Veronika Kruus, teie olete töötanud Nõukogude Eesti ajakirjanduses algusest peale hiljem kaua selle naaberaladel. Kas see oli sihiteadlik valik või olenes see mõnevõrra juhusest? Ma olen väga palju juhusest, sellepärast et meie generatsioon sattus ju nagu teada, väga ärevate suurte sündmuste keerisesse ja aeg nõudis oma ja meil tuli enamasti teha seda, mis parajasti vaja on. Ja kuna mina sattusin ajakirjandusse tööle, siis jäigi minu elukutseks siin hiljem ka. Oli teie maailmavaade selleks ajaks juba välja kujunenud. Selleks ajaks oli ta kindlasti välja kujunenud sest enne sõda juba Tartus ülikoolipäevil üks grupp üliõpilasi ja võiks öelda iga intelligentsi, tegeles maailmavaateküsimustega ja just marksismi teooria tundmaõppimisega ja selle propageerimisega samuti filosoofiliste probleemidega, mis nii või teisiti hõlmasid materialistlik maailmavaadet. See oli ka tingitud väga palju ajast, sest nagu me teame, väga suured sündmused leidsid aset Euroopas ja ärevad sündmused, noh näiteks nagu Hitleri võimuletulek ja natsionaalsotsialismi võimutsemine Saksamaal. Meilgi siin tahtsid võimu haarata, vapsid või vabadussõjalased, nagu nad ennast nimetasite, neid kutsuti siiski vapsideks. Ja peale selle Hispaania kodusõda, kus fašism püüdis omale kanda kinnitada ja mis kutsus väga palju progressiivse üldsuse poolehoiu esile, kes interlatsionaalse brigaadi ridades asusid võitlema ja kõik need sündmused siiski tingisid seda, et oli tarvis ikka selgusele jõuda ja seisukohti omada ühiskondlikes küsimustes. Ja selle tõttu muidugi oli meil ka võimalik apelleerida üliõpilastele ja neid kaasa tõmmata ja äratada huvi laiemalt ühiskondlike probleemide ja sihtide ning suundade vastu. Kuidas selline tegevus tegelikult toimus? Muidugi legaalsel teel sai seda suhteliselt varjatult teha, aga me püüdsime kasutada kõiki neid legaalseid võimalusi siiski ära ülikooli ruumides viia läbi loeng referaate, neid enne välja kuulutada ja väga mitmesugustel teemadel need toimusid teatud määral. Vabatahtlike ühingute raames oli alkoholismivastane kultuuriühing, näiteks selline nimetus oli ühingulmis korraldas referaatõhtuid siis akadeemiline ühiskonnateaduste klubi ja nii edasi. Kui üks ühing suleti vahel kaitsepolitseieeskirjade kohaselt, siis avati jälle mingisugune uus ühing uue nime all. Kas selliseid referaat õhtud ei äratanud võimude tähelepanu, eriti kui loengu teema oli, et varem välja? No mingil määral teemad olid meil ikkagi nii maskeeritud, tähendab, selles mõttes, et noh, ega need teemad ei olnud ka nii lausa otsene nagu menüüd teatud küsimuse juurde läheme, nad olid ikka nii teoreetilisest aspektist vaadatuna ja pealkirjad olid nendel nagu üldisemad. Aga sealjuures muidugi istus alati üks poliitilise politsei esindaja seal Don kuulajate hulgas noh, mingil määral nägupidi jah, olid nad nagu teada ja kui ta midagi kahtlast märkas ja taipas sellest, siis ta jälle kandis ette ja siis võis oodata, et ühing suleti ja mõne aja pärast tuleb uus ühing avada. Oli tal märkmik, teos või toimus seega varjatud. Ei mingit märkmikku ta ei kasutanud, ta lihtsalt kuulas, vahel tukkus, aga noh, küllap ta pikapeale siis ikka midagi taipas. Nad kahtlustasid muidugi. Ja tervel real ju hoiti filmiga väga otseselt peal näiteks Ilmar Kruus, kes otseselt tegeles selle organiseerimistööga kõige tihedamalt ja mõningatel teistel, oli teada, et neid ikka nagu püüti silmas pidada ja vaadata, mis nad teevad. Nii et selles mõttes oli kahelt poolt see niisugune ettevaatlikkus. Keda te võiksite nimetada inimestest, kes kuulusid tookord Ilmar Kruusi lähemasse suhtlemisringi? Tookord oli neid üsna palju, kui nüüd meenutada, kes on nii, võiks vast tuntumad ja kes mulle meelde tulevad, Arkadi Uibo näiteks, Harald Traessaar, Paul Huubel, Rein Alasoo, neist ühtegi ei ole praegu enam elavate hulgas. Ja siis need olid noorematest siis juba intelligentsi hulgas pisut, et nii teise generatsiooni kuuluvad olid Harald Habermann Max Laosson ja seda hakkas ka nii omamoodi instrueerima meie tööd kaudselt Paul Keerdo pärast amnestiaseaduse jõustumist, mille alusel poliitvangid vabastati 38. aasta lõpul. No siis muidugi oli veel jah, Illisson, Leonhard sõnnik, kohv, Mihhail ja terve rida teisi, kes seal veel liikusid, hiljem liitusid nende ühingute tööga ka veel Debora Vaarandi tookord Debora Hint, Aadu Hint. Ja üldse ka kunstnikkond ainupahliiman ja nii et see tegevus siiski mingil määral laienes valli Haldre aitas väga palju kaasa sellele tegevusele, oma ruume isegi andis kokku tulekuteks ja nii et intelligentsi ringkond oli küllaltki lai ja kaasatundjate ja nii poolehoidjate oma oli vast suurem kui nende oma, kes otseselt sellest osa võtsid. Ja ta laienes üha. Kus te viibisite, 21. juunil 1940 21. juunil 1940 olin ma juba Tallinnas, mul oli ülikooli selja taga ja mõne aja pärast asus ilma Rahva häälde tööle. Siin vast võiks meenutada, kuidas see rahva hääl õieti oma tööd alustas. Mind kutsus Arnold Veimer. Tema tuli nädal hiljem kui rahva hääl oli juba ilmunud esimesed kaks numbrit 21. 22. nagu näha, ta hakkas kohe ilmuma. Need tegid peamiselt Joosep saatjana Tuuli Männik, kes oli hiljem meil sekretär toimetuses mõnda aega. Ja seal tegelesid ka veel lehe väljaandmisega aitasid kaasa Olga Lauristin, Voldemar telling, Arkadi Uibo, Käis, Paul Keerdo, no need olid esimesed päevad ja siis, kui Arnold lõimer tuli, tema kujundas toimetuse. See tähendab tema komplekteeris kaadri. Ajalehte hakati välja andma Uus-Eesti baasil ja üsna suur osa sellest toimetusest jäi edasi tööle Rahva häälde. Arnold võimer kõigiga vestles ja kellega koostöö subisneid jäid edasi tööle ja üksikud, noh, kes siis vast ütlesid, et nemad või ei hakka enam siin töötama, kellega ei sobinud koostöö, Need lahkusid toimetusest. No siin võiks meenutada näiteks, kes üle tuli Rahva häälde Vladimir Raudsepp praegu väga nii tuntud ajakirjanik siis ka teiste ajalehtede toimetustest tuldi, tuli Alfred Miil vabamaast. Siis tuli Theodor Käsper Väikelinna ajalehe juurest. Valterseyn tuli uudislehest Ilmar sikke, mäe tuli uus Eesti kontorist. Siis Osvald Tooming tuli Rakverest, tema oli hiljem meil sekretär kogu aeg. Heino Mikkin tuli aga spordiuudiseid toimetama. Tema tuli raadiost üle, siis töötas meil Elsa murdma sekretäriaadis. Ja siis asus tööliga Leena Parker. Tema oli üks 149-l protsessi kaebaluseid, kes Hamletiga vabastati, kes oli muidu eluks ajaks vanglasse mõistetud. Ja väga sageli liikus näiteks toimetuses Ralf Parve, kes tõi mitmesuguseid uudiseid ja luuletusi. Ja üldse ajalehe ilme muutus selles mõttes, et just luuletuste osa nagu suurenes varem. Meil ei olnud kombeks siin luuletusi trükkida ajalehes, aga siis pärast juunipööret ma mäletan, et hakkas väga palju ilmuma ajalehtedes. Siis töötas meil korrektuuris veel Dagmar ker. Seda nime ma sellepärast meenutan, et tema oli Marie Underi tütar, tema töötas Kellilise toimetajana. No vot nii, üldjoontes muidugi, toimetus oli suurem, aga vast kõiki nagu ei tule korraga meelde, kes seal olid. Mida sa, leht püüdis lugejale pakkuda? No kuna sündmused olid väga kiired ja järgnesid üksteisele ja väga muudatused kardinaalselt, siis loomulikult tuli neid ka ajalehes kajastada ja selgitada. Noh, näiteks natsionaliseerimist küsimust, seda kajastati igas ajalehenumbris väga mitmekülgselt, väga hoolikalt. Smaa reformist oli palju juttu, siis üks rubriik oli, kus paljastati nagu eelmise riigiaparaadi majanduslikke kuritarvitusi. Ja üldse nii ärimaailmas aset leidnud selliseid nähte. Siis loodi meil puhkekodude valitsus, ma mäletan ja siis ka puhkekodudest töötajate puhkekodudesse saatmisest, sellest oli üsna palju juttu. Siis mäletan, et kirjutati ka naissaarel hukatud revolutsiooniliste madruste ümber matmisest maarjamäele. Ja nagu ma nimetasin, kirjandust, kunsti, luulet, seda kõike oli ka ajalehes. Siis toimusid veel ajakirjanduse kursused selle esimesel nõukogude aastal, sealt tuli ka hiljem üsna palju kaadrid ajaleht, aga enne sõda Harald Toomsalu asus ka rahvusvahelist tööle. Siis oli, oli veel nii mõeldud, oli nii mõeldud, et rahva hääl, see on siis üldrahvalik, laia profiiliga leht, mis kajastab kõiki probleeme, aga siis rohkem nii ideoloogilise suunitlusega on. Ajaleht kommunismis hakkas ilmuma juuli keskel. Ja selliseid Päevalehe baasil. Päevalehe baasil ja kommunist hakkas päevale baasil ilmuma. Seal ma mäletan ja toimetas toimetuses olid Nikolai Karotamm, Joosep Saat, Eduard Päll ja tema oli partei keskkomitee häälekandja. Ja samast ajast on ilmunud ka noorte hääl. Ka noorte hääl hakkas ilmuma. Ja noorte hääle toimetaja vast on meie nõukogude ajakirjanduse ajaloos kõige noorem toimetaja Rein Alasoo talid, tollal, kui ma ei eksi, siis 22 aastane tema oli siis noorte hääle toimetaja. See oli ka üks neid kes meie ühingute tööst Tartu päevil väga aktiivselt osa võttis. Üliõpilane. Ta oli jah, üliõpilane, ma usun, et ta vist ei jõudnud veel lõpetada. Kuulus akadeemilisse üllips organisatsiooni ühendus on üldiselt teada oma pahempoolse suunitlusega, seal oli meie ühingute töös õige mitmeid, kes kaasa aitasid, sellele ja osa võtsid ja kes samuti huvi tundsid ka marksistliku maailmavaate küsimuste vastu. Kui mahukale ilmus neil esimestel päevadel rehv, vahel? Alguses ta oli ikkagi jah, natukene natukene mahutada hiljem ta tuli oma tavalises suuruses ja sinna sattus ka vahel võib-olla nii juhuslikku materjali, sest tookord ei tehtud täpset maketti, lihtsalt materjal läks alla trükikotta, seal teda murti. Ja siis ilmus lehtmaterjal oli muidugi eelnevalt läbi loetud ja alla saadetud. Aga ma mäletan, ükskord oli jah, nagu hommikul väike üllatus. Et viimasel küljel või oli see isegi, ma ei mäleta. Hoopis eespool oli Windsori hertsogi hertsoginna pilt hästi suurelt Lees ja Arnold võime Rimestused, kus nüüd siia saanud on, aga lihtsalt oli ruumi ülejäänud ja vanadest klišeedest oli see sisse pandud. Niiet vahel juhtus mõni pilt või mingisugune noh, olemasolev materjal ruumitäiteks pandi sisse, mida nüüd? Kui sul kindel makett ja ruumi napist ja kõik on nii enam-vähem välja arvestatud, niisugust asja nagu juhtuda ei saa, päris ootamatu asi korraga sulle vastu vaatab. Ja siis olin ma tööle Rahva hääle toimetusse. Ja peale selle muidugi ei saa unustada ka seda esimest naisteajakirja väljaannet. Seda sai ilmuda enne sõda kolm numbrit ja ta hakkas ilmuma 41. aastal ja see tuli kani nagu poolkogemata. Keskkomitee juures oli naiste tööosakond, mida juhatas minna Lepik. Ja tema siis kord ütles mulle nii, kas ma ei hakkaks toimetama naisteajakirja muidugi siis ei olnud ei toimetustega toimetuse ruume, et see tuli nagu kõige muu kõrvalt teha. Ja kuna ülesanne oli antud, siis püüdsin seda ka teha. Ja eriti keeruline see ei olnud, kuna meie tööstiil tookord oli nii, nagu me nüüd loeme. Noh, ütleme natukene sedamoodi, nagu omal ajal ajakirju toimetati, et põlve otsas nii meie töö käis ka osalt niimoodi. Loomulikult ei olnud tal niisugust laiahaardelise just jaa jaa. Vasttemaatika oli kitsam. Aga tehtud ta niimoodi sai, mis nime all selgus, tookord oli ta naistööline enne sõda. Ja pärast sedasama ajakiri nimetati mõnda aega Eesti naine. Ja peale selle ilmus Tartus ajakiri maanaine, mida toimetas praegu meie hulgast lahkunud kirjanik Elinor rängel. Nii et kaks naisteajakirja ilmus. No üldiselt jah, see 40. aasta ja 41. kuni sõjani, see aeg läks väga kiiresti. Aga tagantjärele ta on siiski täiesti omaette periood. Kuna sellist aastat ei ole olnud ega ka ei tule enam sellist aastad. Ja elu hakkas nagu uusi rööpaid mööda minema. Siis tuli sõda, mis otseselt meid puudutas ja sõjajärgne aeg siiski erines tunduvalt sellest, mida me võime nimetada 40 ja 41.-ks aastaks. Rahva hääl Lõpetas ilmse viiendal juulil 1941 ja siis toimetus evakueerus. Juba nii varakult ja üsna varakult, aga lehtiv ilmus edasi. Hakkas ilmuma kommunist, rahva hääl, siis ei ilmunud. Ja ka sirp ja vasar veel ilmus mõnevõrra. Aga ajaleht hakkas uuesti ilmuma. Tuli üks pikem paus, sisse hakkas uuesti ilmuma 42. aasta lõpul, õieti aastavahetusel Moskvas. Selle vaheaja sees, mida ma mainisin, ilmus Leningradis ajaleht Nõukogude Eesti eest. Ja see oli rinde poliitvalitsuse väljaanne. Ja seda siis blokaadi tingimustes tantsid välja. Anton Vaarandi Karl Taev, Armin saan jaak Ottender. Ja kirjanik Enn Kippel, kes ka blokaadi päevil suriseb. Aga pärast seda tuli sinna vahetus armeest, saadeti uued inimesed seda ajalehte välja andma, kelle hulgas oli ka Arkadi Uibo ja Remmelgas Lembit. Ja siis tuli, see koosseis tuli Moskvasse Leningradist ja siis hakkas ta rahval uuesti ilmuma. Inimesed suurelt osalt, kes olid evakueerunud, neid oli palju ja nad olid laiali mitmetes paikades, üle suure, nõukogude liidu kuu kellelegi ešelon oli sattunud või kuhu keegi oli hiljem läinud, et oma perega on aga kokku saada, sest nüüd väga mitmesugustes tingimustes toimus evakueerimine. Ja siis hakati saatma inimestele juba enam-vähem neid kokku koondama ja väljakutseid muidugi tehti juba varem, kui kunstiansamblid loodi, aga seda tööd tehti järk-järgult ja nii minagi sain ka väljakutse tulla tööle Moskvasse, Rahva hääle toimetusse, kus te olete? Mina olin sel ajal nullianaski oblastist varaja Mainas. Ja ma mäletan, et teekond oli väga pikk ja raske sest rongid ei käinud tookord plaani järele. Piletit sai ainult väljakutsega ehk telegrammiga. Ja peale selle oli väga mitmed ümberistumised ja komposteerimisega oli suuri raskusi. Aga siiski, minul oli õnne, ma sain paari päevaga Moskvasse kohale, mäletan hiljem, kui mul pere tuli järele, kui me koos tulime, tähendab uuesti mõne aja pärast, siis see teekond oli veel pikem ja kestis kauem. Ja isegi üks väikene pommitamine tuli üle elada. Vahepeal. Nii et see liikumine oli jah, teatud raskustega ka siiski inimesed hakkasid kokku tulema. Ja siis mina sain Moskvasse 43. aasta esimestel kuudel oli see nüüd siis märtsi algul, ma täpselt ei mäleta. Tookord oli Rahva hääle toimetusse üsna väikesearvuline. Seal olid Debora ja Anton Vaarandi Karl Taev, Armin saan August korsen keelelise toimetajana, siis oli Anna tulidki ilma keeva masinakirjutajana ja Jaan Jensen, kes oli siis meil karika turistina. Töötas seal, kui sageli rahva hääli ilmus ainult üks ajaleht nädalas. Nii et selle tõttu muidugi ei olnudki tarvis, suuremat toimetust mäletan ka koosseisude nimetused olid sootuks teised kui enne, mina näiteks töötasin tõlgi koha peal, kuigi mult tuli tegeleda rohkem kirjasaatjate töödega, sest meil tuli väga palju kaastööd üle suure nõukogude liidu. Sellest oli näha, kuivõrd rahva hääl siiski ühendas inimesi. Et kõik kirjutasid oma töödest ja tegemistest kaugetest paikadest ja samuti tuli kaastööd ka armeest. Nii näiteks saatis meile keegi tundmatu noormees Juhan Smuul oma luuletuse nooremale õele, mis trükiti Rahva hääle veergudel esmakordselt. Seda ajalehte laoti Izvestija trükikojas, seal ei olnud eestlasest trügi ladujat oli küll üks soomlane aga siiski tegi väga palju vigu, nii et meil ükspäev tuli veeta trükikojas. Kui veerud tulid, siis me lugesime neid veerge ja parandasime järjest, et mitte trükivead lehte ei satuks. Kas luuletus tundmatult noormehelt ei põhjustanud huvi tema isiku vastu, toimetuses? See põhjustas küll huvi, sest luuletus mõjus nii erksa nii värskena ja kuidagi siirale ja tol ajal nii väga suure kõlajõuga ta oli. Et põhjustas huvi küll selle noore luuletaja vastu, kes hiljem ilmuski meie rahvale toimetus, aga see oli juba Leningradi päevil. Aga veel Moskva perioodil ma mäletan, kuna siin oli peale meie toimetuse inimeste siiski ka väga palju kultuurivallast teisigi kes oma alal asusid tööle, näiteks oli siia tulnud kokku üsna palju kunstnikke, nemad korraldasid siis oma esimese suurema näituse ja väga kiiresti tuli see teha tuntud jüriöö näitus. Siis oli siin näitlejaid, mäletan Paul pinnalt hästi sellest perioodist ja tema lõpmata nihukest vaimukat sädelevat vestlust mis oli vürtsitatud naljadega anekdootidega. Ta mõjus nii muretuna ja kuigi me teame, et tal oli muresid küll ja küll, aga ta oskas siiski alati niimoodi olla, et ta ka teistele kinkis nagu head tuju ja optimismi. Ja sellisena on ta nagu meelde jäänud Moskva päevilt Bruno lukk, Anna Klas esinesid siin oma tuua ka sageli. Gustav Ernesaks oli siin. Enamasti nad peatusid metropoli hotellis, see oli nagu üks koht, kus oli meie inimestele eraldatud mõningad toad. Aga peale selle me saime kokku Eesti esinduses sobinovski põiktänaval. See oli nagu öelda meie ametlik Nõukogude Eesti esindus ja seal väga sageli korraldati mitmesuguseid kokkutulekuid koosviibimisi. Ja seal me siis enam-vähem kohtusime. Kas te teate öelda, mitmes eksemplaris trükiti rahva häält, kui suur oli lehe tiraaž? Sõja ajal? Seda ma küll praegu ei tea ütelda, kaudugi ei, ei, ei julge ütelda, ma kardan, et ma siis võin eksida. Aga ma tean, et teda telliti küll igale poole ja teda saadeti laiali väga palju, nii et ta siiski mängis väga suurt ühendavat rolli. Tollal. Kas seda püüti saata ka okupeeritud Eestisse? Rahva hääl saadetigi okupeeritud Eestisse paisati siin alla ja ristiti oskajatel lennukitelt ja vististi on ka teada neid inimesi, kes on üksikuid numbreid lugenud, kätte saanud muidugi, suur osa läks võib-olla kaduma, aga siiski osa jõudis ka pärale. Rahva hääl ikkagi tehti kahes väljaandes, tähendab, Eesti jaoks jaa jaa. Kohalikuks tarvitamiseks ja gangsteri variante, aga need variandid olid suhteliselt vähe erinevad võib-olla mõnes üksikus joones sellepärast et kohalikke uudiseid anti, nagu seal rohkem ja Eestile suunatud materjalid. Nii et võib-olla erinesid selle poolest, et seal nagu noh, ühte teist, mis nagu läkituse kujul või niimoodi oli tarvis edasi öelda. Kas toimetusse imbus ka informatsiooni okupeeritud Eestist? Üldiselt väga vähe. Alguses nagu oli ühte teist kuulda, aga hiljem selgus, et ka need kuuldused olid vaid paljalt kuuldused või mõni lihtsalt oli nagu natukene omalt poolt põletanud, juurde pannud. Nii et meil nagu ei olnud eriti ettekujutust kohapealsest, sest üldiselt on v nii kõige laiemas laastus muidugi teadsime aga konkreetselt mitte. Millal ajalehe toimetus kolis Moskvast Leningradi? Rahva hääl kolis Leningradi 44. aasta veebruari algul. See tuli nii ka jälle võrdlemisi üleöö teade, et nüüd hakkame sõitma. Me olime väga rõõmsad, et kui me juba Leningrad südame, küllap siis varsti saame koju ka. Ja meie väikene toimetus asus siis teile ja esimene peatuspaik oli meil Leningradis Astoria hotellis, seal me olime küll mõningad päevad ainult kuid need olid väga niisugused ilusad, meelde jäävad päevad, meid võeti seal väga hästi vastu. Ja tutvusime linnaga, mis oli jälle oma endise ilme nagu tagasi saanud. Eelnenud kannatuste jäljed olid nagu juba kadunud. Ei võinudki arvata kõike seda, mis seal alles hiljaaegu juhtunud oli. Linn oli mõnesteetlik rahulik, rahvast oli vähe. Ja see oli esimene tutvumine Leningradiga. Siis asusime elama oktoobri hotellid, kuhu hiljem tuli väga palju kaasmaalasi. See asus Nevski prospektil Leningradi vaksali vastas. Ja hiljem ta nagu muutuski meie aktiivi nii koduseks paigaks või kodupaigaks, sest vähesed peatusid mujal. Enamus oli oktoobri hotellis. Ja siin ma tutvusin ka esmakordselt lilli Prometiga, tema oli juba Leningradis ja töötas raadios teatavasti Leningradis Anti eestikeelseid raadiosaateid ja lilli Promet oli tulnud juba pisut varem sinna ja töötas, töötas seal, ta on meelde jäänud väga niukse, erksa elu julge noore inimesena ja nagu hiljem selgus, et kõiki neid muljeid need raskeid üleelamusi ta nagu talletas endas on kasutanud oma kirjanduslikus tegevuses. Tema tuli ka siis hiljem meile Rahva häälde tööle, raadiost üle, nii et meie nagu saime võib-olla kõige tihedamalt koos töötada sel perioodil. Ega Rahva Hääle kolimine Moskvast Leningradi ei tähendanud tikkimat vaheaega. Leht ilmus. Ei, ei sagedusega kord nädalas, see see ei tähendanud vaheleht, hakkas tihedamini ilmuma, nüüd hakkas ilmuma kolm rahva häält. Peale selle ilmus üks tasu ja see oli partisanide ajaleht või tähendab partisaniuudiseid käsitlev ajaleht. Kui nii võib nimetada ja siis talurahvale. Tegelikult ilmus meil õige mitu lehte. Ja toimetuse koosseis ka suurenes. Siia tuli inimesi juurde. Armees tuli Aleksander Aben, ta oli talurahvalehe toimetaja. Meie peatoimetaja oli Joosep Saat. Rahva hääle tähendab. Ja siis mäletan, sel perioodil töötas rahva hääles Jüri Kipper näiteks hilisem haridusministeeriumi juhtivtöötaja siis Endel Kiipus, kes oli ka ajakirjanik Juhan Smuul, tuli siia tööle. Ester, Tartu ka ajakirjanik Ita Saks, Harald Toomsalu, Salme Rämmal, hiljem Toomsalu ja samuti Berta Kuusberg, tookord Berta Uusen, kes tuli armeest ja peale selle veel rida teisi, kes olid ajakirjanduse kursusel saanud ettevalmistuse, nii et põhiliselt oli see koosseis, võiks öelda väheste kogemustega, kes siis nagu sai ettevalmistuse selleks, et seal Leningradis sai ettevalmistuse, et hiljem Eestis siis kohe vabastatud Eestis asuda ajakirjandusalal tööle. Kas te lubate küsida, kellele oli määratud Leningradis ilmuv talurahvaleht? Aga ma arvan, et see oli selleks, et ettevalmistusi teha kohe pärast Eestis uue lehe väljaandmist, et siin hakkas ju ka talurahvaleht ilmuma, et küllap ta rohkem sellelaadne leht oli, et nagu valmistada ette juba järgmist sammu. Ta pandi ilmuma seisiga tulevik. No ilmselt ilmselt ja ja siis tuleks märkida seda, et meil tuli täiendust ja tuli täiendust. Nii tagavarapolgus kui armeest trükitööliste näol need olid siis juba, tähendab päris Eesti trükitöölised ja meie elu läks sellevõrra kergemaks. Ei ole huvitav märkida seda, et tulid sellised jõud meile nagu Vladimir Raudsepp, kellest sai meil tehniline toimetaja, tookord siis hilise õhtulehe toimetaja Dengu siis hilisem Rahva hääle toimetaja asetäitja ja koduma toimetaja Elmar, must mets. Ja hilisem kommunisti trükikoja direktor Vseviov. Noh, tuntud nimi, fotograaf Talvar, vot need tulid kõik meile trükitöölistena tollal tööle. Leningradi perioodil oli see asi muidugi juba hoopis kindlamal jalal, nagu ma mainisin Moskvas noh, meil ei olnud. See oli ikkagi üks väga oluline küsimus, aga iseendast see näitab, et meie kaadrite kasvamist, kellest siiski on hilisemalt saanud väga vastutavate ajakirjanikud eta, alustasid siiski trükitöölised. Nojah, siin võib-olla tuleks selle juhuslikkuse ja paratamatuse juurde tagasi tulla. Et meie põlvkonnal ei olnudki tarvis valikuga alati pead murdma, sest elu panime kohe vajadus ette ja me asusime selle ülesande lahendamisele, mida, mida oli just antud momendil vaja. Nii oli ka ajakirjaniku elukutsega õieti ajakirjanik, kes on ajakirjanik, mina kujutan ette, et ajakirjanik on see, kes on tegevajakirjanik. See tähendab, kes liigub ringi, on alati keset elu tõstatab küsimusi, lahendab probleeme siis väga täpset kiiret informatsiooni on võimeline igalt poolt andma ja alati kõikidel uudistel ja, ja on olema ja noh, vaat see on nüüd tegevajakirjanik. Ja ajakirjandus võib-olla kutsumus, kõige eredamad, aita, tooksime vast ütleme niisugune nagu Valdo Pant, kes teame, ka tundis oma tööd ja väga palju töötas ja ette valmistas oma saateid. Aga näiteks mis minusse puutub, mina olin väga lühikest, noh, mitte just lühikest, aga siis ainult üks teatud aeg. Võib-olla enam-vähem tegevajakirjanik, see on siis esimesed 10 aastat teatud vaheaega ka kuni 50. aastani. Aga hiljem mina ennast ajakirjanikuks, noh, nagu eriti peagi selleks, mida ma mõtlen päris nii ehtsa ajakirjaniku all, sest ma olen küll töötanud ka veel raadios ja televisioonis, aga siis juba toimetajana ja see on siiski natuke erinev sellest ajakirjaniku elukutsest natukene, võib-olla kitsam osa. Ja spetsiaalsem. Ma tean, et ka üks tolleaegseid ajakirjanike ja hiljem tuntud ajakirjanik ja praegugi adus Lutsk on rõhutanud alati ajakirjaniku kutse raskust. Et üheksa üks raskemaid elukutseid, no siin on raske öelda, kas ta nüüd raskemaid ei ole näiteks arsti elukutsega ma teda ei võrdleks. Aga üldiselt üldiselt oma raskused on tal kindlasti mõningatel puhkudel võib ta tõesti ka ülimalt raske olla, näiteks noh, rindeolukorras ma mõtlen nagu Konstantin Simonovi, kes igal pool oli juures sellisena. Ja sealjuures ajakirjanik on siiski midagi muud kui kirjanik neid kahte asja ei saa kuidagi ühendada sest ajakirjanik tegeleb rohkem faktidega kirjanikuna tähtsam fantaasia. Ja kuigi on terve rida näiteid, kus ajakirjanikest on saanud kirjanikud, aga see on siis, kui nad ikkagi oma esimesest elukutsest on nagu loobunud ja täiesti siirdunud teise elukutsesse. Noh, kui selle pika jutu juurest nüüd tagasi tulla siis ma tahaksin just seda rõhutada, et meie generatsioon sattus väga suurte ajalooliste sündmuste keerisesse oma väikesest idülli seest, uimasest ja siiski ka omamoodi romantilisest Tartust suletud linnast, äkki korraga suured revolutsioonilised sündmused, sõda ja kõik, mis sellega seoses. Et meil tõesti jah, oli alati valik, oli ühtlasi ka nagu paratamatus. Aga praegu näiteks õpitakse ajakirjanikuks ja ma pean seda väga õigeks, et noored, kes tulevad, saavad hea ettevalmistuse ülikoolis ja seda kutsetööoskust, seda on kindlasti väga vaja. Ja kui ma mainisin siin trügi töölisest, kellest kasvasid praktika najal juhtivad ajakirjanikud siis ma meenutaksin veel ühte väikest detaili. Kunagi meie Lembit remmelga vahetasime mõtteid ja just sel teemal, et meie olime mõlemad olnud juba ikka väga mitmeti toimetajad. Et meil tuli siiski hakata lõpust peale, et õige oleks olnud ikkagi alustada alt ja minna ülesse kui vastupidi, aga aeg ütelda andis oma nõuded, mida tuli siiski täita.