Kõigist elu sõlmpunktidest viivad niidid ikka välja mingisuguste algusteni mille kohta öeldakse, esimene uus maailmakodanik teatab enda saabumisest inimühiskonda esimese häälitsusega. Mõni meeldiv sõprus algab kunagi esimese kohtumisega. Esimese raamatu saab läbi lugeda pärast tähestiku selgeks õppimist, mis omakorda algab esimese tähe õppimisega ja nii edasi ja nii edasi. Kui ajada juttu Eesti televisiooni ja raadio sümfooniaorkestri esimeste viiulite esimese puldi mehe, Eesti NSV teenelise kunstniku juubilar Jossif Sagaliga, kuidas saaks siis mööda minna pärimistest, millised on olnud tähtsamad algused tema eluetappides? Seltsimees Šagal, missugused on esimesed maailmapildid teie mälestustes? No mul on selgelt meeles Narva linn, kus ma olen sündinud ja minu esimesed nõndanimetatud hääled pilli peal kuivana sai pill kätte võetud. Kõigepealt minu vanemate jutu järgi olevat ma siis neljaaastane või nelja ja poole aastane umbes niimoodi. Ja minu esimene pill oli mandoliin, ma mäletan, sõdurid marssisid rivis ja laulsid oma rivilaule ja mina siis kõndisin seal kõrval mandoliini käese, mängisin nendega. Kas noodi õppimine ka juba algas sel ajal siis või peast ikka issi käis rohkem pea. Noodi õppimine muidugi algas siis, kui mind suunati juba viiuliga õpetaja juurde. Milline see esimene viiul siis oli? Stativaarius, see oli üsna väike viiul, kas ta oli pool riiulit, ma sain selle oma onupoja käest, tema oli minust juba suurem poiss ja see oli minu ammune unistus. Ja ma olin väga õnnelik, et ma selle riiuli sain ja kuna need võtted enam-vähem ühtuvad selle mandoliini, et ega siis oli mul üsna mitme päevaga oli mul see viiuli fad jooksmine võrdlemisi selge. Mingisugused viisijupid sealt ikka välja mängisin, millal siis algas süstemaatilise õppimine juba siis algaski, ma ei olnudki kuue aastane siis kull. Ma sain selle viiuli ja mind viidi Narvas muusikakooli õpetaja juurde, kelle nimi oli Tultšev. Ja see võttis mind enda juurde hea meelega ja õpetas mind paar aastat, no siis juba hiljem, kaheksa aastaselt, isa ema väga tahtsid panna mind õppima. Juba see on selleks põhjuseks, et kolib Tallinnasse. Siis niimoodi saingi siis tema õpilaseks kuni lõpuni. Professor Paulsen, tema on väga paljude meie tuntud viiuldajate õpetajaks olnud, kellega teil koos õppida tuli? Mina olin nendest, keda ma mäletan hulga noorem, aga mul on meeles niisugused viiuldajat nagu Karmen prii Artur Värik, Artur Saat, Boris Kullmann. Meie praegune juhtiv viiuliõpetaja, professor ja palju palju teisi, milles võis olla tema õpetamismetoodika saladus, et ta nii head resultaadid andis? No seda on raske ütelda, tema minu arvates püüdis alati otsida igale õpilasele midagi niisugust omapära, mis sobib õpilasele kõige enam. Ja mina oma kogemustest ja oma mälestustest mäletan, et ta ikkagi tegi minuga hulka eksperimenti, enne kui ta leidis selle kõige õigema, mis mulle kõige enam sobis. Esimene esinemine kuulub Tallinna perioodi või oli see siis juba enne Tallinna tulekut? Küll ütlesite, et käisite sõjaorkestri kõrval seal mängisite mandoliini kaasaega ma mõtlengi laval ülesastumistel, kui ma asusin üldse esimesse klassi õppima siis olid koolis juba kõik õpetajad teadlikud sellest, et ma õpin viiulimängu ja mingisugusel koolipeol Narvas paluti, et ma esinesin seal õpetajatele ja lastevanematele ja see oli siis minu esimene etteaste. Esimene lugu, mis oli, kas see oli vist trad la mälestused, sattusime veel kord Narva tagasi oma jutuga ja sel ajal oli ka esimene nurgas seismine, kui niisugune üldse oli, noh, eks seal muidugi oli, ega ilma selleta traadist läbi ükski poiss, minu arvates see ei ole nii, selles eas niisugune, kes ei saa oma vanemate käest nii palju karistada, ta kordki nurgas seisab karistus vist kui ma ei eksi, tuli sellepärast, et ma vist ei olevat ära õppinud oma kolinat koolitüki ja mis mul on üles antud seal. Noh, sest, et see viiuli õppimine käis kooli kõrval ja see nõudis giga küllaltki palju aega, sest on ju teada, et laps tahab ju natuke joosta ja mürada ja õppimise kõrval ja millegi muuga ka tegeleda nagu kõik teised lapsedki. Kuidas muidu hinded olid? Riiuliga oli vaja ka harjutada viiuli kõrval obligatoorne klaver ja teoreetilised ained, solfedžo, harmoonia ja nii edasi. Need nõudsid kõik väga palju aega ja loomulikult kuskilt kuskilt pidi natuke järgi andma. Ja selle tõttu vahest tekkiski niisugune asi, et koolis Võisid olla ka juhtusid ka küllaltki niisugused tõsised pahandused. Milline naine teile kõige raskemaks osutus aine, mille ees mul silmade ees läks alati mustaks, oli matemaatika. Tallinna periood, kas te jõudsite konservatooriumi enne ära lõpetada, kui sõda algas? Vat ei jõudnud sellepärast, et ma olin selle koha pealt pisut õnnetu. Siis oli tema oma sugulaste suurel nõudmisel läinud 39. aastal buss Saksamaale ja mina pidin just 40. aastal lõpetama ja ma jäin kuidagimoodi niimoodi õhku rippuma. Ei olnud mul õieti teiste õpetajatega kedagi ja see asi jäigi kuidagimoodi niimodi pooleli. No siis ma arvasin, et ma asun siis tööle ja tolleaegne raadio sümfooniaorkestri dirigent Olav Roots kutsuski mind raadio orkestrisse tööle. Nii, ja siis vist võib juba rääkida ka esimesest sõjapäevast. Sõda hakkas pääle. Mina olin ka nende hulgas, kes olid mobiliseeritud kohe. Ma võtsin kaasa klarneti sellepärast et see võtab vähe ruumi ja mõtlesin, et noh, mine tea, võib-olla läheb tarvis kodagid. Minuga koos oli veel praegune tuntud trompetimängija abi Seider, temal oli trompet kaasas ja siis ühel noormehel oli väike trumme ja siis moodustasime siis laeva peal, millega me tagalasse sõitsime. Moodustasime kolmeliikmelise orkestri veel esimestel sõjapäevadel ei kujutanud omale ütle seda sõda, seda hirmsat sõda, mis ta tegelikult on. Ja meil oli üsna lõbuski selle tõttu olla sealkudele kolmepilli saatel ja. Aga kas laeva pommitati ka tee peale? Õnneks ei pommitatud üks Saksa luurelennuk Tallinna reidil olles ja laks kohe minema, nii et me pääsesime õnnelikult Leningradi. Aga seda vahet sõitsime vist, kui ma ei eksi, kaks ja pool päeva seal olid miiniväljad ja siis läbi miiniväljade, nii võrdlemisi ettevaatlikult. Saime siis Leningradi, Leningrad, siis teil oli juba orkester moodustatud, kas orkester tegutseb edasi veel? Ja muidugi see oli nõndanimetatud tuumik, milles pärast kujunes päris sõjaväe puhkpilliorkester, alul küll. Juhatada hiljem siis tuli sinna üks rindel haavata saanud ja juba terveks saanud spetsialist sõjaväe orkestri dirigent, kes võttis juhtimise enda kätes ja, ja mina siis mängisin selles orkestris juba klavereid. Kas see oli enne korpuse moodustamist ennem korpuse moodustamist, aga vahetevahel laskeharjutusi ikka käisite tegemas? Ikka muidugi. Me ikkagi sõjaväes, mis sõjamees see on, kes püssi ei oska käsitada, aga eksis, põhiliselt jäigi teie ülesandeks sõdurite meeleolu tõstmine muusikaga ja mul oli au olla isegi ühes brigaadis kus ma esinesin. Koos Ants Lauteri kajab Paul Pinnaga ja Kaarel Toomiga. Aleksander Arteriga, Marta rongiga, teenindasime nõukogude vägesid rindel, Kingissepa siia, siis isegi koguni Narva lähistel. Jaroslavlis, siis ma enam klarneti seal ei mänginud, siis ma mängisin jälle viiulit. Küsse viiul tuli. Minu ema oli tagalasse läinud koos minu vendadega. Nendest vähestest asjadest, mida ta sai siis suure kiiruga kaasa võtta, oli ka minu viiul. Ja siis ma sain selle viiuli kätte ja siis võiksime rääkida ka esimesest Rahu päevast. Või siis esimesest päevast uuesti taas Tallinnas ja tulime tagasi Tallinnasse ja mõne päeva pärast asusin sümfooniaorkestrisse, juhatas tol ajal Karp proovid olid praeguses merekoolis võidu väljakul. Teisi ruume meil kahjuks ei olnud. Jah, ma mäletan, see saal oli kole külm mantlid seljas, kuidagimoodi mütsid peas. Ja niimoodi me siis harjutasime seal. Aga siiski tegime päris toredaid saateid ja ja see aeg on meeldivate hetkedega, hakkasite väga paljudes ansamblites ja orkestrites kahe osa võtma. Jah, ma võtsin osa ühest tol ajal tuntud tantsuorkestrist kuldses seitsmest. Mängisin seal saksofoni ja klarneti, väga tore oli siiski, me käisime koos ja harjutasime, me olime põhiliselt kõikus sümfoonikud, siiski leidsime aega ja, ja tahtmist selle kõrval veel tegeleda. Tantsumuusikaga ja džässmuusikaga osaliselt. Põhiliselt on minu töö ikkagi sümfooniaorkestris, ma olen mänginud kammerorkestris, olen mänginud kvartettides, olen juhatanud isegi ühtegi kvintetti, mida tihtipeale raadioski kuulda olnud. Olen mänginud igasugustes teistes väikestes ansamblites, kui me siin nimetasime kvintetti ja kammerorkestrit, siis need kuuluvad ka mõlemad mõistlanna esimene, sest enne seda vist taoliselt kvintetti meil ei olnud? Jah, ega vist ei olnudki ja mina olen siis ja nii õnneseen selle koha pealt, et et olin üks esimestest, kes juhatas meie raadiosse just niisugust Bildeeti. Kuulusid vist teatud määral ka sellesse organiseerimisel püüdes kammerorkestri moodustasid? Nojah, ma olin ka nendest üks esimestest, kes kaamera kestes esinema hakkas. Üsna palju esinemisi on seotud ka Laansoo ansambliga. Ja ma võiksin isegi mainida seda, et ma olen väga palju talle tänulik selles suhtes, et mul on olnud võimalus temaga palju esineda. Reisida Kaukaasias isegi välismaal ja selle tõttu mul on väga palju ja väga toredaid mälestusi, mul on esimene lugu meeles, mida ma temaga üldse lindistasin raadiole, see oli samba viiulile. Kogu teie tegevus on seotud olnud muusikaga ja on kindlasti seda edaspidi, aga kas selle kõrval jääb aega millekski muuks ka üleaega palju ei jää, aga siiski. Ma armastan kõiki, mis on loodusega seotud. Vahest kui ma olen väsinud pärast tööd siis ma lihtsalt istun ja vaatan ja imetlen neid seal, kuidas nad seal askeldavad. Selles akvaariumis, noh ja siis tegelen fotoga. Foto on niisugune praegu juba, kui seda võiks nimetada foto, ma tegelen praegu rohkem värviliste diapositiivide ka. See ongi viimasel ajal vist Nokleb läbi löönud ja loodusevõtted, looduse mõtted ja reisimise ajal ja nii edasi. Millised on plaanid järgmiseks 50-ks aastaks? Nii nagu seda on siiani tehtud ja nii palju kui võimalik, on muidugi ka nendes ansamblites, mis ma olen siiamaani kaasa teinud. Suuri niisugusi erilisi plaane ei ole. Aga noh, jõukohaselt muidugi nii palju, kui suudan.