Kuulake kõik. Kuulake kõik, hüüavad. Pasunad õige varsti siin Tõnismäel Tallinna vabastajate monumendi ees. Kuulake lähedal, kaugel kuulake, lauljad ja laulujuhid, tantsijad ja tantsujuhid. Kuulake siin ja kududes kuulake, kuidas läidetakse peotuli. Kuidas algab Eesti koolinoorte kolmas üldlaulupidu. Vabastajate mälestussamba jalamil leegitsev kustumatu lõkken leegitsev läbi aegade nii suvel kui talvel. Praegugi väreleb tuuleiilist tuleleek, milles kohe läidetakse laulupeotõrvik. Valveseisakus tõmbunud auvalves astusid välja Nõukogude Liidu kangelased Arnold Meri ja Albert Repson ning sotsialistliku töö kangelane ainult. Kallid pioneer, kallid. Täna jõuab koolinoorte kolmas laulu ja tantsupidu, mis on pühendatud Vladimir Iljitš Lenini-nimelise pioneeriorganisatsiooni 50.-le aastapäevale ning Nõukogude liidu moodustamise lähenevale juubelile oma haripunkti. On vapralt ületatud. Esimesed raskused on saavutatud, esimesed võidud võib-olla ka tänaseks päevaks, on loodus varunud meie jaoks mingeid ebameeldivusi. Aga meie laulupeod kunagi pole olnud ainult laulupidudeks. Nad olid alati meie koolinoortejõudude prooviks nende organiseerimisvõime katsumuseks teadliku distsipliinikooliks ning kokkuvõttes suureks kommunistliku kasvatuse vahendiks. Ei ükski raskus, rääkimata alvat ilmast, ei suuda meid kõrvale viia. Meie teest ei aeglusta meie edasiliikumist. Iga alustoote ettevõtmine peab olema viidud võiduka lõpuni ning ikka ja ikka ja tuluga. Tänane päev algab igavese tule juures tule juures, mis põleb ning jääb igavesti põneva nende mälestuseks, kes oma elu hinnaga on võitud meile kätte võimaluse ehitada sotsialismiliik rahu tingimustes oma kodumaad õppida, ehtida oma elu, laulda ning tantsida. Olgu, see tuli meil kaasas lauluväljakul pidupäeval, selleks et kutsutamataleegida ta põleks meie südametes ka argipäeval, aidates õppida, töötada ning jätkata vanemate põlvkondadevõitlust Partei ja leeri nii kogu töörahva suure ürituse kommunismi ees. Pioneerivõitluseks kommunistliku partei ürituse eest, olge valmis. Pidulik vaikne hetk. Tervitussõnad öelnud Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri lahendab laulupeo tõrviku igavese tule koldele. Kõigi pilgud on pööratud tõrviku suunas. Läide on võetud. Ja õige kohe õige kohe lööb laulupeotõrvik läitma. Langetatud peaga sõjamehe monumendi ja Eesti pioneeride lipuess lööb Loitma veel üks tuli laulu ja tantsupeotuli. Tõrviku võtab vastu tõrvikukandja välja valitutest välja valitud Tallinna 12. kutsekooli õpilane Toomas koor. Võistumängimise võitja Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poiste puhkpilliorkester hakkas mängima väikest trummilööjat. Tseremooniast osavõtjad, üldlaulupeo peakomisjoni esimees, Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green, Eesti NSV kultuuriminister, Arbet, laus, NSV Liidu rahvakunstnik, Lenini preemia laureaat professor Gustav Ernesaks, peoliste pere 40 esindajad, trummarid ja fan. Paristid lahkuvad põleva tõrviku järel igavese tule jalamilt. Et asuda oma kohtadele pea kolonnis. Et täpselt kell 12 alustada piduliku rongkäiku üle võidu väljaku mööda Estonia puiesteed ja Narva maanteel lauluväljakule välja. Kolonnid on marsiks valmis ligi 25000 last, kellele sõda on dinophil raamat või põnev pioneerimäng alustavad oma organisatsiooni 50. aastapäeva. Suur peorongkäigu. Tänane rongkäik on hoopis rohkemat kui lihtne marss läbi aplodeerima inimeses paleeri. See on lipukandjate marss. Nad ei lähe ainult selleks, et edasi viia meie laulu. Nad lähevad ellu edasi viia meie mõtteid. Me lahkume nüüd siit, Eesti Raadio esimesest ülekandepunktist täna siit statsionaarse mikrofoni juurest Tõnismäel, et veidi aja pärast kohtudega teiega taas juba suure rongkäigu pea kolonni lähistel kuulmiseni. Jätkame oma otseülekannet vabariikliku kolmanda koolinoorte laulu- ja tantsupeo rongkäigult. Siinne paik Tõnis Mägi on praegu justkui kõigi Eesti kaugemate teede ristumispaik. Endla tänava linnapoolne ots mahutab vaevu Marshi himulisi Kohtla-Järve poisse ja tüdrukuid. Toompea poolt ootavad algust ligi 6000 pealinnast. Gagarini puiestee on peotee Narva, Pärnu, Sillamäe, Tartu linna lastele stardipaigaks Aathovi. Harju lastel on Adamsoni tänav hiidlastele ja saarlastele mütsi, uriini tänav. Luises lisanduvad Paidelased, põlvalased endast. Rakvere, Rapla, Valga, Viljandi, Võru. Ümberkaudsed tänavad on peoliste niivõrd pungil, et tasub karta, kas meie liikuv ülekandejaam leiabki ruumi oma mikrofone rongkäiguliste vahele kiiluda teha, seda ka väga tahaks, sest näha ja kuulda on oi kui palju. Ühed lapsed juba arutavad sammu, tähendab, peakolonn on liikuma hakanud. On alanud Eesti koolinoorte suurim peorongkäik 25000 ühises rivis öises minekus laulule tantsule pillimängule 25000. See on rekordarv, ületab eelmise peo 7000-ga selle eest, et mitte üksnes osavõtjate arv on kolmandiku võrra kasvanud vaid ka laulmise mängimise kunstiline tase tõusnud. Seda kinnitavad võistuesinemised. Selle eest tuleks tänada kõiki, kes meist praegusi rõõmsal meelel hakkavad mööda sammuma. Seni, kuni me kõige linnu lennulisemalt püüdsime pilguga veel seisvaid peoliste kolonne kant igavesest tulest süüdatud tõrvik pika-pika rivi kõige esimesse otsa sinna, kus pea Cololline annavad ilme ja juhtmõte suure Lenini portree, Nõukogude Liidu riigilipp, liiduvabariikide lipukangad, pioneerid, oma lipud ja laulupeo valge lipp. See kõige tähtsam sai välja öeldud ühes lauses ja ega siinöeldust midagi lahutada saagi. Lenin ja 50 aastat nõukogude rahvusliitu Lenin ja pool sajandit pioneeriorganisatsiooni Lenini krimine, meie tänane pidu, sõprus, Need on lahutamatult helikeeles jutustavad sellest laulud, mida siitkaudu läbi vana Tallinna üle ajaloolise võidu väljaku noored nüüd laulma lähevad. Põgustil kavalehele ja ta näeb, et laul kodumaa sõpruslaul marss Lenini üle. Me ei ole täna üksi mitte ainult eesti poisid ja tüdrukud ei laula, vaid meiega on ka külalised. Otse meie ees, siin Suvorovi puiesteel on end üles rivistanud Moskva oblasti ja see oli esmataroosmi linnakooristuudio pioneeri koor. Tere, Tallinn, tere, Tallinn. Laulame sinuga, tornide linn. Sellise tervituslaulu tõi endaga kaasa see koor. See on meie maa esimesi skoori stuudioid asutajaks. Dirigent ja helilooja Georgi Struve. 19 tegevusaasta jooksul on 23 liikmelisest kooris kasvanud 400 liikmeline kooristuudio, kus peale pillimänguga küsitakse laulmist, muusika, ajalugu ja literatuuri ning koorijuhtimisega saladusi. On vaja, räägibki orgi Struve. Iga laulja oleks hea muusik, et ta tunneks hästi armoonia saladusi, ainult siis võib seada eesmärgiks suuri kohustusi. Lühikese ajaga on koor võimeline selgeks õppima kõige keerukamaid helitöid. Muusika kaudu on tutvutud Leedu-Poola, Tšehhi, Ungari-Soome, Saksa, Inglise ning paljude liiduvabariikide keeltega. Kontserdireisid on koori viinud paljude rahvaste juurde. Reis on nendele 34. ja igaüks neist on toonud koori repertuaari uue laulu. Seekord õpiti selgeks Heino Kaljuste seatud rahvalaulu tütre tänu ja kas tunned maad, seda mõlemit eesti keeles? Eesti keeles lauldi ka Tartu ja Tallinna tervituslaulud, mis Georgi Struve enne siiasõitu Taaralinnas kirjutas. Mul oli juhus, seda kõike pealtnäha, kuidas need laulud sündisid ja seda, kuidas see koor need selgeks õppis. See võttis aega kõigest ütleme kaks tundi, mitte rohkem. Kui sirvida kooristuudio reisiraamatut, siis on siin kirjas kõik nõukogude maa suuremas linnad ja kangelaslinnad. Eestis ollakse juba teist korda. Esimese välisreisi tegi koor 1966. aastal Tšehhoslovakkias. Kaks aastat hiljem võeti osa Firenze muusikafestivalil Itaalias ja 69. aastal viis rännutee Poola rahvavabariiki osavõtt meie laulupeost koorile suursündmuseks, sest sellist pidu nähakse esmakordselt. Suursündmuseks oli ka Lenin nii-nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni 50. aastapäeva tähistav kontsert Kremli kongresside palees. 18. mail lauldi koori dirigendi vastsed laulu langenud kangelasteemadele, mille sõnad kirjutas Artekki laulu sõnade autor Leonard kond Kondrašenko. Seda laulu muide kuulas saalist Zoja Kosmodemjanskaja ema. Kuulete suur peomarss algab täis hääli kätte saama. Orkester järgneb orkestrile ja ole mees, katsu siit Tõnismäe serval näha kõike seda, mis toimub praegu võidu väljakul ja mis toimub siin. Meie ette jõudis Tallina kolonn, aga võidu väljakul on peatribüüni ees punastes kleitides tõmmupäise tüdrukud, külalised, asjatur aboriaani kodumaal Armeenias, laululapsed Jerevanis groups. Keskkooli lastekoor on 10 aastaga andnud publikule 100 kontserti. 100-st laulust. Väike-ümmardamine on meie poolt tehtud koorijõududega on lavastatud kaks lasteooperit Manukjani lõppurjusele ja komponeetsi, hunt ja seitse kitsetalle. Viis aastat tagasi esines skoor Kiievi kinostuudio laulu filmis maailma lapsed muusikat. Hiljaaegu avastati 10 kummitusi seni teadmata lastekoorilaulu. Jerevani koolikoorile usaldati esiettekanne ja sellest sai meeldiv üllatus nii lauljatele kui ka publikule. Üllatuse valmistas kauge külaliskoor ka meie koorilaulusõpradele. Paar päeva tagasi Estonia kontserdisaalis ja üleeile vabaõhukontserdil kuulsime eestikeelset Mu isamaa on minu arm. Jutuajamisel dirigent traktergasariaaniga selgus, et Jerevani kooli koor esitab kõik laulud originaalkeeles ja eesti keel on lauljatele järjekorras 11. üks laulutüdruk, kelle nimi oli nii keerulise kõlaga meelde jäänud, ütles meie õpilased, armastan oma koori ühislaulule, ohverdame vabatahtlikud suure osa oma vabast ajast päevast peale, kui me hakkasime laulma, mõistsime, laul ilustab inimese hinge teeb meid paremaks. Kõige selle eest võlgneme tänu oma armastatud õpetajale trakter kasariaanile kelle vaidlematu energia armastus koorikunsti vastu on meile eredaks eeskujuks. Jah, see armastus peab vastastikune olema õpetajale ja õpilasele ühiselt omane ja läbi aegade. Muidu võib kord 100 aasta kauguselt ärganud laulu tuli kustuda, aga seda ei taha meist keegi, ei lauljadega laulu kuulajad ikka edasi ühiselt koos sõpradega, nagu läheb tänane rivilaulurõõm koos ja südamest. Tallinna spordikomitee vaimud, Allik, kas ametist ja laul lopsu, kõik rivis ja palju 5000 lastavalt ilusasti. Kõik on kohal ja rõõmu, kui palju? Päris kolonni peas sammusid meie austatud üldjuhid küll vaja tee on sageli raske, suurt kannatlikkust ja hoolt nõudes. Rõõm headest tulemustest, hea meel toredatest viljadest on parimaks tasuks Jeinustajaks. Juhtide külvajata kätes on meie rahvakunsti kaunid traditsiooni elujõuliselt leegitsev tõrvik ja nemad kannavad seda edasi uutele pidudele. Nende töö on väga poeetiline, on midagi ääretult toredat juhtida noort inimest erakordsete elamuste valdkonda, millest ta osa veel omal jõul ei suuda saada. Nende töö on väärikas ja mõõtmatu. Neid on vaja palju, et muuta meie elu ilusamaks, vormida inimeste hingi ja muuta neid peenemaks mitmekesisemaks tundlikumaks. Õnneks neid meil jätkub. Meil on laulutaat Nõukogude Liidu rahvakunstnik Gustav Ernesaks ja tantsutaat Eesti NSV rahvakunstnik Ullo Toomi. Täna algava peo aukülalised meil Jüri varistaja, Alfred Raadik, Heino Kaljuste ja Niina Raadik. Poistekooride eesotsas seisavad Uno Järvela ja Uno Uiga. Need on kõik inimesed, kes on tänastel Punareti kandjatel aidanud viiseviledaks viilida ja kes on oma moto kõlavamalt kaunimalt tulisemalt lastelegi üle andnud. Mööduvad pioneeride read. Väikestel lastel on käes viisnurgad ja telekeskel 50 50 mõistetav suurele ja väikesele. Kes nad on need kõige pisemad pisikesed linnu, suud murumunad, rahvariietes nukud, ei, nukud mitte inimesed, veel väikesed inimesed, kes mõistavad rohkem kui vahel arvame teadvat. Oskavad laule mitmes keeles, tantsu, mitut moodi, õpivad neljadele viitele. Kas meie olime nii mitmekülgsed rismite aja pärast, kui on uue põlvkonna kasuks aeg ise kätte võidetud vanal põlvkonnal? See on sugupõlvede järjepidevus, mis meie riigis ei tunne takistusi. Oled põlduri poeg, tahad õpi inseneriks, oled kaevuri poeg, õpi arstiks. Valis eluala, mis sulle meeldib, õpi ja tööta enda oma rahva ja kodumajaks. Siis lubab ja aitab riik sulga pidutseda nädal ja rohkem päevi järjest, nagu see meie koolinoorte kolmas laulupidu ühes tükis on. Tallinna kolonni algus on meie silmist kadunud, aga lõppu ei ole Toompea poolt näha. Pidu hakkas pisevates tillukesest tantsurahvast esimeste ja teiste klasside väikesed rahvatantsijad oma kirevatesse rahvariietes on kui pärli kokku annad, kui pärlikarpi ümber aetud ja kauniks vaibaks pikitud. Nüüd on see vait elavaks saanud ja mees liikuma hakanud. Muhu, kuldne, roosa ja helesinine mustjala, sügavpunased ja valged vöödid, Viru-Nigula potisinine, kollane pikitriip ja liblikas, käised. Selline kaunikirjaline vaip on kootud meie rahvariietes Iloibest. Maailma maanteel rändab miljoneid inimesi, mõned neist on hallid, tuimad hini sarnased nendest. Me möödume elamusi saamata ja elamusi jätma. Aga paljud on nagu rõõmsad. Kuljused helisevad ise ja panevad ka teisi helisema. Ja nende terekätt tahaksime kaua oma peos hoida. Rahvatantsu sõprusring on viimaste taoline. Nende rännuranits on raske nii meeldivas kui ka kasulikkust nende veimevakk vereni, õpingupäevade teadmiste ja kogemuste pärandist. Nad on nagu kirgas külvihommik, millele peab järgnema tööde kuum keskpäev ja saagirohke õhtupoolikul. Rõõmu ja uhkustundega usaldame tänastele rahvatantsijatele ka homme ja ülehomme hoida puhtana meie vanad kirivöömustrit head ning korjata ja kududa lõngad väsimata uusi, lubamatult kauneid rahvakunstikangaid. Need mõttes, lausus kord rahvatantsumemm Helju Mikkel. Ja nemad tänase rongkäigu kõige nooremad rahvatantsijad on selle kirivöö kindlad edasikudujad. Nende rivi ees seadsid sammu selle ja kõige tublimad Tallinna spordiinternaatkooli väikesed tantsijad koos oma õpetaja Tiiu rusiga. Nädal aega tagasi laotasid nad võistutantsimise lava täis tantsu, sõõride tralli oli nende lõikuse päev. Vanasõna ütleb, kuidas külvad, nõnda lõikad. Nende külm oli küll viljakandev aasta pikkuse töö tulemuseks esikoht vabariigitantsurühmade võistutantsimise. Tore on muidugi ka see, et esikoht läks just spordiinternaatkoolile. Sport ja tants käsikäes. Eks kasvata need ju kaunis rusikat, inimest, inimest, kes on täitnud eilse ja tänase jaoks vagu ja nüüd sammub edasi, et täita ka homset. Ei ole midagi ilusamat kui inimene, kes usaldab ennast ilule ja rõõmule. Ja nüüd said väikesed kokku need kollased naerusuised, päikesed, mis on lastel kepi otsas kollaseks värvitud, kõrgele üles tõstetud ja see päike, mida laulupeolised täna hommikust saati on oodanud. Ta tuli korraks pilve tagant välja, paistis läbi ära õitsenud. Kastanite nüüd lõi heledamaks siin pärna suured võrad, aga läks jälle korraks tagasi, finishis paistab, tähendab, väike on ka meie peo poolt. Lastel on nii kiire, minek ei olegi lugeda, mis kool, kes nad on, ilmselt on peo esimene ots võtnud nii pikka sammu, kõik ju tahavad jõuda ikka laululavale sinna, kus algab suur pidu. Näib, et Toompea poolt Tallinna konn on lõppematu kilkeid ja kära pikka sammu, rõõmu ja nalja ühist minekut, seda jätkub. Nagu me juba ütlesime, kannab laulupeo tõrvikut kutsekeskkooli number 12 õpilane Toomas Ko. Kõrval sammuvad aga täielikus paraadvormis Tiiu Rand ja Ene Jürisoo. Mõlemad tütarlapsed lõpetasid Tallinna 28. kaheksa klassilise kooli kuuenda klassi kiituskirjaga, nii et mõlemad on üleliidulise pioneeri Marsi alati valmis kõige tähtsama marsruudi teadmiste maailm ees rindlased marsi ees. Linlasi on selles koolis palju. Kahe Marsi aasta vältel tehtud tublit tööd, selle tõenduseks õdede pelmanite nimi, mida kooli pioneerimalev nüüdsest kannab ja muidugi ka üleliiduline lipulint maleva lipul autasu toredate pioneerlik ja traditsioonide ja töö eest. Vladimir Iljitš Lenini-nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni 50. aastapäeva tähistamisel. Kuuldub, et rohkem hõiskeid on võidu väljakul kui siin Tõnismäel seal ka kõige rohkem pealtvaatajaid kontakt kõige tihedam. Liigume meiegi nüüd sinna võidu väljakule, et jätkata oma laulupeo rongkäiguülekannet veidi aja pärast kuulmiseni. Tähelepanukeskus palun võidu väljak peale võtta. Jätkame Eesti raadio otseülekannet Eesti koolinoorte kolmanda koolinoorte laulupeo rongkäigud. Praegu on võidu väljakule jõudnud Tallinna koondkolonn. Tallinnast rääkides ei saa muidugi jätta mainimata Meie poistekoore need helehallides pükstes ja taevasinistes vestides poisid kannavad ühist nimetajat. Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekoor. See on meie vabariigi eliitkoor, koor, kelle esimese kelle esinemise kordaminekus kunagi vaja kahelda. Egas muidu poleks neid lastud esineda meie laste laulupidude, paljudel eesti kunstidekaadidel ja kultuuripäevadel. Palju on poisid reisinud, viimane oli kevadisel koolivaheajal, käidi Volgogradis, sõlmiti uusi sõprussidemeid Volski kooli õpilastega ja käidi oma silmaga vaatamas ajalooliste lahingute paiku. Mööda isade võitlusradu on ennegi laulumatkade marsruute seatud. Sellest reisist jäi aga kõigile meelde Mamai kurgaani ja igavene tuli, mille juures seisab pidevalt pioneeride auvalve. Ja see au ei saa juba mitte igalühel osad ainult tublimatest tublimad Marsi alati valmis eeslinlased saavad vaikides avaldada oma lugupidamist ja austust neile, kes andsid oma elu tänase päeva ees. Siin võidu väljakul on pealtvaatajad tiheda, tiheda mitmekordse müürina valistanud väljaku, et vaadata siis põhjast ja lõunast, idast ja läänest, milline näeb välja noort rongkäik. Väljaku kohal tiirutab lennuk, ilmselt kinomehed on asunud hoopis kõrgel, et näha, kuidas voolab siis lauljate, tantsijate jõgi läbi vana Tallinna kesklinna. Palju on siin võidu väljaku ääres näost tunda ka ajakirjanikke ja ka omad kolleegid, on väljas. Feliks Kaasik võib arvata, et mitte vist ainult enda pärast. Ei, seekord küll mitte, ma olen siin koos oma välismaalasest kolleegidega, püüan neile nagu nõu ja jõuga abiks olla. Kes need on? Need on nii sotsialismimaade kui ka teiste riikide ajakirjanikud. Teadeteagentuuride mehed, raadio, televisioonimehed, kes kõik tulid siia jälgima koolinoorte laulupidu meie mikrofoni ulatu tribüünile, aga mida nad ka on juba öelnud, on õnnestunud kuulda. Nii aus olla võrdlemisi vähe, sest nad on väga ametis vaatamisega märkmete tegemisega pildistamisega. Need nagu muljeid teid ikkagi veel küsida. Aga paistab, et midagi varem sellist pole näinud. Seda ma mõtlesin küll kuulda Sid nurgalemäega, kes tribüünist tribüüni pealt lehvitavad lastele agaadribüünangaa pungil pungile. Meie Tallinna inimesi, valitsuse ja parteijuhte, kes on tribüünil, on Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär, seltsimees Käbin, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees, seltsimees vader, Eesti NSV Ministrite nõukogu esimees, selises klausson, meie partei ja valitsuse juhid. Külalised on rohkesti tööveterane, revolutsiooni veterane ja kõigil on väga, väga hea meel jälgida seda toredat. Kui me ennist ütlesime Päevakaja korrespondendid omavahel, et nagu üks ei tea, mida teine teeb, tõepoolest enne laulupidu oli tegemist nii palju käimist, nii palju vaatamisnii palju, et me kaotasime isegi, kuigi olime ühes toas sideme, mida üks mees teeb, mida teine ei tee. Tõrjavad peatoimetajat ja näha on, et kõik raadiomehed on täna nagu üks mees. Väljas. Lähevad kaevurite pojad ja tütred, tulevased keemikud ja põlevkivi kombi. Kombainide juhid lehvitavad värviliste rättidega tänavaäärsesse rohelisse ja pealtvaatajate poole kaasa toodud värvikirevus. Sellest värvigammas tõuseb esile embleem au tööle. Sepistatud kahe kirkalt hoidva kaevurikujutis, koopia Kohtla-Järvel võidual keskele püstitatud 10 meetri kõrgusest monumendist au tööle. Kõige arvukamalt on Kohtla-Järve kolonnis esindatud Adolf Kesleri nimeline keskkool. Üksi tantsurühmi on kaheksa, pole midagi imestada. Tuleb seal mõist, pisipoiss või tüdruk esmakordselt üle kooliläve õmmeldakse talle rahvariided, õpetatakse esimesed tantsusammud ja igal aastal on koolipere jõhvi pargis oma rahvatantsupidu. Võidu väljakule jõudis Pärnu lastekolonn ja aplaus, mis peaks kostma ka mikrofoni läbisele. Võimsark Dmitri on määratud pioneeridele, kes kannavad, mida nüüd öelda päikest, mille kiired suunduvad igasse maailmakaarde rivi keskel on siis ring ja kollased lindid tulevad iga lapse kätte. Niisiis päike meie endi kätes. Tänastes rajoonide kolonnides ei ole küll koolide embleeme ja raske on eraldada ja leida üht või teist kollektiivi. Aga ma tean kindlasti, et siin Pärnu rajooni kolonnis liigub ka väikene Jõõpre, kaheksaklassiline kool. Ei saa just öelda, et Pärnu rajooni õppe kaheksa klassilise koolipere oleks siin oma rajoonis kõige väiksema piduliste grupiga, aga siiski. 15 poistekoori ja 20 lastekoorilauljad ei ole just suur arv. Aga tore, et nad ikkagi tulid. Rääkima hakkasin ma neist sellepärast, mulle meenusid kaks kunagist poissi, kes siin koolis õppisid. See oli ammu. Kolm kuud pärast seda, kui fašistlik Saksamaa oma relvad maha pani, autasustati Tallinnas Toompea lossi istungite saalis suure isamaasõja partisane Leander Jaago hõigati tõusis heledapäine poisike. Kalju Jaago tõusis teine heledapäine poisike, veelgi noorem, mõlemad just niisama noored kui need, kes täna pidupäeva meeleolust lauluväljaku poole sammus, jäävad rahva merre kaovad ainult et ilme oli neil kindlasti karmim ja suu otsustuskindlamalt kokku surutud. Sest poisid olid meie vabariigi kõige nooremad partisanid. Jõõpre seitsmeklassilises koolis üks 12 teine 10 aastane. Tänased noored õpilased teenivad aga kiitust oma laulu armastusega. Nii on aeg seadnud. Narvalaste kolonni esimeses reas marsivad kaheksa paraadvormis pioneeri üle lumivalgete pluuside põiki laiad punased lindid, käes valged kindad. Teises reas kannavad lipurid oma koolide lippe. Trummilööjate spordi keskel on Narva kolm kuldkala, teistel lainetel. Peame pausi pidama. Pillimehed on meist tugevamad. Ja jälle kaheksa pioneeri ja kaheksa hiiglasuurt karikakraid. Edasi on narvalaste rivi nagu ühest nõelasilmast tulnud. Viimane kui üks viir, neid on kokku 90. On ühtlases pioneerivormis. Sinised seelikud, valged pluusid lehvimas, punased kaelarätikud. Võidu väljakule jõuavad tuttavad Tartu laulupoisid sajandi laulupeo võistulaulmise esikoha jagajad. Harjutati sellestki korraks, nagu osati. Koorijuht Uno Uiga. Poiste suur sõber ei tundnud enne Tallinna sõitu halastust. Kolm poissi arvati viimasel minutil võistulauljate hulgast väljaanded, mis sest, et poistel silmad nuttu veel täis said. Ühtsema ansambli nimel tuli süda kõvaks teha. Siin on veel väiksemad, need on siis väikesed tantsijad lähevad tribüünist mööda, käsi lehvitades nagu erakordsed merelained. Need on valget värvi, on lillat värvi, on punast värvi ja muutku lainet. Muide, Tartu linna kolonni peas sammusid ka praegused Tartu linna külalised 10 Ungari pioneeri, Tartu sõpruslinnast, Vespremist. Jätkame ometi jäi Tartu poistel seekord esikohast napilt napilt puudu. Ja kuigi žürii otsuse ettelugemise aegu tähendas, seekord jagati esimesed kohad sportlaste keeles, öeldes fotofiniši abil. Nii väikesed olid, võistlejate vahel sai tartu poisid ja veel korraks mõruks. Midagi pole teha ka nii. Tombi poiste selja taga meeldivad mulle tartlased. Ja nad lähevad vennad ain ja Taivo kuut mõlemad passi lauljat näeks nende uhket minekut. Ema, kes töötab sangari Spriga tirima, tunneks temagi erilist vahetut rõõmu oma laulupoegadest, kes nagu kaksikvennad Villu ja Andrus Paal või väiksemat oktoobrilaps. Tiitja pioneer Toomas Nikopensius sammuvad täismõõdus laulumeeste moodi pika sammuga väärikalt oma uutes pioneeride pidupäevaks õmmeldud ülikondades viikis pruunides pükstes tikitud linastus särk, pruuni Lilia kirja vestled. Tartu poistekoori tuntakse kodukandist kaugemalgi. Sel kevadel käidi Moskva kongresside palees. Lauldi Turnas tuumafüüsikutele preemia sõiduaegu eelmise võistulaulmise eest. Aserbaidžaanis nähti oma silmaga, kuidas maapõuest naftat pumbatakse. Testi 26 faku komissari mälestussamba jalamil ja lauldi Beethoveni vaiksed ööd. Tartu poiste suus panid möödakäijad seisatama kuulama, mõtlema. Südamest tulevad laulu ei takista mõistvalt ei kaugused ega keelebarjäärid. Selles ongi laulu üks kõikevõitev internatsionaalne jõud. Koorijuht Uno Uiga, kes sisemas kaugemal ees laulupeo üldjuhtide kolonnis on kindlasti rahul. Poisid on ikkagi tublid ja mis seal salata, naiskoor veel tublim. Nemad võitsid Tartule puudu jäänud esikohaga. Praegu möödub meie eest Tartu viienda keskkooli lastekoor. Inimene, kes armastab loodust ja muusikat, et ei saa olla halb inimene. Sellise sügava mõttetera leiab igaüks, kes siseneb Tartu viienda keskkooli aulasse. Palju on vaieldud, mis siis annab sellele koolile näo, kas keemia või bioloogia, geograafia, eriklassis või koguni muusikaklassis. Õige vastus oleks vist kõik. Kolm on omavahel lahutamatult seosed. Kui uskuda laulupeo juhti. Siis on see koolipere, on Tallinnas esindatud 290 poisi tüdrukuga ja igaüks neist on ka skeemid geograaf, bioloog või muusik. Võistulaulmisel juhtusin kuulama Tartu viienda keskkooli lastekoori esinemist õpetaja Laine ustav juhatused. Hea mulje jäi. Esimese kolme hulka ei suudetud küll laulda, aga ega siis kohad oledki tähted. Hoopiski tähtsam on Need. On soodne õhkkond muusika tegemiseks, et õpetajad armastavad tööd, muusikat ja lapsi. Et kõik see kokku on õpilastes kasvatanud enesedistsipliini ja lugupidamist iseeneste ja teiste vastu. Viiendas keskkoolis tegutseb ainuke kooli segakoor Tartus. Seda juhatab tänase peo segakooride üldjuht Sulev Kald. Ka nemad möödusid meist äsja, segakoor koolis muidugi mainimist väärt nähtus. Sulev Kald ise ütles, et segakoor, see teeb palju muret ja vaeva. Samas aga ilmutab aeg-ajalt ainulaadset eluks hädavajalikku noorendavat erutust ja rõõmu. Sest näha sellist kollektiivi evolutsiooni, kus suur osa lauljaid oma püüdlikkusega hävitab. Osa loidust ja distsiplineerimatut on suurim kõigist rõõmudest, sest ta on elurõõm. Võidu väljakule jõudis Haapsalu rajoon kõrgel kolonni kohal merevärvi õrn, sinisel siidilipul. Haapsalu rajoon on mererajoon ja sellepärast ka sümboolne kujundus. Väga uhked on kaheksa trummarit, sinised barretid, sinised mundrid, valged saapad, käed käivad hoogsalt julgelt ja aastal ollus rüht meeldib ka pealtvaatajatele kostab aplausi, kostab tiiter, kostab kaugemalt ja meiegi liigume edasi koos haapsalu lastega, et vaadata, milline on siis kontaks sellel pikal laulupeo rongkäigu teel siis edasi Estonia puiesteel kuulmiseni veidi aja pärast. Eesti Raadio liikuv ülekandejaam on kolmandat korda eetris koolinoorte laulupeo rongkäigu pealt. Kuulake meid nüüd juba siin, Estonia. Laulupidu laulupidu, kilomeetreid rõõmsaid ridu, mitusada laulukoori muudkui voorib, aina voorib, kirevates värvides. Algus juba täies rammus lauluväljakule sammub lepp lõppel südalinnas tammub ootuspinge närvides. Need on luuletaja Paul Rummo sõnad mis on paslikud just täna ja mida võib lausuda veel palju-palju kordi paljude aastate pärast. Tavatsesin öelda, et Eesti on väike, vaatad, aga siin, kus kõik peolised on tulnud tõid vägisi järelduse. Meie laulumaa on ääretu Harjurajoonile ainult Aegviidu, Keila, Kehra, Kuusalu, Loksa ja Lehmja vaid Kalavere jälgime kodasus, austi, Ruila, Tuhala. Võib-olla pole te neid kohanemised kuulnudki, mis siis rääkida tervest Eestist, kus lauljad, tantsijad kokku tulnud ja ei ole siin ainult lauljad. Tantsijad on veel puhkpilliorkestrit, viiuldajad akordionistid järel. Kas suurde laulupidudeks? Oleme uuesti eetrisse üleeile rikkus tantsijate proove vihm siis ka meil juhtus väike äpardus otse saatja ei luba väga kaua järjest kõnelda. Aga tahtmine on ju kõigest pilti anda, mis meist mööda läheb. Rikkusime kodukorra reeglid ja sellepärast väikene paus, mille eest? Vabandust. Jätkaksime siis nüüd juttu nendest tublidest poistest, sousti kaheksaklassiliseks, koolist, kes kannavad meie kolonni peas vabariigi pioneeriorganisatsiooni lipu. Mõlemad poisid, nii Jüri põld, Jaanus on klassivennad ja mõlemad lõpetasid sousti kaheksaklassilises koolis. Kuuenda klassi heade ja väga heade hinnetega. Jüri põld juhib Harju rajooni ühe tublima pioneerimalevatööd. Oled seal koolis palju käinud ja alati olen sealt midagi edasi rääkimist vääriva kaasa toonud. Näiteks meenub möödunud õppeaasta algus, septembrikuu kolmas nädal kuulutati pioneeride hoog nädalaks Pioneeridelt kodumaale. Kolmest üleskutset esitanud koolist oli üks sousti, kaheksaklassiline kool. Nädala jooksul kodukolhoosist tehtud tubli töö andis selle kooli pioneeridele põhjust hoogtöönädala lõpus toredaks lõikuspeoks. Jürist veel nii palju, et ta on kooli kõige tublim ja autoriteetsem poiss. Kinnituseks fakt, kui möödunud õppeaastal anti koolile üks tuusik, Artekki ei kõhelnud keegi, köidab Jüri põld. Ja veel koolis. Tänasele peole tõi see väike kooli kaks rahvatantsurühma ja rahvamuusikaansambli. Viimane on eriti teretulnud. Ega meie vabariigis olegi just eriti palju neid kuule, kus võiksid kes võiksid hiilata oma rahvamuusikaorkestri olemasoluga. Sa oled Jõgeva poiss korraks kolonni seisma, kes tegid selle ilusa pioneeri märgi pitsist puha õisi täis? Ei, tõesti ei tea, milline kool ka ei tea. Kes tegi selle märgi, mida te kannate, teate? Minek läheb edasi, pole aega vastata, aga see oli haruldane pioneerimärk lilleõitest roosades punastes sinistes suur kaks korda kaks meetrit nagu mosaiikviisnurk, lõtke leek ja lilled. Jõgeva laste orkester, mis vallarsil oma kolonnile sammu jaoks vajaliku rühti ja rütmi lähevad meist mööda. Meie selja taga on pealtmaadel juba pahaseks saanud, et panime oma autobussiga siin kõik kinni, enam ei näe. Aga mis te ütlete, kui me ära läheme, kuidas teile tänane pilt meeldis? Väga hästi. Kas on sugulasi-tuttavaid ka marssima ja lapselaps? Kui vanal kaheksa aastane, siis olete sellepärast ka rõõmused, päike päriselt väljas on, selle üle tuleb kõige suuremat rõõmu tunda, et nad märjaks seista ja ilm ilusam. Täna enam vihma ei saa tulla, sest pilvi enam ei ole. Siin üks tüdruk, marss ja ei ole, meeldib sulle eakaaslasi, noh. Ei meeldi mikrofon, pole midagi teha, siin on üks poiss, poisid tavaliselt julgemad, meheni. No isa aitab, ei ole midagi, meeldib kõik väga ilus on hästi rõõm, rõõmus, värviline, küllane. Kahju ainult, et auto seisab neil ees juba pikemat aega. Võtame kriitikat arvesse. Lahkume siit Estonia eest, et kohtuda teiega uuesti veidi aja pärast, kui rongkäik on jõudnud tükkimad edasi lauluväljaku suunas. Kuulmiseni veidi aja pärast. Siin uuesti Eesti raadioülekandejaam koolinoorte laulupeolt, Eesti energia ja peahoone juures. Me võime teile ette öelda, nüüd kuulete karis pikka aplausi. Rahva hulgast hõigati, elagu saarlased ja lõikasid vastu hurraa. Tulevad saarlased juba kord suurele maale on neil alati midagi kodukootud kaasas. Tänanegi päev pole erandiks. Töödru tuulikumakett kolonni peas on tükike möödanikust ja see pole mitte ainult makett, vaid tuuliku tiivad käivad ka ringi. Kaheksa rida erinevaid rahvariideid on minevik ja olevik. Saare emade kunstimeel ja rikkus, millest on jätkunud värve ja kange Irja enamiku eesti tantsijate tarvis. Ja need 64 pisi kadakad, mis on väikeste rahvariides poiste-tüdrukute kätes. See on Saaremaa loodus ja tunnismärk. Et maa on põluharjale okkaline vaeva küsib uued saarlaste read ja uus pill. Kepikese otsas kantakse valgeid kajakaid. Justkui oleksite mere äärde sattunud kalurite juurde. Kajakate parv on eriti suur, kui kalaõnn hea on. Või tähendavad need kajakad kuival maal laulu, õnne või koguni laulu tormimis. Tüdrukud arvavad, mida kajaga tähendavad. Õige tähendavat laulu, öeldakse laulu rikasson sümbolite keel. Tallinna peale on 11 Saaremaa kooli. Silmad ei kuula selles kirevase liikuvas pildis enam sõna haaravad kõike korraga ja on tegu, et ühtki kooli teistest pisut põhjalikumalt silmitseda. Nähtud tuntud edasi anda. Tantsujuht Maie Oktobi järgi võime öelda, et tegu on Orissaare tantsurahvaga. Tüdrukutel on seljas Muhu riided, kollased seelikud, mis nüüd päikese käes on kuldseks löönud. Sinised litritega, põlled Meidudel tikandiga, mustad kampsunid, poistel kirjud vestid, mütsid. Uskuge või mitte, kõigil tüdrukutel on jalad ehtsad. Muhu pätid. Kui meile saarlaste ööbimispaigas koidukooli suurimas käisime, kust kõik see ilu pärit, vastati lapsed õmblesid. Tõsi, emad aitasid Ko lihtsalt ise õmmeldi. Kui üle arusena tunduvad kuuldu kõrval nurisemise suuremate linnade esindajate suust peastaabi koosolekutel, kauplustes pole neid numbreid, kes parajaks teeb. Kust sa võtad, kui ei ole? Saarlased ei läinudki eripoodi ega haridusosakonda nõudlema, võtsid asja nii nagu ennemuiste tegid ise oma ilu. Kõige kaunima põlle olevat pikkinud kuuenda klassi pioneer khati suur, sama kati suurkest sädemele sageli oma koolist kirjutab. Tahtsime khatiga tuttavaks saada, aga ei osanud tantsuplatsi tüdrukud üles leida. Öeldi küll väike elav produkt, kuid võta kinni, praegu jälle ei märka. Ehk kohtume siis, kui. Siis, kui khatiga raadiole kirjutama hakkab? Kuigi rajoonide kolonnides ei ole näha koolide embleeme ega kollektiivide eraldusmärke, on siiski silmaga näha, kes laulja, kes tantsija, ühedon pioneerivormis või stiliseeritud kostüümides teisedki rehvatest rahvariietes. Rahvatantsijad on ju need, keda me ei kujuta rahvariieteta. Rahvatantsijad on need, kes toovad tantsumurule kodukingu, kaskede, vaiksed mõttet ja juuni nurmede verelevaid värve. Nemad tulevad ja räägivad uhketes vöökirjades tuleb mehike männikirja kampsunis ja neiu nisunäolisest seelikus on nende külvipäev. Ja täna ei tantsi üksnes jalg, vaid ka süda ei laula üksnes suu, vaid ka süda ei kuula üksnes kõrv. Vaika süda ja silmad säravad kõigil. Meil on praegu vabariigis 575 rühma üle 10000 tantsijaga. Peole pääses neist ainult kuus ja pool 1000. Aga need kõige tublimad ja kõige toredamad. Tõmbame nüüd pisut hinge, anname puhkust, tehnikale ka teile, kuulajad, dolla raadio juures tundja rohkem. Ega see vist kerge ei ole. Me kohtume teiega uuesti, umbes 10 minuti pärast. Tähelepanu tähelepanu lauluväljak, lugupeetud kolleegid, ranking'u reporterid. Me sekkusime telesaatesse, sest piduliste ramp. Esimesed kolonnid jõudsid just praegu lauluväljakule. Liisis tund retke läbi aplodeerima linna on seljale. Ja lauluväljakul on, on need Kayway. Väljak ei ole tühiga, kõikidel peoeelsetel päevadel oli pinkidel kuulejaid isegi eilsel rihma valingutega vaheldunud peaproovis vihmamärjal seeni pea kohal. Täna on päike ja lauluväljak, kui on kuulajaid juba küllalt. Toredasti teevad vindi linki nendele, kes siinkohal esimesed väikesed rahvarõivais peolised Need on mudilaskoorid. Laululavale on rivistanud orkestrid, kes kogu selle tee on käinud peoliste kaasas aukohale otse peadirigendi tribüüni ette. Seati. Laulupeol tuli koos Assisteerijatega. Praegu kantakse aplausi saatel, mida kuulete laulupeotuli üles sinna dirigendipulti, et oleks kõigile näha ja kõik, kes sammuvad mööda aplodeerivad tulele, sest rongkäigu jooksul nagu tuld ei näinud, tuld kanti kogu aeg nende ees. Samas tule kõrval on võtnud kohad sisse meie laulupeojuhi taluga peakomisjon ja tänas koolinoorte laulupeo. Ja saavadki teoks professor Gustav Ernesaksa tervitussõnad, laulud ealistele. Jälle Kulavad ja virelevad lauakesed ühes suunas suurde ühisesse laulu jõkke, et järjekordselt suunduda vägeva hoovusena aja, nii et seekord on laulu ise värv. Erikõla oma tempo ilmub kohale rüütukate ise tuleb noorus, tervitus, temal eelkäijaid, tervitus linnarahvalt ja külalistelt rükaku nooruse laulust, vanade laulude linki. Nii kirjutas eilses ajalehes Gustav Ernesaks. Esimeste seas saabusid ka aukülalised, meie vennasvabariikide koordi esindaja. Kõige esimesena jõudis lauluväljakule. See on armeenia kollektiiv. Nad on oma punastes kirsi värvi, õieti pidurõivastes asunud laululavaastmetele ja nüüd aplodeerivad ka nemad saabujatele ja saabujad plaksutavad nendele. Niisiis selja taga on neli kilomeetrilt Tallinna tänavaid välja neli kilomeetrit katkematult inimestes paleeri, kahel pool rongkäiguvoolusängi ja tund aega tugevat aplausi, mis siin ei lõpe. Kas seda on küll selle töö eest, mis laulupeoks valmistudes võiks mõelda kokkaid laulutunnid pärast koolipäevaõhtuse harjutamisega ja viimane kevadine treening tänaseks saavutada? Kas siis tähtis? Sest nad ei tule siia aplausi näol tasunud tehtu eest. Nad tulevad selleks kõigile kuuld anda viis rõõmun laule. Ja nad tulevad, et kõik näeks, kes nädal leninliku pioneeriorganisatsiooni tänane vahetus komsomoliorganisatsiooni, noor põlvkond ja toredad on või vahvat või ükskõik mis ma päris ehtsat poiste sardoonist sõna tarvitada. Mida ütleks mina, näen kõige suurema rõõmuga seda, kui ilusti nad marsivad, kui hea distsiplineeritud nooruse vägi see on ja et kõik on teoks korrasse, on kindel. Laulupeo operatiivstaap on ettevalmistusi teinud ja pikki tunde aru pidanud. Jäägi lauluväljakul ega ununeks toitlustamine. Et arstiabi ja tuleohutus, majutamine ja liitus, need on ainult väga väike osa tegelikult sellest millest kõneldi. Ja meenub, millise mure ja tähele paneb valuga kõnelgi sellistel tagada kõige suuremgi nendest väikestest tuulepealist. Siin pidu tänavatel ei eksiks võõras linnas ja ei kaotaks pead liikluskeerises ja hui südamlikke läbi mõeldud oli kasvõi laulupeolisi meelespeas. Soov lastele tänavat ei pruugi kar. Siin valitseb range kord ja kui sa oledki sattunud segadusse, siis peatu ja tee viib, nagu soovitab Karlsson katuselt rahu, rahu ja ainult rahu. Ja praegu emad ja isad, nendel teeringust teie lapsed läbi tulid, ei liikunud autod, vaid sõbralikult, palistasid neid teid, emad ja isad ja lapsed ja sõbrad Tallinnast, kõik on korras. Aga just seda sama rahu on kõige raskem siingi praegu saada sest südamed toksivad hästi kiiresti ja siinsamas reporterikabiinis. Kiharad erutas just sellest, et anda teile pilt. Praegu möödus orkestrites Nõukogude Liidu vennasvabariikide lippude kolonn. Pidulikumat hetki siin saabumisel. Tulevad Tallinna väikeselt kollektiivilt. Need on ikkagi mudilased kõige nooremad lauljad, kellele ka kõige tulisem aplaus. Pioneerilaulust meelucky salmikene säradi ööd kui leekivad lõkkel pioneerid tööliste lapsed, sae ja alati valmis pidupäeval käimata, kõik käis tuntud ja me tuleme oma lapsepõlvest. Maa. Aga meie isade lapsepõlvelaulud vanaisadel on veebruarikuus 1009, seitse, teisi võtsid tööliste Maydenstretsendistusega lapsed. Pois ei olnud pidulikkusega rongkäik mütsivat orkestrite saatel tänanud. Lapsed kandsid loosungeid tasuta õpetust, kuni viieteist- aastastele lastele töödasse tegutsete õigesti. Lapsed nõudsid endale töö vaiksem. Täna laulame sära hüüdke lõkkel töölistele. Tahaksin rääkida sellest, et siin lauluväljakul, kuhu praegu on jõudnud juba suur hulk pidulisi, on veel midagi, mida vaadata. Hiljuti avati siin suur üle vabariiklik õpilastööde näitus näituse paviljonidest. Seda avades ütles meie vabariigi haridusminister Ferdinand Eisen et seal suur, võimas ja ilus näitas, et sellest ei saagi sõnadega rääkida, peab ise nägema. Ja tõepoolest peab ise nägema laste loodud maale, graafikat, linool ja monotüüpijat ja suuri kangastelgedel kootud vaipu, mööblit ja tööriistu, keraamikat ja metallitööd. Ja kui nendes näitusepaviljonis ringi liikuda, siis valgus südamesse reisijatele südameke, mingisugune uhkuse ja õnne ja kadeduse sigu. Oli näha, et lastes, kes on fantaasiat verre ja rahutus ja seda on suunanud head, targad ja andekad, aitäh. Õpetaja. Siin olnud päris pisikeste lasteaia laste esimesed tööl ja koolis elluastuvate noorte päris küpsed kunstiteosed. Oskus ilu näha ja tööd armastada, mitte lõhkuda, vaid luua. Seda kasvatavad kõik need, paljud kunstiklassis üle kogu maa. Ja siis lauluväljaku tagakülg kus on ootel tänaseks ühised head emad kõikidele lastele. Toit on valmis ja jäätisekioskid, kus peegele luba käes on, võib peagi osta portsjoni jäätist omaealisi väikese tüdruku käest. Siin on Tallinna koolilapsed, kes teoks pakkusid oma abi ja isegi väikese väljaõpe Elle läbi tegid. Kui juba jutt läks jäätisele küllap sellest mõtlevadki kõik need, kes siia jõudnud, vurratavad, praegu nad siis ka 5000 kasti limonaadi on müüdud igas päevas läbi on joodud ära pärast tõsist ja mehist laulmist. Ja praegu meie juurest paistab, kuidas katlad on pandud juba tule. 78 katet. Tallinnas ei olnudki neid nii palju, neid on üle kogu Eestimaa kokku toodud siia ja 13 brigaadi kõige paremaid kokatädisid on praegu ametis pidupäeva lõunasöögi valmistamisega. Oleme juba varem rääkinud, et kuidas lastele toit maitsev ja vist küll kõige toredam kompliment on. Poisid ja tüdrukud ütlevad, et nii nagu ema keedetud Tuled Ellerheina armastatud laste kaal. Täna on nemad need kes ta südamlikult vastu võtab oma külalisi Armeeniast, Pioneeria, koori lapsi, Läti, Leedu lapsi elada peremehe Nemad saavad näidata oma lugupidamist jaama, sõprust ja südamega külaliste vastu. Lauluväljak on muutunud meie rahvale omamoodi sümboolseks kokkusaamiskoha. Siia tuleme oma laulupidudega tähistama vabariigi aastapäevi. Siia tuleme tähistama pioneeriorganisatsiooni juubelit. Aga siia tulema ka muudel suurtel sündmustel ei lähe meelest ühtegi korda on siia tulnud meie sõjamehed, veteranid, Eesti korpuse endised võitlejad ka siis on pandud siin keema. Latt söödud üheskoos sõdurisuppi ja meenutatud raskeid heitluste aegu ja võib-olla sellelt tausta nende sõjameeste rohkega taustal mõistame erilise sisukusega, mida tähendab nende pisikeste poiste rõõmsate tüdrukute varss, kes nii nagu ütlesid meie kolleegid, rongkäigu reportaažid, on sõda näinud filmidest, sõjast lugenud raamatutest kuulub sellest isade, õpetajate, vanemate teejuhtide jutustustest. See on seesama järjekestvus seal nagu lõppematu rongkäik igal aastal jälle, kui tuleb suvi, marsib siia lauluväljakule. Lubatakse lõpetada Meie põgus vastuvõtujutt lauluväljakut, anda taas sõna rongkäigu reporteritele. Ja me kohtume teiega uuesti siin võib-olla mõned minutid enne neljandat pärastlõunatundi siis kui laulud. Meie liikuv ülekandejaam liikus vahepeal Estonia puiesteelt ümber Viru hotelli Narva maanteele, mida me nägime. Nägime, et pealtvaatajate read lähevad siin. Ilmselt oli hommikul juba võetud appi väike kavalus, et siit on lühem tee minna lauluväljakule. Nägime ka seda Viru hotelli. Kõik betoonrajatised, mis kõrghoone alt välja ulatuvad, olid hõivatud viimse ruutsentimeetrini. Üks bensiinitsisternauto, mis oli tulnud bensiinijaama bensiini tooma, oli ilmselt vallutatud. Tormijooksuga. Võiks kohe kartad, kas kummi speks peab nii palju inimesi vastu, aga oli näha, et pidas. Põlvakolonn nüüd sai edumaa kätte, meie masin jäi seisma ja Põlvalased lähevad edasi. Suund on kõigil ühine lauluväljak. Ainult kolm ja pool rida põlva kolonnist täidab leevakulastekoor. Kui ei teaks, ei panekski tähelegi. Lastekoor on Räpina rahva lemmik on kusagil lähedal, pidu on Rafael Kindsigo õpilased, kindlasti kutsutud. Laululusti on väikeselt suurtel jaganud Mikitamäel Värska õpetajate laagris kooperatiiv ees linlaste peol. Vahetult enne Tallinna sõitu jõuti laulu postiga Lätimaal ära käia. Pärimise peale, kes hakkajamad laululapsed on, vastati, eks leevaku memme tütretütred Anu majja, Liis kaks viimast lõpetasid klassi kiitusega. See oli siis põlva kolonni viimane rida. Suurte õlgedega neiud, sa oled nagu pallid rinna peal. Need on siis lapsed Mikitamäe poolt. Öeldi jah, et kaks viimast last lõpetasin klassi kiitusega vabast ajast, uurivad agaralt kodulugu ja leevaku elektrijaama ajalugu. Seisatusime meiegi lahkumisel selle järvesuu poisteehituse eest. Marmortahvli kiri on täpse leevaku hüdroelektrijaam, Eestimaa leninliku komsomoli noorsooühingu esimene löökehitus 1947. Tollal oli see esimene täna 25 aastat hiljem ehitavad noored Eesti Elektrijaama üheksandat kaevandust Maardu uusi võimsusi. Tänased peolised laulavad ära oma laulud ja lähevad õpilasmalevat. Ei tea ühtegi vabariigi rajooni, kus õppurid suvel ei töötaks nii igapäevaseks noortele omaseks saanud, pluss veel ja põllul. Jah. 25 aastat on ajalugu, oli ülesehitustöö ja metsavendade püssikuulid on õppimine, sõbrad, ühised rõõmud ja tööd. Praegu on siia jõudnud Pärnu rajooni koolid on kaasa võetud, koolide embleemid on kaasa võitud. Kodupaikade embleemid, siin loeme me ka Kilingi-Nõmmel tuli meelde üks selline fakt, et praegu viibivad tublimad Kilingi-Nõmme pioneerid Usbekis kus toimub Nõukogude Liidu 50. aastapäeva moodustamise tähistamiseks suur pioneeride sõprusfestival. Näete, kuidas lauljad ja pealtvaatajad hakkavad üha rohkem teineteist mõistma, pruugib kellelgi hõigata, tuttava nimi tuleb vastu, kas aplaus või Urho. Mäed nagu tellitult. Igavus, kolonn, lõppematust, laulupeoliste rivist viib meist mööda uusi rõõmsaid silmapaare, kel hea meel proovidel kiita sai. Kes leidis uusi sõpru, kes vanu tuttavaid, kes on uhke vastavatele vormiriietele, kes oma koorile või koolile Pärnu rajooni kolonnis sammuvad, täis säras Vändra lauluneiud, needsamad, kes võitsid võistulaulmise. Ja antakse ka altkäemaksu, aga miks mitte ka kiita Vändra tüdrukuid. Oli võimalus pealtnäha, kuidas rändlused võitsid. Pinge enne väljaastet oli suured, lavale läksid tüdrukud poolenisti lubi valgetena kartusest halvasti laulda kadus mõnel põsesarnast viimane Punaras. Pärast esimest laulu noogutasid žürii mehed meie koorilaulutuusad Gustav Ernesaks, Jüri varist rahul olevat. See andis Vändra lastele esinemiskindluse tagasi. Laulude ajal õhkas dirigendi Helgi Silveri nägu juba nii palju head, et nakatas lauljaidki. Mindi laiali teadmisega. Kõige halvemini läinud. Kuri juhtuvatas ööbima ema juurde, kes kaadionärveerimisest nende halvasti tundis. Tüdrukud sõitsid hiiule ööbimispaika. Õhtul kella 10 paiku, kui lõppes staabi koosolek, sai Pärnu rajooni esindaja alles teada võidust. Seejärel oli ajakirjanik kohale jõuda, mis aga oma inimesest kiire oi seda saginat, mis algas. Läbisegi, hakati koorijuhi linna aadressi otsima. Naaberaiast kaubeldi kaks pojengi ning varsti jooksis delegatsioon elektrirongile jooksujalu rutati Balti jaamast Koidu tänavasse ja kell 23 15 kõlas maja number 40 teise korruse koridoris. Ta elagu. Dirigendi üllatus oli suuremast suurem. Kas tõesti issand, Tallina Tartu koorid tagapool ei või olla. Imestamiseks ei antud kaua aega. Helgi Sildever võeti kaasa majutuspaika, kus võidukad lauljad ootasid vagusi tekkide all märguannet. Curry ajutine evakueerimine kulges ladusalt, suud kaotamata ikkagi öörahu. Tasa, tasa, hiilisid 50 tüdrukut, hiiuparki oma õpetaja ümber. Oli esimene vastastikune rõõm jagatud, võeti üles laul poolel häälel. Läbi valge öö ja vanade puude, kostis lähemate majade avatud akendest sisse õnnelike lastelaul. Kui mõni arvas öösel ilmast und nägevat ilusat und nägevat, siis teadku tagantjärele. See oli Vändra neidude, võib öelda sel ööl haldjate laul. Lauljatele endile kõige meeldejäävam öö. Pedagoogilisemalt öeldes öörahu rikkumine. Tagantjärele asja arutades ei tulnudki võit Vändra laste kätteni ootamatult. Vändras on oma muusikakool, kus koori igale häälerühmale on võimaldatud oma harjutusruum eraldi klaveriga. Tahtmine head laulu teha on kohapeal olemas, ega muidu käik seitsmenda klassi õpilane kajab endis Vändra kooli Järvakandist mitmed Torist vahema ikkagi kilomeetrid. Koorijuht Helgi Silveril on kasvatavad endale ka abiline. Koorivanem Maire pilveke õpib eriprogrammi alusel dirigeerimist kunsti. Üks avalik kontserti selja taga. Täis tuult purjedesse Vändra laulune juurde edaspidiseks. Lehvitage neile, näete, seal nad nõtke sammul astuvad sinistes seelikutes valgetes pluusidesse laulupeo suveniirrätik sulega õlgadele seotud. Praegu möödub meie eest Rakvere rajoon. Ma ei oska öelda ei tea, millise koolikoor see oli, aga imeilusates ele, lilledest kleitides olid tüdrukud igalühel puusa peal nõtkelt rippumas väikene taskukene. Kuidas aga taskud kaunistada, see oli nüüd juba igaühe omaenese fantaasia. Olen kindel, et taskutele õmmeldud litrit, lilled ja muud kaunistused olid kõik käsitöö tundides valmis nokitsetud. Ja Rakveretantsijad ei lähe lihtsalt kaheksa kaupa rivis. Kõige pikemad on võtnud end poolkaares, sõõri võiks öelda hobuseraua kujuliselt. Hobuseraud tähendab juba vanast ajast jonn suuremat tüdrukud lähevad kahes ringis, väike ring keskel, käed lehvivad, suurem ring väljaspoolt ja muidugi nii on juba pealtvaatajana rohkem. Mida vaadata. Uus kujund ei ole tantsuõpetaja kunagi olnud, nii-öelda. Ei oska öelda, mida see kujutab, aga siin on ka suund ette ja suund küljele keskel sirge rivi. Jälle siis sama pilt peegelpildis. Ja kohe nende järgi tulevad Rapla rajooni tublid pioneerid. Kõige ees kantakse üleliidulise pioneeriorganisatsiooni märki ja Alsust numbrit 50. Rapla rajooni pioneerid on oma kolonni kujunduseks võtnud kaasa küll kollaseid, küll valgeid karikakraid, küll siniseid rukkililli lippe ja muidugi puudusid ka pioneeriatribuutika. Ei puudu ka meie marsi alati valmis kõigi seitsme marsruudi embleemid. Ja pealtvaatajatest on saanud omamoodi žürii kellega olen rohkem meeldib, see saab rohkem kiita, neile plaksutatakse ja nii siis saavad ainult mehedki, kohapeal seisavad teada, milline kolonni kujundus kõige rohkem südamesse läks. Võib-olla, mis just meeldis. Aga need, kes lähevad, need lähevad ühises minekus. Mehed kuulevad kõrvustada ühist aplausi, mis neile on määratud tehtud töö eest harjutamise eest tantsu eest ja juba ette laulu eest, mis laulmisele tuleb. Peoks said peoriided mitte ainult lapsed, vaid lingi. Kõige rohkem hakkab silmakunstnik Jüri tuubovi laulupeo märgi teisendatud väikesi kaupluste akendel ja korruste kõrgused majaseintel. Uhke on see poiss, kes väikseid lauljaid sümboliseerib. Suu on 360 kraadi avatud, et laulud kaugele kostaksid. Kaelas, lehvib pioneerirätt ja dirigendikepp käes, kutsub korraga alustama. Lustakad on laulupeo plakatid, aina linalakad, laulu, suud naerusuud ja tantsu keerutajad. Tõsisemat don puhasta seintel ühel transparendil ühte seotud töömeeste käed erinevat nahavärvi, töömeeste käed. Töölisklassi üritus on liitmaailma kõigi rahvaste vahel. Teisel plakati helgib lilleõis, mille südamikuks nõukogude riigivapp ja kroonlehtedeks liiduvabariikide lipud. Pidulikult selg on kunstniku mõte. See on ilmselt kiitus Eesti raadio lastesaadete korrespondendi Lageraale, keda pidevalt pidevalt ära tuntakse. Kes on palju käinud Eestimaal ringi ja nüüd siis omamoodi selles kõrges ülevas peomeeleolus ei jää kanisused suuremat hurra tulemata. Jälle ja jälle on tee ääres kolonnides näha kõrvu vennasrahvaste lippe meie rahvaste ühtekuuluvuse tunnistajat, sõpruse ja koostöö tunnistajaid tänase sõpruslauluringis homme tööpingi taga. Kust tuleb meile rauamaak, nafta, uus traktor või lennumasina, mitte Lõuna-Eestis? Miks muretseb töömees Moskvas või Bakuus, uudismaa põllul või puuvillaväljal meie pärast? Sellepärast et ta on meie sõber pead nagu meiegi koos suudab rohkem. Kui siin Toivo Makk ütles kiidusõnu lastesaadete aadressil ja selles, et meie kolleege ja toimetuse töötajaid tuntakse laste hulgas, siis võiksime praegu öelda, et just äsja möödus Märjamaa keskkooli lastekoor ja väga palju tuttavaid nägusid nägin ma seal. Ja miks ka mitte Märjamaaga Märjamaa keskkooliga oli ju meie lastesaadete toimetuse sel aastal väga palju pistmist väga toredat, ühist meeldivat koostööd. Kui lastesaadete toimetuse pioneerinõukogu kuulutasid välja konkursi parimale rühma koondusele marsruudil teadmiste maailm, siis tuli meile väga palju stsenaariumeid ja soove konkursist osa võtta. Kes aga võitsid, võitsid Märjamaa keskkooli seitsmenda b klassi pioneerid kes olid hiljuti enne või õigemini enne konkursi algust külas käinud Volski keskkooli pioneeridele ja kellega neil on väga tihedad sõprussidemed sellest reisist need tublid, seitsmenda klassi pioneerid rääkisidki, rääkisid seda nii toredalt ja huvitavalt, et võitsid esikoha ja augustikuus ootab neid preemiareis Saaremaale. Laulupeoliste kolonn liigub edasi. Liigume meiegi. Nüüd, kus 20 minutit tagasi. Esimene osa laulupeoliste peakolonn jõudis lauluväljakule Siim Narva maanteel igatahes veel rongkäigu lõppu näha ei ole. Liigume edasi, et vaadata uusi paiku uusi kontakte rongkäiguliste ja pealtvaatajate vahel. Räägime ka sellest, mida me seal lauluväljakule lähemal näeme. Me kohtume teiega veelgi.