Pendel mõõdab sajandeid. Meie kohus on teha esimene Sügav kummardus oma kõige kaugemale. Kleesi vanematele, kes küll ei pidanud vajalikuks meile mingeid kirjalikke ülestähendusi parandada, sellepärast puuduvad kahjuks ka usaldusväärsed andmed nende aastavahetuse tavade ja kommete kohta. Kuid märgates, kuidas päike kõrgema kaarega käima hakkab, väljendasid kindlasti nemadki valjuhäälselt oma rõõmu. Inimene on aega tahtnud määrata juba õige kauges minevikus, ammu-ammu enne pendelkella, kasutanud selleks igasuguseid vahendeid. Muidugi vanemad on v ja liivakellad võib-olla vanemad päikidegel, katsume ajamasinaga tagasi sõita vaid ainult sinnamaale, kus me oleme saanud oma kalendri oma 360 viiepäevase aasta kus oleme saanud päevajaotuse ja kuude nimetused. See ei ole kaugem kui vana-rooma. Vana-Roomas on kaks kalendrit, tegelikult vanem kalender, mis kehtis kuni 45 aastani enne meie aja arvamist, see tähendab Julius Seederi kalendrist reformi. See oli neid 350 viiepäevane kalender. Ja seal oli jaotus tehtud mitte praeguste kuude järgi, vaid sinoodiline kuu tähendab noorest kuust noorkuuni või täiskuust täiskuuni. Seega siis iga kuu oli 29 ja pool päeva ainult pikk. Ja nüüd tekkis aasta suur ülejääk lihtsalt päevades. See ülejääk võeti kokku 13.-ks kuuks ja seda nimetati siis veebruari ja märtsi vahel Marcia tooniuseks, sest roomlased algasid oma uut aastat märtsikuuga, mitte jaanuariga, nagu meie nüüd uue kalendriga 45.-st aastast enne meie aja arvamist tõsteti siis ka aasta algus jaanuarikuu peale. Jaa, Roomast oleme pärinud ka uue aasta pühitsemise kombe, sest juba enne, kui nad märtsis pühitsesid, siis oli nende kõige suuremaks pühaks nõndanimetatud Saturnaaliad jumalus, staturnusele pühendatud pühad ja need kanti, kas siis koos edasi nüüd jaanuarikuusse ja jaanuarikuu just esimesed jaanuarikuupäevad ennem olid need pööripäeva pühitsus, et seitsmeteistkümnendast kuni 23. märtsini nende arvates talvine pööripäev, kuid hiljem kandinaadis jaanuaris üle ja muutusid siis jällegi Rooma riigist kõige suuremateks pühadeks. Nüüd tormaalijategi seoses on edasi kandnud meie ajani ka mõned käisid ilusat kombel näiteks kinkimine. Kas kunagi varem just uue aasta või aasta pöördel on kingitud? See ei ole kuigi kindel, kuid igatahes kindel on see, et roomlased sel päeval väga heldelt üksteisele kinkisid ja isegi räägita seda Augustus on kinkinud uue aastapäeval niivõrd palju kinkinud ära kogu oma palee sisustuse, kuni üle ei ole jäänud muud kui ainult uksematt ja viimane külastaja on siis selle uksematiga endale saanud. See kinkimine ei ole mitte nii meie kinkimine, mis ainult teeb rõõmu endale või teisele. Et sellega oli seotud ka niisugused vanad tõekspidamised, et iga kingitus toob kinkijale 100 korda tagasi selle, mis ta kingib. Teine asi, ka see, mida sulle kingitakse, see kordub ka aasta jooksul mitu ja mitu korda veel mitmekordses külluses. Teine tähtis asi, mis me oleme pärinud roomlastele, on ka piparkoogid sest Saturnalija pühade puhul valmistati Roomas erilist kooki ja koosnes siis meest veinist, nisujahust, kuhu juurde siis pandi, aga pentsikud kombel ka lavendlit ja mastiksi vaiku eriline komme, mis Roomas on ja mispärast kaua edasi elab, see on paabulinnu Söömine piduliku niisuguste kokkutulekute ajal, kus siis paabulind kantakse lauale koos sulgede ja oma toreda sabaga. Muidugi Lyndon enne ikkagi korralikult küpsetatud ja suled on siis uuesti jälle sisse pandud, aga ta tuleb lauale kogu omas ehitis, rooma söögikombed on erinevad meie omadest. Sest Ronlani istu laua taga, nagu meie vaid lamab. Selle jaoks on niisugused kušetid kõrgemad peatsitega, kuhu aga kahelt poolt ligi pääseb, kuhu mahub ligi kolm inimest peale ja neid kušeti tavaliselt vunud lektusid on toas neil kolm tükki. Ja seega siis tavaline niisugune väike koosviibimine Roomas oli nagu piiratud üheksa isikuga. Teised valitsejate vastuvõtud muidugi olid suuremad. Nüüd mitte just täiesti selline lamades, vaid istukile ollakse, ollakse lektustel ja laud on niivõrd väike, et sinna peale pannakse ainult kõige tavalisemad asjad, kuna toit kantakse orjade poolt ringi. Ja on köögis ja ka lusikat, millega siis tõstetakse sousti ja liha ja jahutatakse ka liha kaussidesse portsjonite kaupa sest kausist võetakse juba ümber, kantakse näppudega, liha, pannakse leivatüki peale ja selle näppude kaitseks, et nad mustaks ei saaks, on väikesed sõrmesid mitte just kindlad, vaid ainult sõrmede katted nahas, mis nad siis pärast söömist ära võtavad. Muidu nende söögiaeg on väga lühikene ja nad söövad kiirelt niisukesi. Pikki ajaviitmise laua taga ei ole, sest kui nad tulevad kell kaheksa õhtul kokku, siis kella 10-ks on kõik pidusöök lõpetatud. Nüüd liiv liivakellas jällegi reegel, las voolasid ikkagi edasi ja meie peame siis liikuma ka nendega koos läbi varase keskaja. See on võrdlemisi pikk periood alates viiendast kuni 13. sajandini uusaastapäeva pühitseda nüüd enam üldse, sest uue aasta või rooma Saturnaljate kandub üle jõuludele ja see on ühenduses vana põhjamaa rahvaste pööripäeva talvise pööripäeva pühitsemise ka, kuna katoliku kirik ei tahtnud enam nii suuri tülisid nende pühadepärastes niikuinii nende paganausukommetega olemas palju pahandusi ja selleks, et enam ei tekiks Sõõrumisi, Siskanti Kristuse sündimise päev. Kuigi nüüd arvatakse, et just see varane keskaeg ja nii pealiskaudsel vaatlusel tundub olevat üks tukkumine katoliku kiriku hõlma all. Tegelikult aga on see aeg täis raskeid heitlusi ja väga suuri ümberkorraldusi selle aja sees peetiga seitse ristisõda, kuigi nad lõppevad alles 13. sajandi sees. Sellesse ajastusse kuulub rüütliromantika kogu trubatuuride lüürika koos kuulsa Rolandi lauluga, kus on 4000 värssi. See on õieti aeg, mille kohta ka Juhan Liiv ütles, nüüd mõõk ühese, kannel teises käes, kord lahingus mur korka kallima akna lauldi. Muidugi see aeg on mööda. Kuid aeg on jätnud oma tugevad jäljed, sest see aeg pani aluse õhtuma kultuurile. Sel perioodil on kloostrit, haridus- ja kultuurikolded. Kelladest helisevad praegu ainult kirikukellad, mis seatakse sisse juba kuuendast sajandist alates, kuid kaheksandal sajandil on levinud juba peaaegu üle Euroopa. Nad ei olegi kirikute tornides, vaid eraldi püstitatud kampaniiledes. Kuid kellad annavad peamise aja teada, millal inimene peab tulema. Palvele aja mõõdetakse, on endiselt veekellad, liivakellad ja päikesekellad. Nüüd, kuigi ümberkorraldused olid suured ja muutused kah selles ajastus suured, on rõivastus ja elu üldine laad äärmiselt lihtne. Sest kantakse ju kodukootud villast ja linast. Mis aga on juba seisustetunnustega, sest sõdaal korra tekkimisega hakatakse tugevasti eraldama seisusi. Ja peale selle on see riietus suur lai ulatub maani, kuna kirik nõudis täielikult keha katmist peamiseks kaunistuseks rõivastuse juures, nii mehel kui naisel on spordid, tikand, ta ehted, mis muidugi olenevalt siis seisvusest ja ka nüüd inimesi jõukusest jalas on tavaliselt pastlad ehk siis mingisugused toa kingade taolised riidest õmmeldud sussid. Nõndanimetatud fokused, mis oli, tähendab meie sokke, sääred on mähitud rasudega. Ja peas on tavaliselt mingisugune kapuuts. Nüüd selle ajastu lihtsa rõivastuse juures tuleb suur muutus nimelt soengus meeste soengus, kuni selle ajani on mehed kandnud pikki juukseid ja see on olnud vaba mehe tunnus. Ja nüüd rooma kultuuri eeskujul esimest korda lõigatakse ka õhtumaa inimestele siinpool Alpe juuksed kapal lühikeseks ja selle seda teed eeskätt ka Karl Suur ise, kes muidu igasuguste moeuuenduste vastu oli. Muide, seda ohvrit peetakse moeajaloos kõige suuremaks ohvriks, mis üldse on kunagi toodud. Nüüd, mis puutub söögi kommitesse keskajal, siis need on ka äärmiselt lihtne, nagu elu ise oli. Linad on aga nüüd laua peal juba alates 10.-st sajandist olemas ja need on maani ulatuvad, sest kui laua taha istutakse, siis võetakse neil linad põlvede peale. Nii Salfreti asemel siis need puuduvad ja lina külge pühitakse siis nii käed kui käsulauad pidude puhul. Ja muidugi põhjamaa komme on see, et nüüd istutakse korralikult, sest alates siin on söömine olnud pisukese pühalikus, rituaaliks ei lamata, vaid seistakse kas püsti nagu nooremad lapsed peavad alati söögilaua taga püsti seisma, samuti ka naised, kes veel ei ole abielus või kui ta on vanaks piigaks jäänud, peab eluaeg laua taga püsti seisma kuid teised istuvad korralikult ja linad võetakse põlvede peale. Kui külalisi on palju ja lauad kaetakse mitmelinaga, siis need vahe kohad, kus linad liituvad, sinna pannakse kliinikut peale, mis on ka kandunud meie ajani. Kuid siis hakkasid need vahekohad tähendama ühtlasi ka seisustevahelisi niisuguse piirjooni ja muidugi sööginõudeks on kausid ja puust plaadid, kuhu peale pannakse, leib, süüakse muidugi kätega. Ja see, mis mittesöödav on, siis visatakse lihtsalt üle õla. Koertele, kes selle suutäie suure rõõmu ja aukumisega ka vastu võtavad, on vas niisukese kombekas. Suurte pidude ajal olevat toidud toodud tuppa isegi ratsahobustel kuid see on erand nähe ja läheb varsti ära. Need tarvitused, kuna hobused ei oskanud ennast alati viisakalt üleval pidada. Keskaja uuendustesse kuulub söögialal ka õlle sissetoomine. Kuna antiikmaailm ei Kreekaga Rooma õlut ei tunne, kuid see oli vist on tulnud veel varjusamad. Pabiloonias tuntakse Egiptuses, tuntakse õlut ja isegi humalaid. Kuid mitte see õlle valmistamine ega ka humala ei tule nüüd idama kaudu meile, vaid nähtavasti siiski kohapeal on kuidagimoodi see just vanematest rahvastest endisest põhjamaa rahvastest välja arenenud kui tuumalate panek kaua aega puudub ja selle asemel kasutatakse õlle sees niisuguseid aineid nagu ingveri, kummelit, aniisi, mürki, kadakaid, kuid need ei andnud siiski neid tulemusi, mis nüüd õlles oli vaja ja selle patu peame siiski kirjutama meiega kloostrite arvele, sest just esimesed, kes Lääne-Euroopas hakkasid jumalat kasutama, kloostrid jaga, humalatega valmistatud õlu tuleb esimesena kloostrist üldse kloostrid valmistasid suuremal arvul õlut, sest neil oli esiteks tarvis oma külaliste konstitamiseks seda anda, sest üldiselt kehtis lause, et vedelik ei ole paastu ajal ka mitte pat. No nüüd liin jookseb ikka liivakellas edasi. Ja meie lähme nüüd edasi, siis hilisesse, keskaega, see on aeg 13.-st kuni 15. sajandini. See on ajastu, mil lõpevad ristisõjad. Sõjad, millest kõik seisused peaaegu Euroopast osa võtsid. Need inimesed, kes osa võtsid, need nägid bütsantsi ja nägid ka seda muinasjutulist idamaad. Ja kui nad sealt tagasi tulid, siis ei olnud täis mitte ainult kohvrid, vaika, pead uusi ideid. Ja laienenud oli ka silmarind. Nüüd muutus inimene ja muutis oma ajastu, muutis selle ajastu päris põhjalikult. Sest elavnes kaubandus, arenesid linnad, korraldati käsitöötootmine ja hakkas liikuma raha. Mis puutub nüüd ajanäitajatesse, siis v? Kellamehhanismist areneb välja tornikell, mis hakkab lööma tunde. Need on tohutu suured ja kallid ehitused. Hiigelmehhanismid, mille valmistamiseks kulus vahest kuni kuusteistkümnenda aastat. Kasutada suutsid need ainult väga jõukad linnad ja väga jõukad Kyodaalid. Nad paigutatakse üles lossitornides linna väravatele, kiriku tornidesse, tornidel. Õieti ta lööma hakkab, 14. sajandil, sest nelja umbes 1400 jaotatakse päev 24-ks tunniks ja siis ta hakkab juba lööma kõike kahe katkümne nelja tundi järgimööda. See on ka rõivastus, esimene hiilgeaeg meeste pikku, parakeskaegne, see läheb, muutub nii lühemaks ja nii lühidalt võiks ütelda. Näiteks 1303 10 on ta sääre marjadeni veel 1305 10 ulatada, kõigub põlvedeni 1360 neljakümnete puusadeni ja mõõduka nii kitsaks, et nüüd ei lähe kuubelam üle pea selga, vaid lõigatakse eest lahti ja pannakse siis aasade nööridega. Selle tõttu tekib meestele suur dekoltee ja särk tuleb nähtavale. Sääri katavad nüüd kitsad sukkpüksid, aga kuna veetriku materjali ei ole vaid need tehakse riidest ja selleks, et kitsad püksid kauem vastu paneks, teaksid nad väga paksust ja puisest riidest, mis siis meestelt takistas korralikult istumist ja muidugi ka kummardamist ja painutamis. Nad on siis hästi sirged, kuna püksid iseseisvad, ka ilma meheta püsti. Ja seepärast meeldib tüüpiline gooti istumine on alati nii, et mehed on sirutatud jalad sirgelt välja, kuna me ei näegi neid, et nad oleks põlvest kõverdad. Kuid rõivastuse osatähtsus on niivõrd suur, et antakse niisugune retsept, et ühel päeval kanna sinist, teisel päeval valget, kolmandal halli, täna kanna pikka mantlit, nagu doktor homme. Alo, olgu kitsasse lühike, hommikul tehtud ülikond kingi õhtul ära ja deliga kohe uus, kitsaste pükstele lisanduvad äärmiselt kitsad kingad. Teravate ninadega, mis jõukamatel oli lubatud kuni 75 või tähendab kõrgemale aadlikud, lubatud kuni 75 sentimeetrit nokingad. Samuti on mõõdetud seisuste järgi daamide kübarad, eriti torukübar, mis ka võis kuni meetrini ulatuda. Ja muidugi see torukübarad peas korralikult kanda pidi käima kõige sirgelt ja kraadilise hoiakuga. Nüüd riietele pannakse külge väga palju nööpe, seest kariste sõdadega tulevad need idamaalt ju meile juurde rõivastusse ja need tekib tõeline nööpide haigus, 14. sajandil, kus nüüd kasutatakse kohutavalt palju terve riia kaetakse nööpidega siis tulevad need põhjused, mis esinevad mütsidest kuni kinganina tünni ja ühe mehe kuue küljes võib neid olla kuni 500. Ja peale selle on suur värvelikus, mida me tunneme Miparti nime all, kus üks püksisäär võib olla kollane, teine punane, sinine tagant roheline ja kus tõesti tekkisid niisugused lapi rätsepad, kes värvilistest lappidest riided kokku õmblesid. Naiste dekoltee on 1350 niivõrd suur, et see tekitab tõelisi pahandusi. Talv on väga kitsas ja hoolimata nüüd igasugustes kiriku hoiatustest. Selle juurde jäädakse pidama, kuigi kirikusse selle kitsa talliga ei lubata ja tuleb siis üle visata laiem mantel kuid see on külgede pealt nii lahti lõigatud, et Tallinn paistab välja sealt alt. Kirik nimetab selts rõivast kuradiakendega mantliks. Kõige huvitavam ja kõige tähtsam leiutis rõivastuses on slepp, mis tekib nüüd naisteseelikutele ja mis ulatub tohutut sümmeetritesse. Ja imelikul kombel, mida rohkem teda kirutakse, Neetakse urjutatakse seda pikemaks, ta kasvab nagu hüdra, pea rüüterliku elulaadi ja idamaade eeskujul hakkasid need paranema, hilisemal keskajal ka kombed. 12.-st sajandist alates hakkavad esinema tõelised kommete korraldused või meie keeles nii Committee õpetuse teosed. Kuigi nüüd anti välja siis kloostrite poolt jaga valitsejate poolt. No need on alguses küll üsna lihtsad ja praktilised, näiteks on keelatud, et mina ei tohi pühkida laudlina külge, et käed olge enne sööki puhtaks pestud, sest muidu läheb teistel süda pahaks. Söögiajal ei tohi urgitseda Hiinasega kõrvades. Naabri lusikaga ei tohi süüa ja tema portsjonid ei tohi võtta kausis, Priibattasse aga ei tohi luristada. Vööd ei tohi söögi ajal söögi juures vabamaks lasta või seda tuleb teha enne sööki juba. Aga kui mõni tükk süüa ei sünni, siis viska see üle õla, kuid ikkagi enne vaata selja taha, kuhu ta läheb, sest muidu võib keegi seista su taga. Käsi ei tohi randmini toidu sisse pista ja peoga ei tohi lihatükke võtta, vaid seda tuleb teha näppudega. Ja nii edasi. Lusikas on aga veel 14. sajandil haruldus, sest vedelikku süüakse nii, nagu roomaski veel leivatükiga eksis riivatakse kausi servast. Kahvlit tuntakse küll köögis praelõikamiseks, kuid lauas kasutada. Külalistel on tavaliselt kaasas oma taskunuga. Praat tuuakse saali jällegi tervelt ja lahti lõikab Trumfeeria. See lahtilõikamine oli tõeline kunst, salati tuli sealjuures arvestada külaliste arvuga ja muidugi ka praesuurusega ja seda tuli teha hästi osavalt vürsti juures veel põlvitades. Uue sajandi, see on 16. sajandi, helistavad nüüd juba sisse suured tornikellad. Ja tiksuvad ka varsti väiksemad kellad. Need tornikellad nüüd löövad juba pool ja veerandtunde sest algas tõesti suur ajastu. Leiutiste ja avastuste ajastu kellades muutub nüüd tõesti, sest 1511 sakslane Peeter hän lein valmistab kaasaskantava kella. Mille järele inimene juba väga kaua igatses. Liivakella on ju ka alati kaasas kantud, kuid teda on alati pidanud siis hoidma vertikaalsest asendis, kuigi on ta olnud vahest rõivaste külge kinnitatud. Kuid see on ikkagi olnud hädavahend. See esimene Henley nüüd jälle esimesed kellad olevat olnud silindri vormiga ja umbes nii ees meie konservipurkide suurune. Vaata näha on ainult piltide pealsest tegelikult ühtki tema kella ei ole säilinud ja teda ei saadud panna veel tasku, vaid kanti kotis. Nüüd pärast Online'i kantavaid kaldus kantavaid kell kella kuju varsti muutub ja tekivad ümmargused munakujulised, viskan kutsutudki nürnbergi munad, eks on, arvatavasti pärast 1540. See tekitab nüüd niisugune võimalus kella Gazascand kanda sellise harrastuse, et tekib tõeline kellade haigus vastandina 14, sajandi nööpide, haigusele, kellad muutuvad niivõrd väikesteks, et need kantakse sõrmuste peal kõrvarõngastest, kepinuppudel ja kõige enam aga ketiga kaelas, nagu me näeme 16 sajandi portreedel 1600 aga leiutatakse juba äratuskell. Nüüd ajatempo muidugi muutus ja aeg iseendast on silmatorkav valt erinev eelnevatest aiandites ja ta näib nagu olevat hoolitsenud selle eest, et teda oleks kerge eraldada ka väliselt, seepärast siis ka rõivastus hakkab erinema tunduvalt eelmistest sajandist, jaga hilisemates sajanditeks tähtsamad elemendid selle 16 sajandi rõivastuses on skaala krooge. See, mida võib ka kutsuti ka veskikiviks. Ja siis peakate, barret, mida senine tunneme, mis on täielikult tegelikult baskide rahvuslik müts, siis huvitavad selle aja sajandis sees on kottpüksid. Meestel. Need on peamiselt saksa leiutis, kuhu mahtus kuni 200 küünart õhukest siidi. Ja kui mehed on kõndinud, siis olevat olnud selline kahin, nagu oleks helbe jooksnud üle kallaste. Hispaaniast tulevad levivate kuulsad trumm, püksid, mis on täis topitud nagu kõrvitsat ja mille peal istumine oli ka suur vaev. Siis tekivad pilud rõivastesse, see on nimetatud pakitud riided, kus rivast peaaegu nagu purustatakse, väikesteks kildudeks ja neid võib ühel ülikonnas olla kuni 4800. See algab siis pealaest tähendab mütsidest, kuni kingadeni võivad esineda pilud. Nüüd naiste seeliku juures lepp kaob, sest materjalid on väga hinnalised, ei hakatud taga vedama ja tekib esimene rehvidega seelik Hispaanias, kus seelik võtab koonilise kuju ja seisab siis nii vabalt ümber, et inimene läheb sinna nagu Butleri sisse ja kannab siis seda koonust koos endaga edasi. Tähtsat osa hakkavad etendama nüüd kindad ja nendele on niivõrd suur osatähtsus, et nende jaoks kirjutatakse eraldi raamatuid, kuidas neid kanda milla kätte panna, mille käest ära võtta, mis viib selle kandmise, teeb kandmise niivõrd keeruliseks, et sagedasti lihtsalt pannakse nad vöö vahele etiketi vastu mitte eksida. Nähtavale tuleb nüüd ka esimest korda taskurätt. No mis laava kommentisse puutub, siis lauale tekivad nüüd esimest korda taldrikud ja lusikat. Rohkesti on kombeõpetusi, neid tuleb otse Rahena. Neid antakse vanadele ja antakse noortele, näiteks Erasmus Rotterdamist kirjutab isegi lastele kombeõpetuse. Ja tavaliselt kommetes öeldakse, et nüüd süüakse supilusikaga ära nüüd lurista söömise juures ega rippa kausiservas. Kuid seal unistamine oli nii raske kõrvaldada, sest lusikat ka uued, mis tulid, olid väga sügava kahvaga nagu väiksed kulbid, väga lühikese varrega ümmargused ja sealt põhjast toitu kätte saadud. Raske sealjuures kahvlit ei esine 16. sajandil kuigi palju. Ja isegi Prantsusmaa ei tunne neid veel. Sest kui Montannion Šveitsis 1500 80. aastal, siis ta imestab seal küll, et kasutusele on võetud lusikad ja räägib sellest kui ilmaimest. Kuid sealjuures ütleb ka, et ta ise söönud niivõrd ruttu, et söömise juures on hammustanud oma sõrme. Seitsmeteistkümnes sajand. Mis ajast see, kellel on või mis aastast see kell on? See kell on valmistatud Londonis, meistriks on hunt Mills ja on valmistatud seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul umbes aastati 1680 90. vahel. Käikondal spindel kell ja lühikese pendliga seinakell seinakell Nil Ehilist kasti ümber ei olnud, oli lihtsalt seina peal alus, millele nad olid paigutatud. Et niisugune ta oligi, nagu ta praegu välja näeb, oli midagi tal ainult raamid, püstia, kuppel, üleval, haamrilöök, siis vastu seda kuklite haamer, vastused võrdlemisi kuldkella siin. Ja nikerdatud numbri lauljaga. Numbrilaud on muidugi õpetatud õpetatud nähtavasti ja kellele see kella omal ajal kuulunud, on minu teada, see kell on omal ajal kuulnud Hagudi mõisa omanikule Parun Stahlil. Ehk teistkümnenda sajandi lõpust hakkavad lööma ka toas kellad, püstkellad, Cap, kellad, seinakellad, sest pendelkell on nüüd jõudnud juba oma eluõiguse sisse. Sajandis endast on väga eriilmeline ja ebaühtlane. Näiteks Saksamaal püsib kaua aega, kolmekümneaastane sõdamis rüüstab kohutavalt maad. Hollandis jõukus. Prantsusmaal areneb pikkamööda luksuslik koolkond. Katoliku kirik püüab uuesti oma autoriteeti üles seada jesuiitide abil. Kuid vaimustus kelladest püsib kõikides maades ja kõikides olukordades. Inglismaa võtab nüüd just kellade tootmises juhtimise endale. Uuenduseks on see, et 1608 10 pannakse kellale juurde juba ka minutiosuti. See näitab ka, et ajatempo on kiirenenud. Ajatempo kiirenemist ilmestab ka selgelt muudatused rõivastuses. Enam ei saa rääkida terve sajandi ühtlasest rõivastuses, vaid rõivastus jaganeb, laguneb sel sajandil juba kindlasti kolme perioodi alguses see, kes paika puu alguses muidugi meie tunneme kõik ajalooraamatute piltides, Gustav Adolfi ilusat laia pitskraed, samuti musketäride järgi nende laiakübarat, laiapükse ja suure päralisi säärsaapaid kõrgema säärega või alla litsutud ja väga laiad sulgi on sellel ajastul üldse väga palju sulgkübarate peal ja samuti on väga palju pits, siis on esimene suur pitsis sajand ja pitse kannavad nüüd mehed rohkem kui naised, alates nüüd krae kuni saabaste saate sisse paigutatakse suuremal arvul pits ja samuti on pükste sääred põlvede kohas pitside ja tuttidega kokku võetud. Nüüd jookseb neid piki ja põiki ülikonda igalt poolt alla, millele lisandub ka väga palju nööpe. Sajandi keskel muutub meeste ülikond õieti pentsikuks. See on niinimetatud Reini krahvi ülikond. Seal on siis pitse paelu ja nööpe. Umbes on nii, et 600 10 küünart õde tee 108 küünarsiidpaela 22 küünart pitsi ja kuus tosinat nööpe. Ja kehtib ütlus, et need käinud ringi nagu pudupoed. Tõesti, see materjal, hinnaline materjal oleks väikese pudupoe jaoks juba piisanudki. Teine pool sellest sajandist on üldiselt tuntud suure varrukaga mis olevat valmistatud hobuse kitsaste eestlikuga narride karvust, nagu moenarruste vastu sõdijate tekstidest ilmneb sajandi teist poolt ilmestab ka Krabat rinna ees, mis enam nüüd ei ole krae, vaid ainult ette tõmmatud salli taoline osa ja pikk suletav kuub juurde tulevad meestele kõrgete kontsadega kingad ja see on õieti nüüd esimene Aecus, kõrged kontsad hakkavad lööma läbi. Naistel on väga pikk slepp, teisel sajandil ja dekoltee on niivõrd suur, et preestrid pahandavad, kuna nad lauale tulles kirikus lauale tulles tähendab olevat selgroog olnud nähtaval eest tulevad ka piinlikkunud vaadata. Mis nüüd puutub kolletesse, siis selle toreda rõivastuse juures on kombel äärmiselt toored kõrvakiilu andmine ja läbipeksmine on tavaline nähe nii kodus kui ka tänavatel, jaga suurtelt pidustustel. Viisakusreeglite ja etiketi kirjeldused muutuvad tõesti teaduseks ja kõik muu jääb tahaplaanile. Näiteks rääginsburgi Riigipäeva 1622 peksavad Hispaania saadigi Veneetsia legaat 11 sellepärast, et ei tea, kumba ette lasta. Lõpuks olnud mõlemad nii läbi pekstud, et ei saanud ei ees ega taga minna. Protsessioonidel pekstakse tõrvikutega. Roomas keelatakse seetõttu kauaks ajaks protsessioonid üldse ära. Kuid Prantsusmaa võtab neid juhtimise kommete õpetamiseks enda kätte, kuigi alguses mujal tõstab esile ainult naeru ja öeldakse nii, et Pariisis ollakse viisakusest purjus. Pariisis levib haigus, mida nimetatakse viisakateks kommeteks. Kui nüüd vaadata neid kombe õpetusi lähemalt, mis keelatud on, siis see kirjeldus ei ole sugugi rõõmustav. Jämedaid rikkumisi ja nii rangeid nõudmisi ei ole kunagi varem, isegi mitte varasel keskajal tehtud. Lauda tulla ei tohi, joobnud sõrmi ei tohi lakkuda, laudlinasse nuusata, taldrikule, sülitada, konti tühjade jooginõudega loopida, salvrätid kaasa võtta. Kui niisuguste reeglite vastu eksitakse, siis kammerhärra vii lihtsalt isanda kööki ja peksate seal läbi. Joomist peetakse üldiselt hügieeniks ja seda tuli teha korralikult vähemalt kaks korda kuus. Kes aga üldse joomisest keeldus, lihtsalt torgati mõõga läbi. Sajandi teisel poel muutub prantsuse viisakas käitumine siiski teistele eeskujuks. Nüüd hakatakse esimest korda Euroopas tervitades mütsi maha võtma. Varem seda üldse ei tehtud. Müts maha ainult valitseja ees, tema koodi toas ja temaga ka söödi ja tantsiti. Kuigi alguses Lui 14. enda hoiak, kes hakkas päris korralikult mütsi võtnud maha iga inimese eest öeldakse, tegin naeruväärseks, sest ta tervitas oma toaneitsid niisama sügavad nagu oma armukest. Üldiselt joodaks aga kohutavalt palju, kuni kaheksateistkümneid kannu leini korraga siis söödakse ka palju, sest istutakse lauas alates kella 10-st kuni kella kuueni õhtul, ühtsoodu süüakse lõunat. Ja ka see, kui palju korraga söödi, selle kohta on väga palju andmeid olemas, näiteks Louis 14 kohta võiksin tuua. Ta sõi korraga neli taldrikut, b terve faasani Ühe põldpüüd siis suure taldrikutäie salatit, kaks tükki sinki ja veel ühe taldrikutäie maiustusi. Sealjuures ta ei olnud mitte sugugi priske ega rasvunud ja elas väga kaua. Süüakse ikkagi veel kätega ja sööb seda kalu 14. kuigi võib-olla ta ei hammusta enam sõrme endale. Ainult Itaalias on üldiselt kahvlid juba läbi löönud. Selle eest aga Saksamaal satiirik. Musharraf kirjutab päris avalikult, et milleks on mul siis üldse 10 sõrme, kui ma pean sööma kahvliga, millele ainult on kaks või kolm aru. Uuteks söögi lisanditeks muutub histeks jäätis ja jäätist kasutatakse nii limonaadi, kuga, likööri juures, need jäetakse ära. Ja siis tulevad sisse tee, kohv ja šokolaad. Kohv tuleb Türgist. Juba 1650 tuleb Inglismaale ja levib seal sellise kiirusega meeste seas. Et Londonis on juba sajandi lõpul 2000 kohvikud kohvikus käimine üldse meeste asi ja naised protesteerivad seal puu all väga rängalt sest arvatakse, et varsti olevat kõik järeltulijad ahvid ja kääbused. Kuid meeste vaimustus on väga suur, sest Sebastian Bach pühendab kohvile isegi kantaadi. Kui vana seigelnud see kell on valmistatud Londonis firmann Cheemshaartelt ja peaks valmistatud olema umbes aastal 1730. Esimest korda seda kella on remonditud 1756. aastal, millest on ka vastav märgi kellakapis olemas. Ja pärast seda on, pärast seda on teda veel remonditud. Kolm kuusi kaheksa korda, viimane kord oli 1900. See on siis juba seda on raske öelda seinakell, sest see on kõrgem kui mees. Sooni inglise kappkell. Kõrgus on kaks meetelt ja 30 sentimeetrit kõvasti üle mehe pea. Ja mis teed kaudu, see on Eestisse jõudnud. Mulle näib, et, Kuna õige riigil inglise kellad on, vääriskuudest kastidesse on, aga tähendab kasest kast ja hinged ja lukud on ka võrdlemisi lihtsalt, nii et nähtavasti ei olnud omal ajal siin Eestis valmistatud nii kast kui kakk lukud ja hinged. 18.-st sajand on nüüd jälle suurt pööre sootu uude ajastusse. See on eelmisega võrreldes nüüd pööre eeposest idülli ajastu stiili nimetatakse quo'ks ja see manab meile otsekohe esile ka selle seltskonna, kes ajastul elas. See on inimene, kelle elu sisuks oli nüüd galantne, kuramaaži pealiskaudsus, laiskus, lõbusus ja ihaldusvahelduse järgi. Seltskond on väga mitmekesine, seal ei ole nüüd ainult aristokraadid üksinda, vaid sinna kuuluvad nüüd ka siis spekulandid, maksunõudjad, jõukad poliitikud ja filosoofid, nii et seltskonna nii koosseis läheb palju kirjumaks, kui see oli vanem. Kuid valgus, 18. sajand ka valgustusajastu, mil toimis võimas vaimne liikumine, mis omas väga elutähtsat elulähedast iseloomu ja milles tekkisid ka kodanliku revolutsiooni ideed. Nüüd seatakse siis mõistus autoriteedile, vastu suhtutakse eitavalt, usku peetakse kirikud, elu takistajaks. Aeg kiirendab muidugi tempod sest juba sajandi pöördel pannakse tööle ka sekundiosuti. 1740. leiutatakse käokell. Ja nüüd löövad siis kellad tornides korterites ja tiksuvad laudadel, jaga taskus. Siin näete ühtse eritatiiliga tasku külla. Firmanöörli Norton London hepatiidi kellad on niisugused taskukellad, mis löövad. Kui me siia peale vaatame tavaliselt NATO-s, kus meili löömit. Sest tellimise peale ütled palju kell ja, ja nii mitu korda me vaatame ikka sama asja ütleb muidugi kui palju on aeg, ta lõi praegu 14 lööki, no ja vot see oligi isandid, ta lõi kell oli kaks minutit, puudub 12-st, siis ma vaatasin seepeale ta lõimil kõigepealt 11 ära ja siis lõi kolmveerandit iga Viljandi peal üks väike pauk ja. Aga sellegi killasüsteem on niisugune, et kui kell on 12, siis ta üldse ütleme nii, et siis hakkab jälle kella ühest peale annab esimese paugu, näed konstruktsioonile mingi niisugune iseärasus minutis ei löö minutit, siege ei löö ja ka klit ülekanne siis. Ja mis ajastul? Sifilma hõõrli Norton ütles Londonis aastast aastatest 1780 kuni 5800. Esimesel 10-l aastal töötas ka veel, nii et ma arvan siiski ehitus jälgida peaks olema umbes 1790 tsikkel. Rõivastus 18.-st sajandist on laialt tuntud ja väga huvitav sest naine kannab sel ajastul laia rehv, seelikut, seelikud, mis on kord ümmargune, kord ovaalne, kord koondab ennast tahapoole ja millega uksest läbisaamine tekitas suuri raskusi sest kuni puusakohast võis ovaalne seelik olla kuni neli küünart lai. Sajandi lõpul, aga selle asemele tuleb lihtne antiikne särk, mis nagu viitab selle mõistuse üleolekule või tema domineerimisele prioriteedi le elus. Meeste tunnuseks 18. sajandi patsiga ja küljelokkidega soeng, kolmnurkne kübar, mida me kõik piltide peal veel Napoli joonilt peas näeme, kitsad põlvpüksid kuu lõpuks ei saa muidu sisse, kui tuleb hüpata kummuti pealt, kui toapoiss püksid lahti hoiab. Kuub on pikk ja selle alt paistab välja väga dekoratiivne vest. Rinnal on pitsist sabu pitsioon veel küljes palju, kuni prantsuse revolutsioonini poos, varrukate küljes ja mujal. Pingutused, mis tehti seitsmeteistkümnendal sajandil kommete parandamiseks, need lagunevad nüüd jälle elulaadi Lutumisega. Kohaakondades süüakse ikkagi veel kätega, sest printsess Victoria põletab oma näpud, kui tüdrukuke tiiba lahti rebib ja naised annavad laua taga ikkagi meistrile kõrva. Kiilini kirjutab mad ankriki. Inventari loetelus on küll palju lusikaid ja nuge, kuid väga vähe on kahvleid. Lõpuks siiski kahvel võidab ja muutub eriliseks tähelepanu objektiks. Noa-kahvli ja lusika ühtlaselt kujundatud komplekt. Seda hoitakse puhvetis brokaat, lina alguses ametipadjal ja näidatakse kõikidele. 18. Sajand on juurde toonud jookidele veel vahuveini ja selle vahuveini tekkimine olevat alguse siiski saanud 17 sajandi lõpul juhtunut täiesti juhuslikult, kui šampanja maakonnas asuv Berin joon kloostri keldriülem põnduva hapu veini sekka olevat pannud suhkrut ja siis pudeli kinni pannud ja keldrisse jätnud. Ja kui ta siis hiljem seda vaatama läks, siis oli pudel tühi, kuid nüüd ära joodud, vaid vein oli maas. Ja kuna meister olevat hakanud mõtlema, mis jõuga ise seal pudeli seest välja pungis olevat taas jõudnud šampanja valmistamiseni. Üheksateistkümnes sajand. See on siin prantsuse kaminakell pronksist, üle kullatud. Valmistatud on see 1800 neljakümnendatel aastatel, firmann ponts. Pariisis on tehtud tavaliselt kamine, Kelly on ka veel singi, singist ja ülekullatud, aga need on tähendab hilisemast ajastust. Kas kõigil kaminakelladel on tavaliselt mingi skulptuur, väike kujuke, nagu selle tavaliselt on ja võib-olla seal antiikainetel mingisugune stseen või kulud? Ja need hakkasid eriti levima sääraseid just 19. sajandi algusel. 19.-st sajand on üks huvitavamaid sajandid ja täie õigusega üks tubli eelkäija meie sajandile sest ajatempo muutub nüüd aurulaeva ja auruveduri leiutamisega kohutavalt kiireks. Sodaalid taanduvat vürstikodadest ei anta enam mingisuguseid eeskuju ei kommitis, kommiteks ega ka söökideks. Rõivastus selle tõttu, et tempo kiire on, on ka rõivastuse vaheldus kiire ja endiste kahe kolme jaotuse asemel sajandis. 19 sajandi rõivastuses on juba selgelt kaheksa kindlat perioodi vähemalt naiste rõivastuses. Kuna naiste rõivastus pärast prantsuse revolutsiooni muutuks selleks peaaegu selleks, mida me tunneme tänaseni, sest siis tulevad nähtavale vaid lähevad, löövad läbi täiesti pikad püksid. Põlvpükse kannavad küll täiesti konservatiivsed seltskonnad. Meie Balti aadel kannab nüüd tükk aega, muidu pikad püksid löövad läbi ja tuleb juurde korralik koob valge, rinnaesise ja valge kraega pitsid kaovad meeste ülikonna juurest täiesti. Peakatted vahelduvad, meeleolud ei järgi jaga seisuste järgi seal, kuid üldine ilmne on üks naised ainult Eitlevad 19 sajandil üsna tublisti oma rõivastusega, sest hakkab tekkima tahe vabaneda kõigist neist üleliigsetest raskustest ja sellepärast siis Gordon riided väga laiad, nagu kesksajandit krino liin on, millega jälle toas ühest toast teise liikuda ei ole kuigi kerge kuid siis lähevad jälle nii kohutavalt kitsaks, et õmmeldakse seljas kinni, kuna muidu ei saaks neid ülepea kuidagi enam selga. Ja siis muutuvad nad kord vähe lühemaks, ainult pahkluudeni, kuid sellist lühikest miniseelikud 19 sajandi tunne, kui kõik teised katsetusi peaksin juba selle aja siis kõik läbi siis mis toitudesse puutub, 19. sajandil, siis kokakunst levib sel ajal nii suure vööga ja päris normaalsetest radades niisuguseid üleliigseid liialdusi nagu kullatud mandlid või väga rosettideks ja krokodillid, eks, ja siilides lõigatud juurvili, need kaovad laua peal siis ära. Ja juhtimise võtavad just hotellide ja restoranide kokad nüüd endale. Kuid vürtse kasutatakse palju, kui seda tehakse niivõrd korralikult ja hästi. Taleraan olevat saanud suure päralise toidu valmistada ka vanadest nahkkinnastest või lasknud oma kokal valmistada nahkkinnastest. Kuna prepareerimine valmistamine ja vürtside kasutamine olnud niivõrd osav, et keegi ei ole, aiman, mis on see põhimaterjal kuus kuni 19 sajandi leiutis. Ja ei tule ennem kui 1818 20. Meile Eestimaale jõuab kuusk alles 19. Sajandi teisel poolel mõisatesse. Ta levib õige aeglaselt siiski kuid kuuse kasutamine iseendast on ka paganlikud ajastust pärit, kus just pööripäeva taheti valgustada tuledega, et valgus, mis nüüd võimutsema hakkab, et sellel oleks kergem jagu saada pimedusest. Nii et ristiusuga tegelikult tema palju suurt ühist ei ole, kuigi ristiusk pärast selle kombe üle võtab. Alguses on küünlaid üksikud ainult seal küljes ja ehted tulevad ka väga hilja külge sest need arenevad ka aega mööda, kui nad piisavalt käbidest ja vatitükkidest ja ehteid hakatakse tegema üsna 19. Sajandi lõpul. 20. sajand on veel tükk aega ees, et kokkuvõtet teha, kokkuvõtteid tehakse siis, kui 100. läbi. Aga see, mis me oleme näinud, kuidas ta mööda läinud tempo, kogu aeg kiirenenud ja muutused niivõrd kiire tempo lihtsalt, et neid kokku võtta, kas või rõivastuseski on võrdlemisi raske. Sest vaevalt möödub kaks-kolm aastat, kui tuleb jällegi uus ja jällegi otsitakse mingisugust uut omapära, mis enne oli üldse esinenud. Eks suundan kee, ilmnes see, et ta läheb ratsionaalsemaks ja lihtsamaks, otstarbekohasemaks, hügieenilisemaks, need on ju kõik meie sajandi põhilised tunnused. 21. sajand 12 11 10 üheksa kaheksa seitse kuus viis neli kolm kaks üks.