Tere head eesti keele aastat ja ilusa eesti keele aastat. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan. Keeleaasta alguse puhul on just kõige kohasem meenutada legendaarset aate ja riigimeest Jaan Tõnissoni, kelle isiklik eeskuju sundis eestlasi ülemöödunud sajandi lõpul eesti keelt rääkima ka kodust väljas. 22. detsembril tähistati Tartus Jaan Tõnissoni 100 viiekümnendat sünniaastapäeva ja küsiti, mida on Jaan Tõnissonile öelda praegustele kodanikele. Tartu Ülikooli ajalooga tihedalt seotud Jaan Tõnissoni auks ülikooli aulas toimunud konverentsil rääkis Tartu Ülikooli õppejõud Marju Lepajõe Jaan Tõnissoni hariduslikes ideedest. Sellest, miks on meil vaja rahvuskeelset ülikooli ja kuidas just Jaan Tõnisson seda meile tänapäeval ütleb. Kuulame Marju Lepajõe ettekannet. Austatud riigikogu esimees austatud rektor, linnapea Jaan Tõnissoni selts Jaan Tõnissoni järeltulijad, daamid ja härrad. See on tõesti suur au pärast Jaan Unduski ettekannet on tõesti suur au. Et tal on võimalik sõna võtta selle suure riigimehe mälestuseks. Ja teha seda selle pika juubeliaasta lõpetuseks just siin seda teha. Just siin öeldi, miks see on oluline. Rahvusülikooli asutamine just siin, Tartu Ülikooli aulas kuhu nüüd peaaegu 100 aastat on koondunud Eesti rahva kõige suuremad igatsused, kõige paremad püüdlused. Just tulevik on kogu aeg siin aulas. Õieti peaks tegema terve sarja konverentsidest sellest, kui kaua võttis aega, et siin aulas kõlaks lõpuks eesti keel. Kas see hakkas protsess peale juba 1816, näiteks, kui Otto Villem Maasing kirjutas esimese eestikeelses see teadlikult mille pealkiri oli ühe põhjendamatu ebaõiglase väite ümberlükkamine. Kas oli siis see abstrack keele loomine või algas see siiski juba Juhan süte ülikooli kantsleri ideedega seitsmeteistkümnendalt Islandil sellest, mida juba nimetati Tartu Ülikoolis, võiksid õppida eesti talupoegade lapsed. See on kogu aeg huvitav küsimus. Kui kaua peab ühte riiki ehitama, enne kui ta siis järsku mingist situatsioonist teostub. Millal need õiged inimesed peavad sündima, kas see on 50 aastat varem, 60 aastat varem, kuidas seda tekitada? Sest riigi ehitamine isegi 21. sajand algul ei õnnestu ju mitte kõigil hõime seda pidevalt näha, kuigi formaalselt on tehtud, ta ei hakka tööle. Ja on selge, et Eesti riik on ikka mõtlemise tulemus. Et ta on vaimne nähtus. Jaan Tõnisson rõhutab korduvalt uhkusega, et Eesti riik on olnud algusest peale rajatud õigusriigina. Ta ei ole sündinud mingite võimurite taplusest nagu tänaseks suurriigid. Ja sellest seisukohast. Eesti riik ongi ülikooli nähtus. Teda tulebki vaadelda ülikooli nähtusena fenomenina. Nii et meie kätes on väga originaalne asi mida on võimalik kergesti ära lõhkuda. Aga kui selle riigiga tundlikult ümber käia, siis ta võiks pakkuda meeletut inspiratsiooni, et kujundada huvitavat tuleviku loomingulist ühiskonda. Jah, kusjuures tänu sellele, et eesti keel on nii noor, et eestikeelne ülikool on nii noor võib kõike seda loomingulist tulevikumaailma, kultuuri mitmetuhandeaastast tsivilisatsiooni maitsta justkui kandikult. Et see on täiesti erakordne sans tuhanded aastad ühe korraga sünteesides iseenda pärandiga, kui paljudel on seda võimalust selle põhjal tekitada midagi uut, mida on ta maailmale tagasi. Ja see loomingulisus toimiks, selleks ongi vaja just nimelt eestikeelset ülikooli kus õpitakse uurit, takse kõike, filtreeritakse läbi oma kultuuri, ütlen ise, keele on vaja tekitada loovat erisust, see loob erisus, on Tõnissoni mõtlemise peajooni. Maailm vaevleb praegu ideede puuduses, ühenäolisus rutiinis ise on tekitanud rutiini ja kui seda jätkata, siis seal hävitav maailm vajab väikesi riik ja praegu selleks et oma kõva vaimuga kujutlusvõimet elavdada lihtsalt kujutlusvõimet. Kui seda ideed siis oleks andestamatu, kui asuksime peale juba, see on loov ja huvitav, et me nii enesestmõistetavalt praegu siin saame selles aulas kokku vahetame eesti keeles mõtteid. See ületab 19. sajandi kujutlusvõime. Et me siin praegu niimoodi oleme täiesti ebatõenäoline, mõeldamatu nähtus, alles hiljutiste inimeste jaoks see ületab ja sellest tulebki olla tänulik. Tõnissonile tuleb olla tänulik Oskar Kallasele ja teistele. Et ma paar Punkti võtaksin, kuna teemaks oli märgitud haridus siis sellele suunduksin teataval moel selles nende inimeste teos, elades selles jätkuvas teosel õnneks lõpetamata ja me ei tea veel, mis tundmatuid naudingute ette toob. Aga just täna võiks tulla kohale küsida, millised need ideed siis olid, mida Tõnisson teostada püüdis. Neid on siin juba nimetatud ja veel kord, mis on Temassist ja mis on vahendid selleks ja lõpuks ka mõne sõnaga seda kas nende ideede toimejõud on vähenenud või mitte. Proovin seda teha veerand tunni jooksul, kõigepealt allikatest, millega haridust uurida, neid küsimusi. See on tõesti väga mugav tänu Ilmamaa Eesti mõtteloo sarja olen. Et see, see ise juba see sari, see on järjekordne mõeldamatus, kujuteldamatu sari, et piisab ühest pühendunud eestvedajad, antud juhul Hando Runneli, et terve rahvas astuks õhtumaisesse tsivilisatsiooni. Seda sammu saabki teha ainult abstraktse mõtlemisega millegi muuga ei oleks saanud seda teha. Sest et teatavasti õhtumaise tsivilisatsiooni põhijoon ongi tarbetu abstraktne mõtlemine, niinimetatud Kreeka ime ja Eesti on andnud oma panuse sellesse tarbetusse, sihitus abstraktsetesse mõtlemisse, mis on lahti rebitud vajadusest teenida kasu ainelist kasu. Ja hiljem see joon liikus mööda ülikoole ja jõudis lõpuks ka Eestil. Nii et selle õhtumaise tsivilisatsiooniga saab liituda see, kes tunneb mõtlemisest mõnu. Ja selles mõttes mõnusas sarjas ongi leida kaks köidet sellest 144. köites pisut üle 1000 lehekülje, mida kas on vähe või palju. Simo Runnel pidi tegema valikkusest Tõnissoni pärandi seal üle 10000 kirjutise üle 10000, lisaks 4000 kõnet vähemalt. Nii et ma lähtuksin nendest kahest köitest. Ja ainult seda mingisugusesse, dialoogi teiste uurijatega ei astuks selle jaoks aega. Ma proovisin neile läheneda lihtsalt kui Eesti riigi kodanik ja ühtlasi Tartu ülikooli Beud, selline sümbioos kujuteldamatu sümbioos 19. sajandi jaoks. Need esindades sellist nähtust lihtsalt esindades, mida Tõnisson püüdis tekitada, ta pidas isegi vajalikuks sellist nähtust ja ta arvas, et sellise nähtusest tuleb isegi võidelda, et oleks selline nähtus. Ma püüan seda teostada. Mis on siis siht? Need köited? Need köited, eriti esimene köide, kõlbluse, rahvuslust, milles on kirjutised alates aastast 1893 sügavast tsaariajast kuni aastani 1917 maanõukogu resolutsiooni kätte võtta kogu võim Eestimaal, see ongi äärmiselt kaasakiskuv. See oli täiesti erakordne elamus lugeda juba seda esimest köidet, kuidas kõigest tähendab, kuidas nii lühikese ajaga 20 aastaga ongi võimalik jõuda oma riigini, kui selle ülal pikalt mõeldud, kuidas ta hakkab lihtsalt selles üldises uimasudes ja osa võtmata, sest tsaariajal julguse ja kirega, ükskõik siis, kust ta selle jõu diskas abstyneltsiste mujalt. Nüüd, kui hakkab ajama ja ajama seda ideed eestlaste kultuurilisest iseseisvusest. Kultuuriline iseseisvuspoliitiline enesemääramine, autonoomia ülikool ja ikka ümber seesamasugune, iroonia ja põlgus nagu praegu, kui nimeta tantsu küllap sama suur kui praegu nimetada, et lendorav võiks jääda elama, siis tabab üldine iroonia või puhas jõevesi võiks jääda puhtaks, kuigi sellest makstakse miljard. Ikka iroonia. Ja tõesti, miks üks rahas ei võiks maa pealt kaduda, kui juba tuhanded on kadunud tuhanded erakordsed keeled ülimalt erakordselt keeled? Miks ei võiks kaduda? Tohutu kergendus oli raamatu lõpus jõuda lõpuks selle maanõukogu resolutsiooni lihtsalt lühike tekst, elu võitis surma, lihtsalt elu võitis surma, elu võitis selle muganenud mõtlemise mädasoo ja tõstid. Pärast raamatu läbimist oleks tahtnud nädal aega shampanjat juua, kui ei oleks olnud õppetööd, sest see kergendus oli niivõrd suur see resolutsioon lõpuks. Nii et ja kui palju muid probleeme, täpselt sama, mis praegu, eks ole, meeste-naiste palgalõhe vajadus võtta kasutusele päikeseenergia libauudised seoses inglise puurisõjaga veganlus, ärevushäired, suur suremus linnakeskkonnas ja nii edasi, aga põhiidee põhiidee, eriti esimeses köites on haridus, eestikeelne haridus. Seal läbis ja esimene tõdemus kohe raamatu algul. See haridus on Eesti rahva eluandja. Jah, aga milline see haridus peab olema, milline peab olema selline haridus, mis annab elu on ju haridust kamis inimese täiesti ära rikub Mismõttes annab elu, kohe tekivad küsimused Taisele, talle tundub vastus nii selge, kõik ju teavad enesestmõistetav, ta ei ava seda. Nii et lugeja hakkama tuletama kontekstis seda ja kuidas seda teha? Kõigepealt vaadata, mis ideed on selle haridusega seotud, millega ühine siht. Ja siis torkab kohe silmahariduse kõrval on alati iseseisvus. Haridus teeb iseseisvaks, haridus annab enesetundmise ja iseseisvus Omalt poolt, paneb omakorda järjest sügavamalt harima ja teeb sellega inimese veel iseseisvamaks. Ja siis, kui seda iseseisvust targalt teostada, siis toob see kaasa hariduse tõusu. Ja kui haridus on tõusnud, siis iseseisvus areneb järgmisele astmele ja nii edasi, see on justkui lõputu spiraal ja tekib küsimus, kas ei võiks ära lõpetada spiraalid. Aga see ei ole võimalik Tõnissoni jaoks, sest selles ongi eluelul loovuses, selles spiraali tuum on loovuses elus. Ja see loovus, mis tekib loovate jõudude vabanemine selles spiraalis, hariduse, iseseisvuse, lakkamatus, spiraalis, see ei saa see tiki kusagil mujal kui haritud iseseisvusest või iseseisvas hari. Kas see on iga üksikinimese puhul nii ja kogu rahva loovate jõudude puhul nii seda ei leia seal loovus, loovus ja loovus on kõige mõtte täis inimene, nagu Tõnisson kasutab täisinimene, mitte täiskasvanud täis inimene on haritud, iseseisev ja loov. Kui ta ei ole seda g3, siis ta ei ole täiskasvanud, ta ei ole täisinimene. Ja milles on mõte, elu ja loovus ja iseseisvusmõtteelu ja loovus ja iseseisvus on emakeeles ainult emakeeles saab mõte, iseseisvad, saab täiskasvanuks. Kui mõtte kasutab võõrast keelt, siis ta jääbki eestkoste alla. Tema loov jõud uinub, ta elab ülalpeetaval mõte, mis seal vahetanud keelt. Võõras keel on võõras meel. Ja seda kogemust on mõtet uskuda, sest tollase haridust saanud inimese keelt oskas oi palju üle tänapäevasest. Omandati kolm kuni kuus keelt. Aga just see kasutuses sisu oli oluliselt sügavam, sest juba gümnaasiumis tuli lugeda raskeid abstraktseid ja ilukirjanduslikke tekste. Nii raskid, milliste ei jõuta tänapäeval sageli isegi ülikoolis. Nii et praegu tundub tõesti pinimiselt keel osatused, et kiil on võimalik kergesti vahetada, aga abstraktselt tasandil keele kasutamine, eriti selles kirjutamine, see loob sügavamate hoiakute omaks võtma. Ja see muutub juba inimese isiksus, see on isiksuse osa ja kui neid hoiakuid omaks ei võta ja ollakse pidevalt sunnitud võõrkeeles väljenduma, siis muutun inimene hoopiski jäljendajaks. Tal jäljendaja roll, jäljendamine muutub inimese iseloomus, jäljendamine uinutab sügavama vajaduse tõe järele, ütleb Tõnisson. Ta ütleb, et võõras keel on unerohi, see on jäljendamine. Tõnisson ütleb seda viisakalt, tegelikult seal väga viisakas väljend võõras keeranud unerohi on väga hea. Meie unetuse käesolevatel inimestel, palun võtke võõrast keelt enne und. Aga näiteks doktor Bertram sakslane, kes tõlkis Kreutzwaldi sõbrana tükki kalevipoega sakslased ütleb palju hullemini, et see tähendab viletsat tendentsi manduda kopeerivaks värdjas hoogs seal õudne, õudne kuulatav. Aga milline võiks olla selle loovuse mõju ühiskonnale, kas ei ole lihtsalt puhin, mingisugune tuhin? Ei. Tõnissoni arvates see ei ole nii, just sellest tekib tegelik kodanikuühiskond. Tegelik kodanik tekib selles harituse, iseseisvuse ja kindlasti loovuse pidevas spiraalis. Tselluloos ei viinartsessismi. See on just see iseseisev loominguline inimene, kes teeb püsivalt tööd. Üksnes püsivus, pidev püsivus teeb võimalikuks inimesel üldse põhimõtted, on jaated, millest püsivalt kinni peetakse. Just sellisele loomingulisele inimesele kujunevad kohusetunne, õiglus tulle, vastutustunne ja ka tahe. Ta on suuteline tahteks. Need nähtused ei teki sunnil, sünnivad, nad ei ole sundsündimine. Just selline inimene on üldse võimeline põhiseaduseks. Tal on väljend võimeline põhiseaduseks, selle võiks kasutusele võtta, ta on võimeline sellest kinni pidama sisuliselt. Et kui neid komponente ei ole, siis ta ei ole võimeline põhiseaduseks. Põhiseadusest tuleb pidada sisuliselt kinni. Just selline inimene suudab ära tunda, mis on ühine tulu, mis on see ühine tulu, mille põhjal enda tahtmisi tagasi tõmmata ja pühenduda üldisele, sest see nõuab distsipliini tahet. Nii et demokraatia on Tõnissoni jaoks, selles on midagi aristokraatlikus, ainult aristokraatide on demokraatia. Ja teine asi, ainult haritud, loov ja iseseisev inimene on võimeline tegelikuks ühistegevuseks. Ühistegevus, ühistöö kõikidel tasanditel, poliitikakultuur, eriti majandus, et luua väikesi kogukondi ja see ühistegevus seal tsivilisatsiooni järgmine aste. Eesti edu võti peabki olema selles ühistegevuses. Kui tõusta ja tõusta läbi hariduse ja ühistegevuse seal tõeline visionäär, on Tõnisson selle ühistegevuse kirjeldamisel äärmiselt nauditav ja ta on veendunud, et just kultuur, sellised inimesed tõmbavad majanduse käima igal juhul. Nii et need olid nüüd karakteri omadused, mida see kolm asja tekitab. Aga kuidas on kõlblus, aga siin on juba täna nimetatud kõlblust ja kõlblus on küsimus heast ja kurjast seal väga dünaamiline. Kuidas Tõnisson seda käsitleb? Ainult iseseisev, haritud, loov inimene on võimeline selleks kõlbeliseks vabaduseks, mis on hea ja mis on kuri. Hea on see, mis äratab ellu, loovad jõud. Kõik need loovad jõud, millest tuleb tulevik. Kuri on see, mis loovust suretab, see on kogu aeg dünaamikas. Kuri tekitab soovi eestkoste järele, et keegi teine ütleks, kuidas peab olema. Kuri teeb nõrgaks, selles mõttes kurjusest sünnibki vägivald sellest nõrkusest, autoritaarsus ja veel, mis kuulub kurjesson, korruptsioon, mille jaoks Tõnissonil on suurepärane sõna kõlbe rüüste seal väga hea kõlbe rüüstaja. Kusjuures ta rõhutab, et tähtis ei ole näiteks, kui palju altkäemaksu makstakse, vaid see vale, mis peitub korruptsioonis. See võtab rahvalt teotahte, ei taha enam. Sa tegid osavõtmatus. Nüüd see on väga huvitav küsimus, mida Tõnisson tegelikult luua tahtis. Kohe tuleb meelde ikkagi Juhan süte esimesena Juhan süte, mäletatavasti tahtis luua Tartu Ülikooli abi teatavat haridus, aadlik Eesti- ja Liivimaal. Idee on juba iseenesest. Rotterdami Erasmuse idee peaks olema see haridus, aadli või siis Noviitasliteraaria. Aga site 200 tuua Eestisse tuleks sisule hariduse läbiseisvuse saavutad haridusseisus. Ainult Tõnisson astuks justkui veel ühe sammu kaugemale ja tahaks kogu rahvas teha haridusaadli. Selline tunne tekib, kogu rahvas peab olema hariv saada. Ilmselt temasse suhtub. Tal võis olla üsna raske kuulutada, sest need oponendid, keda ta tsiteerib omal moel, kindlasti oponendid ikka oma küünilise Bakroneerimisega üsna sarnaselt tänapäevastele kaine mõistuse esindajatel, kes meil on, kes kutsuvad üles ikkagi assimileerumist, globaliseerumine, valime mingi niukesi jõulisema usu, valime mingi peavoolu parteid, mida kõike veel ei ole vaja nii palju raha õppimisele kulutada. Keegi teine võib otsustada koolidega kokku lükata, õpetajaid televiisorist vaadata ei vajatud. Auditooriumis oleksid tingimata nüüd igal õpilasel oma õpetaja. Milleks küll? Ja nii pidigi Tõnisson kuuluvat rahvuslik, ise olemiseni. Tarbetu luksus, tarbetu luksus, see oleks mõistlik vahetada mõne suur rahvakultuuris, kui sa suure rikka keele vastu eesti keelega ei ole mitte midagi teha. See on seal koer, kellele see eesti keel. Ja sedasama räägiti sajand varem. Friedrich Robert Faehlmanni 100 aastaga ei muutu midagi ja ka praegu ei ole väga palju ka muutunud. Põhimõtteliselt. Kus on raske hetk, on kohe inimesi, kes kutsuvad need kõik maha ja saab kuidagi teisiti. Neid nimetab Tõnisson nahkhiirt, eks ja see on väga tabav nahkhiired, kus aga nahkhiired lendlema hakkavad, on öelda nahkhiired. Või siis öö algab. Mõttearendused on nii hoogsad, et tegelikult ei pane üldse tähele ta koolielus nagu mingeid detaile eriti nimeta ainult paar tuttavat märkustad lavats, lapsed istuvad liiga palju, kas siis see on see koolielu lapsi kurnatakse, võiks rohkem väljas joosta, sporti teha. Fakte on liiga palju ja see on kõik kahe köite peale 1000 lehekülje peale, noh, neli viis detaili. Aga tähelepanuväärne on see, et kool ei ole ainus hariduse andmise koht. Haridus peab teenima ajakirjandus, nagu me oleme juba kuulnud, igasugune ühistegevus ja tõeline töö töö on alati hari. Kui seda tehakse töö enese pärast, armastusest töö vastu. Et see on nii huvitav, kuidas Tõnissoni töökäsitlus kõlab sügavalt. Viivi Luige ühe loenguga, mille ta eelmine aasta pidas tööst ja pühendumisest ka tuleks sündinud Ühest allikast, see ilmus ka Postimehe arvamus, Ena SEE elab, et seal midagi arhetüüp, sett. Ja loodetavasti see ongi Eestis arhetüüpne. Ja mis on veel huvitav Tõnissoni puhul ka igapäevane protsessimine õiguse taga nõudmine kas mingi mingisuguse paari jalatäie maa pärast nagu Tammsaare tões ja õiguses ta ütleb, et see on erakordselt kasvatab, et piiritülid on kõige sügavam õigus, kultuuriline lähedus, see kasvatab õiguskultuuri, tuleb teha seda otse kohus teha seda väsimata, ta tuleb, väsimata, tuleb ajada õigust taga selle aianurga pärast. See kasvatab hariduse kontseptuaalsetest, lähtekohtadest mõni sõna. Kuna ta ei nimeta, kus tema hariduskäsitlus on siis millisest haridusest siis selline sünnib, selline individuaalse loova vabaduse ühendamine ühiselulise tõusuga. Aga siin on selgesti kaks komponenti. Ükson, troll, tsooniline antiigist lähtuv hariduskäsitlus ja teine pool on protestant Is vehkludelus. Kusagilt see on küllalt jah, et see, selline spiraalne haridus saab olla seotud ainult sõnaga olemas sõnakeskne haridus ja seal antiikne sõna, igakülgne valdamine. Spiraal, mis toimib, see toimib inimeses sees. Lugema õppimine, väitlemine kuni raskete, abstraktsete tekstide kirjutamine see just tegeleb seesmise inimesega, aga ühtlasi ta kasvatab paatiat, ühistunnet, mingi ükski teine haridustüüp seda ei tee. Isegi matemaatika, bioloogia, kõik peab käima läbi seesmise inimese. Ainult siis mõjutab teadmine see, mida teada saadakse ka tegu, kui ta käib läbi inimesel. Ainult sellisest haridustüübist võiks üldiselt sündida teadmistepõhine Eesti. Aga praegu me sellega suuri probleeme. Ja teine komponent on tõesti protestantis. Kuigi Tõnisson sõnu jumal ja Kristus kasutab ainult paar korda see mitte kuidagi. Kui teha sõnaotsing Tõnissoni religioossus, nagu praegu on populaarne, teeme lihtsalt sõna otsingu, see ilmne, mitte kusagil seal sügavalt protestantlik, isegi isegi demokraatia ja isikuvabadusaluseid läheb Tõnisson otseselt kristluses. See on kõige varasem demokraatia, kuidas öelda õpetus isikuvabaduse õpetas ja kusjuures ta samastab sisuliselt evangeeliumi ja hariduse. Ta ütleb näiteks, et Kristuse õpetus tähendabki seda, et iga hing saab just nimelt läbi hariduse väärtuseks ja täisisikuks. Läki hariduse läbi demokraatia. Tõnissoni lugedes tundub, et uue testamendi igal leheküljel on sõna demokraatia. Tuleb süvendada rahvakultuuri, justkui Jeesus räägiks rahvaga, kultuuris, Tõnissonil selge, ta räägib rahvakultuurist. Ta räägib demokraatiast, isikuvabadusest ja tõeotsingust. Nii et haridus on vaimne uuestisünd. Tema jaoks täpselt sama, nagu evangeelium seda nõuab, tuleb sündida uuesti, vaimselt ja õppides tuleb saada inimeseks. Üksnes vaim teeb elavaks, annab loovuse. Et mõlemad, nii haridus kui kristlus tähendavad loovat jõudu. Tähendab, see ei ole midagi originaalset selles mõttes, et täpselt samu seisukohti võiksid täpselt samas sõnastuses esitada nii Jakob Hurt, Villem Reiman, Hugo Treffner, Peeter põld, isegi Kristian Jaak Peterson, nad kõik on meie, Tartu Ülikooli usuteaduskonna Alumblused üle ma väga uhke. Ja nad on olnud ka Eesti riigi vaimsed ehitajad. Nad on õppinud selles samas majas rääkinud evangeeliumist samamoodi nagu haridusest. Nüüd laiem protestantlik hoiak, võib-olla ta istunud kõik selles aulas. Tõenäoliselt ongi peale Kristjan Jaagu, kellel ei olnud aega tult tulla siia. Nii et selles on erakordne loom, vägi nüüd mõni sõna aktuaalsusest. Et need ideed ei ole kuidagimoodi kahanenud nende ideede toimejõud. Ja on huvitav, et olles Tõnissoni lugenud, mõjub tänapäevane haridusideoloogiad isegi kuidagi kroonistlikult. See on kummaline. Ja sellele tuleb tähelepanu juhtida, et sellist hoogu kui Tõnissonil praegu dokumentides ei näe. Just see, ma usun, ongi põhjus miks haridus on praegu üks kõige teravamaid probleeme. Ta on terav probleemist üle nädala, toimub mingeid üle-eestiline haridusfoorum. Ja seetõttu ma nimetaksin mõned teesides, püüaksin sõnastada Tõnissoni vaimus, mis võiksid meie haridusedasi kanda, kuigi praegu võib-olla ei kalla nii tugevalt. Esiteks seda, et iseseisvusemakeelne haridus ja loovate jõudude vabanemine on endiselt otseselt seotud kolmasse, erandeid on aga üldiselt põhijoontes otseselt seotud Pole, üht ei ole ka teisi emakeele loovus on seotud. Teine asi, just ülikoolidel peaks nende loovate jõudude vabastamisel ühendamisel edasiviimisel olema juhtiv osa, sest seal hariduse tipp Tõnisson, nii palju ülikool Teist ei rääkinud, sest alles algas. Aga nüüd liigub sujuvalt see vajadus ülikoolidesse. Just seal peaks olema see kõige sügavamat vajadus iseseisvuse ja loovuse järele mida peaks kandma emakeelsuse kõrgeim vorm. Ja me teame kõik, kuidas viimased kümmekond aastat sellest juhtivast osast ülikoolid on eemaldunud rahalistel põhjustel. Kuigi see ei tohiks olla nii suur, sest enamik avalikke ülikoolide eelarvest katab maksumaksja. Et selles ongi midagi veidrat, kui on selline puhang, mis on Tõnissonil ja kui praegu räägitakse turust ja konkurentsist on tunne nagu kuks keskaega või vähemalt 19.-sse sajandisse pärast Tõnissoni. Küll on see nii, et, et turg ja konkurents sobiksid näiteks Balzaci aega 19.-sse sajandisse pärast seda, kui Tõnisson rääkinud uudses ühistegevusest kuivõrd oluline tsivilisatsiooni arengus on nii, et ma mõtlesin, et iga kord, kui suu peale hakkab või suu hakkab tulema, konkurents tahaks jälle tuleb kohe öelda kiiresti ühistöö mõju, kogu aeg ennast hakata treenima, nii kui tuleb võtta, et konkurents on ühistöö, ühistöö ja seda on vaja kõikidele, tähendab kogu akadeemilisele maailmale, kõikidele akadeemilistele institutsioonidele on vaja ühistööd. Kõikide õppetoolide teaduskondade ülikoolide vahel on vaja, sest konkurents, need viimased 10 aastat on tähendanud kohutavat raiskamist. Tähendab inimeste, Elupädevuse, tehnika, isegi paberi, aga eelkõige heade mõtete raiskamist, mille jaoks Eestis lihtsalt ei ole võimalust. Teadusruumi reostatakse üksteise kordustega, milleks on vaja ühistöö, ütleks Tõnisson. Ja samamoodi inglise keelses tundub, nagu see oleks langemine minevikku, sest see ei vabasta loovaid jõude iseseisvuseks. Ainult britid võiksid vabastada oma loovad jõud, aga nad ei tule selleks sigineda üldse minema selle Brexit'iga. Nii et see oleks olnud viiekümnendatel aastatel see inglise keel kõva sõna pärast teist maailmasõda. Aga praegu on isegi ingliskeelne ise olvuma inglisekeelsest, nii väsinud nad otse paluvad. Inimesed kirjutage teadustel mingites muudes keeltes, mitte selles halvas inglise keeles, mis sarnaneb Laivale. Seal taandareng, sellest laibast ei sünni iseseisvust, ei haridust ega loovust. Nüüd pisut vaheajal, mis on tunnetus keele, mis on suhtluskeel, loovus on tunnetuskeeles õppi keeles. Ja lõpuks ma tahaksingi jõuda selleni, et Eesti vajabki mingis mõttes uut, originaalset ülikooli, mis Eesti ühiskonda kaasa tõmbaks, millest on viimasel ajal kuidagi lahku elanud, et ta tõmbaks eesti keele arengut kaasa, tõmbaks isegi kolleegid loodus- ja täppisteadlased kaasa ja siis oligi juba tulemas. Sellel aastal on toimunud muudatusi minu meelest tugevalt. Sest see ongi, mis hoogs Euroopa erisust, seda loovat erisust, mida vajab praegu maailm. Ja see, mis see ongi Euroopa Liidu suurim jõuerisuse loomine ja mõtteteadustes kõikides teadustes. Eesti saaks rahulikult astuda kõikidest traditsioonidest välja ja vaadata kõiki väljaspoolt. Me ei ole seotud ühegiga. Me saame sünteesida neid kõiki ja saab jõuda algupärasusele. Seda on vaja ja teistel seda võimalust peaaegu kellelgi ei ole. Nii, peagi ei tule see meie šanss. Aga see tähendab eestikeelseid väitekirju, mis mõistestiku kannaksid, ehitakse. Teisest küljest see tähendab akadeemiliste idioomide õppimist, mille jaoks meil on rikkalikud traditsioon tegelikult olemas. See on saatuse šanss just sellepärast, et me oleme kuskil äärealal kahe maailma vahel. Me võiksime võtta hoiaku, et me oleme tegelikult keskel. Me ei ole mitte ida ja lääne vahel, vaid meist lähtuvad ida ja lääs. Kogu humanitaaria. Nii et just on vaja luua palju dominant. Paar sõna lõpetuseks. Nüüd meie haridusprobleemid on tõesti just sellest lahku elamisest on põhjustatud ja see võti on tegelikult Tartu Ülikooli käes. See nõuab otsustavust, aga sellel on tugev toetus. Seda tugevat toetust lähevad näiteks ülikoolis aja õpetlase 100 mõtet, mis avaldati ajakirjas akadeemia. Nii et need toetama seda liikumist ja loodame ja soovime jõudu. Soovime jõudu meie rektorile ja soovime head mälestust Jaan Tõnissonile. Aitäh. 19. sajandi lõpus Tartu renessansi-le uuele rahvusliikumisele hoo sisse andnud Jaan Tõnissoni sõnumist leile tuleviku inimestele nüüd 21. sajandi esimesel veerandil, rääkis Tartu Ülikooli lektor Marju Lepajõe. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan. Jaan Tõnissoni 150.-le sünniaastapäevale pühendatud konverentsi saab vaadata ta Tartu Ülikooli veebitelevisioonist. Keele saatevaramust saab kuulata saadet Jaan Tõnissonist kui Eesti ajakirjanduse suurkujust silmapaistvast kõne- ja sulemehest ning eesti keele eest seisjast. Uus keelesaade on vikerraadio kavas nädala pärast. Kuulmiseni.