nii-öelda mis on muutunud, et debateeritakse, kuigi, tõsi, aga absoluutselt ka see, et. See, kes peab minema isikute tasandile, et ma pean silmas seda, et siin sotsiaaldemokraadid püüavad Sis naeruvääristada akadeemik Mälk soodio teisi, kes on viidanud siis poliitiliste kohustuste tekkimise ohule et. Oled sa pole välispoliitilise debatiga, võtsin üldise debatti kultuuriga seotud, et kas sa lähed nagu isiklikuks või sa lähed argumendi peale, et ma arvan, et see on pigem see pigem laiem teema. Sest ma arvan, see keskne diskussioon saaks olla ikkagi siin, et mis on juristide debatt tõenäoliselt, et kas tekivad poliitilised riskid või poliitilised kohustused või mitte ja teine on välispoliitiline diskussioon, et kas Eesti välispoliitiline järjepidevus on ohus, et juristid Muidugi tasuks võtta ka osana ühiskonnast ja nad ei ole, ütleme, nad on, nad on samas ülikoolis käinud, kus me kõik me oleme erinevaid asju õppinud ja me ühiskonnataju on teatud nüansiga. Eks nende vastuse teisele küsimusele on see, et välispoliitiline järjepidevus loomulikult ohus, kui, kui Eesti riik oma kurssi muudab, see, et kas, kas uus kurss võib-olla meile kasulik ja hea, vot see on diskussiooni küsimus, aga see, et praeguste helist järjepidevus kõigutatakse Mina kardan, et me lõpuks, kui see nüüd ütleme lõpp on siis, kui me näeme, mis seal enne Marrakesh'i juhtub või Marrakeshis juhtub, kes sinna lähevad, kes sinna ei lähe. Mina kardan, et me jääme ikkagi sinna Visegradi sihukeses radikaalses ansamblisse ja see pilt ei ole ilus, kus me oleme, see ei tähenda, et meil oleks kohe katastroof, hommepäev nagu ma meenutasin eelmisel nädalal ilmunud kommentaaris, siis hollandlased näiteks panid rahvahääletusele Ukraina assotsiatsioonileppe Euroopa Liiduga. Et sellist sisepoliitiline taga puhtalt sisepoliitilisi asju. Et selliseid asju on juhtunud mujal ka. Ma saan aru, flaami parlament ei ole sellele leppele heakskiitu andnud. Läti, Lätis arutatakse sellel teemal. Leedu puhul ei ole veel kindlat jahhi. Pigem võib seda võib öelda, et ei ole kindlalt jah, mina minu andmed on, need Leedu on Rootsi puhul meil teosed, me pigem peaksime Rootsis valitsust, seal ilmselt läheb asi, kuna see ei ole valitsuse otsust nõudev asi, siis see läheb automaatselt. Et ma pigem arvan, et, et me näeme seda lõppseisu siis, kui marakkesson käes. Praegu on väike oht, et me oleme Visegradi ansamblis, soovitan vaadata ka seda piiririigid, need, kes on päriselt hädas Mingrantidega Itaaliaga saab väga julma poliitikat, kes võttis ka riski, et nad saatsid oma suursaadiku Liibüasse Tripolisse siis kui keegi teine veel ei julgenud lihtsalt selleks, et saada see migrandivoo pidama. Hispaania, kes on väga hädas, et nemad on saanud Vahemereteeks number üks Kreeka, Türgi, kes iganes, et need riigid või Liibanon, kus on tohutu portsjoni, migrante sees pagulasi, nendel küll pagulasneljale migrandid. Või noh, pagulane on ka teatud sorti migrant, aga nende neid katab eraldi raamistik. Et need riigid ei näe seal probleemi, et ma arvan, et sellele tasuks just sega tulla tagasi sellele, et inimesed ei peaks kartma. No mis puudutab seda Eesti välispoliitilist järjepidevust, ma ütleks kaks tsitaati, akadeemik Lauri Mälksoo ütleb eile ütles eile nii et Eesti huvides on reeglitel põhinev maailmakord. See on nii, aga ühtlasi on see vaid osa tõest. Teine ja tähtsam. Küsimus on see, millised Need reeglid ja normid täpsemalt on, mitte iga reegel või norm, mis maailmas välja mõeldakse, ei pruugi automaatselt olla Eesti huvides. Laar lisas siis neljapäeva õhtul Postimehes avaldatud arvamusloos et Eesti pole senisest välispoliitilisest konsensusest taganenud. Vaevalt, et ta laseb end mõjutada ka püüetest meie partnereid NATO-s ja Euroopa liidus paariariikidena ja konkreetsemalt tähendab see siis, mis on see Eesti välispoliitiline konsensus. Täpsemalt tähendab see koha omamist iga laua taga, kus võidakse Eesti saatust puudutavaid otsuseid teha. Neid laudu pole palju. NATO, Euroopa Liit ja uuemal ajal ka eurotsoon. ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme koht kindlasti ei kuulu nende hulka, sest riik, mida on peetud meie julgeolekuvõimalikuks ohustajaks, omab selles Aga samas siiski meenutagem, et kui Ukrainas hollandlaste lennu ja Holland lastega Malaisia lennuk alla tulistati, siis Leedu oli julgeolekunõukogus ja see oli täitsa täitsa silmapaistev roll, mida nad seal täitsid, selle mina meenutatakse presidendiga. Ma rääkisin nädala alguses presidendiga, kes siiski oma jutus avaldas muret. Sellepärast just ennekõike, mitte julgeolekunõukogu pärast, millele on muidugi tema ise ja tema meeskond väga palju töötunde kulutanud vaid just sellepärast, et me võime väga järsult muuta Ta oma sellist usaldusväärsuse kuvandit. Ema avaldas muret väga mõõdukalt, aga siiski avaldas muret Millega me juba taga nagu selle peale, et antud juhul ikkagi on, pigem on toetus, et Eesti ei lase ei lase ennast kuvada just nimelt läbi sellise Visegradi prisma. Ja nüüd üks väike blokeeriv vähemus, kui ta suudab seda üldist arusaama muuta, siis, siis on, on see olnud väga halb, see näitab, et kui, kui kergesti me võime ka muudes küsimustes nii-öelda oma senist järjepidevust muuta, et noh, me ikkagi mõtlema selle peale, et kogu see kõik need aastakümned hirmutatud umbes Keskerakond, Savisaar, et sealt tuleb see nii-öelda ohte järsku nagu, nagu välk selgest taevast hoopiski nii-öelda Eesti välispoliitika üks selliseid kujundajaid ehk Isamaa on selle selle sammu astunud, et see papa paneb, paneb muretsema ja mina kavatelejatega ennekõike on see just nimelt küsimus Eesti mainest ja, ja eks siis juba Prantsusmaa pani tähele meie, meie selliste ebalevad positsiooni. Et aga, aga, aga rõhutaksin uuesti, et meil ei ole vaja midagi karta, ükskõik mis juhul meil ei ole vaja karta, et, et see, see, see peaks jääma nagu, et meil ei tõesti ei teki siia mingisuguseid horde ja see anna hordidele õigust siia tulla. See on oluline asi, mida. Tegelikult reguleeriv ta pigem annab, tagab ka võimaluse tagasi saatma sõnaga paika mingi mingisugune mehhanismid ja tegelikult ma olen nii palju, kui ma olen aru saanud, ta paneb paika hästi vähe, ta pigem on selline maailma riikide tahteavalduse, et me tahaksime nagu näidata. Nii ka nendele naistele ja lastele, kes tulevad ja nii edasi, et, et noh, et kohelge neid hästi, aga see ei tähenda, et selle juures te neid koju saatma ei teaks, et saatke koju, aga saatke viisakalt. Aga selle teema lõpetuseks mulle tundub, et ikkagi see moraal on see, et kui ära unustatakse asja ajades vajadus sensitiivseid teemasid Eesti inimestele või ka siis Eesti minu pärast ühiskonna eliidile seletada, siis selles debatis seda välisministeerium isegi proovinud teha, kas alahinnati seda siis saad kindlasti olemas liiga hilja sellest aru, et see on see. Mille tagajärgi me praegu kõike naudime. Järgmine kord kordaksin veel. Sven Mikseri esimesi esimest väljaütlemist, kus ta nimetas seda infooperatsiooniks infooperatsioonideks, on võimelised üsna vähesed. Sellised jõukeskus on maailmas nii et mina üldse seda ikkagi seda teooriat maha emataks. Soini nimetas seda infooperatsiooniks Miks aga ma võib-olla kuidas on juba seda teemat ei tahtnud lõpetada, siis tsiteeriks veel Tartu Ülikooli Euroopa õiguse dotsent Carri Ginter, kes eile sotsiaalmeedias kirjutas, et asjaosaliste tuleks anda medal. Kujutage ette, mis oleks juhtunud siis, kui president oleks detsembris heakskiidu andnud ja see oleks paar nädalat enne valimisi välja mängitud, kui selja taga tehtud rahva mahamüümisakt. Ma arvan. No aga ma ja ma kardan, et meie president on käinud paljudes kohtades, mida saabki takkajärgi, kui see, see lepp, see raamistik, Mariti kolliksime, president on käinud igasugustel kohtadel, valitsuses, on käinud igasugustes kohtades, võtad suvalise ülemkogu järeldused migratsioonist, sa võid igasuguseid asju välja mõelda, see on nii, et see on see võimalus. Liigume teemadega edasi, sotsiaaldemokraatidest on põhjus selles saates rääkida veel selle erakonna reiting siis nädala alguses Turu-uuringute avaldatud reitingus oli seitse protsenti, et alles mõne aja eest oli see kolm kuud tagasi 14 protsenti ja võib-olla nendest reitingutest on juba selle nädala jooksul palju räägitud, aga lõppeval nädalal saabus siis üks uudis. Nimelt sotsiaaldemo kraatides ridadesse kuuluv siseminister Andres Anvelt teatas teisipäeva õhtul, et tema tervis vajab rahulikumat eluviisi ja ta lahkub poliitikast. Loogilise jätkuna vangerdasid siis sotsiaaldemokraadid uueks ministriks Ida-Virumaal siis sotside nimekirjas teist numbrite tollel hetkel kandnud Katri Raigi senine sisekaitseakadeemia rektor, et selles osas täiesti loogiline ja turvaline valik sotsiaalsemaks. Kohtadelt noh, sa pead enne valimisi oma juhtministri koht on kindlasti koht, kus oma juhtkandidaati saad üles töötada rohkem nähtavust, tal on juhtimiskogemus. Nende inimene See kõik Toyo tingimusel, et meil esmaspäeval veel on valitsus olemas. Ja selles suhtes julge julge samm Raigist, et nagu ta läheb Buraste peale, et ühest, ühe töökoha jätab selle peale 100 teine töökoht, kus ei ole kindel, mida niikuinii midagi Maksimum kolmeks kuuks ja mina siiski arvan, et Katri raigi-sugune inimene Eestimaal tööd leiab igal ajahetkel, et tegemist on kõrgesti kvalifitseeritud ja väga targa inimesega. Mis on mingi, mis on mingit pidi nagu meenutab seda, et see poliitikute elu ei ole tegelikult lihtne, me võime neid kiruda, aga nad peavad, sa pead kogu aeg iga nelja aasta tagant. Sa pead mitte mitte läbi tegema ühe töövestluse, vaid sa pead tegema sellist ustele koputamist, mangumis, selgitamist ei ole tähtis see, et sa esitaksid oma professionaalsed oskused, vaid on tähtis see, et sa jätad mulje, nagu sul oleksid need väga erinevatele inimestele kes tahavad väga erinevaid asju sinust, et tegelikult nende elu Kõige kohutavam elu veel on poliitikute poliitilistel nõunikel, kelle töö sõltub puhtalt sellest, kuivõrd hästi läheb tema poliitikul, sest kui poliitikul sõltub iseendast veel üsna palju, siis võtab, kui need niinimetatud juhtmed siis et nende töölepingud ju on seotud ministri mandaadiga. Vot, aga siis, mis nüüd sellest ministri vahetusest arvata, et ma arvan, kui inimene tunneb, et lihtsalt tema tervis on sellises korras, kus see suhteliselt ministri amet on ikkagi ja poliitiku amet on ikkagi selline amet, kus sul oma tervise arvelt tuleb elada, et sul on regulaarne toitumine, ebaregulaarne toitumine, ebaregulaarne unerežiim ja tõenäoliselt ega siis see poliitika tegemine just kõige närvesäästvam Pole, ega seesama, et me just ütlesime, mõistsime peaministri hukkategevusest teisega samas tema graafik on ikka tõesti õudne. Nüüd ta sõidab, Me pärast, räägime Brexiti pärast Brüsselisse ilmselt täna õhtul ära minema. Esmaspäeval peate jälle tööl olema, ta peab lahendama omavalitsuskriisi. Ta peab seal oma partei sees asjad joones hoidma. Ega see ei ole lihtne. Lihtsalt see puudutab, ütleme Anveltil lahkumist siis kõige rohkem ilmsete jaamataski, selle, selle ootamatusi, nii palju kui mina aru saan, sai peaminister telefonikõne vaid paar tundi enne seda, kui ta avaldusega välja tuli, et siis A kas tervisehäda pidid ilmnema väga järsult või noh mina arvan, et natukene peaks võib-olla veel ikkagi kommunikatsiooniga minema edasi. Paratamatult tekivad inimestel väga palju küsimusi, kui keset valitsuskriisi tuleb nii ootamatu teade, et kas selle taga ikkagi ei ole midagi muud ka peale tervise või kas siis tõesti oli nii ootamatu, et pidi tingimata kohe päevapealt paari tunni pealt tee maha panema või eriti kui arvestada seda, et ravimil lähema kolm kuud valitsuses püsima jääb, on sellist Doca kiidab pigem tiksumist lõpupoole, kus saab seda pinget ka üsna palju maha võtta, et seal on kohti, kus avalikkus vaatab otsa, mis selliseid juhtus praegu, et et tore, kui tervis, me kõik saame aru, aga ta võib kõlada äkki liga ilusasti. Vastupidi, ma arvan, väga kurb, kui tervised selles mõttes, et tervis on inimesele väga personaalne asi ja, ja ma ei, ma arvan, et ega siin ka kaminesist ministrit tere, kes on teatanud, et ta astub ametist tagasi tervislikel põhjustel. Tõenäoliselt ei peaks tooma avalikkusele oma terviseandmeid või ütlema täpselt, et mis diagnoos. Probleem Liivimaa peal midagi pidasin silmas seda, et kui, kui me võtame Anvelti sõnu nii-öelda on Fess väljunud inglise keeles siis on jah, täpselt oma oma tervise eest. Ei ta ei ta keegi rääkima lihtsalt kätte, paratamatult kui, kui need on nii ootamatult ja järsku siis ühiskonna kõht, kõhku küsimused, et kas ei olnud mitte mingi muu asja kattevari, aga. Mina pigem jätaks, tervis on niivõrd diskreetne, isiklik teemant Minedaks inimesele selle nagu isikliku asjad seal ei maksad surkida, et kui tal on, kui talongi päriselt halb olla, halb tervis, siis et ta saaks sellega rahulikult tegeleda. Ma arvan, et kui oli midagi muud, siis arvestades Eesti väikest ühiskonda ühel hetkel me saame sellest teada ka senine Jäneta senimaani, me peame ikkagi täiesti piisavaks pidama seda, mida, kui siseminister meile ütles, aga igal juhul Andres Anveltil ja kindlasti ütleme siis kõike head ja, ja suuri skandaale tema poliitiline minevik ei pälvinud, nii et jäätmeväärtustes ja seda südames olid ta mees õige koha peal. Aga ajal, mil siis erakondade valimiskampaaniad koguvad üha enam hoogu ja sellega koosnevad pead tõstvat, siis üleüldine hüsteeria avalikes sõna võtma, tõdes, otsustas Postimees Kantar Emori abil välja selgitada Eesti elanike hirmud. Esmaspäeval need hirmud ka postimehest said numbrilised väärtused. Kõige enam kardavad Eesti elanikud äärmuslaste ja populistide võimuletulekut. Hirm majanduskriisi ees on teisel kohal ja kolmandal kohal on massiimmigratsioon. Üllatab ühest küljest, et ei kardeta ta sõda, Venemaad katku või midagi sellist väga fataalselt, et mis teie nendest tulemustest arvata? Minu meelest näitab see seda, kui suhteline see hirmutaju on, eks ja kui vähe, see võib olla seotud tegelikkusega. Et ma arvan, et Vene oht ei ole, kui oleks küsinud seda aastal 2014 või 2015 oleks ilmselt nii vene hirm kui ka immigratsiooni ees hirm, mis on siiski praegu ka märkimisväärne, oleksid olnud palju kõrgemal, aga see ei tähenda, et olukord oleks tegelikult väga muutunud. Kriisiriigid on jätkuvalt olemas, meil jätkuvalt pole korralikku idapiiri. Venemaa jätkuvalt, et on sõjas Ukrainas, nüüd on ta jõudnud ka sellele tasemele, ta käib inimesi mürgitamas väljaspool oma riigi piire, tegelikult et see on puhtalt selline taju küsimus ja sellel, et eks, eks Ma ütleks, et vastutustundlikud poliitikud tegeleksid nendele küsimustele vastamisega ja tegeleksid nende sisulise lahendamisega. Nii palju, kui seda võimalik on. Ma saan aru, et me Venemaa küsimust nüüd päris ära ei saa lahendada, aga aga seesama idapiiri väljaehitamine näiteks oleks nii Venemaa kui ka siis sellesama migratsiooniküsimusele üks asi, millega reaalselt meie oma poliitikud saaksid tegeleda. No muidugi jah, see näitab ikkagi täpselt, kui, kui ebaratsionaalselt nii mõnedki mõnedki hirmud on. Et noh, ütleme massiimmigratsiooni puhul, noh me ju me näeme, et tegelikult lähemas perspektiivis eimiski miski otseselt Eestit ei ohusta võib-olla läbi meie naabrite käest muutuvad ebastabiilsemast tänu sellele ja äärmuslaste võimuletulek, noh me, mida me saame maksimaalselt näha, on EKRE kaasamist valitsusse. Aga olukorrast, kus on mõni mõni mõni muu riike, kus või ütleme üks poliitiline jõud saab parlamendis näiteks absoluutse enamuse ka seda pole Eestis veel lähemas perspektiivis karta, ehkki noh, kunagi ei saa seda maha võtta, et see, mis, kes omal ajal ikkagi juhtus Ungaris, kui, kuigi, kui kiiresti purunes üks pool poliitilistes jõududes pärast seda, kui, kui peaminister Churchill ütles, et ta rahvale valetab sillutas nimodi tee Orbanile, kes seal siiamaani võimul, siis see näitab, et kunagi sa teed asju lõplikult alandama. Aga siin tuleb kiita meie valimissüsteemi loojaid, sest meil üldiselt on üpriski keeruline ühel erakonnal saavutada 51 mandaati parlamendis, et meie põhiseadus ja valimisseadused koosmõjus ikkagi tagavad selle, et meil on tarvis saavutada poliitiline kokkulepe ehk teha koalitsioonivalitsus. Ühes korvis ja minu arust on väga paljudes On sul ka, EKRE on väga head, aga mõttekoht siin, et see, et inimesed kardavad äärmuslaste võimuletulekut kõige enam, näitab, et Eesti ühiskond on pigem alalhoidlik ja noh, ütleks siis tõesti pigem konservatiivne. Ehk siis kui EKRE-l on selline lammutaja maine hammas, nad nimetavad ennast konservatiivide, ehk siis inimesed võivad seda võtta kaunikesti vastuoluline. Selle asja nimi on reaktsionäärsus, reaktsionäärlus, mida, mida mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas aetakse kahetsusväärset segi konservatismi ka ehk siis see vanade aegade tagasisaamine konservatism ideoloogia siiski peaks tähendama samm-sammulist edasiliikumist ettevaatlikku, mitte sellist revolutsioonidega, kui seda revolutsiooniliselt minevikku kihutada. Tissen reaktsionäärdlus ikkagi. Ja ma arvan, ega väga paljuski ikkagi see avalik ruum ja poliitikud kujundavad seda hirmude tekkimist, et kui vaadata näiteks, mida Reformierakonna valijad kardavad, siis nende seas kardetakse venemaad rohkem kui mingisuguste teiste erakondade valijarühmade seas ja tõenäoliselt siiamaani see nelja aasta tagune Reformierakonna riigikogu valimiskampaania, kus hävitajad lendasid üle toonase peaministri Taavi Rõivase pea ja räägiti sellest, kuidas siis Eesti on kindlamini kaitstud, et see siiamaani ikkagi selles valijarühmas kusagil seitsmenda meelekohapeal tuksub. Ma meenutaksin ka nende väga piinlikku KOVide kampaaniat, kus nad vastandasid eestikeelsete venekeelset kogukonda väga räigelt kohas, kus ei olnud vaja vastandada, et umbes et meie, meie esindame eestlasi, aga seal mingit need teised esindavad, nagu neid pahasid. Tõstad Eve, nende sissetulek nagu selle teema peale, et, et meil on kaks kogukonda, kes elavad Eestis kõrvuti ja kui ma mäletan õigesti, siis sellised, kus Kristina Kallas kunagi näitas Tartu Ülikoolis läbi viidud uuringuid Pihlist küll ennekõike Ida-Virumaa kohta, kus olid siis Eesti venekeelsete elanike väärtushinnangud ja, ja ohuhinnangud ja üks oli selgelt nagu erinev, et venekeelsed elanikkonnad seal kuldseid praktiliselt ei tunnetanud, et Venemaa võiks oht olla ja, aga paljud muud väärtusi nagu täitsa sabas samad eestlastega, et et see oli nagu üks selline nagu selge murdekoht. Meil on mõneti vedanud sellega, et EKRE vist siiski ei meeldi väga paljudele venekeelsetele valijatele teatud eesti Eesti rahvuslus põhimõtete tõttu. Sest et immigratsioonisirm selles segmendis kindlasti väiksem ei ole ja kui nad kui sealt, nagu need hakkaksid kumuleeruma, siis sealt võiks tulla palju tugevam. Selline. No EKRE on teinud siin ühe väga muidugi huvitava uperpalli selle uuringuga, et siin uuringus tõenäoliselt üks nõrk koht on, et seda on võimalik tõlgendada mitmeti, et Martin Helme siin juba on kirjutanud, et ka tema on nõus, et jah, et Eesti inimesed kardavad siis kõige rohkem populiste, et ka tema kardab sotsiaaldemokraati ainuvõimu, et noh, see on selles suhtes, et näide sellest, kuidas poliitikud on võimelised number ühte tõlgendama kolmel või, või vähemasti kuuel erineval Milline pisut pila, minu meelest selline natukene 11 Tegavad ja Pilavad, et see on pigem pingeid leevendav. Aitäh, aga mulle veidi meeldib iseenesest, et Eesti, sellise noh, poliitilise poliitilise diskussiooni on tulnud selgelt sisse ka see teine Belgia klassikaline parem-vasakpoolsus ja nüüd räägitakse avatuse suletusest siis noh, Akadeemia võimeline näiteks Riigikogus hääletuse põhjal juba ka näha, et on, ütleme EKRE ja Isamaa, kes on siis ühele poole, mina ikkagi nimetan seda rändeleppega seonduvat tõrjumistegarjeropi suletuse kõlada naiivsena. Pigem ikkagi alalhoidlikum ja mitte alalhoidlikum, et ma võin vaielda siin nende telgedega, et siin võib, ütleme seda diskussiooni pidada. Räägime lõpuni. Aga võtame need need, et on tunud risttelge diskussiooni juurde, ehk siis on, on rohkem poliitilisi valikuid, ainult nagu vanasti keske ref. Ja, ja siis, kui sellest uuringust veel rääkida, siis suuremad vahed olid just rahvuspõhiselt jaajaa gruppide põhiselt esmalt siis rahvuspõhine, erinevus oli see, et esimesel kohal oli seal äärmuslaste ja populistide kartus mõlemas rühmas, aga teine koht oli siis nii, et eestlastel oli massiimmigratsioon. Teistel rahvusrühmadel siis majandus, kriis ja kolmandal kohal oli Eesti inimestel eesti rahva väljasuremisega tus ja teistel rahvarahvustel rahvusvaheline konflikt, et ka see oli selline üpriski märgiline erinevused, noh, raske oleks eeldada, et venelased kardavad Eesti rahva väljasuremist ja eestlased siis rahvus rahvustevahelist konflikti saab muidugi ka ikkagi karta. Nii, aga siis räägiks natukene välispoliitikast veel üks teema, mida vähesed jaksavad juba professionaalsest huvist jälgida, on see kõik, mis toimub Brexiti teemal homme pühapäeval peaks toimuma siis poliitilise deklaratsiooni allkirjastamine, aga selle puhul vist tuleb rõhutada, et poliitiliselt siduv juriidiliselt et mitte, et britte esindab peaminister Theresa meie Euroopa liitu 27 riigijuhti kogule. Ta on põhimõtteliselt olemas, aga taaskord see olukord siis poliitiliselt on siduv juriidiliselt, mis tähendab seda, et Euroopa liikmesriigid küll seda deklaratsiooni heaks kiitma ei pea, küll aga printsiipe enamusest, et aga jah, kvalifitseeritud häälteenamus, aga brittide puhul siis on tarvis mõlema parlamendikoja heakskiitu. Kui reaalne see on? No seda ei, seda ei julge vist keegi öelda, minu meelest kõik need isegi kui on analüüsid, mis ütlevad, mis juhtub Brexiti korral ja siis on sulgudes juhul kui see peaks toimuma. Ma vaatasin, BBC oli teinud skemaatilise ülevaate sellest, mis kõik on võimalikud teed, et see on nagu see mingisugune jah, ei hargnes siia-sinna. Võimalikud on üheaegselt nii uus referendum, kui see tuleb lahkumisleppeta Brexit. Sõjavägi on pandud juba valmis, et juhul, kui näiteks kütusetarnest peaks tekkima mingid häired, siis nad lähevad bensiinijaamasid kaitsma umbes firmad varuvad mingisuguseid asju, et see on niisugune viimsepäeva ettevalmistused käivad selle kõigega paralleelselt ja ka Euroopa poole. Ja täiesti õigusega öeldakse viimane viimane ajakiri Economist pühendanud numbri sellele, et mis juhtub, kui tuleb hard Brexit nõudiil Brexit ehk siis 29. märtsi ööl vastu 30.-te iseenesest lõpevad automaatselt kõik lepingud ja, ja võib-olla praktiliselt kõik siis kõik seiskuda ja seda nii-öelda head tahet, et katsume kuidagi edasi nihverdada, siis ta ei pruugi üldse väga pikalt jätkuda, et see kui mäleta mingi paar kuud tagasi juba hakkasite Briti väljaanded kirjeldama, mis juhtus, või siis, kui käib järsk prõks. Anttib pilt, et missuguse varu peab kodus olema täpselt umbes nagu valmistumine sõjaks. Minu meelest seda debatti vaadates Briti meedias, siis meie ränderaamistiku nagu vaidlus oli ikka väga leebe kevadtuul, et seal on väga radikaalsetel seisukohtadel väga palju erinevaid, kes kõik justkui targad inimesed, aga nad esindavad täiesti äärmusest äärmusesse. Inimeste seisukohad muutuvad, minule ei kõrva kuskilt Boris Johnson, kes oli üks selliseid Brexit eeskõneleja, kes nüüd umbes ütles, et aga 66 referendumi, et oleks kolm küsimust, kolm valikut, et kas leppega lahkumine, leppeta lahkumine või jäämine selge kuse lahkujate hääle poolest, siis sa saad jäämise sellega. Ei, ei ja, ja, ja selle Theresa May selja taga on niisiis eeljääjad on teatud asjadele vastu, kui väga hard Brexiti pooldajad on teatud asjadele vastu, ehk siis seal on see täielikult laiali läinud. See seisukohad mis tähendab, et kaos võib tulla tänu sellele, et ei suudeta mitte milleski keskteel enam kokkuleppel. Theresa May, tuletan meelde, et tema ei olnud üldse Brexiti usku, ta lihtsalt tubli tubli peaminister, kes üritab talle antud mandaadi piires teha maksimaalset võimalikku tööd. Ta hirmus hästi seda kõike teinud ei ole, kui ma kasvõi vaadata, kui vaadata kas või tema enda näiteks kõnesi, mida ta on pidanud briti rahvale seda pidevalt, rõhutas seda, et halb lepe on halvem kui see, kui üldse lepet ei ole ja ta pidas ta ilmselt seda ennekõike silmas, et on vaja survestada Euroopa läbirääkijad, et me oleme valmis minema ka niisama. Ainuke asi, et nüüd on tema enda rahvas hakanud seda kuulama. Nüüd ta on nüüd ei nüüd ta ütleb, et paremat lepet ma teile ei saa, võtke või jätke, et see on tema uus retoorika ja siis on muidugi huvitav see, et Euroopa Liidu tasemelt on järsku ärganud Hispaania suhteliselt ebatõenäoline valitsuseks. Sotsialistide valitsus on järsku hakanud Gibraltari teemadel pahandama, nad tükk aega olidki. Ta hoiti täiesti kõnelustest eemal, me räägiti väga palju Põhja-Iirimaast väga Gibraltar, mis on seal Andaluusia juures, kuhu käivad 10000 hispaanlast, minu meelest päevas tööle, mis on hispaanlastele väga emotsionaalselt tähtis asi piirkond, kus viimase referendumi kohaselt 96 protsenti inimestest tahab ja see oli 2002, nii et suht värske referendum tahab jätkata ühendkuningriigi osana. Hispaanlased siiski tahaks väga, et see oleks Hispaania osa, mida ta loomulikult kohalikud ei taha ja seal siiski briti krooni all ja teiega piirirada sinna vahele ja, ja, ja nüüd on järsku Pedro Sanchez, kes on sotsialist, kes tavaliselt Hispaania poliitikas on konservatiivide pärusmaad, et me tahame neid tagasi, me tahame siin kõik selle teema torkimine, ootamatult on Sanchez hakanud siis Euroopa tasemel jonnima täiesti. See on täiesti ka samamoodi nädalaga asjad pea peale sel nädalal asja põhjus on siseriiklik. Seal kõrval on Andaluusias tulemas valimised, kus on sotsialistid pikalt võimul olnud. Andaluusias teleläheb Gibraltar ilmselgelt kõige rohkem korda ja sealt ta torgib selle pärast ja esitab ka üsna karme ultimaatumeid. Et näis, kuidas see nagu seanssidel välja tulemine õnnes. See on siis esimene koht, kus on näha erimeelsusi, aga kui see lepp sõlmitakse, siis sellele järgneb Euroopa Liidu ja Suurbritannia vabakaubandusleppe. Mulle tundub, et see selle sõlmimine saab olema ka selline päris keerukas protsess, arvestades seda, et rahvaliitu, siis jääb 27 riiki, nendel kõigil on omad huvid. Kes tahab seal oma tursapüügikvoodist rääkida, kes tahab seal rääkida tunnelist, mis Suurbritanniasse viib, et neid huvisid on märkimisväärselt palju. Kui sa oled Prantsusmaa Kalamees seal siis Atlandi poolel, siis sa oled suhteliselt murelik praegu juba, sa oled tõesti, sest sinu, sa. Ma olen prantsuse telekanalitel näiteks, et inimene on võtnud endale liisinud endale laeva ja arvestusega, et ta saab kalastada, nüüd ta ei tea enam, kas ta suudab liisingut maksta. Ka seda töö alles jääb, et, et see on inimlikult plaani. Inimlikus plaanis on mõned nendest seisudest ikka väga õudsed juba. Need on päris Murad teadlane kui sedasama lahkumislepet, Eesti saab heaks kiita liikmesriikide enamusega, siis vabakaubandusleppega hoopis teine asi, nii et seal hakkavad kõik need vetoähvardused mõjuma hoopis tõsisemalt, nii et see on alla, see oleks esimene väga väike samm teekonnal, mida ilmselt väga vähesed tegelikult üldiselt üldse tahavad läbi teha, et suurem osa Euroopast näeks ikkagi Suurbritanniat jäämas Euroopa Liit, kui seal üldse kuidagi kuidagi võimalik on ja, ja noh, siis pool brittidest No kui sa ja kui sa oled see pool brittidest, kes tahtis kogu aeg jääda ja nüüd sa oled kaasmaalaste kokku keeratud jama, nagu sa saad aru, et, et see jäämägi läheneb, jäämegi, läheneb, läheneb, läheneb, sina ei ole valinud seda kurssi sõita jäämäele peale. Ma arvan, et see tunne on, ütleme see mingit pidi, aitab nagu rahu saavutada meie see ränderaamistik, et see tegelikult ei too meile ühtegi teistpidi midagi. See ei ole päris see, see ei ole selles mõttes päris muret tegelikult ükskõik kumba pidi juhtuks, ei maksa nagu oma und kaotada, sellepärast et sul igapäevases elus midagi muutuks. Seal on mingid teoreetilised võimalused. Aga see Brexit'i jäämägi toop nagu reaalselt reaalselt kaasa suuri tagajärgi inimeste elule. Ehk siis, kui see Brexiti reaalsus jõuab kätte, siis, ega see, sellega see debatt veel läbi ei saa, et siis jätkub kogu see vabakaubanduslepingu sisustamine ja küll me näeme seal, mida jälle flaami parlament arvab ja mida hollandlased teevad. Ja mida hispaanlased ja mida mida iganes, et seal see on ikkagi see see aasta, 2020 või 21, kui see ülemineku aeg lõpeb, et selleks ajaks tegelikult seda, neid asju, mida klattida, jääb ikka väga pikalt ja need hakkavad mängima väga-väga paljudes valdkondades. Aga. Kui või lootust jah, Theresa meisele eile välistas, et britid veel teist korda valimiskastide juurde tuleks ja ütleks, mida nad arvavad, et Boris Johnsoni unistustele lähemale tulla. Samas muidugi kõiki ei usuga sellesse, et Theresa May lõpuni sel Downing Street 10. elab, et, et ka see on orastel, et. Tehniliselt referendumi läbiviimine selline nagu väga väikese ajavahemiku peale peaks jääma, et see kõik on, on nüüdseks juba jube keeruline, aga et kui on nagu head tahet, kui, kui nähakse, et ta on ikkagi mingi šanss, et Suurbritannia äkki ikkagi ikkagi ei lahku, küll küll leitakse need need viisid, kuidas seda, kuidas seda läbi viia. Iseasi on see, et ega sealt siis jää osakaal ei ole drastiliselt suurenenud. Suurbritannias veidikene küll, aga mitte nii et oleks kindel, et kui nüüd panna hääletusele, nüüd ta kindlasti tegime, ikka tahaksime jääda. Novot. Küll plaanisime rääkida korruptsioonist meditsiinis, aga kuna aega on nii vähe, jätame selle mõneks teiseks korraks, sest paljude teemade puhul saab alati öelda, et ega see probleem iseenesest ära ei lahene. Ja Eestis selles valdkonnas on veel samme astuda, aga Evelyn Kaldoja, Krister Paris, Mirko ojakivi tänavad kuulamast, rahva teenid teenrid ees. Eetris juba taas järgmisel laupäeval. Kena nädalavahetuse jätku teile.