Tere Eesti riigikeeleaasta on ametlikult avatud avakonverentsil Teaduste akadeemias. Selle nädala neljapäeval jäi kõlama mõte, et eesti keele tulevik on rohkem kui kunagi varem meie endi kätes. Ja just nimelt meie endi kätes, olgu igapäevases elus, kodus, köögis, koolis, ülikoolis, töökohtadel, kinos ja teatris, spordi- ja teaduselus. Eesti keele tulevik on noorte ja vanade, õpilaste ja õpetajate, töötajate ja tööandjate, arstide ja arstiabivajajate, ametnike, poliitikute ja teadlaste kätes. Avakonverentsil esinesid ettekannetega Tartu Ülikooli professor Martin Ehala, Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag, Tartu Ülikooli professor akadeemik Urmas Varblane ja keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja selles saates pakun teile kuulata Martin Ehala ettekannet, mida kuulajate saalis olnute hinnangul võib nimetada ka programmiliseks kõneks. Martin Ehala juhatas sisse konverentsi juhataja, akadeemik Karl Pajusalu. Austatud president Arnold Rüütel, haridus ja teadusminister ja kõik siinviibijad, eesti keeleuurijad, eesti keele kasutajad, eesti keele kalliks pidajad. Ma vaatasin tänase konverentsi kavast, mis mulle anti, et nüüd peaks siis olema, ma loen ette konverentsi väljakuulutamine, aga meil on juba kaks väga sisukat ettekannet peetud, et ma arvan, et see väljakuulutamine, arvestades seda, et president Kersti Kaljulaid pidas ka täiesti nagu sisuka pika ettekande ja me oleme pisut ajakavast juba väljas, siis asume tööle kiiresti, aga ma lihtsalt ühe minutiga tahaksin öelda mõne olulise asja siiski, et miks me tänaseni oleme? Meil on eesti keele aasta, ei ole lihtsalt keele aasta, nagu seal kirjas, vaid on eesti keele aasta on eesti keele aasta avakonverents, see eesti keele aasta tähendab väga palju erinevaid üritusi. Aga see koht, ma arvan, kus me siin ühes eesti ilusamas saalis ka täna oleme sümboolse väärtusega, sest selle konverentsi teema oli ikkagi 100 aastat Eesti riigikeelt ja riigikeel. Nii nagu teistes riikides, nii ka Eestis, tähendab seda, et seda keelt peab kasutada saama igasugustes funktsioonides ja ta peab olema nii rohujuure tasandil, nagu öeldakse, kui ka teaduse tipus. Ja me oleme täna Eesti Teaduste akadeemias ja Eesti Teaduste akadeemia on võtnud ka oma südameasjaks eesti keele aastat toetada ja selle ettevõtmistes aktiivselt osaleda ja see konverents ei ole ainukene Maison teadusterminoloogia sümpoosion tulemas, mis on siis osa terminoloogia koost sügisel veel teaduskeele konverents, aga selle kõrval muidugi ka palju keelepäevi erinevates maakondades keelematkasid eesti keeles lugemise, kuu ja teisi üritusi, mida siin ei jõua kõiki üles nimetada. Aga see, mis võib olla ühe tõsise riigikeele puhul ka, on siiski paratamatu, et seda keelt tuleb pidevalt arendada ja, ja sellele keelele tuleb ka tagasi vaadata sellest kogemusest, mis meil 100 aasta jooksul on. Siiski me saame palju õppida Eesti keele tähtsuse kohta. Ja nii on ka need tänased ettekanded ikkagi eelkõige tagasivaatava suunaga, kuid samas, nagu meie president juba rääkis, eesti keelel on praegu väga palju uusi võimalusi ja me peame ka edasi vaatama. Ja Eesti keel ei ole mitte mingi kahanev keel. Meie keele kõnelejate arv järjest kasvab, kasvab kiiremini kui etniliste eestlaste arv ja, ja mis tähendab ka uusi võimalusi, väljakutsete kõrval ka uusi võimalusi ja see tähendab teiselt poolt seda, et lisaks haridusele, teadusele kõrgharidusele on oluline ikkagi ka see, et eestlased ja ka need uued eesti keele rääkijad ennast eesti keele puhul hästi tunneksid, et me oskaksime oma keelt säravaks teha, selgeks muuta ja ka vaadata oma keelele laiemalt mitte ainult ütleme kasvõi oma erialast lähtudes või oma ja ametipositsioonist. President rääkis üleilma eesti keelest meile täna on üks ettekanne rahvusvahelisest eesti keelest, aga siin väikse sissejuhatuse lõpetuseks ma mõtlesin, et küll see eesti keel on ikka rikas ja ilus ja küll on mõnus teda rääkida või nii läänepoolse eestlasena võiks öelda, et lausa mõnus. Ja sest eesti keel on tõesti üleilmne ja mida see üleilmne tähendab, et on eriti ilmne tal eriti nähtav. Ja, ja see ilmsus ei tähenda mitte seda, et eestlase elab juba igal pool üle maailma. Ka meil täna on siin ka väliseesti raamatu esitlus, kus saame selle kohta täpsemalt küsida autori professor Raimo Raagi päästevaid üleilmses tähendab ikkagi ka tähtsust ja tähendab seda, et meie keel on südamekeel ja ka südamehariduse keel. Et oma keelega targalt ringi käia, aga niisiis nendest neljast teadus ettekandest, mida meil siin Teaduste akadeemias on võimalik kuulata. Ta on esimene Tartu ja Helsingi ülikooli professorilt. Martin Ehala alt. Me palusime kõigepealt ettekannet teemal Eesti keel ja eesti identiteet, aga ta muutis selle üsna hiljuti teemaks Eesti keel, kui hariduskeel. Palun ja ta las siis ka selgitada, miks sa muutsid. Sama teema. Autode härra president Rüütel ja proua Ingrid Rüütel. Lugupeetud minister, head akadeemikud, head kolleegid, head kuulajad. Mul on suur au olla osa sellest üritusest ja ma ei pea siin silmas mitte niivõrd seda tänast pidulikku konverentsi kuivõrd seda üritust, mille nimi on Eesti. Seda üritust, mis algas tõenäoliselt umbes 200 aastat tagasi, kui kui keegi ütles, et kas siis selle maa keel, seesama unistus, mis arenes mingisugusel hetkel Aleksandrikooli ideest eesti omakeelse ülikoolina, on seesama idee, mis, mis oli mingisugusel hetkel mõtles võib-olla ainult eesti autonoomias. Kuni sellest sündis Eesti iseseisvus ja Eesti riik. See on üks suur unistus ja suur üritus ja on tõeliselt nagu uhke olla osa sellest ja, ja anda panus sellesse üritusse. Samas ma arvan, et, et Eesti idee ja Eesti kui selline ei ole kunagi olnud täiesti iseenesestmõistetav kaugeltki siis 200 aastat tagasi, kui algas, see on küll vähenenud see nii-öelda haprus, eestiilee haprus, aga see on siiski olemas. Ja muu hea õpetaja Mati Hint on öelnud. Kultuurikatkestus ei pea toimuma nii robustselt, et tulevad võõrad, tankid ja helikopterid, väike rahvakultuuri ja poliitikaeliit küüditatakse või lastakse maha ja tulevik lahutatakse minevikust. Tõsi, meie ajaloolises mälus on just selline hirmus kogemus, mis õnneks suudeti suurte kaotustega siiski üle elada. Kuid siiamaani on kuklas küsimus, et mis oleks, kui oleks ikkagi 1940. aastal vastu hakanud, kas ajalugu oleks olnud teistsugune, kas kaotused oleks olnud väiksemad nii hästi inimeludes kui ka moraalselt? Vastust sellele küsimusele ei ole, aga ma usun, et selle ajaloolise kogemuse õppetund on meil kõigile selge mitte kunagi enam hääletud alistumist. See konsensus on näha nii hästi riiklikul tasandil parteideülese kokkuleppele, mitte vähendada kaitsekulutusi. See konsensus on näha 20., viies 1000. kaitseliitlasest. Ma arvan, et see konsensus on enamikul meist juba seljaaju tasandil muutunud valmisolekuks, vajaduse korral ilma kõhklemata teha seda, mida oleks tulnud teha juba eelmine kord. Kuid kultuurikatkestus ei pea tõesti tulema robustselt, tankide ja helikopteritega, nagu hoiatab Mati Hint. Ideoloogiline sõda on tänapäeva maailmas sama tõhus ja seda kedagi füüsiliselt hävitamata. Ideoloogiline vaenlane ei tulista, ei loobi granaate. Ta ei ründa isegi mitte vihakõnega, sest siis me ju saaksime aru, et ta on vaenlane. Ideoloogiline vaenlane kasutab ära meie ihasid ja nõrkusi. Ta ründab meid sõnadega, mida on kerge uskuda soovidega, mille täitumist me tahaksime segades kokku kõige kaunimad ideaalid lastavate vahedega, nii et kaob, võime neil vahet teha. Ideoloogiline vastane kutsub üles loobuma pingutusest tundma ennast hästi just sellisena, nagu sa oled, mitte hoolima vananenud normidest, mitte keelama endale midagi, sest sa oled seda väärt ja mitte arvustama kedagi teist selle pärast, mida ta endale ei keela või milleks ta ennast ei sunni. Ükspuha, mis see ka ei ole, sest fantaasial ei ole ju piire. Naudingud ei ole ju piire, edevusel ei ole piire, laiskusel ei ole piire, tarbimisel ei ole piire, ainult taevas on piiriks. Vaenlane seostab printsipiaalsuse vihkamisega ja pühendumist suurelisusega. Nii et pole võimalik midagi pühaks pidada tundmata ainult tsüüdid sisemises tõrvikurongkäigus annab mõista, et mu armastus selle maa keele ja kultuuri vastu on pärit hangude ja vikatite sajandist ega sobi kokku maailma voolava mitmekesisusega. Et kui tahan edasi liikuda või kas või paigal püsida selles kiiresti muutuvas maailmas, siis pean vooluga kaasa minema ja vanast lahti ütlema. Ees ootab uus hea ilm. Nii toimetab ta oma viisil, tõrjudes välja väärtusi, mis seovad mind koduga ja asendades need väärtustega, mis pillutavad mind laiali. Selline on moodsa aja kultuurikatkestus, kultuurikatkestus, mis ei tule tankide ja helikopteritega. See kultuurikatkestus ei tapa ega küülita kedagi. See on lumekuninganna tüüpi kultuurikatkestus, mis muudab inimese südame, jääks ja teeb ta enesekeskseks, paneb elama minevikuta, mõtlemata tulevikule. See on hääletu alistumine ideoloogilisel rindel. Ja Eesti hariduskeel on siin eesliinil. Hääletu alistumise apologeedid ütlevad, et ilma inglisekeelse õpeta langeks Tartu Ülikool peatselt keskpärasesse. Analüüsime seda väidet. Tartu Ülikooli bioloogia geneetika jagavad maailma ülikoolide pingereas 120 kuuendat kuni 100 viiekümnendat kohta. Humanitaarteadused ja sotsiaalteadused on vahemikus 251 kuni 300. Tartu ülikool tervikuna 301 kuni 350. Maailmas on kokku üldse 22077 ülikooli. See tähendab, et meie bioloogia ja geneetika on tipp-null koma seitsme protsendi hulgas humanitaar- ja sotsiaalteadlased 1,4 protsendi hulgas ja Tartu ülikool tervikuna 1,6 protsendi hulgas. See on maailma absoluutne tipp. Hea küll, mil me võrdleme end kogu maailmaga, võrdleme ikka USAga, ütlevad hääletu alistumise apolegeedid. Hea küll. USA-s on ülikoole 2257 ja Tartu Ülikooli jagab nende pingereas 80 kolmandad kuni 90 seitsmendat kohta mis on tipp 4,3 protsenti. Mis keskpärasusest me siin räägime? Neil, kes väidavad, et ilma inglisekeelse õpet laiendamata ähvardab Tartu Ülikooli oht langeda keskpärasus peab olema mõtlemises midagi väga rikki. Kui Tartu ülikool on maailma absoluutsesse tippu jõudnud ilma inglisekeelse õpeta siis ei ole ingliskeelne õpe tipus olemise eelduseks. Ja kõige parem tõendus sellele on Soome, kus rahvusvahelise ingliskeelse õppe osakaal on 7,3 protsenti samas kui Eestis on see 10,5 protsenti. Samal ajal on neli Soome Ülikooli Tartu ülikoolist pingereas eespool, sealhulgas Helsingi Ülikool esimese 100 hulgas. See peaks minu arvates täiesti veenvalt tõendama, et inglisekeelse õppe maht ei ole seoses Ülikooli positsiooniga maailma pingeridades. Jah, ütlevad hääletu alistumise apoligeerid, kuid me näeme, kuidas noored lähevad õppima välismaale ega tule Tartusse. Kas lähevad need noored välismaale tõesti seepärast, et Eestis sunnitakse neid ülikoolis eesti keeles õppima? Lubatakse selles kahelda. Kui meie hääletu alistumise apologeedid igas arvamusloos ja sõnavõtus kordavad, et noored lahkuvad välismaale, sest meie kõrgharidus pole eestikeelsena piisavalt tasemel siis demoraliseerivad nad ühiskonda hullemalt kui mõni trollivabrik. Eeskätt seetõttu, et nad kordavad eestikeelset haridust alavääristavat väidet autoriteediga miljonile annab kõrge positsioon akadeemilises hierarhias. Pole siis ime, kui mõnel hakkavadki seda uskuma. Jah, ütlevad hääletu alistumise apolegeedid, kuid meil on üleüldse nii vähe ja nii kehva tasemega üliõpilased, et nendega ei tasu jännata. Tsitaat algab siit ajalehest. Kas eesti õpetlased, kes endale rahvusvahelises plaanis nime teinud, jäävad Eestisse, et oma teadmisi pooltühjadele auditooriumile jagada? Küsib üks meie juhtivaid sotsiaalteadlasi ja vastab ise. Kindlasti mitte. Mis me siin räägime? Väheneva rahvastikuga Eesti on tema hinnangul teadlase eneseteostuse jaoks mõttetu paik. Samuti tasuvat väheste üliõpilastega eriala end majanduslikult ära. Kas oleks siis parem panna fennougristika eriala hoopis kinni, kui õpetada edaspidi soome-ugri keeli inglise keeles? Küsivad hääletu alistumise apologeedid. Siin tuleb nüüd ilmsiks inglisekeelse õppe tegelik põhjus. Raha. Ülikooli sees käib erialade vahel halastamatu tekki enda peale tõmbamine kes suudab meelitada oma õppekavadele ja rohkem üliõpilasi, kes suudab välja mõelda atraktiivsema nimega kursusi, nende eelarve kosub. Kellele üliõpilasi ei jätku, need pangu eriala kinni või muudkui sa inglise keelseks. Teiste sõnadega, ülikooli sees töötab õppetöö rahastamisel karm turumajandus. Sellest süsteemist tuleb loobuda. Selline samm ei oleks midagi ennekuulmatut ega ilmvõimatut. Veel mõned aastad tagasi jagas ka riik ülikoolidele raha samasuguse skeemi alusel kuid see muudeti ära ja nüüdseks ei sõltu ülikoolide riiklik rahastus enam tudengite arvust. Samuti on teadusrahastuse jagamisel teadusvaldkondade proportsioonid paigas ja teadusgrantide raha ei liigu vabalt nendesse valdkondadesse, mille taotlused said keskmiselt kõrgemad hinded. Kui riik ei rahasta ülikoole enam õppetulemuste ja tudengite arvu järgi, miks peaksid siis ülikoolid sisemiselt veel sellega jätkama? Kas seepärast, et tugevad erialade käes on jäme ots ja nad pole huvitatud rahade jagamisest nende erialadega, kus tudengeid on vähe? Raha ei taha keegi käest anda ja seepärast ei ole ingliskeelsete õppekavade juhid huvitatud isegi sellest, et õppekavadesse lisandus kas või üksnes kohustuslik eesti keele õpe. Kui tegin sellise ettepaneku, siis ütles dekaan professor Margit Sutrop, et temale see meeldiks väga, sest tooks valdkonnale keeleõppe kaudu palju raha sisse, aga vaevalt, et teised valdkonnad sellest huvitatud oleksid. Ülikooli siseelu hästi tundva inimesena tabas ta kindlasti probleemi tuuma. Eesti Quelle kui hariduskeele positsioonide loovutamine ei ole tänapäeva globaliseeruva maailma paratamatus vaid selleks puudub lihtsalt suurel osal teadlastest õppejõududest, tahe. Intelligentsete inimestena esitavad nad mitmesuguseid ettekäändeid, millega oma hääletud alistumist õigustada. Suur osa neist ei ole ratsionaalsete argumentide valguses tõsiseltvõetav. Samas alavääristab jõuliselt eestikeelset haridust. Kuidas siis mõista, et ühes kohas väidetakse, et ingliskeelsete kavade loomine on tekitanud erialadel tugeva konkurentsi nii et kõiki jõua vastugi võtta. Samas hetk hiljem aga väidetakse, et kui muudame eesti keele õpe välisüliõpilastele kohustuslikuks, siis ei tule keegi meile õppima. Kas saab veel halvemini öelda meie teaduse ja õppeon kõrgel tasemel, aga keelekultuur nulliks selle kõik ära. Samas on see otseselt vale. Veel mõned aastad tagasi õppis meil üle 700 välisüliõpilase eestikeelsetel kavadel, nüüd on neid jäänud alla 200. Veel mõned aastad tagasi alustasid välisüliõpilased arstiõpinguid inglise keeles, kuid kolmandal kursusel läksid üle eestikeelsele õppele. Nüüd õpivad nad inglise keeles algusest lõpuni. See näitab, et välisüliõpilased on valmis Eestisse tulema ka siis, kui õpe toimub osaliselt või ka täiesti eesti keeles. Aga see on tänaseks kõik unustatud. Nüüd luuakse kuvandit, et eesti keel on kõige suurem takistus rahvusvahelistumise teel. Ma olen kaugel arvamusest nägu ei tohiks inglisekeelset õpet Eesti ülikoolides olla kuid viis, kuidas ingliskeelset õpet õigustatakse, eestikeelse hariduse alavääristamise kant tõeliselt eemale tõukab. See ei ole retoorika, mis otsib inglise keelele kohta eesti keele kõrval see retoorika, mis kuulutab, et eesti keeleaed kõrghariduses on läbi saamas. Eesti keele aeg kõrgharidusele ei ole läbi saamas seal lihtsalt vildakas tulevik, kujund hääletu alistumise apologeetide teadvuses. Mitte keegi meist ei tea täpselt, mida tulevik toob. Aga oma tegudega. Me kujundame olevikku tuleviku suunas. Ja see kujundamine sõltub sellest, milline on meie ettekujutus tulevikust. Kui me kujutame ette, et teistel keeltel ei ole kõrghariduses inglise keele kõrval kohta, siis täie kindlusega nii ka läheb. Kui teatud hetkel ajaloos ei oleks leidunud inimesi, kes uskusid, et Eesti riik on võimalik, siis ei peaks me praegu siin seda konverentsi ja Postimees ei kirjutaks, et jah, just sellist Eestit me tahtsimegi. Ja et kunagi ei ole Eestis nii hea olnud elada. See maa siin näeks hoopis teistsugune välja siis ja milline oleks Tartu Ülikooli koht maailma ülikoolide pingereas, ei hakkama fantaseerima. Nii nagu eestikeelne ülikool võis ärkamisajal tunduda utoopiana ja Eesti vabariik 20. sajandi algul ebarealistlikku unistusena nii võib ka praeguses globaliseerumishoos eestikeelse ülikooli ülalpidamine tunduda ebarealistlik. Seda iseäranis olukorras, kus paljud ülikoolid teistes riikides on võtnud suuna inglise keele suurendamisele. Tundub, et sinna läheb vool ja kui me kaasa ei lähe, jääme lootusetult maha. Meie haridus, teadus ja innovatsioon on maailma tipus absoluutses tipus. Meil on täiesti kindlasti olemas võime mõelda oma peaga, võime leida uudseid lahendusi, võime olla originaalne. Ma olen täiesti veendunud, et meil on ka jõudu ujuda vastuvoolu, kui meie siht on selge ja tegevuskava olemas. Ainus, millest meil praegu veel veidi puudu on, on usk iseenesesse. Et selle maa keel võiks jätkuvalt püsida maailma kõrghariduse absoluutses tipus, on vaja kõigepealt suhtumise muutust ja seejärel konkreetseid samme selle tagamiseks. Nägu proua president täna hommikul ütles. Tänapäeval on kontroll täiesti meie kätes ei sõltu mitte kellestki teisest, kui ainult meist siin Eestis, kuidas meie kõrgharidus edasi areneb. Ja ma olen väga nõus professor Margit Sutropi ka, et kõigepealt tuleks kaotada seadusesäte, mis lubab bakalaureuse ja magistrikavadel vaid üht õppekeelt. Samuti on vaja anda ülikoolidele võimalus ka eestikeelsetel õppekavadel küsida õppemaksu. Teiseks on vaja muuta ülikooli sees rahastussüsteemi, et vabastada erialade areng laastavast, turub ainest. Riikliku õpperaha jagunemine erialade vahel peaks olema fikseeritud ülikooli sees oma otsusega tasulise õpperaha võib liikuda turumajanduse seaduse järgi. Kolmandaks tuleb leppida kokku, et mitte üheski õppekavas ei tohiks võõrkeelse õppe osakaal ületada teatud mahtu. Kas see on kaks kolmandikku või kolm neljandikku, on arutelu koht. Igal juhul on täiesti ilmne, et praegustes magistrikavades monstrum tuurselt nii palju valikmooduleid ja vabaaineid et eriala õpe ei kannataks vähemalgi määral kui 24 ainepunkti näiteks oleks pühendatud eesti keele õppele eestikeelsele erialasele praktikale. Kohustuslik eestikeelne osa igas võõrkeelses õppekavas tagaks ka selle, et eesti emakeelega üliõpilased omandasid võime oma erialal eesti keeles suhelda ja kirjutada. Seda on vaja eeskätt eestikeelse üldhariduskooli õpetajaskonna ja koolikeele arenguks, aga ka selleks, et suudaksime üldse kultuurrahvana toimida. Usun, et seda eesmärki on võimalik saavutada näiteks erialase eneseväljenduskursuse eestikeelse magistriseminari eestikeelse bakalaureuse-magistritöö kirjutamise nõudega neile, kes on lõpetanud eestikeelse üldhariduskooli. Neljandaks, õppejõudude teadlaste tööle võtmisel tuleks lähtuda pikast perspektiivist fokusseerides noortele annetele, võimaldades neil meie ülikoolides üles ehitada oma töörühmade uurimissuunad pakkudes neile pikaajalist perspektiivi tõusta tippu just Tartus või Tallinnas. See võimalus aga peaks sõltuma valmisolekust õppida mõistliku aja jooksul ära eesti keel, et osaleda ülikoolitöös. Loomulikult ei peaks need nõuded kehtima lühiajalise teadlasvahetuse või tähtajalise töötamise puhul on täiesti loomulik, et ülikool on kakskeelne. Ta on seda olnud läbi ajaloo ja peab selliseks ka jääma. Muidu ei ole teadusvahetus võimalik. Ja selleks, et ülikool püsiks kakskeelsena, on vaja ellu viia need muutused, millest ma just rääkisin, aga mitte vähem tähtis pole ka muutus meie teadlaskonna suhtumises. Sest kui me oleme oma mõttes hääletult alistanud, sisepäästaga administratiivsed muutused, aitäh teile. Kuulsite professor Martin Ehala ettekannet eesti keele aasta avaürituselt konverentsilt Eesti riigikeele sajand Eesti Teaduste Akadeemia majas Tallinnas. Keeleaastal tehakse üle Eesti hulganisti päevakohaseid, aasta kohaseid, üritusi, konverentse, keelepäevi maakondades, keelematku ühislugemisi, ühiseid keele õppimisi ja palju muud. Keelesaade hoiab teid jõudumööda toimuvaga kursis. Avakonverentsi saab vaadata kuulata täies mahus Postimehe kodulehel. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja saate lõpetaksin vanasõnaga, millega oma ettekande lõpetas keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk. Ja see kõlab nii. Kui sul pole midagi öelda, siis pole kasu ka sellest, kui ütled seda inglise keeles. Kuulmiseni nädala pärast.