Meil on muidugi kirjandusliku klubi tegijate nimel hea meel teid tervitada siin Eesti Raadio kirjanduslikus klubis ja mul vist ei ole enam vaja esitleda teile tänast külalist, Paul Kuusbergi, keda te arvatavasti tundsite sellest hetkest, kui taastuse juba uksest sisse Missugused sidemed on Paul Kuusberg-il võruga ja millal ja mis asjus te varem olete siin käinud? Ma olen siin veetnud ühe kena kuum 1000 946. aastal Võru Kubjal, kui seal puhkekodu oli pärast sõda ja ma olin seal mõnede seltsimeeste nõuandel paos Kuu aega, senikaua kui toimus minu tööle määramine pärast tee mobiliseerumist armees. Lugu oli nii, ma olen põline ametiühinguinimene olnud. Põline ei saa ka öelda, aga nii noore poisina 1000 934. aastal ja esimesel nõukogude aastal ma olin no elukutselt ehitustööline, esimesel nõukogude aastal ma olin ehitustööliste ametiühingu keskkomitee esimees, vabariik, komitee esimees. Ja kui minust sõja ajal sai sõjaväe ajalehetoimetajad, kui ette oli näha minu tee mobiliseerimine armees, siis tolleaegse ametiühingute kesknõukogu juhtivad töötajad nõukogul praegultki muidugi olemas, aga selleaegsed, töötajad tahtsin öelda, planeerisid mind oma häälekandja toimetajaks kui kogemustega ameti hiinlast. See ajaleht oleks tulnud nii iga päev ilmuva päevalehetaoline nagu umbes Trut üleliidulise ametiühingute väljaanne. Ja ma ootasin seda kohta päris hea meelega, kui seda oleks tulnud, aga paraku see ajalehe ilmumise nõu jäi katki. Aga see pagendust jutumärkides öelda, oli päris tore pärast mitme aasta pikkust sõda ja sõjaesimest aastat niisugune kena lõdvestus selles selles linnas ja siis jättis see pagana hea mulli. Ja siin ma olen käinud üks või kaks korda lugejatega varem kohtamas üks mul on meelde jäänud. Hästi, see oli, kui toimus kirjanduslik kohus lapeteuse üle. No arvatavasti siin on kirjandushuvilised ja mul ei ole vist mõtet öelda, et te olete Loomingu toimetamisega pikka aega tegelenud. Missugused probleemid sellega seoses on teil praegu? Probleeme on palju, mida tahab lugeja minu meelest et ajakirja oleks huvitav kätte võtt. Et seal igaüks ikka leiaks, kes tõsine kirjandushuviline leiaks, olgu ta siis proosas või luules või kriitikas või publitsistika sikke, midagi uut ja huvitavat. Lu mõnes numbris me saame üht-teist. Aga ega seda, mida tahaks, seda just alati kätte ei saa ja ma ei hakka üksikasjalikumaid probleeme rääkima. Ees seisab praegult meie vabariigi kirjanike kongress ja üleliiduline kirjanike kongress. Eks me tahaks enne nende numbritega meie kirjanduse üldist olukorda analüüsida. Õieti kõiki kongressi, nii ka eelseisvaid partei umbes minu arvates saab üldse kirjanikkond vastu võtta ja nende hulgas ka siis tema häälekandja vastu võtta hea ajakirjanduse ja kirjanduskriitikast. Ma ei oska nagu muud öeldagi. Need, noored mehed, kes seal katsetavad, teevad oma niisuguseid õlimusega asju, nendest nagu ei oska alati kaasa minna. Ma ei tahaks öelda seda. On toodud nii-ütelda kartmata vabal kujul, kõige labasema kujul ja, ja nagu täesti sinna sobibki. No milleks on seal tarvis öelda. Vaat sellest oma napi mõistuse kuidagimoodi ei nägin siiski, et looming annad sellele noorusele, kelle koht siis korraks rohkem oleks ajakirjas noorus, kui loomingus annaks, nendele vähem annaks ruumi. Toimetaja on mul huvitav kuulata kahtlemata, mida öeldakse ja ega ma ei taha kerilist poleemikat siin teha. Aga kui ma hakkan teie sõnavõtu lõpus peale, siis ma ütleks, kui minu käes oleks valida kas meie sedalaadi asju, mis eteidsite näiteks seksuaalküsimuste, niisugune naturalistlik käsitlemine ja teised seesmised probleemid, siis kui mulle antakse valida, kummas ajakirjas ma neid avaldaks siis ma mõtlen, et küpsetele lugejatel, nagu meie teiega teevad nad 10 korda vähem kahju, kui nad kahju teevad kui noortele. Ma arvan nii, et kui on üks niisugune halb asi, mis meile kas tundeid labastav või meie maitset rikub või meie moraali rikub siis niisugusele asjale ju ei tohiks olla kohta üldse, eriti aga noortele määratud välja. Hannes, kes neid delikaatseid küsimusi peaks kõigeni peenetundelisemat tegema? Mul oleks muidugi küsida nii, et kas ei võiks nimetada ka. Sest kirjandus on hästi konkreetne asi ja et me saaksime detailsemalt, võiks, saaksime vastata, kas ei saaks nimetada mõnd niisugust luuletust, mis näib olevat arusaamatu ja modernliigani äärmuslik igatepidi, millel raske mõtet leida, või siis seda proosapala, millele te näiteks oma kokkuvõtet tehes ilmselt silmas pidasite? Siiani oli 12 70. aastal selliseid alast ingliseni kõige vinnani külalised, kui ma ei eksi. Ei taha laskuda iga teose analüüsile või ma ei taha advokaadi nakati kat teost kaitsma, sest kirjandusteos on niisugune asi, kuidas ta lugeja vastu võtab, nii ta võtab ja ei aita ei autori ega toimetajaga kriitiku jutt eriti ühe teosele, kui palju, kas ta meeldib, on talle vastuvõetav või mitte, aga ma tahaks, aga üldse nii, kui jutt on tulnud loomingust ja loomingut toimetamisest, siis ma võiks ehk mõne sõnaga puudutada üldse Loomingu toimetamise mõningaid noh, kas jooni või printsiipe või kuidas on teatavasti juba mõnda aega toimub kogu maailmas ja nõukogude kirjanduses ja ka meil näha niisiis uute joonte tekkimist see esimesel pilgul paistab ta silmas luules näiteks sageli vormis otsekohe võtaksime ilma kindla rütmitariimist, rääkimata vabavers, kus näiliselt on seostatud seostamatuid mõisteid, kus tavalise loogikaga nagu me oleme harjunud vaatama ja analüüsima ja maitsma head klassikalist luulet me nagu lähedale ei jõuagi, siis me võime näha üsna palju, kuidas siin juttu juba oli, mis on moraaliküsimustesse palju noh, kas tarvitanud niisugust sõna kasvõi niisugust jõhkramalt tungimist või ava meelsemat juttu. Seksuaalküsimustest muide vaatame üksikud numbri looming oma mahust annab neile suhteliselt väikese lehekülgede arvu. Ja me sedalaadi ei, nii ütleksime, olgu ta siis kaluule segame teda ei, minu arvates vähemasti me ei taha teda sugugi üle pakkuda ja ka proosa väikesed palad aastas võite leida ehk meid niiviisi suuremat tähelepanu on äratanud kas või omasele Reksuaal küsimuse käsitlemise, kui palju, võib-olla ükskaks bana? Ma olen olnud toimetaja ülesannetes kaua aega mul toimetaja tegevus algas 1944. aastal sõjaväe ajalehe juures Rahva hääle toimetaja asetäitjana. Töötasin kaua aastaid kogu aeg olen kuskil toimetuse kolleegiumite liige olnud ja nüüd jälle loomingut toimetan, teist korda. Võib olla väga range. Aga kui hakkame mõtlema, kas see on alati põhjendatud, kas see toob kirjanduse arengule kahju või kasu, siis teinekord tekib, et üldisele kirjandusprotsessile võib niisugune kõikvõimalikud uuematele nähtustele nagu tee kinni panemine võib kasu asemel kahju tuua. Meie moraal, meie elulaadi põhitõed on minu meelest nii tugevad. Et, et need väikesed kõrvalkaldumised, aga kas nad on kõrvalkaldumised üldse seal vaieldavad oma laadilt. Aga kirjanduse arenguprotsessist on raske ütelda, kas nad on negatiivsed või positiivsed, mis mõjutab autorit tema teose avaldamine ja pärast seda toimuv avalik kriitika trükisõna kaudu kõigepealt muidugi ka kohtumiskoosolekutel, mujal see on kõige-kõige rohkem mõjutab autorit ja see, kas seda loetakse või mitte. Me võime pahased olla mõne teose üle ja teinekord õigustatult, ma ei taha öelda ühegi märkuse kohta midagi, mis seal öeldud nii kui ta just põhjendamatu antud teie ühe või teise seltsimehe seisukohalt võib see täiesti õigustatud olla. Aga kui niisugused teosed hästi lähevad, neid väga taga aetakse, loetakse siis võib või mina ei tea, mida rääkida, vaid ikkagi iga kunstnik on Seegel arengule kõige rohkem mõju tema ja tema kunstitarbija. Antud juhul lugeja vahel. Edasi tunti huvi Paul Kuusbergi enese loomingu vastu, muuhulgas tema läinud aastal Loomingus ilmunud novelli naeratus prototüübi ja tegeliku situatsiooni vastu. Tegevus toimub teatavasti 1941. aasta lõpul, olgu nii palju öeldud, et see on meie põrandaalusest tegelikust võitlusest üle kantud, seel võiks ütelda lennuki kohta. Ega ma ei ole teda kusagilt otseselt maha kirjutanud. Aga ühe suurepärane prototüüp, selle loolon, kelle saatus nii lõps ja mul oli olgu nii palju ette öeldud, tahtmine selle alusel terve romaani kirjutada, aga sellest nähtavasti välja ei tule. Aga see, see ääretu meelekindel ja tore inimene minust tsipa vanemlik ta oleks olnud kuuekümneaastane, on väga tore. Ja nüüd loeb näitleja Jüri Karindi katkendi Paul Kuusbergi novellist naeratus, millest siin äsja oli juttu. Rinnus, kratsib ja põletab köhida, aga ei tohi. Narlust, ta võib rahulikult läkastuda. Ukse juures istub ju keegi või on see koer, haugub. Naabritel on koer, segavereline krants, küllap seek lähvibki. Nüüd haugub veel teinegi peni. Ei, ei, ei, see pole koera haukumine. Nõnda läkastab inimene, siin köhivad, paljud ruumid on kütmata, seinu katavad hallituslaigud. Jumala pärast. Perenaine hoiatas, et ma ühtki häält ei teeks. Tal hakkas minust vist hale. Oleks perenaine üksinda kodus, siis võiks käsi suu ees ettevaatlikult kurku puhastada. Tänaval ei kostaks ühtki häält. Aga praegu ei tohi. Praegu istub köögis külaline lobisemishimuline naabreid, kes kogu aeg räägib Saksamaalt tagasi tulnud apteekripojast. Apteeker, ise surnud Dresdenis südamerabandusse. Apteekri poeg, tundnud ta kohe ära mõtelda, kui hea ja viisakas inimene ei unusta. Vana koja naiste teretab ei pea sugugi suureliseks, kuigi teenib kas sõjaväes või politseis või jumal teab, kus kõrgel kohal. Eesti ajal tudeerinud apteekri poeg kirikuõpetajaks. Taskurätt suhu. Kui muidugi haugu ei suuda tagasi hoida. Perenaisele ei tohi halba teha. Võõrastele inimestele öömaja andmine. Tundmatute inimeste varjamine on surmanuhtluse ähvardusega keelatud. Sedapidi ka perenaine teadma. Ometi ta ei keeldunud. Lausa õnn, et juhtus vastu tulevikule inimesele. Tõepoolest suur linn. Praegu on isegi kunagised poolehoidjad ära hirmutatud, mis siis rääkida poliitika kaugest elatanud kooli teenijast. Küünilise Sarades oli ta end ära külmetanud, ihu hõõgus, palavikus, ta lihtsalt pidi kasvõi ükski öö tulehoones jõudu koguma. Termiline keetis pärnaõieteed ja pani sellele met sisse. Homme on juba parem, seda võib teekonda jätkata. Kas oli üldse mõistlik Tallinna käiku ette võtta? Kas oli tal õigust oma pead talitada? Keegi ei hakka teda üles, ei otsinud, ta pidi riskeerima. Kuulujutud käisid, et kõik Tallinnas põrandale jäetud kommunistid olevat kinni püütud. Ka ajalehtedes kirjutati vastupanukeskuse likvideerimisest. Kas poleks targem on niisama redutada lihtsalt oma nahka hoida. Kus on taskurätik enam teisiti saa rinnust justkui keeb üles, kahekesi suu ette, kapeka võib hammustada, kui räti ei leia. Naabrimori jutul ei tule lõppu. Rätik peos, kähku tropp suhu, muidu võib iga sekund hirmus purtsatus käia. Tallinna reis jooksis tühja. Otsitavate üles leidnud kuulujutud osutusid aga õigeks. Ta pidi ütlemata kähku pealinnast jalga laskma. Reisironge ei liikunud, neid poleks ta julgenudki kasutada. Vältis ka suurt maanteed, kus kontrolliti dokumente. Ööbis küünides, kuigi oli juba novembri algus. Nüüd on lops käes. Higipisarad ei tähenda midagi, lämbumistunne on hirmsam. Ent hingata ta ju saab. Nohuga oleks luguda parem. Süda veidralt kloppima hakanud. Ta lõõtsutab nagu läbi aetud setukas. Kas naabrit jookseks kaebama? Jookseks, jookseks kindlasti, kuuled, ta ju kirub praegu punaseid mitte suusoojaks, vaid hingepõhjast. Nähtavasti elupõline sakste ümmardaja. Teenrid omandavad sageli harraste mõttelaadi. Nende suurimaks unistuseks on ju Saksaks saada. Nägu leemendab higist, õhku jääb ikka vähemaks ja vähemaks. Kui tõmmata palitu üle pea ja köhida patja. Köhida poole ei veerand suuga. Enam pole võimalik tagasi hoida, taskurätt ei aita, miski ei aita. Keegi ju siinsamas köhib. Võib-olla ei märgatagi tema kõksatust. Ei, ei, ei taskuräti sügavamini kurku hambadel lusikasse paremini lämbuda kui perenaiste ennast hädaohtu saata. Mispärast jäi kõrval taus äkki vaikseks otse surmvaikseks? Kas siis ikkagi tema ise läkastas mis pärast naabri heit enam ei vadista. Kelle sammud? Nõnda kriuksuvad, määrimata ukse, hinged. Mis mütsatus kostis, kukkus keegi. Kas tema kandis perenaise paati või aitasid seltsimehed? Miski on segane. Ja vähemalt Nad pääsesid merele, rand ei tohiks enam kaugel olla, neid võetakse hästi vastu. Seal on omad omad. Kuhu kadusid äkki kõik teised? Neid oli seitse ja veel perenaine. Ainult perenaine roomab elutuna paadi põhjas. Perenaise selja all loksub vesi. Paadilaudade vahelt immitseb perenaine tuleks kõrgemale tõsta. Üksinda on seda õõtsa mas paadis raske teha. Nüüd paistab perenaise peatsist võõras mees. On see politseinik, miilits, piirivalvur, õieszeslane. Ikkagi naabri kaebas. Alati varitseb kuskil äraandjate tarre, heidetakse juba kolmas kord. Politseinik, müüesseslane on tarvis aeruga merre tõugata. Lõikav valuhoog kubemes Teeennoki tagasi kambrisse. Paat perenaise elutu keha ja võõra mehega hajus kõrval norskab lihunik teise seina ääres köhis keegi valjusti. Köha kostis kibedalt nagu koera haukumine. Kas ta näeb veel und või läkastab tõepoolest keegi? Neid hetki, kus ennuki peas kõik segi paiskus, kus ta enam ei taibanud, kas on ärkvel või näeb und juhtus ikka sagedamini. Ka päeval viirastus ennakile kummalisi nägemusi. Ta püüdis kujutluspilte eemale tõrjuda, mõelda millelegi muule, mis vahel ka aitas. Enamasti aga mitte. Uni jäi nüüd alati painajalikuks talil liiga läbi hakitud, et rahulikult magada. Piinasid rasked unenäod. Hommikul ei mäletanud ta neid, ent öösi ärkas sageli hirmuhigis. Patarei sulide põlanud rahulikult, isegi siis, kui suikuda ei lastud, magas püstijalu, närve, piitsutab müra kõrvades. Nüüd ärkas ta iga veerand tunni tagant. Hallutsinatsioonide uni oli justkui taeva kingitus. Närvid polnud lennukit kunagi varem alt vedanud. Põrandal tegutsedes jätkustav alati külma verd. Päevitus, isegi rannastest oli veendunud, et nuhid ei oska sealt otsida. Patareis istus viis kuud üksikus ja norskab nagu karu. Veel enne nüüdset sissekukkumist suutis ta end kokku võtta. Praegu aga pole ta enam oma mõtet mitte väga tunnete peremees. Põrutuse tagajärjel on inimesed nõdrameelseks jäänud. Teda taotakse kogu aeg pähe. Kumminui on ta ajud vist pehmeks klappinud. Sadulsepp virutab ikka pähe, kumminuiaga kuklasse ja pähe. Ei, ei, sellest kõigest ei tohi nii palju mõelda. Hommikul kell seitse aeti neid ülesvalvurid, ei viitsinud varem pihta hakata. Just enne äratamist saabus Ennokile rahulikum uni. Ta jõudis nii magada vahest pisut üle tunni. Siis kostis valvuri läbilõikav vile. Püüdis veel tukastada, kas või viis minutit. Tukastaski. Ta näis jälle suud patent pihku võtta. Viimaks pidi ka tema tõusma. Tundis end nii tugevana, et otsinud seinast tuge ent oli end üle hinnanud. Jalad lihtsalt ei võtnud vedu. Ta jäi istuma, et jõudu koguda. Lihased vallutasid, kael oli justkui kangestunud. Ta käis ringi juba istukile tõusmine pani kõik ta ümber keerlema. Püsti tuleb end ettevaatlikult vinnata. Tekkis iiveldustunne jalahoobid. Maku on oma töö teinud. Ta oli küll kõhulihaseid pingutanud, et sisikonda kaitsta. Vahepeal kaotas aga teadvuse, küllap siis virutati edasi. Oksendada pole hea. Oksendamine nõrgestab veelgi, iga suutäis tuleb lõpuni seedida. Jõudu läheb rohkem vaja, kui kunagi varem. Mees jõudu annavad peedilehed. Rasva pole supis kübetki. Rasv ei olegi hea, kui maksja magus streikima hakkavad. Korraga tõusis Ennokkis viha enese vastu. Kas ta on juba alla andnud, et aina ennast haletseb? Halemeelseid solvujaid on siin tematagi küllalt. Pooleldi seina najal surustanud, viimaks üles. Pingutusest hakkas pea rohkem ringi käima. Tundis, et teda jälgitakse ja püüdis seinast eemalduda jalad kandsidki, mis sellest põlved värisesid, mis sellest, peaasi, et ta seisab ja liigub silmade ees lõiaga uduseks. Tasakaal kippus kaduma, komistada ja kukkuda ei tohi. Komistada ja kukkuda võib jalgpalliväljakul mitte vanglas. Mõningal määral ka geotamatagi. Ning osa võib tulevikus. Kas Omari kirjanikule võitionaa trükime? Eks ikka proosakirjanikuna muumi kõige tõsisem kavatsus on, millele ma ikka tahaks nüüd, kui vähegi võimalust tuleb, tahaks hakata uut romaani kirjutama. Ma olen viimasel ajal, kes on jälginud loomingut, kirjutanud novelle ja niisugusi lühemaid palu sest see toimetamise niisugune töö nagu ei anna seda keskendamiseks nii palju lahti ja näiteks ma lootsin, et sel talvel ma hakkan kirjutama uut romaani. Mõtted ja probleemid on kõik olemas, aga ei ole tulnud talve siin Lõuna-Eestis siin Võrumaal natuke nagu on, aga Tallinna puhul ei ole tulnud talve ja ei ole mulle siiamaani avaldanud niisugust võimalust, kus ma saaks ennast nii muudest ülesandest eemale kiskuda, et keskenduda romaanid ausest, eeldamaid, jälle niisugune inimene, et vaevalt ma nõndaviisi ka kirjutada enam oskaks. Kogu elu olen ma kirjutanud põhitöö kõrvalt. Vaevalt ma nüüd ka oskaks, nii, kui mul mingit otsest ametit tööd ei oleks, ma küll arvan, et küll see oleks tore ja ideaalne aeg, aga mõningal määral vahetevahel kardan ka seda aega, sest seal üks paha asi, vaat elusa kahte viisi. Kui sa millegi eest vastutad, sellest aktiivselt osa võtma või sa vaatad võrdne kõrva, üks väikselt tahad paka, jätkan loniasse ja nii edasi. Ja mis mul on, praegu, peaks ilmuma novellikogu pealkirjaga naeratus. Loodan, et ma selle signaali või esimese eksemplari saan veebruarikuus sel kuul. Siis tahaks, et on kirjastusele üle antud juba mõni aeg tagasi. Niisugune raamat, umbes paarisajaleheküljeline, mis kannab pealkirja Vabaduse puiestee, mis koosneb 10-st proosapalast. Üks läbiv tegelane on seal kogu aeg ja kokku pannes ka nii ütleksime, tegevus areneb nagu ka edasi. Nad on nagu omaette lood, aga neid võib ka koos vaadata. Ma ei pea teda mitte romaaniks novellides, aga eks ta niisugune omaette asi on, millel ma õieti nime ei oska panna. Ja see peaks ilmuma selle aasta keskel, vahest võib-olla kaid hilisemal perioodil. Neist mõned palad on Loomingus ilmunud veebruarikuu Loomingus ilmunud veel kaks pala ja osa ilmumata, siis, kui nad raamatusse ilmuvad, tulevad nad koos kõik et naisel mõte minna romaani hästi. Tõsiselt tahaks kohe, mitu teemat on, aga missugune neist nii küpseks saab? Ei tea öelda ja nii imelik asi on, kasvõi ei taha ju kurta teie ees, aga see kirjamäeamet oleks niisugune. Mida kauem sa seda teed, seda raskemaks ta su käes läheb? Ei ole mitte nii nagu mõne teises ametis, et võid kasvõi kinnisilmi teha näiteks. Aga ma loodan siiski selle aastanumbri sees romaaniga pihta. Kas tegelemine toimetajatööga ei jäta nii palju aega, kriitikuna saab sagedamini üles astuda. Praegult ma nokitsen ühe asja kallal, vaatan, kas tuleb, aga ei, ei, ei, ei. 1952. aastal oli mul kriitilise artikli kirjutamine, ma ei ütleks, et imelihtne, aga ta oli valmis ikka nädalaga, vähemasti mõtlesid, kui kätte võtsid. Praegult on praegultki niisugune asi, et kõige paremini hakkab töö istuma siis, kui kell on 11 või 12 õhtul. Ja siis kirjutad kolmeni-neljani. Ja kui mingid pääl taga ajab mõne kohustusega, vaat siis kirjutada. Aga tänu see on õieti selle harjumus, et ma ajakirjandusest töötades kogu aeg töötasin öösiti. Aga ma olen saanud selle käest väga palju asju varajase skleroosi. Siis ma nii-öelda praktikas ja enam ei taha seda mitte teha loomiku teha. Kunagi, kui ma tegelesin peamiselt kriitikuna, siis mu näis, olgu see naljatades öeldud. Et kriitika on ikka tõeline kirjandus ja, aga neid, kui ma lähen, mõningane aeg proovinud, isegi kirjutades mul neid teinekord, et see kriitika ei ole mitte tehniline kirjeldus, aga see on kirjandusele tugevasti jalus olev inimene. Aga kui ma pean, püüan nüüd siis kriitiku ja autori kokku viia ja vaadata asja nii, nagu ta on, siis mulle näib, et kriitikat on väga vajalik asi, tänapäeval ei ole võimalik üldse kirjandust ette kujutada, kriitik vaat, aga me teame, et kirjandus on kaua aega olnud ilma kriitikata, enne kui tuli kutseline kriitika, nagu praegu. Kirjandus on ju palju vanem, kunst on ju palju vanem kui tema kritiseerijad. Ükspuha mis alakriitik. Aga eks me kriitikale nagu muu kirjanduselgi oma tugevad ja nõrgad küljed. Ja mis, mis siin öelda, kas ta võiks parem sügavam olla kahtlemata nagu teosed võiks olla paremad, huvitavamad, sügavamad, plastilise med, igatepidi. Päige mitmed kirjandushuvilised meie kirjandusliku klubiõhtul Võrus palusid Paul Kuusbergi hinnata meie viimase aja proosat. Võrreldes näiteks 1969 aastaga, siis mulle näib, et 70. oli viljakam aasta. Kuigi arvukus on meil ikka vähe. Viis kuus romaani aastas seal ikkagi tõsiselt vähe, lugejad vajavad palju rohkem, tahavad hoopis hoopis rohkem. Aga kui me mõtleme, et sealhulgas olid niisugused teosed, ma ei hakka mingeid pingeriga rida tegema, aga lihtsalt näiteks loomingus, kuidas nad ilmusid kõigepealt Emee Beekmanni väntorel siis Jaan Krossi kolme katku vahel siis Mats Traadi tants aurukatla ümber. Kui te olete jõudnud lugeda, siis Mats traat näiteks üllatas mind ärk. Üllatas Jaan Kross, siiamaani luuletaja. Ja nüüd järsku turri küps, huvitav jää proosa minu arvates. Ja tal kogu aeg tuleb Loomingu jaanuarinumbris uus pikk pala Loomingu Raamatukogu neljandas numbris. Jälle uus pikk. Kuidas selle pealkiri on, pole mul meelespeategelaseks, on üks kindral Michelson kes selle järgi, mida Kross temast kirjutab, on tõsine eestimaal pärit olev mees meie meie soost mees kes seal Burtševiga rinde kokku pistis ja selle ära võitis. Huvitavalt kirjutatud. Möödunud aastal ilmus tal veel neli monoloogi püha Jüri asjus, ääretult huvitav lugu. Nii et Jaan Krossi tulek proosasse oli möödunud aastal üks niisugune omapärane, üllatav nähtus. Kui me paneme siis juure Heino Kiige tondiöömaja täiesti tõsine, sügav, mahukas, väga olulisi probleeme käsitlev raamat ja missis ütelda iga aasta ei anna nii nii tugevaid omapäraseid teoseid. Niisuguseid jutte on olnud ja mulle on endale ka pakutud kolm aastat tagasi, kas ma ei tahaks selle alusel stsenaariumi kirjutada? Aga mina ütlesin sellest ära praegult otseseid, niisugused, kes keegi selle keegi tegi juba stsenaariumiga selle alusel, aga see siiski nii küpseks ei saanud, et selle alusel filmima saaks hakata ja praegult ta päevakorral ei ole. Ja siin oli üks eelmine küsimus, kas ma nüüd siis geno kramaturie tegelema hakkan? Ma ei saa ju öelda, sest kus sa nii palju ette tead? Aga praegult mul küll erilist tahtmist ei ole. Kui muld tärkaks, niisugune hea idee, mis või mille puhul ma arvaks, et ikkagi kino kaudu saab seda kõige paremini realiseerida siis võib-olla teeks, aga nii ma küll ei taha teha, et hakata oma romaani uuesti läbi töötada. Teie töö tõttu käib teie silma eest läbi ju suur osa meie uuest roosast peatusite ühel hiljuti tekkinud joonel selles uues proosas. Kas te võite veel lisada sinna midagi? Meie kriitikud on hakanud nagu rohkem tähelepanu pöörama Neile protsessidele, mis toimub meie proosas ja üldse kogu nõukogude kirjandusteaduses on märgata seda, et hakatakse nagu üldistama nüüd viimaste aastate või viimase aastakümne või pooleteist aastakümne niisuguseid uusi jooni muidugi mitte neid eelnevast lahti rebides, vaid kuidas, missugune arengud olnud ja siis võib öelda, et meie proosa on ju üsna tublisti. Tema on muutunud suurem tihendamine, pikkade kirjelduste vähenemine, autorid nii palju, mitte enam ei hakka üksikasjaliselt oma tegelaste sisemaailmas toimuvaid psühholoogilisi liikumisi või psühholoogilisi käike või tema psühholoogiat, kui saaks vaid vaid nad, nagu tihendavate ta hoopistükkis teinekord annavad ainult välise tegevuse, mis peaks ise nagu rääkima enda eest, siis armastavad sageli aegu segamini ajada noh, nagu näiteks mina lapeteusega tegin, et miskit sünnib täna. Mõni asi sündis eile või üleeile, erinevad ajad segamini, väga palju on läinud mina-vormi, lühiproosas on sageli niisugust kuskuss ütleksime, autor kirjutab näiliselt väga igapäevasest asjast, seal ei ole erilisi kokkupõrkeid ega teravaid situatsioone või konflikte ja väga igapäevasest asjast ja tahavad, nagu selle kaudu näidata inimestes neid külgi, mida sageli pole nähtud. Nüüd autor vaatab sageli nagu kõrvalt kusagilt neid asju ja ka lühiproosa nuid nagu moment või, või kyll vaata, klassikaline novell ju on nii üles ehitatud, et see sündmus, mida räägitakse, on tegelase elus kõige otsustavam sündmus, kus tema edaspidise saatuse arengule. Aga nüüd sageli võetakse tükk, nagu öeldakse, kild või lõik tema elust, mis ei erine ei eelmistest ega teistest. Siis püütakse saavutada tähendusrikkus, mõnikord saavutakse, teinekord jääb asi lihtsalt halliks, nagu iga uute laadide katsetustega. Asi on autori sega nagu nii palju vahele enam pais seleta nii palju, kui ma teostesse nagu varem siin ju toimivad praegult vaidlused, kas meie kirjandus on läinud sotsiaalselt sügavamale kaks või vastupidi, pinnalisemaks. Minu arvates meie proosa ütleksime, pikem proosa areneb kahes suunas, ta läheb probleemide mõttes sügavamale ja ta läheb laadilt mitmekesisemaks. Ja ta ei taha mitte nii palju kirjeldada väliselt sündmusi, kui palju tahab näidata inimesi mõnes sündmuses vaadata kõiki inimese sisemaailma ja tema nende probleemide seisukohalt. Miks kirjanduse pilt, et just niisugune on, mind pani see mõtlema, et näiteks küll pärast sõda kui näiteks umbes see periood, kus mina siin Võru lähedal lasin, Võru Kubija, nagu ma rääkisin, on toimunud väga-väga tõsised kokkupõrked, väga tõsine sõda, klassivõitlus mitu aastat järjest kõige äärmuslikumaid vorme omanud väga terav, väga verine, kaasa arvatud sind selle juures. Nüüd kujutaksime ette, kas sel ajal keegi oleks hakanud kirjutama kas või niisugusi lugusi, nagu me jutuajamise alguses rääkisime kasvõi või niisugusi seksuaalprobleemidele nii suurt rõhku pannes või niisugust niisugust luulet, mida, nagu siin juttu oli, mida, milles on väga raske tungida, mis näib nii nii veider ja, ja mõistetamatu olemas, kes kirjutasid, need esimestel aastatel jaatasid mingisuguseid väga olulisi teesi, need olid selgelt fašismi vastu, selgelt kodanliku ideoloogia vastu, selgelt Nõukogude võimu ja revolutsiooni poolt olevat ja siis tegelased muutusid sageli ainult ideede kandjaks, nad jäid ühekülgseks. Ja nüüd, kus on see küsimus ära langenud, kes keda kus on üks elulaad, nõukogude elulaat killustunud, tehtud terve inimpõlve niisuguse arenguetapp läbi, vaat nüüd ilmuvad niisugused analüüsivad, läbi käidud, teed analüüsivad, vaagivad, vaatavad, tooks teise näite, näiteks me rääkisime tondiöömajas. Kui tegi seda Antsleberehk kirjutasema valgusspordis siis oli Eestis Ma ei tea, kui palju, 200 300 kolhoosi loodud tegid oma esimesi samme kirjanikuna, kes jaatas seda tal ei olnud hoopiski niisugust materjali kõiki, neid kogemusi arvestades, mis on juba tervete ütleme põllumajandusel töötavate inimeste põllumajandust juhtivate organite, põllumajanduse ültse tegutsevate parteiorganisatsioonide ja nendesse kõigi nende kokkuvõtted. See on niisugune suur protsess, kuidas selgub, kuidas me oskame mõelda seda, mis on möödunud, kui on ühiskonnaelus saavad võitlus momendid, siis muutub kirjandus hakkab kohe otseteed kajastama, mitte sellepärast, et kirjanikud on mingisugused konjunkturistid ja nüüd püüavad siin võimul meeltmööda olnud vaid, nagu ise dikteerib. Ja siis sel ajal tavaliselt on ka nii, et kõik laadi, see, mida me nimetame vormi vigurduseks, vormimänguks ei hakka tahaplaanile. Nii et ühiskondliku elu ja üldse elu ja kirjanduse arengu vahel on niisugune seaduspärasused, need mõtted, mis on aktuaalsed elus üldse ühiskondlikus mõttes üldse. Need tulevad ka kirjand. Ja praegu me elame ju seda etappi, kui me tahame vaadata, mis on iseloomulik meie praegusele ühiskondliku mõttele või ühiskonna arengule. Nagu me näeme otsivat kõikide elualade töötajad, olgu need põllumehed, olgu nad tööstuse mehed, olgu nad haridusala töötajad, kõik kõik vaatavad seda, otsida uusi, paremaid teid, vaata kuidas on, kuidas on tööstuse juhtimises kogu aeg otsitud, mismoodi seda teha, mismoodi ka suurust, kas või nõukogude liidu ulatuses meie vabariigi ulatuses rajooni sees või kuidas otsitakse põllumajanduses, mismoodi teha, kuidas saada kõige paremaid tagajärgi, mis on tehtud hästi, mis halvasti ja loomulik, et see niisugune analüüsi vingus tulebki kirjeldus. See seos on olemas üsna-üsna, tugevasti tungiks siia, sest ega me ei ole rahul kõigi sellega, meil tundub, et meil on palju paremini, võiks kordandaks palju suuremaid võimalusi teha. Nii majanduses kui ka mitte ainult maja. Sellest ka kirjanduse laadi, ma ei tea, ma madusin siin mitmed laadi laiali ja kuidas, kuidas ütles, aga ma tahtsin näidata, kuivõrd ajastu imbus ajastu mõttelaad on omamoodi ämma eemandaks, kirjanduslikult Delaadilisteetilisele mõttel ja nii edasi. See on loomulik, ega me kuskilt ei hüppa keegi välja. Lubage siis teie nimel tänada Paul Kuusbergi, kes täna oli teie ja meie külaliseks kirjanduslikus klubis.