Eile 50 aastat tagasi oli maarjamaarahvas esimese eesti rahvust kui ülikooli ametliku avamise tunnistajaks. Seda päeva võib nimetada pärast raskeid sõja aastaid ka Tartu Ülikooli taasavamise päevaks kuid eestlaste oma ülikooli avamise päevana väärib see muidugi Helmegi äramärkimist suur kool, laguneda tudengid aastakümneid on nimetanud. Ja mida meie rahvas ninaga vajas, kes väga keerukaid aegadel. Ja võib-olla siis meenutame veidi. 1918. aasta sügisel püüdsid okupatsioonivõimud luua Tartus saksa ülikooli nõndanimetatud Landersonile tsiteeti ent see ei saanud okupatsiooni kokkuvarisemise tõttu jalgu alla. Uutes oludes tuli kõne alla Rahvusliku Ülikooli sünd, kus saksa ja vene keele asemel oleks täieõiguslikuks peremeheks olnud eesti keel selle perspektiivi alas nimelt suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni võit. Kuid nõukogude võimu lühiajaline kestvus Eestimaal enne saksa okupatsiooni ei võimaldanud neid kavatsusi ellu viia. Eesti kodanlik ajutine valitsus suutis aga ainult 1918. aasta novembris moodustada vaid ülikooli ülevõtmise komisjoni. 20. detsembril samal aastal kehtestati Tartus Eesti Töörahva Kommuuni võim. Selle rahvavalitsuse kultuuri ja hariduse valitsuse juhataja Artur Valner, viibides 1919. aasta jaanuari algul Tartus, kinnitas Tartu Ülikooli juhatajaks. Me võime öelda ka praegu julgeks direktoriks esmakordselt eestlase matemaatiku Jaan Sarve. Muide, paar nädalat tagasi tähistati Tartu riikliku ülikooli klubis professor salule mälestusi ja sinna oli tulnud kokku üle 200 inimese tema endised õpilased, tema lapsed ja seal räägiti. Nagu mulle ütles üks kaasvilistlane, kellega seal istusime, et katsu vara surra, ei tule välja, sõelad sadades inimestes edasi, kui seal midagi mõistlikulade luga kordused. Seda ütles väga toredasti akadeemik Harald Aberman. Ja kuna oli juttu meie Tartu rahvusliku ülikooli esimesest rektarist ja tema mälestusest, siis võib-olla sealt jätkaksime ka. Sellepärast minu kaasvestlejad on praegu kõik need, kes meie Tartu Ülikooli arengule ja teaduse arengule Tartus ja kogu Eestis on andnud oma osa, saagem siis tuttavaks professorid kaarde, Alta, jaa, villaku, igal mehel on oma eriala, iga mees on käinud erineval ajal meie alma materi uksest sisse tudengina. Pärast on palju ja palju kordi seda teed käidud, meenutada on väga palju. Professor villaco Te, ütlesite ennem kui me siin aru pidasime, millest alata. Matriklid number maks, sõja, Matrix Li numbrist, üks selleks oli Eestimaa meeskeemik marama. Ja nüüd paar-kolm või neli aastat tagasi, tema poeg kaitses väga edukalt oma kandidaadiväitekirja meie arstiteaduskonnas. Kas teie, professor kaarde teadsite seda, et number üks ei teadnud? Niisugusena näeb? Leiorite küll sel ajal üks esimesi juba ülikooli asutamise ajast kerkis üles ka loomaarstid ettevalmistamine meie vabariigis. Ja kuna omaaegne Vetnoreetio tartus okupatsiooniaja lõpul oma oleme, siin likvideeris siis tekkiski vajadus uue õppe järele ja selleks otsustas valitsus moodustada siis ülikooli juurde. Loomaarstiteaduskonna põhiõppejõududeks jäid siin omal ajal juba instituudis olnud õppejõud nagu professor appi. Kuutman Schröder, Kunsin, Walkman paukul, kössis. Põhikapitaliks meie teaduskonna-le ja hiljem tulid juurde ka meie oma inimesed, nagu professorid Zaral dotsent, rängel, protsentailson, dotsent Taagepera, see esimene loetelu, mida te ütlesite seal peaaegu eesti nimesid ei tundunudki olema ja eks see vist oli omal ajal väga keerukas ja suur probleem. Oma rahvuslik ülikool on olemas, aga oma rahvusliku ülikooli õppejõudude kaadrit ei ole? Jah, see on õigus, sest enamik nendest luges saksa või vene keeles. Ja need, kes uuesti juure tulid, mehed muidugi hakkasid eesti keeles õpetust on. Ja lisaks nendele siis veel tekkis vajadus veel täiendavat noort kaadrit juurde valmistada. Selles alustati 1000 924. aastal meie teaduskonnas nimelt saadeti siis välismaal ennast selleks ette valmistama. Mind siis dotsent Tombergi hiljem Rolf, Rootsi brošarlaasi ja ka dotsent viilikut. Nii et me kõik õppisime kahe-kolme aasta vältel Viinis, kaitses seal oma doktorikraadi ja tulime tagasi ja juba siis nii õppetööle. Ja siis hakkas juba põhjust olema rääkida meie rahvuslik ja kaadris ka. Ja meil läks eesti keele peale õppus üle 1920 70. aastal, umbes kus baltisakslased siit ära läksid pensionile. Ja ka oma jõud oli juba küllaldaselt olemas. Hiljem muidugi Nõukogude aeg, meie õppejõudude kaader kasvas väga kiiresti ja jõudsalt. Väga paljud devitsiin juba õpingute ajal Tartus oma doktorikraadi kaitses, nagu võiks nimetada professor Teeefferid siis professorid Ridalas mõlemad, professor Vau bras, Laja. Jaa. Kasaral kaitses võrdlemisi alguses oma doktorikraadi ja 1000 951. aastal asutati Eesti põllumajandusakadeemia kuueteaduskonnaga, kus olid juba esindatud kõik meie põllumajandusesse kaadid ette valmistavad teaduskonnad. Tur ja sel perioodil veel mõõdult ostada põiku. Muutus meil ju väga teravaks küsimus kvalifitseeritud kommuninskodade järele. Sotsialistliku põllumajanduse ümberorganiseerimise alus ja selleks tuli panna olu. Esimene asi oli muidugi vastuvõttude suurendamine vastavatesse teaduskondades on peagi selgus, et sellest on vähe. Ja seetõttu siis ka muidugi. Rajada Eesti põllumajandusakadeemia kes oleks siis edaspidi juba vastutav juhtivnõukoguliku põllumajandusliku kaadri kasvatamisel ja töölerakendamisel. Teil professionaarnemiste. Päris hea nentida seda, et nii suureks ja laiaks on paisanud see väikene tuumik, mis 50 aastat tagasi moodustus ülikooli juures. Jah, võib öelda küll, et põllumajandusakadeemia on arenenud juba nii suureks. Siin on üle 1500 statsionaarse üliõpilasi, veidi rohkem isegi kaugõppe üliõpilasi ja peale selle veel mitmesugused täienduskursused käivad ette, kes tõstavad, hõlmas teadlaste kvalifikatsiooni. Ma tahaksin tagasi pöörduda natukene tudengiaega. Ülikool praegu lõpetatakse samuti Eesti põllumajandusakadeemia ümmarguselt viie aastaga arstiteaduskonnas sel aastal ja see asi juba seitse. Aga vanasti tehti seda asja tihti palju kiiremini. Professor Anto ehk meenutab, kuidas temal oli. Ettenähtud oli igatahes kõige vanemad. See oli sel ajal filosoofiateaduskonna õppekavad või programm nägi ette nelja aastava lõpetamise, tegelikult õisi viie aastaga, ma usun, et pärast uutes programmides siis nähti ette viis aastat. Aga tol ajal oli natuke teisiti korraldatud kui praegusel ajal ei olnud jagatud üliõpilased kurdlusteks, vaid liialdatud öeldud, mul on praktilised meeleski see juht, kus eile ülikoolist tulnud tsura, vabandust, ma ei taha solvata uue esimese kursuse üliõpilast või nii siis adme telekas istus homse magistri kõrval ja kuulas ühte ja sama asja. Nii et sellepärast oli tõepoolest võimalik üks kahest, kas siis tilkuda kaua aega, igavesti igavesti lase mõiste on sellest ajast pärit gold Rebane, eks ole, nii. Teine asi oli aga sel ajal võimalus ka, nii et vaata üle, väga kiiresti ja see kiiresti lõpetamine, see ei olnud alati Dimite sõltunud andekusest vaid näiteks mõni niiviisi rahakoti oli väikene või polnudki rahavõtjana papad. Ja siis tuli kiirustada. Ma olen üks neist, kes tõepoolest ei saanud kaua aega siin alma materi hõõruda. Papal ei olnud midagi anda ja endal ka ei olnud ja niisiis tuli vähendada see aeg nii poole peale. Ja kui uskuda akadeemik Ariste jutt, tema peab nihukesi asju meeles paistvaid Krist. Mina lõpetasin 1929. aastal, et tolleaegse filosoofia, see on praeguse ajaloo-keeleteaduskonna lõpetamise rekord, oled praegu minu käes, viiega see vestriga. Aga see ei olnud mitte mingisugune andekuse küsimas, vaid lihtsalt leivaküsimus. Võib-olla tõmbame väikese paralleeli tolleaegse üliõpilase ja praeguse üliõpilase vahele ja ka edaspidise teadlase vahel. Kui ma Tartus oli neid seitse meetrit, mis ma olin, siis juhtus mõnikord siiski Meie muuseas kuulusime ühte organisatsiooni, et vahel hommikupoole ööd sai sealt ära minna. Ega meie joonud karskus oli absoluutne seal, aga koos me olime seal ja neile teed ja seal ei teinud, rääkisin vahel niisama tugeva ja, ja ma mäletan, vahel, kui ma läksin üle toome koju, siis ma nägin mõnelgi pool katusekambris vilkuvat tuld ja seal istus siis kindlasti üks niisugune teadusejünger, tulevane teaduse jumala Võijumalanna aitasime ütelda, teen ja kes seal siis istus ja tuubis ja minule jäi isiklikult ideaalse üliõpilase kujuna sel ajal just see teaduse jumala ees palvetav noor inimene jäi nii väga sügavalt meelde ja, ja väga hinnatavaks. Aga praegu ütleksin, ma ei ole see enam ka minu silmis mitte see ideaalne tudeng, sest tollane üliõpilane oli nii individuaalselt pidi läbi rassima läbi ülikooli ja, ja mis selle järgnes, ka praegune üliõpilane kollektiivne tüüp, tema töötab koos Jubaikse, sellega ta kuludesse kuulub sel ajal tõepoolest, ma ütlen, esimese kursuse üliõpilane või ütleme, esimese aasta üliõpilane ja lõpetajad võisid kõrv võistlusel ja ei saanud mingisuguseid Omaiivses kollektiivi tekkida. Ei saanud, vähemalt minul ei tekkinud seal seltside kaudu, see on teine küsimus seal. Aga siis praegu on see kurjusel koos elamine omaette inimesed täiesti ühed üritused, Nad käivad ekspeditsioonidel koos, nad töötavad välitöödel pidevalt koos. Ühesõnaga, ma tahan kiita seda praegu neli Brinaloopisi kollektiivsem pilku sel ajal ja see annab tulemusi. Ma ei julge ütelda, selleaegne yoriks andnud ka siis saadi kaugele ja veidi väga palju, võib-olla hiljem ära teha. Aga hoopis teisi teid mööda, kui praegu seda ja praeguse aja inimene ei saa olla selline omaette nokitseja õigu soovitis omaette palvetaja. Ütlesin. Ja kvantitatiivselt on kaaslane efekt muidugi suurem. No ilmselt no juba see näiteks kui mina lõpetasin oma viimase eksami õiendi, sel kevadel lõpetasin mina eesti keele alal ainsana praegu mul on väga elavat alati meeles iga-aastased lõpetajad vale, istunud seal laua taga, eks ole, seal poodiumil veidis mõlivad tulnud mu sõna võtma. Ta, ja mul on, seisavad alati silme ees need sajad valgesse riietatud tütarlapsed ja musta riietatud noormehed, kes nüüd lähevad nagu ühises rivis tööle. See on juba nii suur hulk, kes läheb, aga mis oli selle üks inimene nagu mina umbes laule, muidu maailm, mida omal ajal oli üks, iga reis olid seal ja jälle mõni kuu hiljem lõppedes teised, aga ei olnud sellist niisugust tunnet, et vaat nüüd läheb jälle üks väesalk tööle ja kui ikka jääb sinna 50 inimest, 100 inimest, on see efektiga siiski suurem. Mõnusammul oli kolme aasta jooksul ainus psühholoogia erialal lõpetanud oma. Ja siin nüüd üliõpilaspäevade, istusin seal vilistlaste koosolekul kus ei olnud palju kokku tulnud valu, umbes kaks ja poolsada ei olnud pooltki sellest, mis lõpetanud, olla. Ja efekt on muidugi hoopis teine. Küsimuse asetus on hoopis teine. Räägitakse juba bioloogiarindest, milles sel ajal muidugi rääkida ei saanud ega poleks saanudki, kui materjaalselt oleks võimalik olnud Zooloogia ja Botaanika instituuti, mis orgaaniliselt siiski ülikoolist välja kasvanud siis ka olla kasuta, sest polnud kas või kaadridki selleks olemas. No täpselt nii. Kogu 47. aastal alustasime Instituudi rajamisega. Siis olid meil põhikaadrit. Võrdlemisi värske Akadeemia korrespondentliige ja bioloogiateaduste doktor Kalju Paavel kes hakkas meie Instituudis peale Ja, ja see toe järjepidevus on muide meil siin ümber laua ka praegu täiesti olemas mingil määral, sest et esimese hooga vaatad, et mehed on peaaegu ühest generatsioonist, aga need, kui jutuajamises välja tuleb, on niimoodi, et professor kaarde Lõpetas 21, järgmine on Kaczyneljeeksamine rahas ratta 30 47 ja teie villaku viimane lõpetaja teadusemeestest praegu, kes me siin oleme. Te lõpetasite arstiteaduskonna jaurata sellele alale jäänud truuks siiamaale. Arstiteaduskond on meie ülikoolile alati palju au ja kuulsust toonud juba algusest saadik. Öelge, kui palju oli sel ajal teadvustada toreid umbes Ülikooli arstiteadlaste seas, kui teie lõpetasite ja täpselt seda ma küll ei oska öelda, paar paarikümne ümber küll palju viimastel aastatel on juurde tulnud. Viimastel aastatel on meil doktorikraadi kaitsmine läinud eriti hoogu. Igal aastal kaitseb paar-kolm meie teaduskonna õppejõudu oma väitekirja. Varemalt toimusid need mitmel erialal väljaspool, sest teatavasti on ju kraadi vastuvõtja näitusel kohustuseks ka välja panna omapoolne kraadidega isikute arv. Nüüd on see olukord muutunud, meil juba teistest liiduvabariikidest tulevad teadlased meie juurde kaitsma. Nädal tagasi maa oponeerisime ühele läti teadlasele kes kaitsesin oma doktoriväitekirja, töötab Riias, meie teaduskond on muidugi ülikooli mastaabis üsna võimas, peaaegu kolmandiku moodustab ülikooli üliõpilaste koosseisust 30 protsenti vast umbes, kuigi ma siin kõige nooremale naga siis mani esindan ka arvukalt peret. Ja mõnelgi alal meie Tartu Ülikool meie teaduskonna lõigus ka on nüüd nii unikaalne kogu nõukogude liidu ulatuses. Meil siin mõned head aastad tagasi hakati ette valmistama arste treenereid, me nimetame neid praegu ravikehakultuuri üliõpilasteks. Need pärast ülikooli lõpetamist suunatakse tööle arstidena ja treeneritena kas siis spordiorganisatsioonide juurde või kehakultuuri dispanserisse juurde tänu sellele, et see niisugune ainukene asutus kogu nõukogude liidus saadetakse meile meelsasti ka teistest liiduvabariikidest üliõpilasi, et meie neid saaksime välja õpetada ja pärast seda nad rändavad oma kodukohta tagasi, hakkavad seal vastaval erialal tööle. Professor kaarde. Teie juurde tullakse praegu ka mujalt teaduslikku kraadi kaitsma. Meil käivad kaitsmas jah, eriti kandidaadi töid, mis te arvate, miks nad tulevad? Siin vana hea traditsioon, aga sellest vist ainult ei jätku. Traditsioonist üksi ei jätku ja siin on ikke võimalus esineda soliidse õpetatud nõukogu ees. Seal on küllalt tugevad jõud esitatud. Ja ma ütleksin ka kvaliteet. Kui kaugelt teie juures kõige kaugem mees on käinud oma väitekirja tuleb meelde järsku. Farmaatsiaalal kaitses meil keegi Kesk-Aasiast, kust kõiki, aga nüüd ma olen koha unustatud humanitaaralal, samuti mujal. On lõpetanud, võib-olla Vi aspirantuuris olnud, siis on Karjalas Petroskoisse on terve rida nii aspirant esinenud kui siin ka kaitsnud. Siinsed sidemed ulatavad ka kaunis kaugele. Miks võib-olla iseloomustav kasvunaid jälle? Nagu võtame bioloogia alal? Igav bioloog peab mingil määral olema mingisuguse taime või loomarühma spetsialist. Arendusspetsialist loomusega, ulatuslikumalt oma nimi ja ta ei ole kasu. Meil on neid praegu juba õige palju niisuguseid spetsialiste, kes on spetsialistid üleliidulises rahvusvahelises ulatuses. Kui võib-olla mõni. Nii-öelda arengusüsteemi välja töötanud ja kelle töid hinnatakse ka näiteks Lääne sakslaste poolt Ja kui seda teemat jätkata nädal tagasi oli meil omal väikeses Instituudis pole kahtlaselt stilisti teadlased. Nõukogu arutas doktoritööde plaane ja kinnitasime järgmise kuue aasta peale 20 inimesel doktoritöö kaod millest umbes pool tuleb realiseerimisel kolme-nelja aasta jooksul. See näitab siiski, kuidas sellel alal asi on edenenud, eriti kui me silmas peame seda, et paljud, mis ise kaitsesid teiste, mitte koolikud teaduslikud asutused, juures oma doktoreid. Mina näiteks kaitsesin minaga kaaskos Leningradis kaitsesse. Mina kaitsesin küll niiskes kohas ainsas kohas, kus see võimalik oli Tartu Ülikoolis. Vaja jäetud nii kitsamalt alal nagu eesti keel ja kirjandus neli saa mujal kaitsta, nii et ma olen alanud siin Jaanid lõpetanud, siin võiks. Meie vestlusringis olid akadeemik Haabermann ning professorid kaarde Alto ja villaku.