Tal oli nagu kahte pidi vang haiguse ja toa kitsuse oma. Ainult suur sile higistab, aken leevendas pisut vangistust. Õigemini sellest aknast paistev maade. Aknast paistis kauge, valge ja rahulik talvemaa. Ligemale aed õrnade lumemütsidega, aia lippidel ja aiaveerg pidi tulevad jänese jäljed, mis peatusid kordamööda aiataguste õunapuude juures. Tegid pettunud ringi ümber kuuseokstes mässitud tüvede ja eemaldusid. Päris akna all. Aia sees seisis vana üksik suveõunapuu, ainsa krimpsus külmunud õunaga. Ja sealsamas oli linnumajagi, kuhu vahetevahel ilmus arglik koidu punase puguva lind. Veel ligemal ta silmadele püsis aga see jää lillenev välisklaas. Aga sinna aknal ligi ei tohtinud end suruda. See keel seisis haige lapseeakna vahemikus sõnatuna ning teda jälgivalt. Kui ta niimoodi ennast unustades ikkagi näoklaasile lähendas tõmbusse kohe ähmaseks ja väljavaade hajus nagu kadunukese päriselt või lahustunuks mälu Valevusse. Aga tunne testis vaid hetke, sest kohe libistas ta peopesade üle klaasi ja vaade oli jälle tagasi hoopis selgem ja tõelisem kui eelmine. Ta nagu pühkinuks iga kord mitte hingeauru, vaid ühele pildi klaasile sadestunud tolmu, ähma ja arusaamatuse kaed. Et seda pilti või maali paremini näha. Ehkki ta ise ei teadnud seda. Tegelikult polnudki see avanev mitte akna vaade vaid aknaraami suletud raami poolt tükeldatud, suur ja rahulik talvemaal. Ning imelik see talve Maal natuke muutub ja teiseneb, oli tema kui vaataja jaoks paigutatud Kahekordse klaasi taha nagu rõhutanuks just see asjaolu maali tõelisust või hoopis haru kordsust. Ometi oli see tõelisuse maal talle niisama kättesaamatu nagu mõne raamatu sisse suletud kauge maa tõelisus. Klaasaken olid just selleks, et kõik väline tunduks talle tõesti talvepildina natuke ebatõelisena ja tähenduslikuna, sundides teda teraselt jälgima ja kõigis üksikasjus meelde jätma. Ja et see oleks tõesti vaid vahade, tohtis aknast temani ulatuda üksnes pildi tumm kõne. Ei midagi enamat, ei ühtki häält ega ka seda erilist jahedat talve hõngu. Nimetatud tummuse nõuet aitasid luua nii kahekordne klaasakna vahet täitev vat kui ka kaks teeklaasi keedusoolaga. Mis naisi peale akna vahe niiskuse endasse imavad ka kõiki läbipääs vaid häälegatkeid. Samuti need raamide servadesse kleebitud valged paberiribad. Ometi polnud pilt päris tervik. Akna sisemine raamistik lõhkus selle kaheksaks väiksemaks tükiks. Kuid sellest polnud suurt viga. Esialgu huvitas teda vaid see, mis paistis äärmisest vasakpoolsest ruudust. Sealt paistis aia taga nõus olev tiik Kovaalias lahmakas sinist jääd, mis oli lumest puhtaks aetud. Seal kõrgete lumepallidega servatud tiigil uisutasid ümberkaudset küla lapsed. Ta ei tundnud neid kõiki, sest oli nii kaua haige olnud. Aga ta oli neid harjunud peaaegu iga päev nägema. Ja seepärast oli ta nende kõigiga justkui tuttav. Lastel olid jalas lihtsad omatehtud uisud, kolmnurkset puuklotsi, traadist või vanasti vikati seljas tera all uisukolmnurgad ise nööri ja puupööra abil jala külge kinnitatud. Mõned lastest uisutasin juba päris osavasti, teised alles komberdasid, väsisid kiiresti ära, aeg-ajalt põrkuti kokku kukuti, tõusti jälle püsti. Üks poisike, kes vist enam ei jõudnud, istus otse lumme, hakkas sööma, taskust võetud porgandit, ise varruka käänisega nina pühkides. Kellelegi koer sebis uisutajate vahel. Koera suu liikus ta vist haukus rõõmsalt uisutajate peale tundes sellest Eerlusest killumisest suurt lusti. Lapsed vehkisid kätega, ajasid koera eemale, toetasid 11 ja kogu see muutuv pilt tuli takistamatult läbi klaasi temani. Seal oli ka üks kirevast kampsunis suurte tuttmütsidega tüdruk, pikk, pats seljal vappumas. Ta oskas teistest paremini uisutada, koguni ühel jalal keerutada teest jalga, kord kõverdades, kord välja sirutades. Erit vahtis ta kaitsta, tüdrukut. Unustanud kõik teised. Teisest klaasiruudust vaatasid vastu naljakad Tõntsid pajud, mille ladvad olid vist kunagi ära lõigatud. Pajud seisid vööni lumes ja neist möödus tee, mis kadus välja kumeruse taha. Seal kauguses paistsid teised majad kus ta polnud kunagi käinud. Veel edasi tõusis vaatepiirilt natuke kõrgemale närvi, liikmetsa palistus. Päike hakkas just looja minema. Aga siit aknast polnud seda näha. Siit paistis vaid ta pikk ja lume välja värvikuma. Seesama punakas valgus soojendas ka tiigil hullavate laste nägusid, muutes need veelgi õhetavamateks. Se värvis ka majade korstatest tõusvat duplevad suitsu. Seesama punakas valgus muutis majade aknad sulamasesteks. Kõik need maja aknad nagu elustusid Need korraks nagu elustunud aknad ja roosaks värvunud suitsud jutustasid pikkamisi saabuvast õhtust majadesse koonduvast elust millestki salajasest ja pilgule nähtamatust, mis toimus seal soojenevate videvikuliiste seinte ning katuste varjus. Need majad juba ootasid aiatagusel tiigil hullavaid uisutavaid külmetavaid lapsi kes ei tahtnud ega tahtnud kodudesse minna. Kohe, kui päike loojub ja sinised varjud lumel ning jääl ulatuvad, hakkavad nad koju minema. Ja tiik jääb tühjaks. Tühjaks ning igavaks, teadis poiss. Veel oli, tassisin ja poiss jälgis iga nende liigutust, villasest tuttmütsist, tüdruku osavust, koera naljakat, kõiki segavat sebimist uisutajate vahel. Üks vares lendas madalalt üle tiigi. Kui ta käriseb kraakse, hääl ei jõudnud poisini. Jääle istukile kukkunud marakrati suust pidi pääsema valus karjatus. Koerbist haukus, uisuterade sire raud pidi eriliselt vahetult ning kuuldavalt lõikama seda sinakat ja pisut nagu koolduvat jääd. Kuid kõik, kes seda ei saatnud, ainuski hääl. Ta oli haigetoaahelas poiss ja seepärast valdas teda ilma jäätud seletamatu kadedus. Sest teiste laste talveõhin ning rõõm tungis temasse ja jäi sinna pidama. See kinnistus seal seda tugevamini ja kõigis oma üksikasjus vaid tänu sellele, et tema polnud selles ise osaleja. Tema oli üksnes vaata taia meeldejätja. Kuid õieti just see lubaski tal kogu vaate iseendasse sulgeda, nii täielikult jäädvustada ning kanda seda oma mälus nii kaua, kuni ta ükskord seda vajab. Aga need tiigil olnud, unustavad selle päeva ja õhina varsti või kaotavad selle teiste samasuguste päevade hulka ära. Kuid veel ei teadnud temagi, milleks ta selle vaatepidi nõnda selgelt meelde jätma. Ta ei teadnud, et vajab seda sootuks muuks. Ta lihtsalt ei teadnud veel midagi maailma suurtest korduvustest. Ei teadnud ega aimanud, et see vaade on tuhandeid kordi lähtunud paljudel aegadel paljudes paikades paljudele lastele, paljudele silmapaaridele. Ta ei teadnud, et seda oli kümneid kordi ja just nii jäädvustatud sõnades värvides, helides veel ei olnud kuulnud kellestki kunstnikust. Ja ammugi polnud ta näinud üht ta Madalmaade talvemaali mis jutustas peaaegu samast. Ent kui ta poleks seda talvevaadet läbi elanud. Ta poleks teda maalikord ära tundnud. Ometi oli maal juba teel, see oli olnud teel juba ligi 400 aastat ja mitte ainult temani, vaid kõigi nende poole, kes selles maalis midagi kummaliselt tuttavat leiavad. Sel maalil jäi temani jõudmiseks veel ainult mõni teist aastat, kuni ta seda ükskord ühes muuseumisaalis või ehk enne seda vanas paksus kunstiraamatus kohtab. Tundes seejärel endas äkilist sähvatust mälu selginemiste, nagu oleks ta midagi taolist juba kusagil näinud või läbi elanud, tead, mõistnud entsis pooleldi unustanud Nii kauaks, aga pidi see jääma peitu Kahekordse klaasi vahe. Ning ühtlasi läbimata ajavahe taha mis oli tihe ja raske nagu mõnikord haruldaste maalide ettetõmmatav punane sametkate.