Mikrofoni avamine on teile, Linda Lepin, olnud elus üks vähe igapäevane tegevus, tuttav tegevus, no mitte sündimisest peale üks rohelus või nii ja see oli Moskvas. Aga esimene kord mikrofoni ees olles ei avanud Ma seda mitte ise vaid selle avas Voldemar telling. Ja minule täiesti ootamatult ütles ta, et. Kooliõpilane Linda Mõttus ja hakkab nüüd esinema ja siis ma ehmatasin hirmsasti ära, see oli ju Eestis okupatsiooniaeg. Ja ma teadsin, et mu vanemad on siin ja mõtlesin, et nüüd tingimata pannakse vanemad kinni või, või kui mitte rohkem. Ja, ja siis ja ma lõin tellingud. Esimene kord mikrofoni ees olles virutasin rusikaga ja telling pani mikrofoni kinni ja ütles, et kas sa oled paik, hakka lugema. Tegi uuesti mikrofoni lahti ja siis ma hakkasin lugema, olin hirmsasti närvis. Teie loetu läks otse-eetrisse muidugi, neli olnud mingisugust salvestust terve sõjaaja jooksul, ma salvestasin, andja, saate vanemad olid Eestis ja kas nad kuulsid teid? Nemad mitte, aga nad kuulsid tuttavate, tuttavate tuttavate kaudu. Sest ma arvan, et nad ei kuulnud, nad olid siis ja vanematel ei olnud võimalust kuulatada, ei, nendel ei olnud, esiteks olid nad vanglas esialgu nii vanemat kui õde, kes oli 14 aastasena juba kinni pandud. Ja, ja nemad küll vabanesid, aga siis nad ei tulnud Narva tagasi enam ja noh, elasid Viljandimaal ja siis vot seal siis kunagi 44. aastal. Niisiis, teie vanemad elasid Narvas, võib-olla alustamegi sellest? Jah, me olime üldse mulgid. Aga Narva läksin ja siis, kui ma olin aastane. Nii et seda ma ise muidugi ei mäleta, see oli 23. aastal ja Narvas ma siis käisin koolis ja jõudsin lõpetada just gümnaasiumi, nii nagu tollal see oli 12 õppeaastat tol ajal nimetati seda juba 41. aastal keskkooliks. Lõpetasin Narva esimese keskkooli, just mõned päevad enne sõja algust. Aga siis ma olin juba jõudnud. Meerida üldjuht Narva esimese keskkooli komsorg ja suvel, kui õieti, kui sõda algas ja kui meie noormehed juba mobiliseerida, eriti sai minu arust Narva linnakomitee komsomoli linnakomitee instruktor niiet komsomolitöö ja pioneeritöö need algasid just juba peale 40.-st 41.-st aastast. Kooli kohta tuleb öelda seda, et kooli tugev tugev kool aga samal ajal seal on mul meeles ka ja ma olen olnud ikka oma hilisemas pedagoogilises tegevuses teinekord üliõpilastele loenguid lugedes näite sellest, kuidas kodanlik kool võis tõepoolest selle vaesema õpilase teha lihtsalt põrmuks. Näiteks oli mul üks klassi vaata, kes tuli, klasside õpetas eesti keelt ise ja igas tunnis küsis tema gümnaasiumi esimeses klassis olles õpilane Mõttus, kus on teie põll? Ma käisin koolis tumesinise puuvillase kitliga valgekrae peal. Mul ei olnud võimalikust villast põlle ja villast kooli kleiti. Õpilane Mõttus, kus on teie põlma, tõusin püsti, taastasin ja ütlesin, mul ei ole põll, kas paistab, juba ei paista veel. Ja siis poole tunni pealt küsis ta õpilane Mõttus, kus on teie muuk? Muuks oli muugi sõnaraamat, mis maksis kolm krooni ja mida mul ei olnud jällegi võimalik osta ja siis ma läksin ükskord ka niivõrd ülbeks, et ma hakkasin, ütlesin otsekohe vastu, et et nõudke, seda minut siis kui oma kirjandis teen vea. No ja siis muidugi ma ei mäleta, mis sellele järgnes, aga igatahes ma mäletan, et näiteks minu perekonnanimes Mõttus, ta tõmbas teised tee maha, tegi sinna, siis vea. Muukima ei saanud sellegipoolest, mis muutus koolielus? Esimesel nõukogude aastal peale õppekavade muutumise, raadio muutumist maa ehk ei mäletagi, aga muidu muutus. Mina võin kohe julgelt öelda, et meie muutusime peremeesteks koolis selles mõttes, et õpetajad hoidsid esialgu isegi paljudest asjadest eemale, ma mõtlen Pioneeritud, komsomoli tööd. Nendega tegelesime ainult meie kommunistlikud noored ja meil oli selliseid väga tugevaid õpilasi, ma mõtlen teiegi teate selliseid nimesid nagu kalju, Paaver näiteks nulli samuti ka kompsurg, teatavaikne meie koolis. Siis oli Uno polisinski oli üks meie aktiivsemaid kommunistlikke noori. Muidugi mõjus siin kahtlemata kaasa see revolutsiooniline hoog, mille me saime sisse otse alates juba 40. aasta juunipäevadest Narva Kreenholmist. Mina olin tol ajal oma esimesel palgalisele töökohal ja ma olin nimelt Kreenholmis, oli midagi tänapäeva niisuguste laste, mängumurude või linna pioneerilaagrite taolist, nimetasime seda laste mängumuruks. Mina olin selle juhataja ja mul on see nii meeles kui siis sealt, see oli umbes selle koha peal, kus praegu on Gerassimovi nimeline see kultuuripalee. Ja sealt paistab sinna jällegi praegusele Lenini puiesteele Kreenholmi prospektile, nagu tollal nimetati, sealt paistsid siis punalippudega rongkäigulised ja ma saatsin lapsed siis kodudesse laiali, suuremat tulid kaasa ja läksime demonstratsiooniga kaasa. Ma ütlesin, et see hoog tekkis nagu siis ja siis hakkasime kohe käima töölismajas, siis sai astusime Eestimaa kommunistlik noorsooühingusse, meil olid need roosad, niisugused liikmepiletit, mis hiljem ära vahetati üleliidulise vastu. Nii et komsomolistaaž hakkas kuskilt juba juulist või niimoodi peale Eestimaa kommunistliku noorsooühingu maja ja nii ma siis tegin niisugust ülelinnalist pioneeritööd. Ja vot siis just enne sõda jõudsime me nii kaugele, et me läksime tol laupäeval, pühapäeval algas sõda tavasti. Laupäeval oli Narva-Jõesuus pioneerilaagreid avamas ja sai läbi käidud seal rida pioneerilaagrid. Meil sattus just nii, et Rakverest Rakvere kommunistlikke noori Vello Ranne ja ja siis Boris Tamm, praegune tykki prorektor Narvast jällegi just seesama kallis naaber, keda ma juba nimetasin, need olid seal laagri ülemateks ja mitmel pool neid laagreid oli ligi kümmekond, oli. Ja siis käisime sealt siis laagrist laagrisse, avasime neid laagrid, olid pidulikud lõkked ja õhtul jäime siis ühte laagrisse. No nii nagu see ikka käib, et lapsed pandi magamishakkaks, hakkasime vaikselt pidutsema. Pidutsesime siis nii ilusat suveööd. Kõndisime mööda Narva-Jõesuu imekaunist randa ja laulsime, nagu meil see ikka kombeks oli komsomolilaule ja äsja õpitud nõukogulik laule ja teiste hulgas ka seda homme sõda homme võitlusi vahel, mul on see niivõrd hästi meeles ja siis läksime magama ja hommikul äkki vaatame, rand on tühi, kuidagi niisugune kõle ja imelik olemine, läheme alevi vahele, pikad sabad busside peale ja seal siis kuulsin, et on sadanud sõda. Ja siis sõitsimegi Narva esimene asi oli, läksime kohe Narva linna komsomolikomiteesse ja kust meil see tarkus tuli, ei tea, aga hakkasime kleepima valgeid paberilinte akendele. Ja ei, me uskunud keegi tollal sõja alguses pommitamise vastu kleebitud lindid, et neid niisutada Narvas tarvis läheb, iialgi ei oleks seda uskunud Narva all ja me ju seda, kuidas sealt Peipsi tagant siis tulija Narva all jõudis juba üsna juulis. Et juulis oli päästnud, päästsid, mis palju meeneid jõudsime kleepida ja teiseks oli narval ju suur, niisugune löök oli sellega, et üks laskma rong plahvatas ja selle tagajärjel purunesid Narva aknad eranditult see oli 16. juulil õhurünnaku ajal ja, ja aga siis jõudis Narvale nii lähedale, et olid suurtükkidest Narva pommitamine. Ja siis me elasime juba sel ajal tulime lihtsalt kodudest, kutsuti meid oma töökohas elasimegi esialgu paaris kolmes niisuguses erinevas kohas, aga lõpuks siis kõige vaiksemalt, mitu nädalat elasime Narva raekojas, praeguses Narva pioneeride palees, mis seal taastatud need on? Noored olime me kõik, aga mina isiklikult olin just juunis pärast keskkooli lõpetamist ja enne sõja algust saanud 19 aastaseks. Nii et sellega algas siiski see siis tegelik tõeline elu. Ja siis ma veel viisin, mäletan ükskordseks, kusagil augusti alguses oli see, viisin kohvritäie riideid, riided olid ka meil seal kõik valmistuda evakuatsiooniks, sest ei teadnud midagi, millal sõita tuleb täpselt. Ja viisin selle koju. Ja sinna ta jäigi, sinna ei saanud enam järele minna, nii et sõitsin üsna üsna vähesega. Mida te siis tegite nendel esimestel sõjapäevadel, esimestel sõjapäevadel oli komsomolikomitee oli väga palju Narvas tegemist vabatahtlike registreerimiseks. Et see oli meie põhiline niisugune tegevus, meie noormehed, kõik hakkasid ennast registreerima, see oli üks niisugune. Ja siis on mul meeles veel see igatahes 16. juuli Narva purunemine ja see hirmus plahvatus, mis Narvas käis ja ja, ja see oligi, mis neid siis nii-öelda kodudest välja tõi, kuna üsna selle järgi hakkasid ka need Suurtüki rünnakud linnale, suurtükitule rünnaku, kus te ise olite plahvatuse hetkel plahvatuse hetkel olin mina. Tähendab, see on praegugi, asub selles samas majas Narva linna komsomoli komitee, kui te teate, Peetri platsil on see vaja. Ma olin küllalt kaugele jaamast küllalt kaugel jaamast, aga oli niisugune juhus, et see oli keset päeva kella kahe paiku päeval algas sel ajal just üks niisugune raadiosaade, mida me tahtsime kuulata ja mina kummardasin akna all, ma seisin, muidu see aken oleks mulle muidu kaela tulnud, aga sattusin just sel momendil kummardama madalal asuva raadio juurde, et seda avada. Ja nii käis plahvatus ja kuidas ma siis olin all keldrikorrusel asuvas kohvikus, seda ma ei mäletanud, ei pärast seda sinna jõudmistega praegu hoopiski mitte. Meie elasime Narvas siis veel kuu aega, meid lahkusime Narvast midagi augusti keskpaigas. Me oleme vaielnud nende sõitjatega päeva üle, täpselt päeva nagu ei mäleta, et ma ei usalda ka öelda. Aga nii 14 10. paiku võis olla. Ja siis me sõitsime niiviisi, et see oli paar päeva enne Narva langemist. Ja sõitsime siis niimoodi, et veoautodega veoautodele oli paigutatud Narva linna komsomoli ja parteikomitee arhiiv. Muide, see on väga oluline moment tänu sellele, et, et need meie autod, kus siis tütarlapsed pandi sinna, meid oli 10 tüdrukut ja minu vend oli 11. olime siis erarahvas seal peal, õieti ka komsomolikomitee, parteikomiteed, naistöötajad, lend tuli juhuslikult vastu, tuli minuga kaasa ja niimoodi me siis sinna autodele asetasime, pandi sinna täiesti ametlikult ja peale selle oli veel kaasas autode relvastatud valve. Ja vot seal oli jällegi selliseid inimesi, keda, keda on teada, üks neist, näiteks Lembit Remmelgas oli selle ka selle auto vooriga kaasas. Te hakkasite rääkima, et see on oluline moment, oluline moment on see pärast see arhiivi sinna viimine arhiivi toimetasid need autod tõepoolest Leningradi, kes mull neisse ja need on, need säilisid ja on olemas meie partei ajaloo instituudi arhiivis. Ja nii olen ma näiteks oma silmaga näinud, mida ma praegu tõesti mäletaks, muidu, aga ma olen oma silmaga näinud, et ma olen andnud oma komsomolipileti ees, tähendab, ma mõtlen seda üleliidulist komsomolipiletit, mille me saime kusagil aprillis kätte 41. aastal muidugi endise selle staažiga EKNi staažiga ja olen mina kolmandana kätte saanud Narvas. Jõudsite siis veoauto kastis, nendel arhiivimaterjalidel Leningradi ja me olime seal, see oli ikka niisugune lahtine veoauto, nii et seal oli siis present või mis seal peal võis olla, nii et me olime seal siis peal ja sõitsime siis Kingissepp oli muide juba okupeeritud Kingissepa linn, nii et me sõitsime kuskilt Kingissepast põhja poolt üsna mereäärt läbi metsa igatahes ja siis on veel üks väga huvitav moment, mis kõneleb sellest, et maailm on väga väike. Nimelt tuli meile luuga peal vastu üks veoauto, mis sõitis Narva poole ja see oli ühe siniaeg, oli. Tuletas tule, tulidki pool pimendatud varjutatud, me pidime seal sõitma sealtsamast. Vehkisid rinde tuled, mitte kaugel meist. Niisugune väga vastutusrikas sõit oli. Ja tähendab meie nendelt saatjatel eriti, aga meie olime niisugused noored nagu me seal olime kuidagi osanud, nagu seda asja võtta nii tõsiselt, nagu seda praegu tagantjärele mõtled. Ja nii kui me nägime Narva poliminevat autot kahe ahhaa viidi Narva tervitusi, õige narva tervitusi osutus sealse autojuht olevat inimene, kes mind tundis nägupidi ilmselt ja teate, ta oligi järgmisel hommikul mu ema näinud ja oli saanud emale öelda, et tütar on teisel pool luugat. Ja juhus tahtis veel niisugust asja, et kui siis minu vanemad Kohe okupatsiooni esimestel päevadel ja paigutati koos 14 aastase õega selgaga Narva vesterwally vanglasse siis seal mõni aeg, kui nad seal vanglas olid juba olnud. Üks tekkis üks mingisugune niisugune tegelane sinna vanglakambrisse, kes minu emale rääkis, et tema Lindamatus on Siiversi taga maha lastud ja ta olevat hüüdnud, elagu Stalin surres ja ema selle peale, no olgu sele hüüjuga, kuidas on, aga ema igatahes teadis sellest selle mehe käest, et ma olin teisel pool luugat ja ma sain aru, et see on provokatsioon. Ja ütles muidugi, et see vot minu tütar olla, et Narvas oli teisi mõõtusid ka, päästis nähtavasti ema elu. Aga nüüd vähe sellest, nüüd ma lähen natukene maad edasi. Kui ma siis olin jõudnud seitsmendasse Eesti diviisi uraalides ja läksin ennast, läksime õieti kolmekesi sealt ennast. Nüüd jaanuaris 42. aastal võeti meid partei kandidaatideks vastu Liidia Rajasalu ja mind ja läksime Läksime üle selle lageda välja, sealt siis 300.-st polgust diviisi poliitosakonda ennast sinna vormistama ja tulevad meile vastu paar paar või kolm soldatid. Tohutult külm aeg oli, ma mäletan, üks neist ütles mulle, esimene asi ütles mulle seda. Mul on ninaots ära külmunud. Nii meeles käskis mind hõõruda lumega oma ninaotsa ja siis jäi mulle otsa vaatama ja küsis, et te olete ju Narvast? Jah, olen küll, vaat mina olen see autojuht, kes teile tuli luugal vastu ja ma nägin, teie ema. Tähendab ja ema saatis teile tervitusi, isegi vist, või kuidas ta niimoodi ütles, nii et ma ehmatasin sellest niivõrd, et ma ei märganud üldse küsida, kes see inimene on. Ja sellest ma olen tõesti varem ka ajalehes kirjutanud, ei ole sellele reageeritud ja nüüd ma siiski kasutaksin seda juhust ka praegu, et võib-olla tuleks inimene veel välja, sest see on siiski ka väga suur juhus, kas ei leia. Ja see on pigem episood mingist sõjaraamatust jutustuses jah. Ometi. Nii et näete niimoodi, niimoodi mõtlen ma ikka alati, et maailm on väike. Aga no sinna läks enne tükk aega aega, enne kui me sinna Pusma jõe kaldale jõudsime. Evakueerusine kõigepealt olime siis Leningradis ja Leningradis. Noormehed läksid vabatahtlikult rindele. Kes meiega seal kaasas olid? Ja meie olime siis paku punktis olime seal siis kirjas ja ühe viimase, nii nagu tollal meile öeldi, et Leningradist enam eželoni välja ei sõida, taarsesseloni ainult sõidadel välja. Ühesõnaga saime veel Leningradist ta sisse tuli ka välja, see oli leningradlaste väikseid lapsi, vanureid ja meie siis 10 Narva kommunistlikku noort tütarlast ja minu vend olime siis selles selles ešelonis. Ja läksime läks ešelon piki põhjateed läbi Kiirovi ja kus ta läks läbi. Tollal oli see Molotov, nüüdne term. Läksime, sõitsime otse otse. Ei saa öelda üsna otse. Me läksime Minskisse. Vaat meile anti nimelt Leningradis valida, kas Ufaa sel jääbinsk või Omsk. Ja ükski nimi meile tollal midagi öelnud ei olnud, niipalju veel Nõukogude Liidu geograafiat õppinud, me ei teadnud ühestki kohast, kus need linnad asuvad. Aga minu vennal oli kaasas väike tass katlas. Ja me otsustasime nii et kõige kaugem ja kõige lõunapoolsem. Ja see osutus Tšeljabinski ja siis sellesama eželoniga, see on ka terve omaette. Täiesti jälle, nagu te ütlesite, niisugune romaani lugu lausa, kuidas me siis osutasime ühel ilusal varahommikul jaamas, kus oli absoluutne lagedus ümberringi, võisin veenduda selles, et maakera on tõesti ümmargune, ühte puud, mitte ühte põõsast, üks väike niisugune jaama osmik ja seal peal nimi Vagaria. Ja tõusin üles või tähendab magamas, tähendab, olime üles tõusnud ja vaatasime ja niisugune kõhe oli, päike tõusis parajasti natuke nagu jahedavõitu oli. Aga kõik see On väga eredalt hilisemaid asju, ei ole paljusid meeles, aga see jäi kuidagi väga meelde, kuidas siis üsna varsti tulid veoautod järjekordselt laaditi meid veoautodele, viidi 25 kilomeetrit eemale väga ilusa niisuguguse jõe org oli ja oli üks niisugune kirik, mida ei olnud ilmselt kirikuna kasutatud juba palju-palju aastaid. Aga sinna sellesse kirikusse või mis ta siis oli? Kultuurihoone mingisugune nähtavasti sinna meid siis paigutati, olime seal, magasime seal toolide peal istudes ja kuidas me seal olime. Suur suur hulk rahvast oli koos teinud, oli ka neid, kes sellele rohkem tulnud kui meie. Ja siis järgmisel päeval, järgmisel päeval jaotati meid kolhooside vahel ära ja siis viidi meid ka kolhoosi ja niimoodi me siis kolhoosi sattusime, aga sinna kolhoosi paistsid kätte. Ma ütlen kohe, otseselt paistsid kätte suured korstnad, neli suurt korstnat kauguste takka, nii nagu need Urali lagendikud on. Ja huvitasid neid väga need korstnad ja päris juhuslikult kuulsime, et need on tööpataljoni korstnad. Huaazi, Uurali alumiiniumitehas, Ulaasi korstnad, suitsesid nad seal kaugel ja üsna juhuslikult saime kätte. Saime kokku noormehega, sealt, kes oli suurest seiklusest sealt muide põgenenud, aga muidugi tuli sinna uuesti visates sinna tagasi, oli juba kinni püütud. Meie teda nägime ja tema käest kuulsime, Narva poisid pidid olema Oasis, tähendab, Narva kutsealust ei olnud meil pikka mõtlemist, siis panime kohe seal pühapäeval-pühapäevasel päeval 40 kilomeetrit, tuli sinna maad ja läksime matka korras kohe niiviisi vaatama, kes seal on. Ja olidki tõepoolest meie Narva komsomoliaktiiv, vot needsamad poisid, keda ma siin juba nimetasin siis vene õppekeelega gümnaasiumist, kes seal siis kõik olid kutsealused, kõik Narva kutsealused olid seal. Ja nendega leppisime kohe kiires korras, kui, et kui neil mingisugust tööjõudu vaja on, siis nad meile kirjutavad, aga muidugi see kirjade asi oli, nagu ta sõja ajal oli, võib-olla ei tulnud, kirjad, võib-olla ei olnud kirjutajaid. Me läksime kolhoosi tagasi ja kolhoosis kujunes niisugune olukord, kui talv peale tuli, neil ei olnud kolhoosis midagi teha, meil ei olnud talveriideid. Me olime tulnud sellepealegi välja paariks kuuks, Narvast evakueerunud. Ja sooje riideid ei olnud tööl käia ei saanud, vastavalt sellele ei saanud ka siis seda määratud leiba rakendati sõna-sõnalt. Ma ei ütle, et need inimesed halvad olid, vastupidine tulite, ääretult südamlikud ja kenad. Aga nad pidasid konstitutsioonist nii palju lugu, et nad ütlesid kohe ära, et kes tööd ei tee, see leiba ei saa. Ja me olime ilma ilma söömata, seal kohe lausa. Ja siis tulid meelde need, see tore supp seal. Sel korral, kui me seal külas käisime, tuli see supp meelde ja ja panime minema kolhoosist täiesti omani algatuse korras ja läksime sinna tööpataljoni ja seal siis saime küll tööle, saime tööle just täpselt kööki. Aga see, see ilus supp oli ainult niisugune majandusmeeste supp ja kokkade supp ja, ja sukki pahade pesijate supp. Seepärast see on ju üldiselt teada, et tööpataljonis oli toiduga ääretult raske. Meelisteema oli siis rääkida sellest, kuidas ema kellelgi kodus süüa tegi. Nii et kui ütlete, siis seda, seda tööpataljoni, neid päevi ette. Aga siis tuli tööpataljonis üks suur sündmus, see, kui kuskil detsembrikuus võis see olla ka juba. Kui ilmus sinna neile narvakatele, oli see tuttav Aleksander Veldman Narva linna parteikomitee esimene Peter ja temaga koos oli minu hilisem väga hea tuttav ja sõber Lembit Lüüs. Nendel oli Eesti valitsuse niisugune ülesanne eestlasi organiseerida Eesti loodavates loodavasse Eesti diviisi. Ja tagajärg oligi see, et juba jaanuaris läksid ešeloni loodud seitsmendasse diviisi. Ja aga meie tüdrukud, olime ju vabatahtlikud tööpataljonis ja tööpataljoni juhtkond rakendas seda sõna-sõnalt ja jättis meid sinna edasi tööle. Nii et me ei ole, ei saanud, ei pääsenud, sealt, ei tahetud meid sealt kuidagiviisi ära lasta. Ja peale selle olin ma haige, ma olin pärast kõvasti läbi põetud, ei teagi, mis haigus oli, igatahes ma olin nii nõrk, et ma ei jõudnud astuda üle raudteeroopa ja meie ainutalimetsaga praegune Veskijärv aine Veskijärvega Läksime läksime diviisi ja see minek oli ka iseenesest otseses mõttes kangelaslikku, aina toetas mind, ma olin ikka üpris nõrk, veel jõudsime me siis Bowdanovitši jaama, see on jaam, kuhu tuleb välja siis klaasist läbi tulev raudtee suure selle Siberi raudtee peale. Bogdan huvitzi jaamas on puupüsti rahvast täis. Rongid on kõik niivõrd täis. Ühel ühelgi reisil mitte kuskil, ma ei ole iialgi näinud nii täis ronge ja meil oli võimatu pääseda rongidele peale. Ja, ja samuti ei olnud neil süüa midagi söögi järjekorrad olid tohutult pikad kööki ja meil ei olnud ka raha, meil oli seal võib-olla praegustes veeringutes kõige rohkem, kui meil paar rubla seda raha oli. Ja, ja siis mul on meeles niisugune moment sellest jaamast istusime seal jama keset jama hoone põrandad kuskil seal maas, kõik kohad olid rahvast täis ja ma näen meist eemal veidi maad eemal Teebiks heidekene lahti, nii siukse hästi puhta valge koti ja ma arvan, et seal on tal sees need siberi leivaks lipiovski, niisugused ümmargused, toredad nisuleivakese ja mina siis oskasin mõne sõna vene keelt rohkem, nähtavasti kui aina igatahes oli, otsustasime kahekesi, et mina olen tema käest küsima, et müüge meile mõned leivad, küsisin tema käest siis vene keeles. Ja ta vastab mulle Kanyetne prodon. Ja ma keerasin ringi Mullex silmade ees mustaks. Ma ütlesin ainele, no aine oli seal üks kümmekond meetrit minust eemal, panin kohe niukse põrinat kurradi raiskini. Jäiekene küsib mu selja tagant, laps, kas sa oled eestlane? Andsin muidugi olen eestlane. Mitmekesi te olete siin kahekesi oleme siis söötis meil kõhud täis. Järgmisel hommikul saime kui ühe diviisi majandusmehega, kes meid jällegi veoautole panijat sõitsime seitsmendasse diviisi kolmesajandas polku. Kuidagiviisi sattusime me kohe, kellena tõid sõjaväes leivale või esialgu esialgu soldati. Oi, see oli ka üks tore lugu. See oli niisugune tore lugu, et kui siis Jaan Lukas otsustas meid kolme sansse polkovnik, et siis saadeti meid kõigepealt sauna ja vot ma ei ole kuulnud, et, et eriti kusagil memuaarides keegi oleks kõnelnud sellest toredast vagun saunast kus ise läksid siis ühte äärt pidi ja su riided kadusid hoopiski ära ja pärast tähendab läksid nad seda teist teist äärtpidi ja siis sa said lõpuks oma riietega uuesti kokku, mõlemad olid siis vastava puhastuse kätte saanud, aga neil läks tol korral veelgi paremini, me saime, siis anti meile meieni terariided, see, mis meil seal siis olid. Aga saime meie endale punaarmeelased vormid selga. Need olid muidugi siis mõõdult kõige pisemad, mis nad olid, aga me uppusime neisse sellegipoolest ära. Aga nad olid soojad ja toredad sinelid ja puht, et jumala uued, täiesti niisuguse meeste oma muidugi pesu ja, ja püksid ja, ja tütarlastele seal siis sanitaridena olid. Need said kõik säärikud, meestel ju soldatitel muidu ärikad ei olnud, aga nii et meil olid ka veel siis säärikud jalas. Ja siis algas peale sanitaarõppus, nii et seal seitsmendas diviisis olen ma saanud vanema aukraadi kätte, kui lähedalt lahingut olete näinud. Ainult külalisena kahjuks ei, ma olin 42. aasta maini ainult diviisis ja siis oli diviis veel täiesti tagaladiviis. Oligi niimoodi, et olin oma aukraadi kätte saanud ja kaunistasime jõustuma Bonni ümbrust, meie õnn oli muide ühes ühes majas olime me selles onnis. Vaidlen õnn, aga see oli ikka ehtne palkmaja palkmaja ja seal oli üht. Ühes ühel pool oli 300. polgu poliitosakond ja teisel pool siis meie sanitar truud ja kaunistasin seda ümbrust seal ja äkki vaatame, tuleb üks erariides mees nahkmantliga. Ja muidugi niisugune erariides mees oli absoluutne ime. Ja jäin vaatama ja osutus, et see oli tuttabki veelsel Leonid Valter, Narva komsomoli linnakomitee sekretär, ennesõjaaegne, aga ta jõudis juba olla kiskomitees kaadrite sekretär. Ja oligi kaadrid otsimas. Üks olulisemaid momente minu edasises elus. Noh, oligi see, kui ta esimese mai öösi tantsides parajasti valssi minuga, kui saabub taas kaunis maikuu, mängis polgu orkester, tantsisime ja ta tegi ettepaneku minna Moskvasse tööle komsomoli keskkomiteesse. Ei, ta ütles seda ka, et tuleb hakata tegema raadiosaateid okupeeritud Eestis olevatele noortele. Moskvasse saabusin muidugi ka väga kummalisel kombel, mul oli taskus üks telefoninumber, selle oli Valter annud, Valter sõitis edasi teise diviisi ja üksinda sõitsin Moskvasse elus esimest korda, telefoninumber taskus, nagu Valter ütles, et see on partei keskkomitee sekretäri Nikolai, võtame telefoninumber. Aga ega ta ise telefoni vastu ei võta, et võtab vastu telefoni tema sekretär Niina park, Hermann temale siis ütled, sa oled Moskva, ehmus ta, tuleb sulle vast nii võtsin. Ei osanud. Narvas ei olnud automaattelefone, nii et seal eriti helistati see number mul välja ja vastab ikkagi mees-mehe hääl. Ja ma sain kohe aru, et karutame telefon, Karotam siis küsin siis, et kas seltsimees Karotamm, jah. Vaat siin diviisist ma tulin ja nüüd ma olen Moskva jaamas, missuguses jamasti olete Moskva jaamas? No ja siis, kui ta kolm korda oli küsinud, siis sai tema aru, et on tegemist nüüd ikka päris päris provintsi inimesega ja ja, ja mina ei jaganud tükk aega, milles siis asi seisis ja siis ta küsis, mis viimane suurem linn oli, kus televiisorite Jaroslav siis te olete Jaroslavli jaamas saatiski Niina park Hermanni vastu. Niina park Hermanniga, läksimegi siis sobinovskil. Ma ütlen ikka sobinovskil, sest sõja ajal me niiviisi rääkisime ja siin on keeleteadlased teda arutanud, kuidas seda teha ja lubata, kui vanadel sobinovskil lastel öelda, nii ei jäta ka nii see saatesse. Teiste sõnadega. Te läksite eesti esindusse Eesti alaline Eesti alaline esindus ja läksime sinna ja sinna ma siis jäingi elama üsna tükiks ajaks. Rohkem kui aastaks, kuni alguses oli ju sobinovskil, siis kui mina sinna jõudsin, 42. aasta mais oli seal üsnagi vähe inimesi veel. Me kohtusime kõik ühe laua ümber sööma. Meil oli seal omapärane sõjaaegne kommuun. Seal olid inimesed, kellel olid muidugi väga korralikud toidukaardid sõjaaja kohta Moskvas. Ja ma mäletan seda, et minu olemasolevat leivakaardid jäeti mulle näiteks isiklikult kätte, et ma selle veel eraldi ära tooksin. Sel ajal oli see ka probleeme, Moskva sai sel ajal 400 grammi valget leiba, 400 musta leiba päevas ja siis 10 minuti tee, mis mul siis leivapoest sobinovskini oli tulla, siis oli see valge leib ära söödud. Aga ma ei mäleta muidugi enam seda punast lakkas. Nii et asi läks ikka järjest niiviisi normaalsemaks siis. Ja siis olin van partei liikmekandidaat ja võtsin ennast partei arvele. Seltsimees Aleksander reservi juures, kes oli partei algorganisatsiooni sekretär, algorganisatsioon oli, oli siis ühine terve selle noh, kuidas teda nimetada terve selle Moskva Eesti koloonia peale. Ja, ja siis, seltsimees resev oli sel ajal partei keskkomitees organiseerimise instreerimise osakonna juhataja, tema viiski mu siis üsna teisel või kolmandal hommikul Mai alguses seltsimees Karotamm juurde, see oli sel ajal partei keskkomitee esimese sekretäri kohustes. Ja seltsimees Karotamm kohe lühidalt ja selgelt andis ülesande paari päeva jooksul järele mõelda, kuidas, mis teha ja anda Moskvast eetrisse esimene saade eesti noortele okupeeritud Eestisse, et jutt oli selge, lühike, selge ja lühike, konkreetne ülesanne kohe otsekohe peale olete. Ma ütlesin küll, et komsomoli keskkomitees ei ole praegu kedagi kohal meil Eesti keskujutis ei, sest tule midagi ise hakata seda tööd tegema ja nii mina kahe pere noh, kuidas öelda, inimeseks jäingi terveks selleks sõja ajaks, tähendab, töökoht oli mul komsomoli keskkomitee instruktor ja tegelikult tegin ma tööd raadios. Esimene, et sellest oli meil juba siin juttu, see oli tõepoolest kusagil mai 10. 11. paiku võis see olla kui, siis kui ma selle siis ära lugesin ja siis nad hakkasid regulaarselt toimuma. Tol ajal oli ju nõue see, et saade tuli sõna-sõnalt maha lugeda. Kuna kontrollite neid saateid sõjaaegne aeg, nagu see olukord oli, suuri asus, stuudiotasusid Puškini Puškini väljakul praeguse kino rassiia taga, seal olid siis need toimetuse ruumid all, keldris olid stuudiod ja, ja stuudiod olid tõesti niivõrd ajaliselt minut minuti pealt kinni, et, et sinna tuli ääretu täpsusega kohal olla ja siit tuleb mul meelde. No siis oli veidi hiljem, kui me praegu räägime, oli juhus ühte noortesaadet lindistada. Ja täpselt anti aeg väga täpselt kohal olla ja mina mõtlesin oma niisuguse noh, nooruse kavalusega siis sel ajal, et ma kutsun kõik pool tundi varem kohale, et niikuinii nad jäävad hiljaks, aga ma pean olema minutilise täpsusega seal, täpselt pool tundi oli mul stuudiot aega. Ainus, kes oli täpselt pool tundi enne saadet kohal, oli Nikolai Karotamm. Aga siis, kui saate ära loetud sai ja kui siis kõik seisime niimoodi reaalset keskkomitee sekretäri käepigistusega ära saate, astus ta kõige enne minu juurde, ütles, et seltsimees Mõttus, pidage seda meeles, mina ei hiline mitte kunagi, mitte kuskil, mitte ühtegi minutit. Nii et õppetunni sai nii toimetaja, kes oleks pidanud kutsuma keskkomitee sekretäri tõepoolest õigeks ajaks kohale. Aga õppetunni said ka kõik need teised, kes olid hilinenud okupeeritud Eestis oli tollal teatavasti ju Moskva saadete kuulamine karistatav. Kas teile hiljem on selgunud, kui võrra neid kuulati siiski kahjuks suhteliselt vähe. Ainult et minul on tulnud kokku puutuda paari väga huvitava niisuguse juhusega, kes on mind kuulnud. Üks oli niisugune, ütleme, Võrru jõudsime. Me läksime Leningradist Võrru olin mina ka selles lennukis, kuhu kuulub Aleksander Argeid arteri, legendaarne, kas tunned maad, mis Peipsi rannalt. Ja see oli tõepoolest erakordne moment, kui Arder. Ja me kõik nägime läbi nende väikeste illuminaatorite, seda pisikesi kirjusid põllulappe augustikuu Lõuna-Eestis. Laulma, ja no see oli, see oli kirjeldamatu moment. Ja vot siis seal Võrus tegime siis raadiot üsna metsa all oli seal üks niisugune vagun saatja, kiirasi plaadina augus, staader, tegime siis seal neid saateid ja mina istun siis ka seal kännu otsese teen seda saadet ja parajasti üks töömees ja ta midagi siis selle saatja juures seal ehitas või tegi, tuleb nii usalduslikud juurde, et kohe sina, aga niisugune niisugune vanem mees, mis sa siin teed ja mis sa oledki, mina ütlesin, et Leningradis tuleme ja teeme nüüd siin raadiot, see oli üks kohalik inimene. Ja ta küsib niiviisi Leningradi saateid, et neid me ikka kuulasime ka, et kas sa ühte niisugust ka tead nagu Linda Mõtus küsib minu enda käest ja mina ütlesin, et mina ise olengi Lindamatus. Ta jäi mulle otsa vaatamine imeliku näoga, kas kahe käega vehkima niiviisi? Ütleb, et oi, aga me arvasime, et see on välja mõeldud ja läks mu juurest ära ja jällegi ei märganud nagu rohkine pikemalt temaga vestelda. Jooli saade siis teha parajasti ei olnud nagu aega. Millal te nägite jälle oma kodulinna, Narvat, Narvat ma nägin märksa varem kui Tallinnat Narvas Narvaga oli niimoodi, et no on meil üks suur juubeldamine. D oktoobri hotellis, kus me elasime ju kõik Leningradis olles, kui vabastati Narva. See oli, see oli ikka nii, et nagu me ise naersime, time katus peale jäi. Ja siis saime me niisuguse asjaga hakkama, et otsekohe organiseerisime Leningradi raadiost ühe veoauto ikka jälle, mul on pikk veoautodega suuremad sündmused elus juhtunud ja sõitsime Narva. Sinna tuli siis Otto Samma, ma mäletan ja ei ole hästi meeles, kes need teised olid, aga mina olin autol ainus narvalane. Ja sellepärast pandi mind siis istuma ette autojuhi kõrvale, et mina siis juhataksin teed. Narvas jõuame Narva ja. Ma jäin vaatama, et mis koht see niisugune on, et üks suur teele vasakule oma teada olime kusagil umbes selles kandis, kus oli vana kodanliku Eesti ja Nõukogude Liidu piir. Nii arvates nagu sisse sõites ja vaatan, järsku läheb vasakule, üks suur suur. Tol ajal nii paistis mulle niisugune suur kivi, tee korralik, aga ta paremat kätt on suure maja varemed, aru ei saa, kus ma olen ja siis äkki langeb pilk ette. Tee läheb alla ja jõgi paistab, tuli välja, et me olime juba Snamynski kiriku juures, see oli uus liinis, vasakule läks, ma ei tundnud Narva Hermanni kindluse, torn oli ju poolenisti maas ja nii edasi. Nii et panin ma sealt siis kõigi oma nende Leningradi kolleegide juurest jooksu mööda seda mäge sinna alla. Olematu puusilla rusude juurde ja noh, läksin muidugi nägu pesema, aga tegelikult läks sinna ikka pisaraid kõvasti. Tõepoolest seal ikka ülim niisugune tunne jõuda niimoodi Narva tagasi ei olnud siis veel kolme aastat Narvast ära olnud. 14. augustil juba keerulisem ja see oli 27. juulil, kui ma tagasi tulin Narva ja tundmata oma kodulinna muidugi lahingut käisid ja meie eraisikud, nagu me olime, raadioinimesed ei pääsenudki üle jõe. Aga me olime seal siis meie suurtükimeeste juures, tegime seal reportaaže, meil ei olnud küll lindistamise võimalustega, kirjutasime üles nende sõnu ja nende lauseid ja nende arvamusi, ütlemisi, tervitusi just kodustele ja kõigile, need olid ikkagi Narva vabastajad ja katsusime me kiiresti, saaksime Leningradi tagasi. Mul on meeles see, et Leningradi tagasi minnes see moment, kui me siis jällegi sinna sellele autole istusime, et tagasi sõita koju ja siis ma äkki mõtlesin, et mis ma nüüd ütlen, et ma sõidan koju. Ei ole veel kolm aastat möödas, kui ma siit kui kodust ära läksin. Ja nüüd ma sõidan tagasi Leningradi nagu koju. Lihtsalt vot nii palju oli, oli Narva ikkagi võõras ja seal ei olnud ühtegi inimest, keda otsida ega kellega kokku saada. Peale meie oma sõjameeste eraisikuid Narvas ju ei olnud üldse. Nii et muljetega Narvast jõudsin Leningradi tagasi ja need panin siis ka paberile, nii nagu sõjaaegsed raadiosaated käisid, aga see oli siis ka esimene saade, mille ma lugesin ilma tekstita. Ja nimelt ka sellepärast, et oled madiverega, istusime kõrvu, stuudios olev juhatab saate sisse ja rääkis nii kuidagi mulle väga südamesse minev, aga mul on meeles praegu, kuidas ta ütles, et nii tuli ta siis oma kodulinnast tagasi. Praegugi liigutus tunne peale ja selle peale hakkasin ma nutma ja ei saanud hakata lugema saadet, vaid rääkisin peast. Ja madivere oli siis jälginud seda, seda teksti ja ütles, et ega sul ta pähe õpitud päris ei olnud, aga valesti ka midagi rääkinud. Nii et ühesõnaga läks siis niisugune reportaaž narvalasi muljetega vabastatud Narvast Leningradist raadiosse ja seda oli siis kuulanud keegi tuttavate tuttav Viljandimaal. Ja seda oli siis räägitud minu emale.