Ivo ütle ausalt, mis seal kõige erilisem, kõige põlvist nõrgaks tegevam, kõige raputavam ja keelt alla viiva maitseelamus, mille sa elu sees oled kinos saanud. Mul on kinos olnud peamiselt ainult halbu maitseelamusi. Aga et kas, kas sa oled näinud Kalevil Kalevi šokolaadivabrik olla sellised sellised šokolaadi rosinad, mis, mis on siuksesse? Ma ei taha küll siin kuidagi reklaami teha, nii et oletame, et see on siis selline üldine steitment, mis käib kõikide teiste kõikide šokolaadi rosinate tootjate kohta, et on siuksed head kuradi rosinat poes müügil. Ma olen neid ükskord kinos ostnud ja, ja ja see oli väga maitsev. Kas sa mõtled need rosinaid, mis on selle joonistatud kassipabulad just nagu? Ei, ma ei mõtle ilmtingimata neid, ma praegu mõtlen kõiki väga maitsvaid šokolaadi, rosinaid hoolimata tootjast ja pakendi kujundusest. Okei, väga, ma ei teagi. Kommertsiaalselt korrektne väljend siis. Ühesõnaga, et need kõik on, on pakkunud elamust Jah küll aga ei lähe, võin ma öelda, et minu jaoks kõige kohut odavam oli, ükskord ma kuskil ostsin mingisuguseid Natšosid, mis nad saavad, iseenesest on, on head asjad või, või ütleme need siis maisikrõpsud, millel on mingisugune juustupulber peale pandud. Aga sinna juurde oli võimalik saada ka sellist juustukastet ja, ja see ei sobinud mulle see, see maitse, nende erinevate maitse tugevdajatega või maitseainetega või ma ei tea, mis seal täpselt oli mis maitses, isegi pidi olema, aga see ei sobinud mulle üldse, aga kuidas sinul on, kas, kas sa tihti seostad kinos käimist sellise meeletul? Meeldivam maitse? Mõnuga ma tahtsin M tähega veel veel sõnu panna, aga selleks kuidagi vett vedama. Ja see oleks läinud rämedaks, ma kujutan ette sind teades. Aga ja see on isegi tegelikult probleem, see on, see on tegelikult isegi probleem, et ma olen hakanud seostama kino sööklaga. Mul on vaja abi ja selleks meil oligi vaja täna kohtuda, nii et alustame. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi. Te kuulate saadet popkulturistid. Mis, mis, kuidas ma saan sind aidata, nüüd ma saan aru, et sa oled, sa oled mind kutsunud täna siia et olla sulle toeks või, või siis vastupidi, ma ei tea, lükata sind eemale või, või suruda sind vormi või või mida ma tegema pean, et sa, et sa ei mõtleks enam enam kinodest sööklatest tahaks nagu vahe on küllaltki märgatav. Kuigi jah, on ka sööklaid, vabandust, nüüd läheb juba, muuhulgas on ka kinosid, kus on ka näiteks niisugune teeninduskogemus või, või siis selline toidu pakkumine lausa mingisuguse menüüga ja, ja on nagu rohkem võib-olla toidukeskne. Ma ei saanud aru sellest lausest, mis sa ütlesid, kuulan, kuulan järele boot kastist ja, ja siis mõtlen selle peale. Keeruline lause, ühesõnaga kuidas sind aidata saan? Ja mul on hea meel, et sa küsid. Ja üleüldse praegu see, millises vormis see kohtumine toimub, sina oled Brüsselis, mina Tallinnas, nii nagu see saate tegemine meil viimasel ajal käib, kuna sina elad Brüsselis, mina elan Tallinnas. Mul tekkis selline seos ühe ühe seriaaliga, kus mängib või mängis muidu varasemalt seriaalist Friends kuulsus kuulsaks saanud näitlejanna, kes kehastas Styybit, Francis Liisa kõdrous käib jutt, temal tuli siis aastaid pärast frentši välja seriaal, kus ta mängis sellist veebiterapeuti. Ja ma ei vaadanud seda seriaali, aga ma nägin selle seriaali tutvustusi või reklaame kunagi kuskil internetis ja need nägid välja täpselt sellised Ta oli mingisugune arvuti monitor, kus siis avanes aken ja ja lihtsalt hüdrow ilmus veebikaamerate ja küsis midagi sellist, nagu sinagi just minut tagasi küsisid, ehk siis, et kuidas ma sind aidata saan. Veebiteraapia on siis selle vaat Me arutasime möödunud osas, et mis võiks olla meie popkulturistid, saatesarja selline spin-off või siis pinnalt minema keerlev asi. Ja näiteks veebiteraapia saade võiks ju seda täitsa olla. Võib-olla me saaksime isegi patriani minna tagasi, saaksime hakata teenima suuri rahasid. Aga siis me ei tohiks mainida seda saadet enam siin oma R2 raadiosagedusel. No vist mitte, jah, siin on mingisugune probleem. Omal vastutusel hakake guugeldama umbes paari nädala pärast või siis otseselt patriani otsinguribale, pange otsingusse. Näiteks veebiterapeut, ma ei tea mingi selline otsingusõna näiteks popkult turistide pinnalt ära Gerlenud veebil teraapiasaade näiteks see võib olla täitsa kasutatav pealkiri. Seal algoritm. Et informatsiooni, et meid üles leida, Ma arvan Ja sest, et see on viimane kord, kui me seda saadet mainime, et mitte pahuksisse sattuda rahvusringhäälingueetikakoodeksiga. Et me ei kasutaks ära oma võimu, eks ole, teha endale reklaami, müüa oma asja, et me me seda rohkem kindlasti ei tee. Ma ei tea, kui jääb meelde, et siis lihtsalt ma ei tea jah, et otsige meid üles ja pakkuge raha ivale, siis tegelikult otseselt mina ei julge kellelegi nõu anda, aga Ivo seal Brüsselis vist väga tööd ei tee, ta istub ainult Skype'is ja annab, aga et kellele veel saaks nõu anda, istub oma pööningul. Jaa oota nõrksusele, kino, Caligula nüüd sellega selle kinoga või ainult munata jookseb praegu midagi, mitte kinodentsis, aga nüüd ütleme šanss, et teha vahet. Seanss palju see mulle üldse maksma läheb, et ma teaks. Sulle mu sõber poole hinnaga? Ei olnud hea nali, see see ei olnud üldse enne, oli see ka natukene ikkagi 100 protsendi. See on sihuke pilootprojekt praegu, et vaatame üldse, et kuidas mul välja tuleb, kuidas rahule jääd. Mulle ei ole ju mitte mingit ettevalmistust, et olla teraterapeut, kuigi ma saan aru, et selliseid inimesi on ka turul, kellel ei ole mitte mingit ettevalmistust olla terapeut, aga nad ikka üritavad inimesi aidata, et et no ma ei tea, räägi, räägi oma mure ära ja siis vaatame, mis saab. Äkki ma äkki ma olen super hea selles, aga võib-olla mitte üldse. Sa kõlad täpselt nagu minu masti terapeut, just sinusugust terapeuti ja alati endale otsingi kellel oleks võimalikult vähe kvalifikatsioone, võimalikult vähe diplomeid, seinte peal võimalikult kahtlane kodulehekülg, kus hüppaks üles erinevaid hüpik aknaid ja ja kust ma tahaksin näiteks mingisuguse viiruse, mingi trooja viiruse näiteks endale arvutisse, kui ma püüan aega kokku leppida. Ja võimalik madal enesekindlus ka, kuigi mul tuli praegu geniaalne mõte, et kui sa oled nagu niisugune väga šiiiditerapeut ja seal on väga halb kodule šiiidi, siis ütleme nagu veidi nagu slim seedib, ütleme siis selline selline kahtlane terapeut, kellel ei ole korralik korralikku väljaõpet ega, ega nagu pädevust. Et siis sa võiksid ju põhimõtteliselt oma koduleheküljele panna siuksed Trooja hobused, millega sa saad inimeste järgi luurata ja siis neile anda vastavalt sellele infole, mis seal kogud Neile neile nii-öelda siis nõu. Aga see kõlab nagu ääretult illegaalne. Ütleme siis, kasutame normaalseid eestikeelseid sõnu väga seadus, seadusvastane, tundub see kõik tegevus ja ma ei soovitaks seda kellelegi, lihtsalt tekkis seos. Kas sinu veebiteraapia mulle nüüd juba see teema tundub palju huvitavam kui sa kinos söömise teema. Et kas sinu veebiterapeudi koduleheküljelt saab ka sarju vaadata näiteks tasuta. Kas sa oled nagu läinud täispangale oma koduka teenuste nimekirjas? Vot nüüd ma ei saa, ma ei saa aru, kas sa mõtled, et nagu mul on oma nägu veebisari nagu, et ma olen, ma olen nagu sihuke Youtubeer, see tundub nagu veel eraldi selline spinn, ahvet, veebiterapeudi, Youtube'i kanal, kus siis saab nagu päev otsa vaadata mingeid live striimi, kus saab inimestele nõu anda, kuigi see võib mingeid privaatsusnõudeid rikkuda. Ei, ma ei mõtle seda, ma pidasin silmas. Kas sinu koduleheküljel pakutakse ka seda sarjade tasuta vaatamise teenust, näiteks, kas ma saan seda Liisakudrow veebiterapeudi seriaali striimida sinu koduleheküljelt, kuna sa oled ise ka veebiterapeut? Ei saa sellepärast, et mul ei ole võimalust nendele nende sarjade autoritele maksta õiglast autoritasu, et omistada nii-öelda levitus õigusi. Okei, su hääl ütleb üht, aga su nägu väidab. Ühesõnaga, otsige meid üles. Sellest spin-off või või, või mis see oli siis välja keerlemis sarja nii-öelda väike väike piloot või väike isutekitaja? Isutekitaja ja ja isu tekitavate või siis just isu rikkuvate teemadega jätkame nimelt mul on probleem viimasel ajal, kui ma olen, või olgem ausad kauem kui viimasel ajal. Kuidas seda öelda kauem kui viimasel ajal kogu aeg siis või? Pikal ajal juba pikka aega. Nii viimasel kui ka eelviimasel ajal on mul olnud selline häda et mulle hirmsasti maitseb popkorn ja või pais mais või plaksmais nagu väga põlglikult nina kirtsutades, ütles mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja kunagi põhikoolis. Rääkides sellest, kui tülgastav on tema jaoks üleüldse kinodes popcorni õhkimine ja, ja selle paismaisi või plaksmaisilõhn, siis minul, minul seevastu ikka lähevad nagu neelud käima. Kui ma tunnen seda või rohket ülimalt. Maitse ja lõhnameeli stimuleerivat paismaisikerkimise lõhna ja, ja olen šokeeritud, ütlen ausalt, olen šokeeritud sellest, kui kalliks on plaksmais, ma lõpetan selle sõna kasutamise nüüd. Kui kalliks on popkorn üldse läinud? Kes ei ole viimasel ajal neid hinnasilte üle vaadanud, siis meie põhisuurtes kinokettides ikkagi, kui sa tahad seda kõige suuremat, juba väikest ämbrit meenutavad popkorni paki endale osta, siis pead välja käima päriselt ka üle seitsme euro pärisraha ja see tundub absurdne, arvestades, kui vähe popcorni tegemine tegelikult maksab ja nii, aga ma saan aru, et siin selline tava tavahinnad siin ei kehtigi, see ongi puhtalt impulsi ostule orienteeritud toode ja, ja millegipärast on popkorni saanud selline Kinomenüü põhimüügiartikkel siis. Ja see on täiesti omaette teema, et kuidas nii üldse on läinud? Kindlasti on sel teemal kirjutatud ka raamatuid. Kusjuures mul on tunne, et ma hakkan guugeldama, et kas selliseid raamatuid on, kui me oleme näinud kas muusikalisele pausile või üldse selle episoodi lõpusirgele juhtinud. Aga mulle lihtsalt nii väga meeldib popkorn, ma olen seda ka varem vist öelnud mõningatele inimestele võib-olla ka sulle, Ivo, et kui mind, et kui keegi tahaks mind tappa näiteks siis väga kerge viis seda teha oleks lukustada mind ühte tuppa tuppa, kus on värskelt valminud popkorni niimoodi. Mitte nagu ämbrite viisi, vaid lausa niimoodi sihuke mägimägi sellest. Siis ma söön ära kõik, kõik iga viimse kui selle popcorni pilvekese ja erilised, söön ennast lõhki seal, ma arvan, et nii juhtub, ma ei suuda ennast peatada. Ja, ja, ja nüüd viimati ma käisin vaatamas kinos seda lammutaja Ralphi teist osa, kus ta siis alapealkirja järgi lõhub, lõhub ära interneti. Väga vahva film sai nalja, väga kihvtilt animeeritud ja nii. Ja loomulikult oli mul ületamatu soov, vajadus ikkagi. Võta sinna kinosaali kaasaga rämpstoitu. Seekord siis jätsin popkorni ostmata, kuna ma otsustasin avaldada protesti sellele hinnasildile, eks ole. Mis oli üle seitsme euro, tundus absurdne. Nii et siis ma ostsin Natšod, mis olid neli, 50 o, koguni, koguni kolm eurot soodsamalt sain, tundsin ennast nagu võitja, tundsin ennast nagu majanduslikult nutikalt mõtlev inimene. Lasin need kõrvaltaskud sellel natšo alusel seda rõvedat. Kreemi täis, mida sa just kirjeldasid Ivo, mis, mis tekitab sinus Yalestust ja läksin aga saali koos oma väikse tütrega ja elukaaslasega ja tütar istus mu kõrval seal pimedas olles esimest korda kolmde filmiseansil. Ta loomulikult Te ei näinud hästi, mis ta ümber toimub ja siis ta püüdis ka seal vahepeal nadi prillide alt piiludes ja siis jälle prillidega niimoodi pimeduses kobades püüdis sademeid Nadžasid kätte ja siis meie mõlemad käed olid selle juustukreemiga koos ja, ja üleüldse oli niisugune ebamugav ja mõttetu olukord, arvestades et me olime sinna tulnud kohale tegelikult selleks, et vaadata filmi. Ühesõnaga, no milleks see kõik? Mu küsimus, milleks see kõik, sinna kulub nii palju raha, see on nii mõttetu, see ei ole isegi päris toit. Ja ometi. Ma ei ole enam harjunud lihtsalt istuma ja vaatama filmi ilma, et mu suu ei käiks, see on ju probleem. Webiterapeut Kassai ütleks. Mul tekib samamoodi küsimus, et milleks see kõik või sest. Ma mul on nagu erinevad arvamused kino kohta üleüldiselt tulnud või kinos käimise kohta isegi siinsamas saates kunagi kunagi päris-päris alguses osade juures, kui me veel seda saadet minu minu elutoas tegime, muide neid osasid saab ikka veel kuulata. Ta, kui minna meie koduleheküljele VVV punkt popkulturistid, punkt. Com ja vaadata arhiivi. Aga, aga mingi hetk ma rääkisin, et mulle ei meeldi kinos käia, et see mõte, et ütleme, selles pimedas ruumis olemine ja kõik see kuidagi ei sobi mulle ja see oli, ma arvan, väga oluliselt seotud sellega, et mul oli siis ärevusega palju rohkem probleeme, nii et selline sellises nii-öelda pimedas ruumis ja, ja sellises olukorras, kus ma ei saa nagu väga vabalt ringi liikuda või, või ära minna. Et see tekitas mus mulle mingeid probleeme. Aga jah, et noh, tänama nagu käin kinos rohkem ja, ja olen ka vahel seda popcorni ostnud. Kus sind Carney, sa ütled paukmaisi või plaksmaisijumal? Siin vahepeal lihtsalt ei. Et seda sõda. Paukmaisiga ostnud ja ja ka neid natšo sidet. Pauk maisiva siiski. Okei, palun popkorni. Et, et mina, mina ei armasta kinos söömist. Mul ma ei ole ka väga suur popcorni fänn, mulle küll meeldivad, et mulle meeldivad erinevad krõpsud näiteks ka sealhulgas maisikrõpsud, mida ma võin kinos süüa küll. Aga ma ei tea, see kogemus kuidagi seal kinos, see krõmpsutamine mu enda suus teiste inimestepoolne krõmpsutamine, need lõhnad niigi kitsas ruumis, et see kõik nagu mulle pigem seostub, et nagu selle selle negatiivse poolega, mis kinos kinoskäimisega kaasneb. Kuigi, mida ma olen täheldanud? No vaata, see aeg, enne kui film algab, et sa lähed, istud saali ja päris kaua aega, enne kui film päriselt pihta hakkab, et enamus inimesi, kui nad ei osta, sest seda kõige suuremat ämbrit saavad oma toidud nagu ära söödud peaaegu nagu filmi sihukse esimese vaatuse, ma ei tea keskpaigaks, et siis edasi saab juba filmi suhteliselt mõnusalt nautida. Aga ma ei tea, kohati läks arutelu seal või, või ütleme siis monoloog ka selleks, et nagu maailm on kalliks läinud ja, ja sa ei taha maksta nii palju popkorn eest, et kas sa oled ka popkorni kodus püüdnud teha või see ei ole seesama milles, milles nagu päriselt probleemann. Milles päriselt probleem on, kui sa, kui sa nii küsid, siis lõpeb see episood kohe ära. Sest et räägi päris probleemiga, me pole seni veel kordagi oma saatesarja ajaloos tegelenud. Kui sa tahad seda praegu teha, siis ma kardan, et see ei ole enam sedasama saade. Pseudoprobleemid, pseudoprobleemid on meie leivanumber. Pseudoprobleem, siin on teie kodus popcorn ja vaata telekast filmi, kus on natukene tulesid ja, ja siis sa saad odavama popkorni ja sa ei, sa ei pea käega olema juustukastmes ja laps ei pea kolmde prille kandma, sest kodus saab mitte kolm defilme kavada. Ja sest kodus on ju kõik niikuinii koldes. Tänane osa on ikka, ma ei tea. See on ikka. Nagu pauk mais kõrva On inimesi, kes naudiksid usu või ära usu, on inimesi, kes seda naudiksid. Aga ära arva, et mina ei ole eluhäkker. Ära arva selles mõttes, et kas sa tõesti arvad, et ma ei ole üritanud ütleme, hõlma all ise popkorni kinno kaasa võtta või. Ma ma ei tea, sa ei rääkinud sellest. Ma ei ole seda rääkinud ja sest et ma tahtsin natukene seda pinda ette valmistada selleks kriminogeensemaks osaks meie tänasest osast. Aga, ja kui ma olin okei, siiski kui ma olin natuke noorem ja kui turva Ma ei tea, need turvameetmed või, või mis iganes. Turvaolukord oli kinodes lõdvem näiteks kunagi, kui kosmoses oli niimoodi, et lihtsalt ostsid pileti ja kõndisid siis kedagi ei huvitanud, et tundus, nagu see koht oli niisugune pool hüljatud piletikassas, keegi müüs pileti kontsusid ja ja edasine oli kõik juba siuke, et vaata ise praktiliselt tuli ise panna film käima. Oli selline aeg. Et ühesõnaga siis ma mõtlesin, et annan jube kaval ja läksin ostsin kioskist endale. No see oli veel krooni aeg, mäletatavasti siis ma, ma ei tea, mis popkornipakk maksis kioskis võib-olla, võib-olla üks kroon, kui kroon ja 20 senti näiteks. Ja, ja ma tundsin taas kord tundsin end kui võitja, kui ma läksin sinna kinno sisse krabisev kilekoti popkorniga, jope põues ja lihtsalt sirge seljaga, jalutasin mööda sellest letist, kus siis kinos müüdi ütleme võib-olla 25 krooni. Et sedasama sedasama paukmaisikogust, onju. Ja siis naudinguga seal klõbistasin ja, ja sõin, see oli nagu võitja, aga ma ei ole viimasel ajal enam seda praktiseerinud, sest et need turvaväravad ja asjad ja kõik mingi teatav selline renomee on ka tekkinud, eks ole, seoses saatejuhi sellise kõrge prestiisika kohaga siin elus ja ühiskonnas, et ma lihtsalt ei julge, saad aru, ma ei, ma arvan, et ma jään vahele ja siis see on, see on, see on suur häbi mitte ainult mulle, vaid tervele mu perele, mu suguvõsale. Ka sõpradele ilmselt ka sulle. Noh, kui sa võtad elu kaks, 24 lahti, ühel hetkel seal Brüsselis tööl igavledes, keegi on just klient on saanud just oma sessiooni tehtud, eks ole. Veebikaamerast sa oled pannud just selle Skype'i akna kinni ja siis hüppab sulle sealt uudisteportaalist ette pilt sellest, kuidas ma laman kõhuli kino trepi peal, mind on tulistatud, turvamees on tulistanud mind jalga näiteks onju. Ja siis seal vere, verise kino vaiba sees on siis siuksed nagu punaseks tõmbunud verd sisse imenud need popkorni pilvekesed, eks ole, mis kunagi olid mul justkui elu elurõõmu allikas. Ja nüüd siis nüüd siis on mu häbiplekk paukmaisikujuline. Et et siis, et kurioosum tuntud popkulturist Jim Ashilevi-il ei ole raha, et maksta, maksta paukmaisi eest mingi sihuke uudis, siis ma saan aru, on see, see, see, see, mida ma otsima pean. Aga ma, ma ütleks, et sellel ei ole nagu midagi halba, sest sa kannaksid edasi vägagi sellist. Vägagi auväärt traditsiooni, sa siin mingi hetk oma jutu sees nii-öelda korraks viskasid õhku küsimuse, et miks, miks üldse see popkorni nii kinodega seotud on ja kunagi ma ei ole enam kindel, mis sarjas või filmis või, või, või kust ma selle nüüd üldse võtsin. See võis olla sihuke kokandussari nagu q Tiits, mis on üks mu lemmik kokandus Sarri üldse? Seal räägiti ühes osas pauk maisist ja, ja kuidas seda teha ja üldse sellest nagu natukene ajaloost ka ja nii palju, kui ma mäletan või aru saan siis 19. sajandil oli, oli popkorn sihuke karnevali toit või et noh, et kui inimesed käisid tänaval karnevallidel, siis siis pakuti väga palju popkorn ja see oli ääretult populaarne inimestele see meeldis. Ja kui hakkasid tekkima kinod, et noh, et siis kinod püüdsid ennast nagu sellise kõrgkultuuri osanud näidata ja seetõttu ei pakkunud alguses toitu, sest noh, keegi ju niimodi teatrisse minnes ei ole eeldust, et inimene läheb teatrisse, hakkab seal klõbistama ja sööma, see, ma kujutan ette, häiriks ka võib-olla näitlejaid. Sa võid seda pärast mulle kinnitada või ümber lükata, aga aga aja pikkuse see popkornilembus ja need tänaval popcorni müüjad, selle kino kino, nagu sellise võimaliku rahaallikana avastasid, hakkasid kino ees müüma oma popkorn, et muidu nad niikuinii tänaval seda inimestele müüsid. Et müües siis kino eest, said nad oma kasumit suurendada inimesed enne kui kinno läksid, võtsid pakk paki popkorni ja nautisid ja mingi hetk kinod avastasid, et popkorni müük on oluliselt tulusam kui, kui kinopiletite müük, mistõttu ilmselt et võib ka järeldada seda, et need hinnad on tõusnud, sellepärast et popkorni kinos on ääretult hea äri ja, ja toob kindlasti ääretult palju kasu siis sest inimesed on nõus nõus seda ostma. Samamoodi nagu hotdogi äri on, on ka bensiinimüügi kõrval ääretult tulus. Ja seetõttu seda saab nüüd absoluutselt igal pool osta. Et, et nii need asjad arenevad ja ma arvan, et sa jätkaksid nende nii-öelda 19. sajandi kinokülastajate armast ja, ja, ja kaugeleulatuvat traditsiooni sellega, kui sa, kui sa võtaksid väljastpoolt lihtsalt taskus paki popkorni kaasa. Muidugi see, see noh, kui ma nüüd mäletan neid popcorn, mida müüdi kioskites ilmselt siis mingisuguse kilekoti sees, et noh, nad olid ju külmad ja mitte üldse nii külmad ja mitte üldse nii nii maitsvad kui kui mõnus soe selline võilõhnaline popkorn, mida sai, sai kinostast, aga aga see, see raha rahaline võit on ehk seda väärt. Võib-olla tead, nüüd mul sinu juttu kuulates meenus üks üsna. Ma ütleks ikkagi kergelt traumeeriv kogemus seoses seoses näitlemisega seoses teatriga seoses eriti võilõhnalise popkorni ka ja ma räägin selle loo ära. Ma juba tunnen ennast ebamugavalt, nii et ma kogun ennast. Kuulame paust meloni, kellel on selline vahva palakene nagu Rüdžen sääd, mis natuke räägib just nagu minu suhtest popkorni leti ees. Et ma ei ole kunagi seal tundnud ennast vits Hiina vaid pigem ikkagi alati saad. Parun pluustma, lõun. See oli paust melon, kes laulis otseselt minu suhtest popkorniga. Huvitav, vaata kuidas iva need klassikud ikkagi kipuvad laulma minu ja sinu elust. Sest et see oli ju mõni saade tagasi, täpsemalt 27. jaanuaril 2019, kui sa rääkisid sellest, kuidas Nintendo Switch on tulnud su ellu, et jääda ja kuidas te olete koos nii õnnelikud ja siis täiesti sobilikult pool McCartney laulis pala häppi veidi ju just selleks puhuks täiesti pöörane ja, ja nüüd siis on ju paustma loun, kes on järjekordne selline uue aja muusik, kes on suutnud siis kunagisi biitlite poolt paika pandud rekordeid purustada, nüüd võib öelda, et biitlite selline mantlipärija, eks ole, aine biitlite mantlipärija paust, Maloun nüüd laulis täpselt sellest, mida mina tunnen. Kui ma olen oma popkorni pütti tühjaks söönud, kinos ja pool filmi on veel ees ja rahakotis ulub tuul. No kas saab võtta täpsemalt kokku seda, mida ma tunnen, kui ma olen popkorni kõik ära söönud ja raha on otsas? Eks loobuksin kõigest, kui see, kui need seitse, seitse pluss eurot oleksid teinud, nii et sa oleksid päriselt jäänud minuga, kallis popkorn, kallis paukmaisipilveke. Mis sa ei ole ikka veel mu suus. Pauk mais. No eks, eks ühest küljest on see ju ka loomulik, sellepärast et me oleme, me oleme need, kes jäävad siin, meie sinuga, ma mõtlen, oleme need, kes jäävad paika, et olulised teemad ühiskonnas nagu ka meie tänane pauk, maisile keskenduv saade räägib ja teiselt teisest küljest, et mis, mis popmuusikasse siis õieti oled, kui sa ei suuda inimestele olulistel teemadel nagu luua seoseid. Nii et ma arvan, et ma arvan, et kõik on, kõik on täpselt nii nagu peab, aga sa tahtsid mulle rääkida ühest oma väga traumeerivast kogemusest ja ma arvan, et ma nüüd juba tunnen ennast natuke enesekindlamad selle seebiterapeudi rollis, sest me, me, mu, ma usun, et me oleme jõudmas mingi tuumani jõudmas siin saates ka mingi teemani. Jah, mitte uskele lolli lohutus, vaid lootuseni. Oskan ikka sihuke täitsa täitsa nii asi. No juht, see ei olnud väga traumeeriv, seal, see oleks liialdus, kergelt traumeeriv. Aga, aga siiski piisavalt selline õudne juhtum, et ma siiski sisimas praegu niimoodi väänlan ja, ja vingerdan, sest et see, see viimane eneseväärikuse raas, mis minus veel säilinud on, tunneb end ohustatuna. Aga kuna seda eneseväärikust on tõesti väga vähe järele jäänud praeguseks hetkeks minu 34. eluaastal, siis ja mis on praegu käimas, et siis siis noh las minna, las minna. No selle kohta on isegi ütlus. Läks trumm, mingu siis pulgad ka, oled kuulnud, olen kuulnud ja nii öeldakse, last lasknud pulgad, siis mingu nii, nüüd siis pulgad, pulgad hakkavad lendama. Ühesõnaga ma olen mitmeid kordi muljetanud oma elamustest ja läbielamistest sellise Andres Noormetsalavastuse nagu hotello valmimis protsessist ja, ja selle lavastuse mängimisest Vanemuise teatri väikeses majas. Shakespeari näidend hotello oli siis materjaliks ja minul oli au ja rõõm kehastada ei kedagi teist kui nimitegelast hotellot. Ja ütleme nii, et ega kui ma laval ei olnud seal Tartus, siis ma tundsin end ikkagi kaunis üksildased. Paar korda sain vana klassivennaga kokku, aga ega üldiselt mul seal Tartus nagu liiga palju või liiga sellist pulbitsevast sotsiaalset elu ei olnud ja see tähendas, et pärast etendusi etendused lõppesid ka nii hilja, et ma ei saanud enam ühistranspordiga koju sõita, nii et ööbisin Vanemuise teatri külalistemajas. Ja, ja kelle ma endale sinna seltsiks võtsin, eks ikka, eks ikka popkorni, eks ole, ostsin, ostsin juba poest endale popcorni ära ja ja siis seal külalistemajas mikrolaineahjus tegin endale paukmaisi, mida krõbistada siis mingi Netflixi seriaali kõrvale. Aga vahetevahel juhtus nii, et seal külalistemajas paigutati mind papa, kus ei olnud mikrolaineahju. Okei, ja aja möödudes ma juba sain isegi õppisin selgeks, et millistes tubades ahjud olid ja millistes mitte. Nii et ma teadsin juba numbri järgi, siis tuvastasin ära, et, et millisesse olukorda ma satun täna õhtul pärast etendust, on ju, kui võtmed olid kätte antud teatri valvelauast ja siis tuligi tuligi selline päev jälle, kus, kus anti mulle koti, mille number ütles mulle, et täna õhtul sul siin ei saa olema mikrolaineahju käepärast ja nutikas inimene, nagu ma olen eluhäkker, eks ole, elupõline elu häkker, ma võtsin siis oma poest ostetud mikropopkorni pakikesed teatrisse kaasa ja olin nii kaval, et see hotello, eks ole, oli, oli kahe kahevaatuseline. Et, et kahe vaatuse vahel noh, mis ma ikka nagu passin niisama, eks ole, läksin otsejoones teatri kõrvalruumi kus, kus oli selline väike kööginurk ja panin seal selle selle paukmaisi hakkama, mikrolaineahju. Aga kuna tegu oli mikrolaineahjuga tegu oli sellise mudeliga, mida polnud varem kasutanud, sest ma ei osanud neid, seda kuumust seal päris õigesti reguleerida, seda kuumust ja siis kuumutamise kestvust, eks ole. Ja seal läks midagi valesti. Et kui ma olin vahepeal ära käinud muid toimetusi tegemas ja sinna kööki tagasi jõudnud kööginurka oli see pauk mais vahepeal läinud kõrbema. Ja, ja ma ei tea, kui tihti sa oma elus oled, pauk mahisi mikrolaineahjus ära kõrvetanud, aga see lehk, mis sealt tuleb jõuab kõikjale. No see on nagu jõhkralt selline kõigest läbitungiv ja kõikjale leviv lehk millest on väga raske lahti saada. Ja Ma olingi ühtäkki olukorras, kus algamas oli teine vaatus ja sealt kuradi kööginurgast, mis oli tegelikult lavale üsna lähedal lihtsalt tulvas seda kõrbenud popkorni haisu lavale ja saali. Sest kuna ma vaatasin kella ja nägin, et veel loetud minutid on jäänud teise katse alguseni, siis ma olin täiesti. No ma n nagu paanikas. Pehmes paanikas pehmes pahelist algamas, sest et algamas oli ikkagi Tuntud näitekirjaniku, austatud näitekirjaniku seiks piiri, näidendi teine vaatus onju, mis ikkagi mida mängiti tuntud ja ja vägagi austatud ametiasutuses nimega Vanemuine. Ma ei tahtnud, et õhtu läheks edasi päris nii, et rahvas tuleb saali tagasi ja nad on ennast üles löönud, nad on ilusad. Teatriõhtu kostüümid endale selga pannud, on käinud just mekkimas konjakit, võib-olla jalutanud aeglaselt näitlejate piltidest mööda jõuavad saali tagasi ja saalis lihtsalt lehkab, nii nagu mu emakeele ja kirjanduse õpetaja kunagi põlastusega kirjeldas, kui ta esimesi kordi värskelt avatud Coca-Cola Plaza'sse. Ühesõnaga, ma ei tahtnud, et see, et see õudus korduks kõigil neil inimestel, kes olid sinna saali kalli teatripiletid, D ostnud. Ja siis ma käisin ringi seal laval ja lihtsalt niimoodi nuusutasin niimoodi käisin ringi laval ja saalis, et kas siia on tunda selleks siia ritta on tunda. Niimoodi käisin ringi nagu pommikoer, saad aru nagu pommikoer, käisin ringi ja, ja siis sain aru, et ma ei saa mitte midagi teha. Midagi teha, Ma saan ainult loota, et see lõhn hajub ja algaski vaatus pihta, jama jälle. Hüppasin lavale ja rääkisin. Rääkisin seda 600 aasta vanust ilusad ja uhked teksti, mille William Shakespeare kunagi kirja pani ja üritasin sisse elada hotello rolli, aga samal ajal oli mu nina täispaukmaisilehka ja ma olin täiesti paranoiline, et kõik inimesed tunnevad seda ja kogu see etenduse õhtu on lihtsalt pekki keeratud, sellepärast et ma kõrvetasin pakkida ja popkorni viis minutit enne teise vaatuse algust saali kõrval ära. See oli üks raske õhtu mu jaoks. See oli, see oli mu näitlejakarjääri üks madalpunktidest ja noh, ma ei näe põhjust, miks Vanemuine peaks kunagi veel tahtma. Et ma nüüd pärast seda avalikku ülestunnistust veel nende mõnusas ametiasutuses üles astuksin. Ega sellest midagi väga palju head vist ei sünniks niikuinii. Mu elu on rikutud. See tekitab küsimusi, see tekitab nii palju mõtteid ja küsimusi, ma lihtsalt kujutan juba ette seda, seda nii-öelda, kuskil mingisuguses väga-väga tuntud kultuurilehes ilmuvat lugu sellest, kuidas ka ka teatrid on rikutud nüüd madala laubalise kultuuri pärast, sest sest Vanemuine lõhnab, et inimesed ei suuda isegi nagu teatrisse minna ilma söömata ja keegi oli võtnud kaasa hotellot vaatama minnes ka popkorni Sis hõlma all või, või mis iganes need elu häkkimised ette näevad. Tegelikult tuli välja, et see olid sina muidugi oleks olnud nagu võib-olla hea Seiv Raivo aeg oli vähe ja ega seal seda popkorni üle ka ei olnud, et oleks võinud ju siis kõik kõigile müüa, et, et siis oleks nagu keegi, vot siis olekski lihtsalt saal täitunud popkorni lõhnaga ja ei oleks nagu midagi olnud. Et see sementosi reklaamilaadne lahendus oleks olnud see, et ma oleks läinud lihtsalt selle kõrbenud rõveda nagu põlenud popkornipakiga lihtsalt oleks läinud sinna fuajeesse, oleks hakanud müüma inimestele seda nagu tõrvavärvi popkorni siis seda sulanud rõvedat, mürgist popkorni. Mentosii reklaami selline lahendus oleks ikka see, kus oleksid kuskilt leidnud juurde uut popkorni suure koguse siis seda kõigile andnud nagu tasuta sihuke vahepala snäkk konjaki kõrvale ja siis ei oleks keegi aru saanud, et saalis saalis on mingi imelik lehtedest, kõik teavad, ah, me sõime popcorni, me oleme ise süüdi, selles lõhnas ja sina oleksid saanud kaamera poole naeratada ja näidata mentossi back. Tähendab saaks popcorn, oleks palju mentost kaasas. Ja. See oleks olnud Üksteistmoodi teatriõhtu, ütlen ma kohe ära. Ma ei tea, ma ei tulnud selle peale, tol hetkel mõtlen. Paanikas ka, noh, ma, ma saan aru, ehmeriooni lihtne. Lihtne olukord ma tõesti seda on raske ette kujutada, aga, aga seda olukorra tekkimist ja, ja seda, kuidas sa seal siis oma pehmes paanikas käisid mööda lava ringi nuhkimas, aga seda on ka samas teatud mõttelt mõtled, mõtlesin nagu naljakas ette kujutada. Ja ma kujutan ette, et kui kord sinu elust kirjutatakse raamatuid, tehakse film, siis see on, see on üks, üks peatükk, võid seen, mis, mis saab kindlasti olema olema väga hinnatud ja, ja, ja nauditud ja keegi saab istuda, noh näiteks kui tehakse film, siis saab istuda kinos, vaadata seda filmi ja närida popkorni ja natukene niimoodi oma omaette habemesse naerda habemesse, kuhu on kukkunud terve hulk popkorni, siukest pudi ja. Selline siis seda võid. Minu ideaalvaataja. Tulevikku stsenaristide telema võin ühe väikse sihukese anekdoodi veel rääkida elust enesest. Sest mulle tundub, et see krõpsude ja popkorni sisse smoogeldamine. Sellest vist joonistub välja ikkagi mingisugune motiiv mu elus. Ma mäletan, et võib olla kuuendas klassis, Me võisime olla ütleme, 12 aastased. Meie klassijuhataja tahtis, et me hakkaksime vaikselt sujuvalt liikuma juba sellise küpsuse poole, eks ole, üritas meid niimoodi selles suunas kuidagi. Suunata, ja kas selle programmi üks osa oli näiteks ka see, et ta viis meid vaatama operetti Estoniasse ja luges sõnad peale eelnevalt, et teater eritidel Estonia ei ole koht, kuhu võtta kaasa suupisteid, krõpse, kokakoolat ja muud sellist mis loomulikult. Mulle mõjus kui päästik. Et hakka mõtlema Chimm, mis krõpsude sisse kaasa tahad võtta. Kui sa nüüd ülehomme operetti lähed, vaatama ja jõudsingi käia vahetult enne teatrisse jõudmist poest läbi ostsin seal kõige suurema Tafeli, nende friikartulikujuliste krõpsude pakki. Ma olin siis väiksem, kui ma olen praegu, nii et see pakk oli mul põues nagu kuidagi eriti nagu selgesti nähtav, eks ole. Ja, ja jäin vahele. Mis seal saalis kaasas lausa midagi, me seal vist krõbistaksin ka, et vaheajal õpetaja tuli, klassiõde tuli ja konfiskeeris selle paki ja. See oli halb hetk, sest et esiteks ta tahtis teada, et kas ma olen idioot. Ei küsinud nii. Ta oli väga arvestav ja mõistev inimene ja, ja ei, ei alandanud kedagi, aga aga vestluse sisuks oli ikkagi see, et, et kas ma olen idioot, tegi selles suunas lüke, eks ole. Ja, ja, ja miks ma nii tegin ja, ja nii edasi, see oli üks ebamugav vestlus ja krõpsudest, ma jäin ilma. Ja sellest operetist ma ei mäleta mitte midagi, sest taaskord olin nagu võib-olla siis mitte pehmes paanikas, vaid lihtsalt olin, olin, olin mattunud häbisse, ütleme nii. Ometi ma ei kahetsenud seda, sest ma tundsin, et mul oli õigus. See oli minu kui elu häkkeri kohus lausa üritada vähemalt midagi sellist ja, ja kes on? Kas saab olla õige häkker, kui sa pole sattunud jamadesse kordagi, kui sa pole kunagi libastunud ega saanud oma oma seda peent häkkimise kunsti täiustada just nende ebaõnnestumiste ebaõnnestumistest tulnud õppetundide abil? Ei loomulikult tuleb tunda piire, tuleb teada, kui kaua saab kuumutada popkorni enne, kui, enne, kui see peaaegu põlema läheb ja, ja, ja, ja. Tead ja kui suurt pakki tabeli friikaid on võimalik smugeldada Estonia opereti etendusele? Enne kui ahelejad just ei, väga huvitav Tõesti joonistub välja mingisugune selline kujundad, sa Sa armastad süüa meelelahutust nautides peamiselt snäkke? Ma ei tea, kas, kas see on nüüd hea kujund või on see üldse oluline järeldus või, või on see kõik väga loogiline, lihtsalt, ja, ja, ja me oleme peaaegu tund aega rääkinud mitte millestki. Ja ei, see on see, mida kuulajad meilt ootavad. Lihtsalt ma tahaks teada seda, et kas sa oskad mind aidata nüüd, kui see teraapiaseanss on kestnud tõepoolest ligi tund ja ma olen sulle võlgu juba, ma ei tea, kui palju raha, sest et sa ütlesid, et vaatame seda asja. See on nagu see on üks halb asi, kui niisugune asi jääb lahtiseks terapeudiga seansile asudes aga anna nõu siis või ära, ära jäta mind niimoodi nüüd ära jäta mind siia rippuma. Ma arvan, et et järgmine kord, kui sa kinno lähed, siis las ta šokolaadi, rosinaid need on, need on head. Need, need, need ei ole selle nii-öelda kastmega koos ja, ja sai noh ühesõnaga maitsvad popkorn, popkorn mulle nii väga ei meeldi. Ükskord ma mitte kaua aega tagasi ostsin seda kuivatatud. Seda kuivatatud liha. Beecher on tehtud sellest kauboi kauboide poolt ära vinnutatud liha kauboi poolt vinnutatud liha. See tundus nagu edasiminek, ma tundsin ennast juba nagu kultuursem inimene, seda eriti midagi budisenud kuskile mu näppudel mingi kastmega koos, see ei maksnud seitse eurot pluss. Ja, ja kõrvale vist sai isegi rüübata veinikest, kui ma, kui mu mälu mind ei peta, see üsna sofistikeeritult juba liha ja, või ei? Ei väga edasiminek kindlasti Coca-Cola ja krõpsud kõrval. Ma käisin vaatamas ka väärtfilmi, see oli roheline raamatute küünbuk, mis on üks Oscari favoriit. Ja ka mulle tuleb meelde, et vahel, kui ma olen väisanud sõpruse kino, siis ma olen ostnud omale klaasi veini sealt kohalikust puhvetist, sest see tundub nagu kuidagi, et sa lähed nagu mingit Franzilmat filmi vaatama ja, ja siis tundub nagu kuidagi pädevam. Kuigi ma ei tea, miks. Aga ei noh, selles suhtes teadsid Chimm ära tunne piinlikkust selle üle, kes sa oled ja mida sa soovid elult saada. Issand, kui hea oli seda kuulda. Sa tahad popkorni, onju? Ja söö söö. Ära lase ära lase kinod. Ära lase ühiskonnale ennast nagu tagasi hoida selles osas, mida seal vaja on ja ja kõik saabki korda. Aga kas ma peaksin laskma ennast piirata oma pere rahakotile, ütleme eelarvel näit. Ma arvan, et on oluline, et sa mõtled selle peale vähemalt, et noh võib-olla. Sümboolselt mõtleksin, teeksin selle liigutuse ära, et ma mõtlesin selle peale ja siis ikkagi ostan selle ämbritäie popkorni, võib-olla võib-olla korra eest. Kuu lõpus osta väiksem popkorn, jällegi kuu alguses, kui, kui kui on võimalik sellistele luksus luksuskaupadele rohkem raha kulutada, siis siis vahel vahel luba endale ka mõni suurem suurem popkorni kogused, siis, siis see on kuidagi nagu ise seda rohkem väärt. Ja, ja kui ma peaksin veel nagu head nõu nõu inimestele andma, siis noh, võib-olla meie kuulajatele ja ka sulle, et ärge ärge minge peudi juurde, kes ütleb, et vaatame, kui kui kalliks see kõik läheb ja, ja kellel ei ole mitte mingisuguseid pabereid, tõendeid, õpetega kompetentsi sulle tegelikult nõu anda, et maailmas on ka väga häid, pädevaid terapeut, palun minge nende juurde. Maailmas on ka maailmas on ka kombeid igasuguseid, ma olen näiteks käinud Jaapanis teatris, kus on täiesti tavapärane, et inimesed võtavad toiduteatrisse kaasa ja kui tuleb vaheaeg, siis nad võtavad oma toidupakikese välja ja näkitsevad söövad, muljetavad ja siis panevad toidukarbid ära ja algab teine vaatus, nii et võib-olla olles ka ise ikkagi jaapani kultuuri austaja võiks sealt võtaks niti, et oma elu häkkeri. Ta ka täiustada ja teinekord minnagi kinno. Mitte niimoodi, et ostan sealt kalli raha eest veini ja vinnutatud liha vaid reaalselt lihtsalt mul on oma soodne vein või miks mitte pudel viina hõlma all. Koos võileivamaterjaliga ja lähen istun maha ja teen, mis tahan ja olen, kes ma olen. Kas see poleks mitte ilus? Kõlab hästi, ma arvan, ma arvan, et see on, see on väga hea elu hakk ja ja väga hea lõpetus meie saatele, mis, mis meenutab mulle tänane episood meenutab mulle ühte lemmikkommentaari, mida ma kunagi ühelt kuulajalt olen. Olen saanud meie saatele, mis jäeti meeleraadio kahe koduleheküljele, kus kasutaja Aadu ütles, saate kohta sisutu, tüütu, eputav. Aitäh ette meid täna kuulasite saadet jääb lõpetama, mis. Tõstma lõun koos Sway liiga pala spairumen intidesse Bayrurchers nimelise filmi soundtrack'il, san Flaur ehk siis päevalil, mis teatavasti toodab ju päevalilleseemneid ehk sihvkasid. Ideaalne toit, mida kinos süüa, eriti kui jätad kõik koored põrandale maha, et kõik näeksid pärast, mida sa sõid. Sest et sa ju tahtsid olla, kes sa oled.