Tere õhtust. Uus aasta on saabunud ja selles aastas jääb ühte osa meist inimestest ikka saatma. Luule. Olen luulesaadete toimetaja Mari Tarand. Ja tänan neid südamest kõiki. Tänu kellele need saated olla saavad? Teid, armsad kuulajad. Sest tähtsam kui saadete tegemiseks vajalik raha, aeg, oskused neid ometi peab Eestis leiduma leiduki. Tähtsam on, et keegi seda töö tulemust ootaks ja vajaks. Niisiis üheskoos edasi aastad luulega, vikerraadios, kolmapäeviti hilisõhtusel tunnil. Aastat luulega nii on nad möödunud mehel kes saab täna just täpselt täna, esimesel jaanuaril 70 aastaseks. Professor Karl Muru. Ta on suhteliselt tasahäälne mees. Räägi tasa, minuga. Tasa taibata on kergem. Ta ei ole kirjandusse tulnud kange kärinaga või mingi väljakutsuva nooruse öödega. See muide on niimoodi ka paljude tema põlvkonnakaaslaste juures. Tali koolipoiss, nooruk, kui algasid maailma järjekordsed ümberjagamised sõjad ja okupatsioonid ka Eestis. Elulooandmed teatmeteoses näitavad, et see Tartumaapoiss õppis Kaareperes ja vahepeal ka Kohtla-Järvel ja kohtlas. Ja kohe pärast sõda Tartu Õpetajate seminaris. Või oli tol korral selle nimi juba õpetati instituut. Nii sai temast emakeeleõpetaja Rapla keskkoolis ja samal ajal Tartu Ülikooli kaugõppe üliõpilane eesti filoloogina. Et natukene markeerida ka oma kokkupuuteid tänase sünnipäeva lapsega. Mainin sedagi, et olin just lõpetamas Tartu Ülikooli kui Karl Muru tuli aspirandiks ja üsna peagi vanemõpetajaks eesti kirjanduse kateedrisse. Nüüd libistasime üle need möödunud aastad, märkides kandidaadiväitekiri 1963. aastal dotsent aastast 1970. Doktorikraad eesti lüürikast 1974 professor 1978 kateedri juhataja, 1980 lektor, süvest külaülikoolis 1981 kuni 1983 professor emeritus 1992. Kuid ma ei hakka sel kaunil talveõhtul loetlema Karl Muru luulekäsitluste pealkirju ja tema koostatud ja toimetatud raamatute pealkirju. Nimetan veel ainult ühe eesti luule antoloogia sõnaline neli köidet. See on eesti luule piibel, ilma milleta näiteks minusugusel on raske oma elu ette kujutada. Karl Muru on kahtlemata eesti luuletundmises üks suuremaid autoriteeti. Tema juhib aastaid juba žüriid, kes määrab Juhan Liivi luuleauhinna aasta kõige Liivilikumale luuletusele. Nõnda on Karl muru igal aastal 30. aprillil Alatskivil. Kallis auväärne külaline. Tema kuulub ka žüriisse, kes kaalub Tarvastu rahva murdeluuleauhinnataotlejaid. Tema on koostanud Eesti luuleaasta ülevaateid ja terve hulga kooliõpikuid ja õpilastele määratud luule valinike. Karl Muru esimene kandidaadiväitekiri oli Jaan Kärneri luulest. Doktoritöö käsitles eesti lüürika üht õitsenguperioodi aastat 1930 kuni 1940. On siis ka loomulik, et just arbujad kujunesid professori meelisautoriteks. Ja Betti Alveri osa professori käsitlustes on ülivõimas. Sellest kõigest kõneldakse ülehomme, kolmandal jaanuaril Tartus Ülikooli ajaloomuuseumi rõdusaalis, kus leiab aset kirjanduskonverents eesti luule sees ja juures on selle pealkiri. Ettekanded teevad Janika Kronberg, Jaanus Adamson, Aarne Merilai, Pekka Lilja Soomest ja Ele Süvalepp pühendavad oma mõtted otse sünnipäevalaps Karl murule. Lilia räägib isikliku Karl murust. Konverentsi korraldavad eesti kirjanduse õppetool ja Eesti Kirjanduse selts. Aga mida teeme meie, see tähendab Eesti raadio, kultuuritoimetus ja luulesaadete toimetaja? Muidugi tõttan ma ülehomme Tartusse konverentsile ennast harima ja juubilari õnnitlema. Praegu aga pakun teile väikese põimiku luuletuste luuletusi, klassikate klassikat. Need palad valis minu ettepanekul ja palvel Karl Muru. See on tema vaimne sünnipäevalaud. Lugema on tulnud Kersti Kreismann ja Andres Raag. Kas teate, et on tegemist ema ja pojaga? Seda poleks vahest tarvis rõhutada. Kuid minu meelest on selles ka midagi päevale sobivat aastat luulega. Põlvkonnad luulega ei vaibu? Ei vaibu, ei vaju tuhka loojale heidetud luuleread. Rauges talvemeeleolus. Juhan Liiv, Villem Ridala, Ernst Enno. Lumehelbeke. Tasa kaasa. Liugleb aknale. Tasa, tasa. Nagu viibiks ta tasa, tasa. Mõtleks, tulles ka. Tasa. Tasa. Miks nii tuksud rind tasa, tasarahu otsib sind tasa. Tasa, üle hämara varjudest, tume, õrna ja sinaval lume. Heidab veerev kustu, päike. Punava läike üle ääreta lumise välja. Nii tühja ja palja viib üksiktee üle jõe kus pruunikad pajud onunesse vajunud mööda lõpmata teed lähevad reed Kuugahvatul kumal ehapuna all. Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber. Ja su sees. Mis oli, see on läinud. Mis tuleb, alles eespäev pole. Ei ole. Silm nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks ümber nagu tuuled süle juttuaks. Ei mõista siiski kõigest, sa nagu aru saaks? Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi. Ja ohkade endamisi. Jahkade jällegi, nii vaikseks, kõik on jäänud su ümber. Ja su sees. Mis oli, see on läinud. Mis tuleb alles ees. Edasi ütles Karl Muru võiks mõelda kirjandusele ja inimese seostele kirjandusega. Autoritsiin Betti Alver, Gustav suits ja August Sang. Must vari käib akna taga ja kobame korteri ust, mis uutmoodi õhinaga. Me uurime kirjandust. Täna ikkis enda huupi, kõik teised on jahupead, teiste peas on ehk teri ja kruupe ja mõndagi mõttekat head. Me tahame teada, kas looja on tõesti piiritult prii. Kas kiirgavad valgust ja sooja ta juuksed, võib pilgud ja pintsak, mis pole see nii. Mõni mees, kel on lokke ja laupa, kuldprillid ja puhevil pluus muudkui sohised köidet kaupa, nagu oleks tal takud suus mõni teine, kel värsi virves lööb vilkuma. Ridade raadium näib vilets, kui vihmakirves vaheti kõige vaimetu. Mõnel värsilon, vänderi, jalad, mõni mõte märku ei saa. Mõned sõnabetoonist palad näivad hiljem kui märg halvaad. Võib ju põrkida nagu põrgel võib ju siduda ennast sõlme võiduv, väänata silmi ja suud, aga kunst on koletu kõrgel. Aga kunst on salalik, sügav ja kunstlik, on midagi muud. Davist aitaga viin ega õlu, vitamiinid ja kohvipaks aina loojate varjatud võlu vahel sähviv kõik elavaks, palju sädinat, ära neilt palu, just niisama kui sinul ja mul on hamba ja südamevalu igal sündinud laulikul. Ning ikka on ise mahti neil hoopis hullemat hoolt. Nende uksed käivad kõik lahti, ainult hingede poolt. Mis kell jälle tilguti kõlgub ja ajast ta raag pole ees. Kui kaugele mõttega mõlgub raag peale käib tunnimees. Tund haarata mappi ruti üles tarkuse mäest, oh muusad teid, Aluksin appi, halliks ei läheks kõik käest. Saanud seestumus päevade proosaks lamp, kaua küll kumanud ööst. Õnn neile, kel põsed jäänud roosaks veel errugi minnes, sest tööst. Mida mõtleb mees, kui ta enam maailma teedel ei olla? Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla. Kõik on nii sinine, sinine, sinine silmad ja taevas ja meri terve nädal suur sinine esmaspäev. Soontes on sinine veri. Vaata maailma kui aadlikele aar, teil pole otsa ega äärt, kõik selge, soliidne paraadlik. Natuke naeruväärne. Aga jääkoore all seal tuikab nagu haige hambanärv kõikidest värvidest, mul on ikkagi armsaim, tule, vere ja mässuvärv. Aga inimesel on siiski, ütles Karl Muru. Kalduvus end liiga tähtsaks kujutleda. Sel puhul mõjub karastavalt Arno Vihalemm oma eluterve huumori ja irooniaga ta nukker äratundmine inimese paratamatust. Poolikusest ja möönev suhtumine kõigest hoolimata. Äkki läks lahti suureks vastastikkuseks mitme häälaseks juubeli kaanoniks. Õnnitlen, õnnitlen Eduja udujõudu ja tervist, hoia kere kõva sulle ka, sulle ka? Imelik, kuidas aastad seovad meid nii südamlikult ühte punti kubu siin kubu seal, kas õled või heinad, kes sellest küsibki. Õnnitlen. Üks põhk on taju puha. Ja tunne tunneb, et nii on seltsi. Kuigi mõtte mõtet veel ei aruta. Et me tulime koos ja lähemegi koos arsti varsti nagu üks mees igaüks omaette. Makat kuuluma ninast karvu ja ajame sassi nende arvu mis petab mind, kas arv või karv. Või on see hoopis karva karv. Kuid ninatult, kas poleks hull? Lõppsumma oleks hoopis null. Kui oleks üks mina, kel puuduks nina see erineks tublisti reeglist. Kuid kuidas üks nina näeb oma mina? See oleneb alati peeglist. Nina on avangard, ta haistab alati ette ja alles nina järele tuleb mees. Mees mõtleb, mina ja mina. Kuid nina ei mõtle, nina on alati esirindlik. Ja teinekord tatine. Ilus on taevasina, aga ta lõhna mu nina haista ei suuda. Et läheks taevad lahti, nuuskan kui lambitahti. Aga see asja ei muuda. Nii või teisiti mööda voolav aeg tuletab end ikka ja jälle inimesele meelde. Artur Alliksaar, Paul-Eerik Rummo, Karl Ristikivi. Halvemaid aegu on ainult hetk, milles viibime praegu. Mis korduna alanud lõppu sel pole kestma, jääb kaunis. Kestma, jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked. Kõik nad on praegu. Elul on tung anda edasi elu. Jällegi kroonus, et saaks mõnel elu. Ei ole möödunud või tulevaid aegu on ainult nüüd. Ja on ainult praegu säilib, mis sattunud hetkede sattu? Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda, praegu vähemat rohkemat olla ei võinuks. Paraja sellel määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid kõdu, vaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju. Kui seda jää vaevust, ka meeled ei taju. Nüüd on jumal jaksa joosta, juhuste sajus. Ja ära tunda paratamatus paljude hulgas. Kes teevad jõuga ette tema näo. Kannatused pesitsevad mälus koergi, näri läbi pärilikkuse ketti. Kuid hoopis muu on joosta siinsamas, juust, sajus. Kuid hoopis mooni, joosta siinsamas joostes ajus. Paratamatus. Anna mulle käsi. Paratamatus. Siin on mu teine käsi. Teise andsin sulle juba, et sündisin. Paratamatus. Anna mulle käsi. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Jääb rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud. Jääb igavesti ootama. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved. Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. See, kellele väe antud kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud. Küllap kõik käest maa, kõnniteede pikkuse ajas. Selle väikese põimiku lõpu luuletust valides ütles Karl Muru. Mingem selles aastas ja oma ajas siiski aina reipas meeleolus teetähiseks luuletus, mida looja ise pidas oma kõige optimistlikumaks luuletuseks. Betti Alveri sõnarine. Aga enne kui kuulame seda luuletust, tsiteerin Maa Betti Alveri sõnu, mis ta on veerandsada aastat tagasi 1971. aastal kirjutanud Karl murule. See on hinnang kirjandusteadlase, kriitiku, tõlgendaja ja kirjaniku lugeja vahelise sillaehitaja tööle. Kutsutus kergemeelsuses, jätad oma lapsukese kuhugi laadaplatsi lähedale saatuse hooleks, nagu ikka. Ühel päeval märkad. Keegi on su loomakesele peavarju ehitanud, seal veel, millise? See pole tavaline tuba, vaid arhitektooniliselt kaunis vaated, kord. Ilma seda ilusat hoonet omaks võtmata lähed muidugi edasi. Sest sul endal pole kodu, ei kusagil. Kuid eemalt tagasi vaadates näed torni tipus keerlevad elavat sädet ja oled hetkeks õnnelik. Tänades teie, Betti Alver. Ninapoissi peenikene, huikasin, keskaasa sõnarine, sõitis mööda, hüüdis tule kaasa, tule kaasa, ilma pulma võtta, süda rindu, tule kaasa, kuldalasse kuulma, kukulindu. Sõitsime siis ilma pulma läbi haavasalu, mina poissi, peenikene päris paljajalu. Ilma pulmas Trallitati löödi kiidu lokku au ning elu peavad pulmi, laulame nad kokku. Laulsid kiltrid, laulsid kestrid, kõigil uhiuued siidirätid, pulmapüksid, uhked Upsi, kuued. Sõnaline vaatas, peigmees vaatas korraks pruuti, virutas kõik vorstivaagnad laual, uperkuuti, virutas ja karjus kurjalt. Kes on, kes on pannud kukulinnuks kuuse otsa kupja kohvikannud peigmees on teil Paristaja pruut on vana rusu ilma rahvas pulmarahvas, ära kõike usu. Oh sa jutt, kus nüüd köstrid naersid, hapu suuga togisid meid uksest välja, pikatoobri puuga. Sõnaline jagas hoope, meil on aega vähe, mina poissi, peenikene pätsiga, sain pähe. Nõnda kehvalt läksime lugu ilma pulmaperes. Käisime ka iha marus koluveres. Kuulasime kohisevaid aia koski taga, Tarbatud lõi paistma tume Tartaroski. Toonekülas kutsuti meid musta mullaonni sõnarine sõimas vastu, ei jäta jonni. Ei medtüki vilu valda. Eime vaikselt vindu. Meie lähme kuldalasse kuulma, kukulindu. Kuuldud saatega õnnitlesime professor Karl Muru tema 70. sünnipäeval eesti luulet juubilari valikus lugesid Kersti Kreismann ja Andres Raag. Saate helirežissöör ja muusikaga kujundaja on Külli tüli. Toimetaja Mari Tarand.