Väike tüdruk, olin ma sinise. Mulle gloobust näitas jäätised. Aastad läksid tüdruk nii suureks kasvanud ongi sõita võitjal lennuki autoga. Kes kus, miks sellist pealkirja kannab meil saatesari, kus ajame juttu eesti tuntumate rännumeestega. Täna pakub teile oma paljudest paljudest reisimuljetest kilde. Psühhiaatriaprofessor doktor Jüri Saar. Reisimine tänapäeval ei ole mõeldav enam ilma suurte kiirusteta, sest et elutempo juba isenesest dikteerib seda ette ja eks sellepärast olegi võib-olla kõige enam kasutatavaks liiklusvahendiks pikkadel rännuteedel lennuk. Ja seda on kahtlemata palju kordi tulnud kasutada ka meie tänasel vestluskaaslasel professor Jüri Saaremaal, on see nii? See on tõepoolest nii eriti kui tuleb külastada mõnda kaugel asuvat maad seoses konverentsiga, mis on lühikese kestvusega kolm-neli päeva siis ei ole lihtsalt võimalik oma töökohustuste tõttu teekonnale konverentsile ja sealt tagasi raisata kolm-neli korda rohkem aega kui konverentsil viibimisega. Ainus võimalus on siis täiesti lennukiga võimalikult kiiresti kohale ja võimalikult kiiresti tagasi reisida. Ma tean niisuguseid mehi mitmeid, isegi kes on ka palju käinud ja kellele lennuk on hädaabinõuks selles mõttes, et teisiti ei ole võimalik, aga parema meelega sõidaks kas maad või merd pidi. Ausalt üteldes üldiselt ei ole mul eriti vastumeelne lennukisõit kunagi olnud. Võiks koguni ütelda, et ta valmistab teatud esteetilist naudingut hõljuda kuskil 10 kilomeetri kõrgusel pealpool pilvi ja vaadelda seda lõpmatu sesse ulatuvat valget lagendikku mügerikudega kaetud. Mulle meenutab see alati ka pilte, mida ma kujutlen ette, et võiksid avaneda Arktikas reisijal polaaruurijatel. Kuid on tulnud ette ka niisuguseid juhtumeid, kus mõningad negatiivsed emotsioonid on vallandunud. Ja meenub näiteks üks reis Brüsselist New Yorki oli kolm aastat tagasi parajasti enne selle reisi toimumist. Meie ajakirjanduses oli ilmunud mitu teadet järjest pöing 707-ga juhtunud avariidest. Üks oli Jaapanis Yokohama mäe vastu puruks ennast lennanud. Teine oli alla tulnud kuskil Lähis-Idas, kolmas oli veel kuskil Euroopa kohal tükkideks kukkunud. No sellise psühholoogilise ettevalmistusega Brüsseli lennujaamas oodates pääle minekut New Yorki viivale lennukile. Järsku selgus, et meie reisiks ongi mõeldud köing, 700 seltse. Ma pean ausalt ütlema, natukene tekitas niisuguse kõheda tunde. Siiski muidugi võtsin oma julguse kokku ja asusin lennukisse, lennuk tõusis õhku, võimas mahutab 150 reisijat, mugav, avar, kiire, olime tõusnud juba ülesse. Kabiini, sisenes stjuardess ja tema abiline ja hakkavad instrueerima reisijaid, kuidas kasutada avarii korral päästeööd. Üksikasjalikult ja täpselt kirjeldavad, kuidas panna see kaela missugusest nupust on vaja tõmmata, et, et see päästevöö automaatselt õhku täis läheks, et paiskuks ümbritsevasse vette, sest oodata oli muidugi kukkumisti ookeani. Soolaga töödeldi meid jällegi psühholoogiliselt üks ilus veerand tundi. Ja niisuguse ettevalmistuse järel ma pean ausalt ütlema, et see kolm tundi üle ookeani lendu, mis siis ees seisis, oli kaunis ebameeldiv ja ma jälgisin teravamalt kui kunagi varem ja ka kunagi hiljem selle lennukimootorite töörütmi ja kogu vibratsiooni rütmis lennuki keres lennu ajal tunda oli. Ja Ma hakkasin märkama, et lennuki vibratsioon ei ole mitte pidevalt ühetaoline, vaid perioodiliselt intensiivistub sealsamas ele. Ta nõrgeneb. Ja vahetevahel erksa eriline rappamine käis läbi lennuki kere. Juhtumisi läks minu pilk kabiini aknast välja lennuki tiivaotstele ühe niisuguse ebakorrapärase rappumise ajal ja mida ma nägin, ma nägin, et selle hiigellennuki tiivaotsad laterdasid ülesse alla vähemalt meetri poole teiselise amplituudiga, nagu vares lennu ajal liigutaks oma tiibasid. Muidugi tekkis mul otsekohe assotsiatsioone tsoon. See siis nähtavasti ongi Boeing 707 konstruktsioonis nõrk lüli, mis on põhjustanud kõiki neid avariisid või vähemalt enamiku neist. Ja küllap nüüd siis tõepoolest meil seisabki sellel reisil ees vajadus kasutada seda päästevööd, mille tarvitamine meile selgeks tehti. No õnneks läks kõik siiski ilma selle päästevajaduseta üle, jõudsime õnnelikult teisele poole ookeani ja õnneks ei ole mul ka hiljem ühelgi reisil midagi taolist juhtunud. Ja ma olen ka hiljem pööringuga sõitnud ja juba see negatiivne sättumus on tagasi hakanud tõmbuma. Kui me nüüd juba Ameerika mandrile jõudsime, siis võib-olla jätkaksime sealt kaste selliste negatiivsete assotsiatsioonide ega jõudsite sinna pinnale ja sammusite sealt edasi ka siis. Too lend oli üleüldse seiklusrikas tõepoolest kui ma praegu meenutan, siis ja me jõudsime Brüsselis New Yorgi kohale kolme, kolme poole tunniga, aga New Yorgi kohale jõudmine ei tähendanud veel, et me oleksime saanud Ameerika mandrile laskuda. Nimelt oli just enne meie saabumist New Yorgi piirkonnas olnud paari tunniline raju, mille tõttu New Yorgi lennujaamad olid blokeeritud ei võtnud vastu ühtegi lennukit ja ei lasknud ka välja ühtegi lendurit. Ja selle paari tunni jooksul oli kogunenud New Yorgi õhuruumi niisugune hulk lennukeid, et dispetšerite landis päris sebida ennem kui nad said siis järjekorras lasteaiad, lennukeid maabuda. Ja meie pidime tiirutama New Yorgi kohal ja tema ümbruses ligi tund aega ennem kui meie järjekord kätte jõudis. Ma ei ütleks otseselt, see oleks negatiivne mulje olnud, sest päris huvitav oli õhust nii paari-kolme kilomeetri kõrguselt seda suurt tohutut Tartu maailma linna esimest korda üldse vaadelda ja natukene orienteeruda üldse tema geograafias. Ja see oli isegi, ma ütleksin nii nagu kompensatsiooniks selle hirmu eest tasu hirmu ees hirmu eest ja mis teid liis teisele mandrile. Tol korral oli reisi eesmärgiks osavõtt neljandast rahvusvaheliselt psühhofarmakoloogia kongressist, mis toimus Washingtonis. Kongressid ja konverentsid rahvusvaheliselt muidugi ongi olnud põhiliselt jõuist teie reisi põhjustajateks. Nendel suurtel teadlaste foorumitel on kindlasti kohtutud ka väga paljude huvidega. Tuttavate inimestega Washingtoni kongressil oli muidugi väga suureks elamuseks kohtumine nende eriala inimestega, kes kaasaegsete psühhofarmakoloogia loojateks on. Need on nimelt kaks prantsuse psühhiaatrit, tehniker ja tele. On kokkusaamise kindlasti olnud ka oma endiste ja praeguste kolleegidega raja tagant. Ja ka neid kohtumisi on olnud ja ma pean ütlema, et praktiliselt eranditult on need kohtumised oma erialakaaslastega väliseestlastega olnud väga meeldivad ja väga südamlikud. Mul on olnud võimalusi kohtuda mitmetes paikades oma endiste kursusekaaslastega, kellega omal ajal sai koos siinsamas Tartu Ülikoolis alustatud meditsiiniõpinguid, kellega koos anatoomikumis Pub repareeritud. Kahe niisuguse igivana kolleegiga oli mul võimalus näiteks Kanadas kohtuda. Üks nendest töötab praegu ka just nimelt psühhiaatrina. Totor sääsk. Toronto ühes suuremas psühhiaatriahaiglas osakonna juhatajana on väga hinnatud tööjõud terve rea originaalsete ideede autor. Ta on säilitanud oma südamlik Kose ja selle soojuse, mis talle juba üliõpilase põlvest oli omane. Ja Ta suhtles ka minuga, nii nagu ei oleks möödunud neid kahtekümmet viit aastat. Millal me viimati 11 nägime? Muidugi, meil oli nüüd palju rohkem juttu mälestuste kui ka oma erialavaldkonnast. Mul on olnud võimalus kohata ka oma esimese õpetajaga doktor difeliniga, kes siis, kui mina noore verisulis üliõpilasena asusin psühhiaatriahaiglas praktikandina tööle oli seal vanemaks assistendiks. Ta töötab praegu Kanadas New Branslegi provintsi ühe suurema haigla peaarsti asetäitjana. Kahjuks mitteakadeemilisel tööl vaid praktilise arsti tööl. Loomulikult see kohtumine oli mõlemale poolele väga rõõmustav ja väga südamlik. Meil oli väga palju ühiseid muljeid sellest ajast, kui me koos Tartu haiglas töötasime. Vahepeal eluratas, oli veerenud ühel üle Rootsi Kanadasse. Minu elukivi aga seisab siin paigal ja nende muljete vahetamine ja tuttavate saatuste arutamine, see võttis meil mitu pikka õhtut päris isalt istumiste jutuajamist. Veel on kohtumisi olnud professor Tull vinguga Torontos. Professor Talving töötab Toronto Ülikooli Psühholoogia Instituudi juhataja asetäitjana. Ta on väga laialdaselt tuntud oma eksperimentaalse psühholoogia valdkonnas tehtud uurimustöödega. Muide Moskvas 66. aastal toimunud rahvusvahelisel psühholoogide kongressil. Ta oli spetsiaalselt kutsutud juhatama ühte sümpoosioni, mis tema uurimisteema valdkonnas oli. Seal me kohtusime põgusalt esimest korda ja nüüd hiljem minu Kanada reisil oli mul võimalus veel korduvalt kohata professor tõlvingud. Ta näitas mulle nende instituut, tutvustas mulle töösuundi, tutvustas mind kolleegidega ja üldse oli mulle paljudes asjades heaks nõuandjaks ja abimeheks kogu minu sealviibimise jooksul. Nii et sellest kohtumisest mul olid väga head muljed ja me siiamaani oleme temaga kirja teel kontaktis ja paljude endiste koolikaaslastega ja ülikoolikaaslastega kohtumisel tõesti tekib niisugune tunne, nagu oleks vahepeal 25 aastat, 20 aastat, 30 aastat, kuidas kellelegagi viimati oli võimalik kohtuda läinud? Nii nagu ei olekski lahus oldud ja ma olen mõtelnud, millesse niisugune seotuse tunne sellest tingitud on. Ja mulle näib, et selle ühise sideme vist annab ikkagi see sügav kodumaatunne ja no ma ütleksin isegi kodumaa igatsus, mis iga Ausa väliseestlase südames ikka sädemena püsib, hoolimata sellest kaua sellest lahusolust, mis ühtedel või teistel asjaoludel kellelgi on olnud. Nabanöör, nabanöörid on olemas ja see nabanööri tunne ei kao, vähemalt mitte sellel põlvkonnal, kes lahkus Eestist juba väljakujunenud inimesena. Kui lõpp On see nüüd lõi maas. Mul on olnud võimalus külastada Rootsis õige paljusid haiglaid ja tutvuda nende tööga, tutvuda nende sisekorraga ehituslikud arhitektuuriliste detailidega nende sisemises, puhtspetsiifilises, haigla mõttes. Rootsis on viimase kümnekonna aasta jooksul üldse väga palju ehitatud uusi haiglahooneid paiguti päris pöördiliselt uut tööpõhimõtete kohaselt. Ja rõõmustav on selle juures ära märkida seda, et üheks arhitektiks, kes nende haiglate projekteerimisel ja ehitamisel on küllaltki nimeka positsiooni võitnud on eestlane, väliseestlane Pütsep kes muide hiljaaegu kaitses tehnikadoktori teaduslikku kraadi väitekirja Uppsala Ülikoolis. See oli täiesti ootamatu kohtumine Madridis toimunud ülemaailmsel psühhiaatrite kongressil ühel ilusal päeval tohutus rahvamöllus, järsku kuulen, keegi hüüab minu nime, vaatan ümber täiesti võõras inimene, ma ei tunne teda. Ligineb ja hakkab rääkima minuga eesti keeles. No väliseestlasi on juhus olnud kohata igal pool, midagi üllatavat selles muidugi ei olnud. Ja siis, kui ta ütles oma nime doktor lustlik, siis oli mul selge, sest nimi oli mulle tuttav juba varasemast ajast, aga ma ei olnud teda varem kunagi kohanud, sest tema lahkus psühhiaatriahaiglast ennem kui mina sinna tudengina tööle asusin. Tuli välja, et doktor lustlik töötab Lääne-Saksamaal Müncheni lähedal ühe suure psühhiaatriahaigla juhatajana ja oli saabunud ka Madriidi kongressile. Osa võtma ja ettekandega. Ja osavõtjate nimestikus oli ta leidnud ühe niisuguse nime, mille kohta ta oli veendunud, et see on eesti nimi ja see peab olema kindlasti Eestis teada, selle inimese otsib üles jäädavaid siiski ülesse ja tuli välja, et me oleme ühe haigla kasvandikud. Sispaania, see tähendab vist härjavõitlust teadlastele. Hispaania nagu tavaks on ikka assotseerida, tähendab tõepoolest härjavõitlust. Ja nojah, mis seal salata, tõepoolest ka psühhiaatrite ülemaailmse kongressi auks spetsiaalselt korraldatud härjavõitlusel tapeti psühhiaatrite auks ja rõõmuks kaks prisket elurõõmsat härga areenil. Ma pean ütlema küll, et mulle isiklikult ei jätnud see mitte elamusliku muljet heas mõttes. Ja ma ei tahaks enam näha niisugust minu arvates päris tarbetult rituaalseks tseremooniaks ümber rõivastatud timuka või lihunikutööd. Aga Hispaaniast konkreetselt Madriidi põhjal jäi mulle üks teine üpris meeldiva mulje. Ja nimelt juba esimesel õhtul Madridis ringi liikudes tänavatel torkas silma, et noorsugu käitub äärmiselt korret, otseselt ei ole näha ühtegi vaba fantaasia kohaselt riietatud või vaba fantaasiasoenguga noorukit. Enamasti noored, kuni 20 aastased käisid koos vanematega. Mingisugust kriiskamist, elektrikitarride tunnistamist kuskil ei olnud nähe. Kuidagi hämmastav oli teiste maade muljete kõrval see niisugune pilt. Teile jäta vägagi meeldiva mulje, sellepärast et psühhiaatrid ja noorsooprobleem on ju alati olnud mingil määral kooskõlas. Ja kindlasti olete te paljudes kohtades ist selle pilguga ringi vaadanud. Ja noorsooprobleem on ju praegu kaasaegses läänemaailmas väga tõsine probleem ja ma olen vaga arvukates psühhiaatriahaiglates käinud, kus on avatud viimase kümnekonna aasta jooksul spetsiaalsed osakonnad noorukitele. Kui meil on spetsiaalsed osakonnad lastele, lastepsühhiaatria on omaette valdkond ja nõuab muidugi päris spetsiaalseid uurimise ravimeetodite põetusvõtteid aga meil noorukite osakonna järgi veel ei ole vajadust siis läänemaades on, on see vajadus juba viimasel ajal niivõrd aktuaalseks muutunud, terved suured osakonnad on moodustatud ja isegi spetsiaalsed haiglad on moodustatud noorukite jaoks. Realiteedist irdunud ja pinna jalge alt kaotanud ja närvisüsteemiga tasakaalust välja läinud noorukite tagasi aitamiseks normaalse elu juurde normaalse stiili juurde Hispaanias rääkides sealsete kolleegidega, vot nende esimeste muljete põhjal tekkis küsimus muidugi, et milles asi on, et kas siin ei olegi siis üldse noorsugu sedalaadi nagu ta mujal maades on, selgus, et jah, tõepoolest, seal noorsooprobleemi ei ole, vanemate sõna, käsk ja keeld on lapsele kuni tema iseseisvaks saamiseni absoluutne ja ei, mitte mingisugust võimalust ei olegi ette kujutada, et laps võiks teha ka kahekümneaastane laps, kui ta elab oma vanemate juures, võiks teha midagi oma otsuse põhjal, ilma eta luba küsiks oma isalt või emalt või teha veel seda, mis tal keelatakse. Linnu on rannatud läbi palju ja üheks kaasaja linna eluliseks probleemiks mõningal määral ka on kahtlemata linnade puhtuse probleem. Meiegi siin oma linnapuhtusega näeme päevi. Et hoida teda nii enda kui ka teiste silma jaoks kena ja korras. Eks nende momentidega andunud kokku puutuda ka välismaal. Puhtus on kahtlemata üks niisugune silmatorkav joon, mis kahtlemata igale külastajale kohe esimesena paistab välja. Nojah, eks meil siin Tartusele mõnigi kord olnud ju pahandust selle üle siin ja seal on paberit Siuke maas või keegi viskab koni maha. Ma olen niisugustel puhkudel ikka meenutanud oma esimest muljet. Londonist. Sattusime Londonisse õhtul ja lennujaamast sõidutati meid linna lennuVaksalisse. Sealt oli hotell üks paarsada meetrit ainult selle maha, kõndisime jala. Ja esimene kohe terav, ere mulje oli. Mis on lahti? Kõnniteed on nagu nagu prügimäe filiaal ajalehed, pakendibaktereid, sigaretikarbid, konid, kompvekipaberid, šokolaadipaberid, kõik üksteise otsas hunnikus, nii et kõnniteedel ei olnudki paljast asfaldiruumi, kõik oli polsterdatud. Järgmisel hommikul hotellist väljudes tänavad läikesid puhtusest, Õhtuks oli pilt seesama, mis eelmisel õhtul see meile jälle võõras, meile on see äärmiselt võõrastav, aga mitte ainult tänaval. Väga paljudes kohtades, mida nüüd Inglismaal, aga ka muudes maades on niisugune komme, et ruumis sees selle asemel et koni visata, tuhatoosid selle asemel, et mingisugune paberijääde, mis, mis kuidagi kätte satub, et see panna kuskile prügikasti. Loobitakse kõik maha. Mul oli üks üllatav elamuskinos Belgias. Õhtul hilja. Olime kinos ja selle seansiga lõppeski kino. Ja kui siis saal läks valgeks ja inimesed tõusid lahkumiseks, siis kogu kinosaal oli jällegi nagu ümberpööratud paberiprahihunnik. Kõik kohad suurepärase vaibaga kaetud põrand tervikuna oli täidetud päeva jooksul kogu selle kinotöötamise ajal kogunenud Paberi Braiglaja jäätmetega müüte kõikidel maadel ei ole see muidugi mitte nii. Näiteks väga puhtad on tänavad ja majade ümbrused Soomes, Rootsis ja Ma ütleksin, et eriti torkab silma oma puhtuse ja korraga Šveits. No võib arvata, et siin muidugi juba sajandeid kestnud turistide vastuvõtmise traditsioon ja nendele kõikide meeldivate muljete pakkumise traditsioon on oma osa etendanud, aga nähtavasti ka üldse šveitslaste niisugune. Koduarmastus ja korra ja puhtuse ja ja silmarõõmu armastus on välja kujunenud juba paljude põlvede jooksul. Ühes väikeses mägilinnakeses oli mul niisugune ootamatu elamus. Ühe alpionni seina äärde välja ulatuva katuseräästa alla oli laotud riita puud. Selle maja kütmine toimus puudega, see peremees oli oma puuriida ladunud niivisi et see pakkus lausa esteetilist naudingut. Esiteks, halud olid kõik raiutud täpselt ühesugused ja nad olid täpselt nagu nagu mõõdupuu järgi pandud riita, nii et ühegi otsa ei ulatunud teisest välja. See oli nagu lõigatud riida serv. Ja peale selle riida keskele oli tema ladunud ühe õõnsuse puud laotud niiviisi konstrueeritult. Et kujutas endast nagu nagu kamina suud ja sellesse õõnsustesse puuriida keskel oli tema pannud ühe potilillega. Sellist purita on juba kahju kütteks tarvitada. Mul tekkiski niisugune ketserlik mõte, et kas see nüüd ongi üldse ikka päris puuriit ja äris puudega või on see ainult butafooria, ma läksin juurde ja katsusin, need olid tõepoolest puud ja ma küll ei käinud küsinud peremehe käest, et kas ta ikka neid kütab ka, aga ma olen päris kindel, et küllap nendega kütmiseks olid. Itaalia on üks nendest vähestest maadest, kus mul lihtsalt ei ole juhtunud kohtumist eestlastega isegi mitte põgusat kohtumist. Muidu on küll vahel tekkinud niisugune tunne, et eestlasi on tõepoolest igal pool maailma paikades, kahtlemata Itaalias, nüüd on, aga lihtsalt isiklikult ei ole tulnud niisugust juhust ette. No see on siis kasvõi sellegipoolest teile jäänud meelde omapärase maana. No Itaalia muidugi jätab väga sügavat muljet mitmete asjaolude poolest ühelt poolt väga sügavalt emotsionaalselt elab iga reisija läbi seda hetke, kui ta jalutab foorumromaanomil marmorsammaste varemete vahel, kui tema ümber maapinnal laiuvad varemete rusud mille eest iga maailmamuuseum oleks nõus maksma miljoneid dollareid. Seal on nad palvetaja vedelevad maapinnal 2000 aastat ja rohkem vanad marmortükid, mis omal ajal ehtisid seda Rooma impeeriumi südant, eriti Rooma südames põimub läbi nii tihedalt see antiikne, renessansiaegne ja kaasaegne moodne arhitektuur. Et see moodustab isegi omaette nauditava nagu konglomeraadi, võiks arvata, et need kuidagi ei sobi, aga, aga see kuidagimoodi on siiski niivõrd terviklik. Ta annab nagu mingisuguse sümboolse pildi inimkonna igavesti kestvusest ja järjepidevusest. Kas need muljed, mis nagu eelkõige Listorid aastakümnete jooksul loetule elavaks täienduseks ei seganud sõidu peaeesmärgist kõrvale kalduma sest et tegemist oli kindlasti jälle mõne teadusliku eesmärgiga? Peab ütlema, et niisuguste konverentside puhul antakse osavõtjatele õnneks ikka natukene aega, kas enne konverentsi või isegi konverentsi käigus poolepäevase pausi kujul või siis konverentsi lõpul spetsiaalselt kohe pühenduda lokaalse koloriidi tundmaõppimisele ja, ja selle paikkonnaga lähemaks tutvumiseks, kus siis kongress toimub, nii et need asjad ei sega 11 ja saab ennast lülitada, kui juba lähed konverentsisaali? No need seinad juba nagu piiravad kõikide välismuljete mõju ja saad ümber lülitada juba jälle töölainele lähedalt välja, lülituda ümber teisele kanalile ja hakkad vastu võtma muljeid ümbrusest.