Vanaisa Ain oli hea sõber oma pojapojale mardile. Ta aitas mardil hoolitseda mänguasjade eest ning kui oli rohkem aega, siis jutustas jutte. Ning kõike tegi väga hästi see hääl, vanaisa ain. Üks kord kevadel, kui suur kõue vihm oli möödunud, ütles vanaisa Ain mardile. Lähme nüüd oja kaldale ja teeme pajupilli. Nüüd pärast kõue on pajukoor hästi lahti ning meie saame väga ilusa pilli. Nad läksidki oja äärde. Vanaisa lõikas saleda oksteta pajuoksa, lõikas peale rea vajalikke täkkeid ning pööras siis pajukoore lahti. Varsti oli valmis ilus sõrmiline pajupill. Vanaisa proovis selle häält, jäi sellega rahule ning ulatas pilli mardile. Päike paistis rõõmsasti. Lõoke laulis nii kõrgel taeva all, et vaevalt võis teda märgata siniõhus. Mart pani pajupilli huultele ja puhus. See pill kõlas tõepoolest toredasti. Sellel oli kerge ja mahe hääl. Mart oli õnnelik, et tema pillimäng kostab nii kaunisti. Ta puhus ja kuulas ise hoolsalt oma mängu. Vahel talle näis nagu uskumatuna, et see kaunis vile tuleb tema puhumisest ning ta katkestas pillimängu äkki. Ent sel hetkel kadus pilli viis ka kohe. Ning taas sai kuuldavaks lõokese laul kõrgel sinilaotusest. Ta küsitles vanaisa vanaisa ütlemis pärast lõoke, siis ei laula, kui mina puhun, aga kui mina katkestan, siis lõoke jälle hakkab laulma. Lõoke kuulab, kui sina mängid pajupilli. Aga mispärast ta kuulab? Seepärast, et lõoke armastab pajupilliviisi. Kõik kuulatavad seda hea meelega. See on juba vanast ajast seatud nii, et pajupilli kuulavad kõik. Kuidas see on siis seatud niiviisi. Sellest on oma pikk lugu. Kui neid kõiki lugusid jutustada, siis sinul tuleb kaua kuulatada. Kuid sinu pajupilli hääl on ilusam kui minu jutustamine. Mart puhus veel ivakese aega pilli, pani selle viimaks kõrvale ja palus. Vanaisa jutusta siiski. Hea küll ajutustel ja sina siis kuula ühteaegu lõokest ja mind ainult oma pajupilli ära puhu, sest siis sai kuule mu juttu hästi. See oli minu vaarisa ajal või võib-olla veel varemgi, kui juhtus see lugu. Siis elas siin üks mees, keda hüüti mäleti vanaks. See olevat osanud lindude ja loomade keelt niisama nagu oma eesti keeltki. Ning ta olevat alati käinud mööda metsi ning ajanud lindudega ja loomadega juttu. Samal ajal elanud siin maal ka üks mees, kelle nimi olnud, nagu vanarahvas räägib, hulle. See olnud nii rikas, et kõik metsad olnud tema omad ja maad kah nii kaugele kui silm ulatunud. Temal olnud ka sõber ja naaber, mitte nii rikas, kui temaga siiski väga suur isand, selle nimi olnud kulle. Nemad elanud nii, et ühel päeval hulle käinud kulle juures, külas, teisel päeval jälle kulle käinud, hulle juures istunud iga päev koos ja pidanud igasugust nõu. Mis arvad, ütelnud hulle. Kas maailmas on veel teisi nii suuri ja tarku mehi nagu meie? Ei ole ilmaski ei või olla, vastanud kulle? Seda usun mina ka. Aga kas maailmas on, kas suuremaid sõpru, kui meie? Ei ole, ei saa ilmaski olla. Aga ütleme nüüd, et keegi, kas mõni vanapagan või kes tahaks meid ajada vihale, kas ta saaks? Ei saa, mitte ilmaski, ei saa. Seda arvan minagi. Sina kulle oled ikka väga tark mees, tead kõik sama hästi kui minagi. Aeg, sina näed paremini kui tark, mina olen, iseennast ei ole sünnis kiita. Aga mina näen küll, et sina hulle oled ka väga tark, mitte sugugi mitte üht küünevõrdki, minust rumalam. Selle peale sõbrad võtsid ümber kaela kinni ja istusid hulga aega nii, kuni tuli aeg koju minna. Mäleti vana, aga kõndis ikka mööda metsi, ajas lindudega juttu. Tema nägi ööbikut ja ütles. Küll, sina oled aga väike linnuke, kuid oskad nii ilusti laulda. Mina olen ka katsunud niimoodi laulda ka ei tule sellest välja midagi. Ööbik ajas oma kaelakese õieli, vastas. Tee endale pill, küll siis saad. Mäleti vana käis ja mõtles, millest peaks küll tegema pilli, et see kõlaks nii ilusti. Kui ta nii kaua oli mõtelnud, siis ta tuli otsusele, et see peab olema pajust, sest ööbiki armastab elutseda paju põõsas ja laulda seal. Küllap siis seda laulu on tunginud ka puusse ning tuleb sealt puhumisel uuesti välja. Siis meisterdas mäleti vana endale pajukoorest pilli. See oli esimene pajupill maailmas. Kui ta seda puhus siis kõik külad jäid kuulama. Ükskord pühapäeval tuli teda terve valla rahvas vaatama. Kõik kuulasid, panid väga imeks ja läksid koju tagasi, alles siis, kui kuked teatasid kodust uue päeva algust. Mäleti vana oli nüüd ühekorraga väga kuulus mees. Kõik austasid teda, et ta leiutas niisuguse toreda pilli. Tema kuulsus levis kogu ümbruskonnas. Ükskord hulle oli jälle kulle pool. Mis sa arvad hulle, eks meie kahekesi ole maailma kõige kuulsamad mehed. Hulle kortsutas otsaesist ja ei vastanud midagi. Miks ei vastase hulle või ei ole Samule enam sõber, et ei taha ütelda head sõna? Sõber olen küll igavesti vastas hulle. Aga mis meie sellest räägime, mis pole õigus? Vaata nüüd kõik külad räägivad sellest mäleti vanast, tema on nüüd kah õige kuulus. Kas see on ikka tõsi või mis temast räägitakse? Näikse olevat. Aga mina tema pill küll kuulnud pole, ei maksagi kuulata, kas meil siis kõlbab hakata ühe vanamehe pilli kuulama. Aga kui see ikka on nii, mis me siis peame tegema? Keelame tal ära. Et ta ei tohi enam meie metsades pille teha ega neid puhuda. Ja siis on tema kuulsuse lõpp. Õida siis on lõpp, jah. Seda me teeme. São hulle oled ikka kõige targem mees, mis nüüd, mina üksinda, vaata kui meie kaks kokku, siis on küll tarkust korraga nii palju ühes hunnikus kooselt suuremat tarkusemäge enam teist teha ei saagi. Nad läksid metsa ja otsisid mäleti vana üles. See just oli saanud valmis endale uue pajupillikulle, pani kaks kätt puusa ja ütles. Sina mäleti vana, ütle, kelle pajusid sa siin lõigud? Kas sa ei tea, et need on minu pajud? Kulle aga pani oma käed uhkelt risti üle rinna ja ütles, mis kisa jabingsumistasin metsas teed, kas sa ei tea, et minu metsas kära tegemine on keelatud? Mäleti vana oli üsna kohkunud ja hakkas seletama, et ta on lõiganud vaid mõne pajuoksakese paju on tähtsusetu puu, sellest ei sai riistapuudega laevale purjepuud. Kisa. Mets ju puha hääli täis, linnud laulavad, puud ise kohisevad ka vahel, mispärast siis inimene ei võiks ka vahel enese ja teiste rõõmuks puhuda raasukese pilli. Näe karja poiski, seal laulab ja puhub pasunat. Kas maksad siis keelata kellelgi suud lahti tegemas, kui süda soovib? Ei tohi enam lõigata ühtki paju, oksakesi ega tohi ka teha pillist häält. Ütlesid hulle ja kulle kui ühest suust ning läksid koju. Mäleti vana jäi väga kurvaks ning hulkus sihitult mööda metsa kui ta oli käinud juba õige tüki maad. Ta nägi ühe puu all poisikest, kes nuttis väga kibedasti. Miks sa nutad, pojukene, kes sulle kurja on teinud? Hulle ja kulle tegid, vastas poiss. Nad ütlesid, et ma ei tohi enam karja hoides laulda aga mina tahan laulda ja kui ma laulda ei saa, siis ma olen väga õnnetu. Ja nüüd mina pean siis siit ära minema laia maailma, sest kui ma veel laulan ja hulle kullega seda kuulevad, siis mul läheb väga halvasti. Mäleti vanal olid kahju poisist. Mine laia maailma ja see on suur ja lai, küllalt. Minagi oleksin läinud, aga olen juba liiga vana. Minagi ei või enam puhuda oma pilli. Seepärast võta see siin kaasa ja puhu seda, kui võimalik on. Pea mind vanameest ka mõnikord meeles. Karjapoiss läks minema. Mäleti vana elutses ikka neis kohtades edasi. Sageli nähti teda metsas sageli ka oma kodukünnisel maantee ääres aga kuna ta enam ei puhunud pilli, siis ei olnud temast enam kuigi palju juttu. Ta unustati peaaegu hoopis ära. Läks hulk aastaid mööda hulle ja kulle olid ikka suured sõbrad ning nende kuulsus kasvas veelgi suuremaks. Hulle sai väga tähtsaks selle poolest, et tema kana haudus ühest munast välja kolm poega. Kuule aga sai sellest endale kuulsust juurde, et oli leidnud metsast lõppenud hundi. Ühel päeval nad vaatasid kolme kanapoega, teisel päeval täis topitud hundi nahka. Siis rääkisid jälle ja olid väga õnnelikud. Ühel päeval, kui hulle tuli kulle poolt koju, oli ees teade, et kuningas tulevad siiapoole külla selle nurga kõige kuulsamale mehele. Seda kuuldes. Mulle ei heitnud enam voodissegi, vaid hakkas külalise vastuvõtmiseks ettevalmistusi tegema. Ta laskis oma toad hästi puhtaks küürida, mida ikka tehakse enne külaliste tulekut. Laskis teha hulga kalleid toite. Voodikotid toppis täis udusulgi ja padjad niisutas üle lõhnaõliga. Kui kõik oli valmis, siis ta saatis oma töömehed välja, et need pidid teele ehitama ka suure auvärava. Hulle ise. Kodus toitis oma kolme kanapoega ning ta süda värises sees suurest õnnest. Kes seda võis arvata, et kuningas ise tuleb tema poole külla. Muidugi tuleb tema poole, sest temal ju kana haudus välja kolm poega ühest munast. Kellelgi teisel pole seda juhtunud. Aga siis juba oli hommik ning juba kulle tuli külla. Oli veel õige varajane tund ning kullel näis olevat kiire. Kuule arma Sulle. Laena mulle oma kallist kasukat, mulle on seda hädasti vaja. Ole hea sõber. Hulle kortsutab kulmu ja lausus. Kõige parema meelega annaksin, aga endale on vaja. Tead, mulle tuleb väga tähtis külaline sulle ka noaga, sina vahest saad siiski ilma läbi, aga mulle sõidab külla kuningas ise. Sõbrast laena ikka mulle. Aga kuningas tuleb mulle külla. Ütle sulle. Eksitus ei tule sulle, Ta on saatnud sõna, et tuleb siit nurga kõige kuulsamale mehele, ju ta siis on saanud kuulda, et mina leidsin metsast lõppenud hundi. Lõppenud hunt lõppenud hunt. Vaata, mida sinagi, asjaks pead. Juba mitu korda oled sellega kiidelnud, aga mis seal kiita on lõppenud raibe, muud midagi? Ei sellepärast tulekuningas. Aga küllap ta tahab ikka näha seda päris kõige kuulsamat meest, kelle kana haudus, kolm poega ühest munast. Ja see olen mina. Kas sina pead siis ennast kuulsamaks kui mina küsis kulle ja ta oli õige vihane? Mina mitte ei pea, vaid olen kuulsam, sest kolm kalapoega kulle võttis malaka ja lõi korraga kõik kolm hulle kanapoega surnuks. Hulle vihastus hirmsasti ning tõstis rusika selga nagu teiba. Suured sõbrad läksid kaklema. Kui nad olid kakelnud. Umbes tund aega kuulsid nad kaugel sarveheli ning nägid tõusvat tolmupilvehulle ja kulle. Said aru, et kuningas Onligi jõudmas ning katkestasid kaklused, korrastada oma riideid kuninga vastuvõtuks. Näed, et tuleb mulle, ütle sulle küll näed, et keerab teed mööda minu poole vastaskulle. Kuningas oli juba õige ligidal ja hulle arvas, et mõne silmapilgu pärast sõidab kuningas auväravate vahelt tema poole sisse. Kuid ta ei, suu jäi imestusest lahti, kui kuningas sõitis tema väravast hoopis mööda. Sõidab minu poole jah, ütles kulle ning tahtis pista jooksu. Kuid siis sama kohe ta nägi, et kuningas sõitis ka tema teeharust mööda. Mehed jäid mõlemad vait. Kuhu ta pime siis nüüd õiges sõitis, imesta sulle. Sõitis vist kogemata minu teeharust mööda, arvas kulle. Meestel oli tülitsemine hoopis meelest läinud ning nad läksid siis kahekesi vaatama, kuhu see kuningas sisse pöördus. Nad jäid imestusest üsna keeletuks, kui nägid, et kuninga tõld oli peatunud mäleti vana ukse ees. Nüüd peab minema ja kuningale selgeks tegema, et ta on eksinud, mõtlesid mehed ja sammusid kiiresti mäleti vana hurtsiku juurde. Kuningas kullakuningas, egas sa siia pidanud tulema, see mees siin pole sugugi kuulus. Seletasid nad. Aga see kuningas? Sellest meie juba natuke teame. Nagu vanasti, suurem osa karjapoiss, kõik said kuningaks. Liiga see kuningas oli kord olnud karjapoiss. Ainult kuulsus tarkusest on see õige kuulsus, ütles kuningas. Ütelge mulle, kes on siin kõige kuulsam mees ja kui te annate õige vastuse, siis lähen ka teie poole. Aga kes annab vale vastuse, sellele pannakse narri kuup selga. Ütelge, kes on kõige kuulsam? Mina ütle sulle minu kana haudus välja kolm poega ühestainsast munast. Mina ütles kulle, mina leidsin metsast lõppenud hundi. Pange mõlematele narri kuub selga, käskis kuningas. Aga kui teada tahate tõtt, siis ma ütlen. Kõige targem ja kuulsam mees on siin mäleti vana, sest tema armastab linde ja loomi ning on leiutanud pajupilli. Mõtelge, kui paljudele tuhandetele inimestele valmistab rõõmu see lihtne ja ilusakõlaline kevadpill. Niikaua kui inimesi elab maailmas, tehakse ikka pajupille ning igaüks peab tänuga meeles seda, kes tegi esimese pajupilli. Ja minule andis ta oma viimase pilli, Kuimasid vaese karjapoisina. Läksin maailma õnne otsima. Mina olen seda meeles pidanud, sest see pajupill on aidanud mind üle paljudest eluraskustest. Ja nüüd mina annan käsu, et kuni igavesti aegadeni. Igaühel on õigus igalt poolt lõigata kevadel pajuoksa, kui ta tahab sellest teha pilli. Hulle ja kulle läksid kahekesi mööda teed kodu poole ja olid väga nukrad. Otsas on meie kuulsushulle. Otsas ja igavesti otsas vastaskulle.