Raamatusarjas Eesti vabariigi 100.-ks aastapäevaks on ilmunud raamat Eesti muusika 100 aastat, mille kirjutas Mart Jaanson ja toimetes ja Remmel ning mul on võimalik praegu vestelda ja autori kui toimetajaga. Olen teiega saanud kokku Tartu linnamuuseumis, kus toimusid selle raamatu esitlus. Milline see ülesanne oli, Mart Jaanson, kirjutada selline raamat 100 aastat eesti muusikas. Ülesanne oli küllalt selgepiiriline Eesti vabariik 100 juhtrühma poolt. Raamatul oli kindel maht. Ta pidi olema Esseistliku stiilis ja pigem populaarteaduslik. Selline kokkuvõte 100 aasta eesti muusikast. Lähenemisnurki metoodika olid vabad, aga ikkagi see maht määras päris palju ära minu jaoks muusikaga tegelenud inimesena ma tean ju, et see on tohutult lai valdkond. Ja eesti muusikas on kogu aeg midagi juhtunud. Nii et kõike kata ma juba alguses ei lootnud ja see lähenemisnurga valik oligi Minjovski raskem. See, kuidas me ajaloost aru saame või kuidas me seda näeme, see muutub pidevalt. Kas sa ise oskaksid seda välja tuua, mismoodi sina oled seda ajalugu näinud võibolla uutmoodi või teistmoodi kui me oleme senimaani harjunud seda käsitlema või kuulma seda käsitletavad? Kui minult küsiti, et milline selle raamatu alapealkiri võiks olla selle sarja igal raamatul, peab olema ka alapealkiri, mis mul ei olnud üldse plaanis, alguses siis mõtlesin, milline see võiks olla ja mõtlesin, et ma räägin siin raamatus rahvuslikkusest ja rahvusvahelisus, sest ma ei tea, kas ma nende kahe mõiste juures olen suutnud tasakaalu hoida. Aga tõesti, kui vaadata ja lugeda seda raamatut, siis rahvuslikkusest on siin palju juttu ja just nimelt ma teadsin küll varem, et Eesti vabariigi esimene periood on selline rahvuslikkuse otsingute aeg eesti muusikas, aga ma ei kujutanud ette, et see niivõrd dramaatiline on. Et kui lugeda siin arvustusi ja isegi kiusu, mis mõnede muusikute vahel sellel pinnal, et ta ei ole piisavalt rahvuslik, siis see oli minu jaoks üllatav ja võib-olla siit raamatust isegi välja loetav. Mõningaid selliseid toetusavaldusi mõne ajalehe tagantjärgi, kes oli minu meelest ülekohtuselt noh, alahinnatud selle tõttu, et ta oli liiga vähe rahvuslik aga samas jällegi mingil aalse rahvuslikus on väga vajalik olnud nõukogude ajal näiteks identiteedi hoidmiseks. Mina sattusin sellisesse põlvkonda jälle, mis vajas rohkem rahvusvahelisust ja janune siin selle järgi. Nii et kokkuvõttes ma ei oska öelda, milline see Eesti vabariigi või Eesti muusika 100 aastat nüüd on, aga Ta väga palju ikkagi sõltub nendest ajastu mentaliteeti, idest, mis parasjagu siin siis ühiskonnas on ette kirjutatud, et kas me tahame või ei taha. Siin esitlusel sa rääkisid, et selles raamatus sa kirjutad oma vaatepunktist mis on see sinu, sinu liin, mis sa tahtsid rohkem välja tuua? No mina olen olnud lapsest peale sinna rõhutute kaitsja alati ja olen püüdnud välja tuua seda siin Eesti muusika ajaloos, mida, kas alahinnata tõi vähe väärtustatud? Noh, oskan, püüan mõned näited tuua, et ma ei ole sellistest publiku lemmikutest nii palju püüdnud siin rääkida, nagu näiteks Raimond Valgre, kes on teada-tuntud suurkuju. Mäletan, isegi toimetaja ütles, et mikspärast Valgre pilti ei ole siin ja siis mõtlesin, et aga see pilt on ju niigi palju tähendab nii palju eksponeeritud, et ei tahaks teda panna siia sisse, et vaadaku siis inimesed mujal seda pilti mul Valgre vastu midagi on. Pigem näiteks toob Tõin välja, Heldur vot see oli, kellest on vähe räägitud. Aga kes on minu jaoks just lapsest peale kuma, sirvisin vanu ajakirju, muusikaajakirju väga võlumuusika on tal ja temast jälle vähe räägitud mingil põhjusel. Või siis ka see minu vaatenurk kui, kui vaimulik, et vaimulikust muusikast räägitakse tavaliselt eraldi, justkui vähem kunstiväärtuslikust Aasiast. Aga mina tahtsin välja tuua, et mingil perioodil Eesti ajaloos nõukogude perioodil näiteks klassikalise muusika ettekanded, näiteks vaimulikud suurvormid just kanti ette kirikutes, Oleviste kirikus ja et sellest on muidugi jutt olnud, aga seda ei ole seotud üldajalooga varasemates käsitlustes, vaimuliku muusika peatükk on olnud. Aga tänapäeval võib-olla, nagu ma siin esitlusel ka rõhutasin, on minu meelest vajalik seda kristlikku momenti rõhutada, sest et see ei ole enam iseenesest mõistetav Eestis ammu juba ja noh. Ma tean selles mõttes, millest ma räägin. Küll hõivavad mõned uskondade esindajad olla kurvad, et nende muusikast ei ole räägitud näiteks roomakatoliiklased ja teised kirikud, kel kes kuuluvad Eesti kirikute nõukogusse siin aga ma jällegi mahupiirangute tõttu piirdus ainult suuremate uskondadega, nagu luterlus, õigeusk ja siis vabakogudused kokkuvõetuna. Nii et antagu mulle andeks, et see on ka nagu minus autori pilk, mõni teine oleks võib-olla vaimuliku muusika kas välja jätnud või siis vaadanud teda muude žanrite osana. Ja see, et just näiteks, et ma nimetan Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine ja kreegi reekviem ja, ja võib-olla võrgu ärgake kristlikuks muusikaks ka näiteks Erkki-Sven Tüüri või Tõnu kõrvitsa mõningaid teoseid siis nagu läbimõeldud määratlus minu jaoks. Ma mõtlesin pikalt, kuidas neid nimetada ja leidsin, et see on adekvaatne määratlus, et need on niisugused, minu eripilgud, võib-olla seal on Eesti muusika, ole. Iija Remmel, milline see materjal oli toimetajale? Noh, see materjal oli suur, kõigepealt see teema on keeruline, nagu siin esitusel rääkisime, et kõigepealt noh, seda ma teadsin juba ennemgi, aga kui need tuli see mardi käsikiri siis ma jälle kord veendusin, kui tohutult rikas on Eesti muusika- ja kui palju on seal ikkagi selliseid noh, ka valdkondi, millest no mis ei ole nagu edasi uuritud või põhjani läbi uuritud. Igatahes esimene mulje jällegi oli see, kui rikas on meie muusika, kui palju seal kõike on kui palju väga häid heliloojaid. Sul on väga häid heliloojaid, kellest ei ole piisavalt palju räägitud ja kõik see, et nagu selline suur vastutus seda seda toimetamise tööd võtta. Aga ma sain aru, et kui oluline on see raamat tegelikult praegu, sest et noh, selge on see, et et raamat, mille vard kirjutas ju väga lühikese ajaga sellise meeletult-meeletult suurest materjalist, see on omamoodi kangelastegu ja, ja et ta selle ikkagi võttis teha sellest vähesest ajast hoolimata. See on väga oluline. Et siin on nagu kompaktselt koostööd nagu kõige tähtsamad asjad. Loomulikult ei saanud kõiki valdkondi kõiki nimesid noh, väga-väga-väga laialdaselt avada, aga siin on väga palju avatud ikkagi mõningaid asju, kust saab siis jagu edasi minna. Nii et, et jah, töö olis, keeruline maht oli väga suur, aga samas ma leian, et, et see on nagu missioon ja see on väga oluline, et, et selline raamatu sai praegu tehtud. Kui see allikate kogu on ju ka tohutult suur, millele kaks sellist raamatut toetada, aga milliseid allikaid sa ise külastasid ja mis siis kogemusi, seltse said? Esitlusel oli näiteks juttu sellest, kuidas sai käidud Kolumbias, Lõuna-Ameerikas. Ja võib-olla kui sa küsisid, millised allikad olek on aluseks, siis nimetaksin kaks põhiallikat allikagruppi üks oleks siis minu isiklikud kogemused, mida ma siis ütleme võib-olla oma 30 40 aastase muusikaõpingute aja või siis muusika või natukese lühema muusikainimese karjääri puhul olen kogenud ja teine on Eesti muusika kirjutised mida on ju väga palju teate isegi. Ja selles mõttes mul oli väga, väga lihtne, jälle on palju eri käsitlusi antud välja, tõesti ei ole julgenud keegi sihukest üldkäsitlust võtta. Taasiseseisvumise ajal see alles tuleb, nagu me kõik teame. Aga siis eri käsitlesime nii väga-väga palju ja nendest oli lihtsalt rõõm võtta materjali. Ja kui siin esitlusel Raimu Hanson ütles, et, et on kaheldav, kas peole osta välja kasvanud Kukerpillid siis tõesti võib-olla ei ole, aga niimoodi oli sekundaarkirjanduses kirjas, nii et ma seda omast peast jälle võtta. Tollel ajal ma olin mõneaastane, Kukerpillil sündis nii et selliseid, selliseid asju. Nii et kaks kaks valdkonda, võib-olla minu isiklikud kogemused ja mainisin seda Kolumbia, et see oli tõesti erakordne võimalus eesti muusikaga hoopis teiste pilkude läbi tutvust teha ja see oli väga inspireeriv, siis teine, siis see oli selline sekundaarkirjandust, mida on palju. Aga räägi selle Kolumbia lukuga, palun, raadiokuulajad tahavad teada. Olav Rootsi nimi ei ole kellelegi tundmatu ja temast ka, kui tal oli 100. sünniaastapäev 2010 vändati film, mida käidi seal tegemas lausa kohapeal ja esitati ka Tallinnast sümfooniat, talongi, sümfoonia ja juba, kui ma kuulsin tema sümfooniat klassikaraadio järel kuulamisena, see väga mulle meeldis, ma pean ütlema, et ma loodaks, et saaks seda veel kusagil kuulata. Ja siis mind hakkas Olav Rootsi nimi juba huvitav Ma väga. Ja kui mul nüüd õnnestus perekondlike sidemete tõttu Kolumbias käia, siis ma tõesti palusin ennast viia kohtadesse Rootsiga seotud, need on siis sealne konservatoorium ja rahvusringhääling, kus on ka klaver, kus, mille peal Olav Roots mängis. Ja seal on ka välja antud tema plaatjust hiljaaegu, millest on kraamates natuke juttu. Ja siis ma tõesti kogesin, milline mastaap on sellel tööl, mida roots tegi seal tõesti häbenemata võiks seda võrrelda Neeme Järviga, sest ta ju tõi Kolumbiasse sellised maailmanimed nagu Igor Stravinski. Tollase maailma suurkujud käisid Kolumbias juhatamas või siis oma teoste esitlusel. Et meil on jah, kui meil siin räägitakse ta nord, keegi Olav Roots, kes on Tartus õppinud Elleri juures ja siin tuntud kammermuusik olnud ERSO eelkäija esimene dirigent olnud siis ma noogutan, et jah, on küll niimoodi. Teame ka, et ta läks Lõuna-Ameerikasse. Jaa, jaa. Aga kui sa ise seda ei koge, kuidas inimesed säraval silmil räägivad temast näed tema temale pühendatud mälestustahvliga auditooriumi näiteks seal siis sa saad aru tegelikult mida, eks eesti mees seal on teinud. Et selline kogemus on väga-väga inspireeriv. Just raamatu kirjutamise ajal juhtus olema. Raamat on kirjutatud sekundaarsetes allikatel, aga pildid on valitud teatri- ja muusikamuuseumist. Ja juba sellel esimesel sirvimisel oli seal nii palju põnevaid fotosid, no kasvõi Raimo Kangro ja Lepo Sumera konservatooriumi lõpetamise foto ja noor Neeme Järvi ja mis seal kõik olid, nii et kõik sellest natuke sellest piltide valimisest ka veel rääkida. Tegelikult on siin kolme tüüpi pilte, ühed on siis need tõesti, mis on valitud teatri- ja muusikamuuseumist ja tahan siinkohal tänada väga muusikaosakonna teadurid, ene Kuljust, kes mind abistas nende fotode leidmisel seal mõnedki, ma leidsin ka sealt teatriosakonnast sealt fototeegist. Aga teine grupp oleks siis tänapäeval pildistatud fotod. Mina mingi fotograaf ei ole, aga mõned minu fotod on seal ka siis sees, mida objektidest, mida ma oluliseks pidasin ja kolmas on toimet ja IIA poolt soovitatud fotod ja otsitud fotod. Need on kas seal andmebaasis kämbiks, mina ei ole seda varem kasutanud ja sealt on palju siis kaasaegseid fotosid mitte kaasaegseid fotosid, aga näiteks Jaak Joala foto, mis on kalurikolhoosi esinemise ajal laval, see on ka seal Scenbiksist ja sealt see on nagu kolmas valdkond. Ja veel, kui sa ütled, et on huvitavad fotod teatri muusikamuuseumist, siis minu eesmärk oligi leida selliseid huvitavaid fotosid, mis ei oleks tavalised ja see on ka võib-olla minu lähenemisnurk, minu pilk just nimelt noorpõlvefotod Urve Lippus ja koos oma õega folklaulu laulmas. Parasjagu on tegemist hoopis muusikateaduse peatükiga, aga selleks, et oleks lõbusam natukene lugeda või siis jah, tõesti seal verinoor Erkki-Sven Tüür koos oma noore Tõnu kaljustega. Ja noor Neeme Järvi, need fotod on kõik ilusasti seal teatri muusikamuuseumis olemas ja täiesti iiasin nimetas kompaktseks seda. Ma ei tea, kas see niimoodi on, aga see võimaldab selliseid lõbusaid fotosid eesti muusikutest eksponeerida ühtede kaante vahel läbi mitme aastakümne, et see on hea võimalus olla tõesti seal fotosid oleks võinud isegi rohkem olla, aga sellest ma sain alles hilja aru. Sest alguses ei, ei kujuta seda mahtu ette, kui palju mahub ühte ühte sellisesse sarja sarja raamatusse fotosid. Ja mis on sinu lemmikpeatükk selles raamatus? Ma ei oskagi öelda, nagu lemmikpeatüki tegelikult mulle meeldis lavamuusika peatükk ja seal oli hästi palju huvitavat ja mulle mulle uut kaabli siukseid nüansse, mis materjali sinna lisanud. Ja siis mul olid sellised lemmikkohad mitmeski peatükis. Mõned neist olid seotud siis helilooja Eduard Ojaga, kes on minu üks väga suur huviobjekt ja mingis mõttes lemmik ja materjalid väga ilusasti kirjutanud ja toonud esile, mis tema loomingus oli väärtuslikud. Mul oli suur rõõm näha, et temal olid pühendatud küllaltki pikad lõigud. Pluss veel see väga ilus foto temast, kus ta on nagu tõeline romantika oma klaveri ees lillede keskel see siis ühe ettekandepäeval ekse Photoondi kaunilt ära toodud. Aga neid kohti on siin veel, aga need võib-olla olid need kõige-kõige armsamad. Amort, mis on sinu lemmik peadik? No eks ikka vaimuliku muusikapealik ja noh, lihtsalt ma tegelen nende asjadega iga päev, et ma olen ikkagi autsaider muusikaajaloo kirjutamises ja võib-olla isegi muusikaelus praegu ütlen, mina tegelen igapäevaselt ju kirikutööga ja praegu on just käima läinud uue luterliku kiriku lauluraamatu koostamine ja ma olen lihtsalt lihtsalt pidanud vaimuliku muusika kirikumuusika nagu suhestumist ühiskonnaga ja nii-öelda ilmaliku muusikaga, testima kogu aeg ja selle üle mõtisklema. See lähenemisnurk, et tõesti need eesti vaimulikud suuruvaid, mida ma nimetan kristlikuks muusikaks, ma olen selle üle tänulik, et see jäi sisse, et meil ei ole tänapäeval tsensuuri. Jah, et võib-olla see on minu jaoks kõige armsam peatükk. Me rääkisime praegu Mart Jaansoni raamatust Eesti muusika, 100 aastat aitäh, autor Mart Jaanson ja toimetaja iija Remmel oma mõtteid jagamast.