Viljandimaa ja Pärnumaa. Piiril asub suur kuresoo raba ühel pool suur raba, teisel pool segametsad kuuse ja lehis puud. Oli aeg, kus sinna ei viinud ühtki teed. Kevadel ja sügisel ei pääsenud sinna teisiti kui ratsahobusega. Seal soo ääres on kaks kõrvuti saart kõrgemad kohad. Miks nimetatakse Hüpassare teine Kaunissaare? Ajal, kui mina seal käisin, pääses sinna ainult talvel, taliteega aga suveti. Kui hästi kuiv suvi, siis sai ka vankriga suured põlised Laaned Nende vahel soised heinamaad. Seal oli meie Viljandimaa laanelauliku, Mart Saare sünnikodu ja armastatud kodu noore õpetajana. Ma töötasin kildu algkoolis vastamise vallas. See oli 20 neljandal-viiendal aastal, täpset aastat ei mäleta. No sel ajal ma tahtsin kangesti laulda, andsin koolis laulmist ja igal juhul, kus aga sain, tahtsin laulda. Koolis käis Mart Saare tütar Helmi Tomson meie koolis laupäeviti, kui Helmile järele tuldi, siis viidi ka mind Hüpassaarde. Räägiti nii, et Mart Saar on kodus ja teeb sal laule, kuna ta Tallinnasse ei saavat nii hästi töötada, käib vahepeal Tallinnas küll, aga siis tuleb ikka nädala sees jälle tööd tegema. Leiba siis mitu laupäeva käisid seal ja need olid suurepärased lauluõhtud. Esimest korda ma mäletan, kui meie sõit läbi suurte laante ja, ja kinni külmunud heinamaadest sinna viis sõiti, sellest oli juba saanis, hästi tore. Oli seal juba hulka lähedalt Cybaru külast noori inimesi koos ja Mart Saar õpetas neile rahvalaule. Eks ma olin ka siis nii jõudumööda kaasa ja lõppes siis see rahva või kooria harjutus ära. Siis algas meil töö kahekesi. Need laulud, mida saar oli nädala jooksul kirjutanud, ta kirjutas peamiselt soololaule siis või vähemalt need, mis tema mulle nüüd tutvustas. Neid oli hästi mitu ja no mul oli neid kerge ruttu noodist ära laulda. Mäletan, kirjutas sel ajal üle vee ja puudele puudele hellad vennad siis linnukene, Mäebeliatiidi tihane, need olid kõik soolo lauludeks siis kirjutatud, eriti mulle sugugi ei meeldinud see puudele puudele hellad vennad, see oli tore, lõbus rahvalaul, vastab tagantjärele, mõtlen. Hästi kena laul oli, aga see saade oli niivõrd minu meelest liiga moodne ja saar oli vaat siis muidu väga vaikne ja tagasihoidlik, oma käitumises nagu koolipoiss. Aga siis ta läks nii põlema, et oih nii viisime siis laulsime neid, tal oli täit needsamad laulud, mis ma nimetasin, oli mõne koha pealt mitu varianti kirjutatud ja ta laskis ikka pinda ette laulda ühtemoodi ja teistmoodi, üht varianti, teist varianti. Ja kuulas, ise vast küsis minu käest ka, mis mulle rohkem meeldib ja kuulas ikka ise, mis siis ikka ilusam oli, selle tassis jättis. Ükskord siis oli tal üks uus laul kirjutatud lapse mõtted. Mulle meeldis see laul väga, küsis ka minu käest, et missugune laulnud neist lauludest kõige rohkem meeldib ja ma ütlesin, Mullesse lapse mõtet meeldib. Kui ma järgmine kord sinna sõitsin, siis oli saaresse ilusasti kirjutatud ja ütles selle, ma kingin teile. Muide, see tema käsikiri on praegu Viljandi muuseumis eelmise jutu jätkuks ma võiksin veel öelda, et ükskord, kui jälle passid läksin, siis oli Saar kirjutanud lastenäidendile kadunud printsess muusikat ühe laulu juures me olime väga hädas muide, hulka soololaule olid just väikesi osi puht rahvalaulu motiividel. Aga üksiku kuuselauluga, vaat kuidagi ei teadnud, milline variant oleks parem ja ilusam. Teisi laule. Mul ei olegi meelde jäänud sellest, aga see üksiku kuuse laulu viis need kaks varianti. Need on mul küll meelde jäänud. Ja ma oma praeguse vanainimese häälega laulaksin teile, eks siis valige, kumb see kenam on. Üks selili. Ma kindlasti või öelda, kumb neist jäi, aga meelde mul umbes on jäänud, et see viimane. Aga selle juures oli meil tõesti palju peamurdmist. Üldiselt kokkuvõttes pean ütlema, et need olid ilusamad õhtud, muusika, õhtud, lauluõhtud minu noores põlves ja mul on selle pärast Mart Saar väga südamelähedane. See oli 1962. aastal suvel mõni kuu enne Mart Saare 80 aasta sünnipäeva tähistamise kontserti, mis pidi toimuma ka pea Tallinna Viljandis. See kontsert oli plaanitud septembrisse ja suvel tuli siis koorijuhil muretseda, kas saaks midagi, Mart Saarest uut laulu ja võtsin kätte ja sõitsin mootorrattaga Hüpassarele. See tee oli väga raske. Kuid kohal me ikka jõudsime. Ja vanameister kodus. Ta teadis minu visiidist ja oli midagi välja võtnud valimiseks. Siis ta pakkus välja kaks laulu, mida tükk aega mees koolid ei ole laulnud. Tegelikult üks laul oli, mida tükk aega pole laulnud sellesamale tipa-tapa hällol, mille oli Lennart Leimann kunagi seandy Ungaris laulnud. Ja teine laul oli talis, uus laul. Ja Mart seal oli tervishoiu võrdlemisi kehtal. Ühe käega sain klaverit mängida, parem tiib oli tal poolest saadik halvata tol ajal. Ja vaevalt ta siiski tahtis ise demonstreerida oma ajaloolise klaveril seda neid teemasid seal sedasama lugu, mis nüüd kohe kuulete ja mis on täna esiettekandes. Meie ei saanud seda lubadust täita, et seda härrad ärgatakse õppida kahe Kuubas tema sünnipäeva tähistamisel, see oli väga raske laul küllaltki ja kollakas peale tööle septembris, nii et me pidime selle loo kõrvale jätma. Jõudsime ainult ära õppida tipa-tapa. Ja nüüd, 10 aastat hiljem täitsime selle lubaduse ja see lugu läheb täna esiettekandeks.