Noored. Ja nüüd teie, Eesti lugu, perel. Jaan Tõnisson ja tatart renessanss sellist pealkirja kannab Jaan Tõnissoni 150.-le sünnipäevale pühendatud sarja teine saade. Kui Eesti ennast iseseisvaks kuulutas 1918. aastal, siis oli oma 50.-le sünnipäevale lähenev Jaan Tõnisson. Juba vana. Jaan Tõnisson oli jõudnud algatada hulga ettevõtmisi ja liikumisi, mis kuuluvad või on algtõuke saanud Tartu renessansiajast Jaan Tõnissoni algusaastatest Eesti ühiskondlikus elus, Tartu renessansist ja sellele eelnevast ja järgnevast Eesti elus, räägib Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Saatejuht on Piret Kriivan. Jaan Tõnisson alustas Tartu Ülikoolis õpinguid 1888. aastal ja kas võib öelda, et siis algas ka tema aktiivne elu? Tõenäoliselt küll jah, sest noh, kõigepealt juba seepärast esimest korda ta sattus sellisesse kohta, kus nõuti õppimisel distsipliini. Et tema senine koolitee oli ju käinud väga con arglikult, üle kivide ja kändude ja sugugi mitte seetõttu Ta oleks olnud saamatu või võimetu, vaid vastupidi, seetõttu, et ta oli liialt iseteadlik ja sattus alatihti konflikti ja arvas, et ta saab iseõppimisega sama hästi hakkama nagu kõige muuga. Nii et nüüd oli siis ülikool esimene kord, kus ta võttis asja tõsiselt ja tõepoolest lõpetas ju ülikooli nelja aastaga, et noh, väga tubli saavutustena küll sai hakkama küll. Aga kui tulla tema ühiskondliku tegevuse juurde, siis tõepoolest kusjuures esialgu tundused. Ta on nagu väga suurt aktiivsust üles ei näita, et ta ei astunud ühtegi korporatsiooni, baltisaksa korporatsioonid olid olemas, ei astunud esialgu ka Eesti üliõpilaste seltsi ja alles siis, kui sellest EVS-ist püüti kujundada esimest eesti korporatsiooni alles siis ta tõmmata tee sellesse liikumisse kaasa temagi. Kas nendest aktivistide rühmast, kes püüdis Fraternitas Vilientsisele alus panna ja kui sellest korporatsioonist midagi välja ei tulnud, kui võimud selle põhikirja ei kinnitanud ja selle tegevust ei lubanud, siis ta jäi EVSi edasi ja koheselt valituks tiga EAS-i esimeheks oli seal ju tervenisti kolm semestrit, mis ei olnud sugugi mitte tavaline, mis näitab jällegi seal seda, et kuigi noorliikmena olles ta oli ju tulnud, oli ta saavutanud oma kaaslaste hulgas juba teatud autoriteedi ja teda usaldati diabeeti võimeliseks seltsi juhtima. Ja vähe sellest, ühtlasi hakkas ta ju samal ajal ülikoolis pidas tegema ka kirjatöid, Eesti ajakirjandusele. Lõi kaasa nendes nii-öelda viimastes lõpuvõitlustes, mis rullusid tollal Eesti kirjameeste seltsi ümber, mis oli ju Jakob kõrvi poolt peaaegu et üle võetud ja mille vastu siis Villem Reiman ja teised. Tõsi, eestlased püüdsid võidelda, Tõnisson tõmmati nendesse kaasa. Ja noh, muidugi kõige olulisem võib-olla oligi see, et ta leidis endale sealt sõpruskonna ja mõttekaaslaste ringi. Oli see siis Villem Reiman, keda on peetud mõnes mõttes tema mentoriks õpetajaks ja suunajaks veel ka hilisematel aastatel või olgu see ka näiteks Oskar Kallas, kellega just nimelt tudengipõlves hakkas tihedalt levima või Heinrich pall või noh, neid neid teisi eesti tudengeid ei olnud küll palju, aga need, kes essis koos käisid ja omavahel koostööd tegid, need sõlmisid tihtipeale ka eluaegseid sõprussidemed. Nüüd tagantjärele vaadates tundub, et üsna pea sai temast Postimehe peatoimetaja, aga see võttis siiski pärast ülikooli lõpetamist kaheksa aastat aega. Ja niisama lihtne see ei olnud, et ega ülikooli lõpetamine ja diplomi omandamine ei tähendanud veel, et kõik elumured oleksid otsa saanud, vastupidi, noorel eesti haritlased need tihtilugu alles algasid. Oli ju tegemist venestusajaga? Tõnisson jõudis küll ülikoolis ära käia veel nii, et tegemist oli tema kas selle vana keiserliku saksa ülikooliga, et venestus ei olnud veel ülikooli jõudnud, aga mujal ühiskonnas käis täie hooga. Ja venestustingimustes loomulikult Noor-Eesti haritlasi ei tahetud kodumaal eriti rakendada, Nad pidid otsima endale võimalusi kuskil mujal. Siin läksid ju vähegi sobivad töökohad kas jätkuvalt veel baltisakslastele sõprussuhete kaudu või siis juba Venemaalt tulnud ametnikele. Nii et paljud pidid kodumaa tolmu jalgadelt pühkima. Tõnissonil tegelikult esialgu ju vedas. Aastakeseks pakkus talle tööd Karl August Hermann, kellele ajaleht Postimees toona kuulus ja Tõnisson sai selles toimetuses kaasa tegutseda ja said sellised ajakirjaniku töö ja toimetajatöö kogemused, mis talle ju hiljem marjaks ära kulusid. Ka EKA sellisel jällegi tuleb rõhutada ise teadlikul. Jaan Tõnissonile ei olnud lihtne Karl August Hermanniga asju ajada. Herman oli ju pigem selline tagasihoidlik ja järele andlikkusele kalduv, eriti mis puutus suhtumist võimudesse. Neil tekkisid omavahelised konfliktid üsna varakult peale selle. Tõnisson leidis, et Hermann maksab talle ka liiga vähe palka ka noorel mehel oli ju ikka raha tarvis ka, et see on ka mõistetav. Nii et ka pärast toimetusest lahkumist aasta pärast jäi ta ju veel natukeseks ajaks Eestisse tegutsema, aga seda ainult tänu sellele, et ta oli vahepeal valik toot viienda üldlaulupeo korraldustoimkonna sekretär Tariks. Ta pidi neid asju korraldama. Aga kohe pärast laulupidu hakkas ta otsima uusi võimalusi ja neid võimalusi ei avanenud eesti haritlaste kuskil mujal, kui Venemaal on piiritu. Võimaluste maa oli juba toona. Nii et ta suundus hoopistükkis Orjoli kubermangu. Sealsesse kohtusüsteemi oli mitmeid nendel erinevatel ametikohtadel, muidugi madalates ametiastmetes, aga kiiret karjääri polnud ka seal võimalik teha. Ja tõepoolest alles 1896. aastal, kui Karl August Hermann jõudis veendumusele, et ta tahab ikkagi postimehest lahti saada, alles siis avanes Tõnissonil võimalus kodumaale tagasi tulla ja Postimehes ülevõtta. Postimehe töö peatoimetajana selle käigus kujunes Jaan Tõnissonist eestlaste rahvuslik liider. Nii võib väita küll jah, päris kindlasti kõigepealt juba seetõttu, et nii tugevat tooni nii tugevat sõnumit ei olnud Eesti ajakirjandus viimastel aastatel enam andnud. Võiks isegi öelda, et alates Carl Robert Jakobsoni surmast ja tema Sakala minek kust teistesse kätesse ei olnud enam sellist tooni Eestis kuuldud. Sest jällegi sedasama õnnetu venestus, mis oli ju palju, et ajalehemehed ära ehmatanud, oli sundinud otsima kompromisse, oli sundinud tegema koostööd võimudega ja noh, mõned mehed olid ju lausa asunud ka venestus ree otsa peale. Juba mainitud kõrv lõhet enne ennekõike oma valgusega, tema ju propageeris lausa avalikult, et Eesti rahvale ei olegi mingit mõtet, eesti keelel ei ole mingit mõtet, eesti rahvas peab võimalikult kiiresti kokku sulama vene rahvaga. Ja kusjuures tema valgus oli ju tollal väga populaarne ajaleht. Ta jõudis kohati vist isegi 10000 eksemplari lihtsalt iraažini, mis oli toona väga-väga kõva sõna. Nii et kui nüüd Tõnisson tuli ja hakkas Postimehes rõhutama vastandlikult Karl August Hermanni sellisele heatahtlik kuule, tasasele, vaiksele, ebamäärasele toonile, hakkas järsku rõhutama seda, et eestlased peavad olema võrdõiguslikud baltisakslaste, venelaste ja kõikide teiste rahvusrühmade kõrval, et eestlased peavad saavutama välja võitlema endale oma koha omaenda kodumaal omaenda päikese all siis tekitas tõepoolest ühiskonnas sellise noh, võiks öelda ohoo-efekti. Kuigi esialgu oli ju ka Postimehe lugejate hulgas neid, kes natukene ära kohkusid, et mis siis nüüd on juhtunud ja miks siis nüüd on selline toon ja kas see ikka on õige ja kas sellest ei tule mingeid pahandusi, siis kindlasti oli rohkem neid, kes Tõnissoni uue ja iseteadliku tooni omaks võtsid, sellele endale meeldida lasksid ja Postimehe tiraaž hakkas tõusma. Postimehe populaarsus suurenes muidugi mitte ainult tänu Jaan Tõnissonile endale, vaid ilmselt ikkagi ka tänu sellele. Ta koondas toimetuse ümber palju oma mõttekaaslasi. Noh, seesama Villem Reiman oli Kolga-Jaanis seal pärapõrgus ära, kus oli väga raske Tartuga ühendust pidada, aga ometi kirjutas ka tema Postimehele kleit, needsamad Heinrich Pall, tulevane Tartu Ülikooli rektor Oskar Kallas ja, ja paljud teised, kes sinna sinna kaasa tulid ja aitasid seda ühtset suunda ja ühtset mõttelaadi hoida ja levitada. Postimees oli tõepoolest lühikese ajaga omandanud piss teistsuguse tooni võrreldes varasemaga. Sulesõdadest teiste ajakirjandusväljaannetega me jõuame veel rääkida, aga ma tahan küsida, et kas Tõnissoni iseteadlik toon, kas see kasvas välja Tartu renessansist või Tartu renessanss kasvas välja Tõnissoni tegevusest. Ja mis see Tartu renessanss tegelikult on? Pigem vist ikka nii, et Tartu renessanss kasvas välja Tõnissonist ja tema mõttekaaslastest, toonitan veelkord, ta ei tegutsenud siiski tühjas ruumis ja mitte mitte üksinda. Tartu renessanssi teostataksegi just nimelt 1896. aastaga, kui Postimehest Tõnissoni kätte läks ja uue tooni omandas ja kõik, mis sellele siis järgnes. Et seni oli ju tartu jäänud, et samamoodi venestuslaine alla ja kuidagimoodi alla käinud ja vaikseks tõmbunud ja mingite eritiliste uute algatustega silma ei paistnud, et kõik need rahvusliku ärkamisaja esimese laine suurüritused olid õnnetult läbi kukkunud, kunud ja otsa saanud. Nii et ikkagi just nimelt see uuenenud Postimees oli see, mis Tartu renessansi käima tõmbas ja noh, nii nagu nimi isegi ütleb renessanss, eks ta siis taassünd oli. Nii et seda Tartu renessanssi võib ehk tõlgendada kui rahvusliku liikumise teist lainet mis järgnes venestusaegsele mõõgale. Mis siis selle laine sees toimus? Ennekõike toimus seltsiliikumise taas elavnemine, et vahepeal oli ju seltsiliikumisega lood üsna kurvad, et esimese Laina rahvusliku liikumise esimese laine ajal oli loodud suure hooga põllumeeste seltse, näiteks need olid hakanud kiratsema, tegevusvõimalused olid ahtaks jäänud, võimud üritasid neid kontrollida, nii et sajandivahetuseks tegutses vast veel kuskil kümmekond seltsi erinevates maanurkades. Mingit sellist omavahelist sidet tegevuse koordineerimist ei olnud, iga mees tegi seda, mida ta paremaks pidas või mida olud võimaldasid. Aga kui 1897. aasta lõpus Jaan Tõnisson tee Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimeheks, jäi sellesse ametisse õige kauaks, kuni veebruarirevolutsioonini välja siis puhus koheselt sisse ka Põllumeeste liikumisele uuesti. Juba paar aastat hiljem kutsus ta kui esimis ülemaalised põllutöökongressi, kus noh, ennekõike arutati muidugi agraarküsimusi ja põllumehi huvitavaid küsimusi, aga räägiti ka puht rahvuslikel teemadel vägagi laialdastel laialdaste küsimustest. Seejärel veel paar aastat hiljem korraldati Tõnissoni algatatud tuss seal esimene Eesti põllud, näitus neid põllud, näitusi või aust, ellungeid oli ju peetud Tartus ennegi, aga need olid olnud puht baltisaksa mõisnike näitused. Nii et kõigepealt tuli saada sellest hirmust üle, et mida paganat. Me hakkame näitama, baltisaksa mõisnikud on rikkad ja neil on suured tõukarjad ja neil on sordi aretaja tus ja ei tea veel, mis kõik, et mis meie sinna näitusele asjus nüüd viime, kas tõesti mingeid kootud kapukad või, või mida meil üldse näidata on ja kust me seda raha saame ja kes meie näitust sama tuleb, kõik lähevad ju sinna baltisakslaste näitusele. Nii et sellisest hirmust ja tagasihoidlikkusest üle saamisel oli jällegi väga oluline just nimelt ajalehe roll, sest ajalehe veergudel oli võimalik propagandat teha, oli võimalik viia see mõte kõige laiemate massideni ja seda Tõnisson ka väga oskuslikult tegi. Ja kohe pärast seda, kui olid toimunud need esimesed põllud, kongressid esimesed eesti näit. Tused hakkas Põllumeeste liikumine elavnema. Esimese maailmasõja eel oli juba tegemist kümnete ja kümnete erinevate põllumeesteseltsidega praktiliselt kõikides Eestimaa nurkades. 1009 13. aastal asutati ju ka selline, võiks öelda katusorganisatsioon Põhja-Liivimaa põllutöö keskselts, mis hakkaski siis kõikide põllumeeste seltside tegevust koordineerima ja suunama ja juhtima. Nii et see oli üks asi. Teine seltsiliikumine, mis oli samuti alguse saanud juba varem ja mis oli just venestusajal eriti esile tõusnud, oli karskusliikumine. Karskusliikumist võib-olla ei olnudki esialgu tarvis nii väga propageerida, see oli niigi juba populaarne, kuna ta oli ju ainus seltsi tegevuse liik, mida venestusajal ei piirata, mida lubati teha. Aga Jaan Tõnisson, nii nagu ka Villem Reiman olid ju tõsi karsklased ja ise napsi võtnud ja üritasid ka eesti rahvas sellest alkoholi kahjulikust mõjust eemale juhtida. Nii et jällegi Postimehes rakendati ka karskusideaalide teenistusse, aga mitte ainus karskusliikumise kõrval, rõhutas Postimees, rõhutas Tõnisson ja tema sõpruskond, et karskusselts ei tule kasutada mitte ainult selliseks klassikaliseks karskustööks, vaid neid tuleb kasutada ka kultuur hariduslikuks tööks kutsuti üles rajama teemajasid, mitte selleks, et seal alkoholi vastu võidelda, vaid seal ümbruskonna rahvas koos käiks arvult taks küsimusi tegeleks isetegevusega, asutada lugemislaudu rahvaraamatukogusid ja kõike muud. Nii et karskusselts ei olnud sugugi mitte selline kitsas, võiks öelda väikefanaatikute grupp, kes võitles alkoholi vastu vaid kõige laiemat rahvuskultuurilist tööd tegev seltsiliikumine üldse. Ja inimesed hakkasid koos käima ilma alkoholita. Nojah, kas ja kuivõrd, kes seda tagantjärele enam kindlaks teeb, et küsimus on ju ka selles, et ega kõike karskusliikumises osalejad ei pidanud olema nii marukarsklased nagu Reiman või Tõnisson, et võis ju olla ka lihtsalt tagasihoidlikult tarvitavaid inimesi, aga üldiselt haarati sellest võimalusest kinni ja karskusseltside tegevus laienes tõepoolest. Või veel üks näide, needsamad juba 1800 seitsmekümnendatel aastatel laialdaselt levinud laulu- ja mänguseltsid või muusikakoorid ja orkestrid ka nende arv oli ju venestusajal kõvasti vähenenud, olid kokku kuivanud isegi Estonia Tallinnas või Vanemuine, Tartus olid muutunud pigem selliseks linna eestlaskonna veidikene jõuks kambakesi kooskäimise kohaks klubilise tegevuse vormiks, kus tarvitati muuhulgas jällegi ohtralt alkoholi mängiti kaar ja sellist noh, kultuuritööga tegeldi suhteliselt tagasihoidlikul tasemel. Ja jällegi Tõnisson, Postimees ja kompanii võtsid selle küsimuse üles ja puhusid kogu sellele seltsiliikumise vormile uue elu sisse. Noh ennekõike muidugi Tartu Vanemuises hakati peale. Juhus tuli ka appi, kui Vanemuise vana maja maha põles, seal teisel pool Emajõge, kolmandas linnaosas, siis oli Tõnisson see, kes leidis, et nüüd tuleb ehitada uus maja, mitte taastada selle vana, maha põlenud. Ja see uus maja tuleb viia äärelinnast agulist kesklinna. Jällegi oli tugev vastuseis, kas me jõuame kesklinna krundile ja ära osta, kas me jõuame sinna väärika maja peale ehitada, kust see raha võeti, aga mida seal tegema hakata võetakse ja nii edasi näoga Tõnisson suruv mõte läbi ja juba 1906. aastal saigi ju uus Vanemuine valmis, kusjuures ei peljatud ära juga pöördumist hõimurahva poole. Do projekt arhitekt Armas Lindgreni Soomest hoopis, kes. Ja vähe sellest, kui seni oli Vanemuises andnud tooni August Viira, kes oli loomulikult tunnustatud teatritegelane ja kellel eesti teatrialuse pani Jana on vaieldamatud teened, aga oli ta ju ikkagi täielik profaan, ise õppinud isegi isehakanu ja 20. sajandi alguses vähemalt arenenum eesti seltskond, kõrgharitud seltskond kindlasti ei leidnud enam August Viira lavastatud, kuidas seda, seda iva või seda, seda kultuurikihti, mis igas näitemängus peaks ju olema. Nii et Tõnissonil oli oma teenega, selles Vieira võib olla küll tema jaoks ebasobivalt ja ebameeldivalt kõrvaldati Vanemuises ja tema asemele tuli Karl Menning. Samuti küll iseõppija, aga selle eest Saksamaal oma teatrihariduse omandanud ja tõepoolest hoopis teistsugust teatrit teinud mees. Nii et mitte ainult uue maja ehitamine, mitte ainult agulist kesklinna minek vaid ka täiesti uue kunstilise taseme tõus oli selle Tartu renessansi üheks tulemuseks. Ja, ja selliseid näiteid seltside kohta võiks tuua veelgi. Aga noorsoo kasvatamise selts, noh jah, noorsoo kasvatamise selts ka vähki, see tuli natukene hiljem, seal tuli, eks ole, 1906. aastal, pärast viienda aasta revolutsiooni pärast seda, kui Nikolai teine oli andnud Loa balti kubermangude õpetada erakoolides Eesti, Läti või saksa keeles vastavalt kohaliku rahva eripäradele. Ja loomulikult erakoolid ei olnud ju midagi uut ega enneolematut, et ka eestlaste jaoks Hugo Treffneri gümnaasium tegutses juba palju aastaid, aga Treffneri gümnaasium oli teatavasti esialgu saksakeelne, hiljem venekeelne ja uute selliste erakoolide osuta tamine oli kõige muu kõrval kindlasti ka väga raha nõudev ja ettevõtlikkust nõudev tegevus. Üks inimene ei pruukinud sellega alati just hästi hakkama saada, mistõttu oligi jälle võimalus panustada seltsiliikumisele ühisele tegevusele. Tõesti, 1906. aastal loodi Eesti Noorsoo Kasvatuse selts mis oli jällegi selline keskne organisatsioon, tema komiteed, abiorganisatsioonid tekkisid, et enam-vähem kõikides linnades, kõikides kihelkondades, paljudes valdades. Ja juba selsamal 1906. aastal loodi ka Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi tütarlaste keskkool, õigemini mis oli siis esimeseks selliseks eestikeelseks erakooliks, aga jäänud ainsaks, sest juba mõne aasta pärast lisandusid tütarlaste progümnaasiumid Pärnus, Viljandis Otepää pääl lisaks sellele veel hulk kõrgemaid algkooli, väiksemates kohtades jällegi rahvaraamatukogud ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Nii et ka selle noorsoo kasvatamise noorsooõpetamise harimise küsimuse lükkas Tartu renessanss ja Postimehes ja Tõnisson paigalt. Kas ka ühistegevuse edendamise keskseltsi lükkas Tartu renessanss paigalt? Põhimõtteliselt küll jah, tühis tegevus oli ju eestlaste jaoks üldse midagi seninägematut, et selliselt kultuur, hariduslikud seltsid olid tõepoolest tegutsenud juba 19. sajandi lõpust peale ükskõik kui aktiivselt või kui edukalt, aga koolid olemas olnud, aga ühistegevust kui sellist ei ei tunta, et ma pean silmas siin just nimelt majanduslikku ühistegevust, kusjuures küsimus toodi avalikult laiema seltskonna sellel, samal juba mainitud esimesel üle-eestilisel põllutöö kongressil 1899. aastal siit peale. Kas Postimehes ühistegevust propageerima Jaan Tõnisson sooritas kogunisti välisreisi, käis Saksamaal, Austrias, Šveitsis sealset ühistegevus kogemust uurimas ja õppimas. Ja tagasi tulles hakkaski koheselt aktiivselt tegutsema, nii et juba 1902. aastal alustas Tartus tegevust Tartu esimene Eesti laenu-hoiuühistu alustati just nimelt sellisest rahakogumise ja raha väljalaenamise ettevõtmistest. Mis oligi võib-olla kõige olulisem, sellepärast et küsimus ei olnud ju ühistegevuse puhul mitte selles, et ratsa rikkaks saada. Küsimus oli pigem ikkagi jälle eestlastega koondamises neile sellise ühistegutsemise harjumuse külgepookimise, selleks, et olla võimelised võistlema kas siis baltisaksa mõisnike ka või vene ettevõtjatega linnades kaup meestega töösturitega. Oli ju selge, et Eesti talunik, ükskõik kui suur või, või jõukas või hästi hooldatud talu tal ka ei oleks, ta ei suuda nende mitmetuhandehektarilise baltisaksa mõisatega võistelda ja samamoodi äsja linna läinud Eesti ette ja käsitööline ei suuda võistelda vene kaupmeeste või töösturitega. Võistelda on võimalik ikkagi ainult siis, kui pannakse seljad kokku, kui pannakse rahad kokku ja tegutsetakse ühiselt. Nii et alustati jah, sellisest rahandusasutustest ühispangandusest, aga praktiliselt kohe tekkisid ka teised ühistu vormid, tarvitajate ühistud, seejärel juba põllumasinate ühised ostud, seejärel tulid seal karjakontrolli, ühistud veeühistud ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kõik see võttis muidugi aega, see ei toimunud üleöö, ei toimunud isegi mõne aastaga. Aga siiski ütleme niimoodi, et kui sajandi vahe osaleja saab, siis, kui Tartu renessanss oli vahetult käivitunud võis üle Eesti olla kõikvõimalike kultuurhariduslikke selts ja ühistuid kop kuvast kusagil poolesaja ringis siis esimese maailmasõja puhkemise eelseks ajaks 1009 14.-ks aastaks oli neid samu seltse ja ühistuid juba 10 korda rohkem, umbes 500, hinnanguliselt umbmääraselt. Ja, ja kõik see tulenes ja kasvas välja otseselt Tartu renessansist. Peab olema ikka tohutu vaimujõud, et kõigele sellele alus panna ja kõige selle eest võidelda. Me jõuamegi nende suled sõdadeni, Jaan Tõnisson ja tema sulesõjad või päris täpne see ka ei ole, sest nendes sõdades oli alati teine blool, olgu siis Grenzsteini või päts või Speek. Ja muidugi üksinda ei ole ju põhjust kellelegi võidelda iseendaga ainult. Aga eks need sulesõjad, noh, neid on võib-olla tagantjärele natukene ka liiga palju rõhutatud Šbeegi puhul on ju jõutud kogunisti vahetevahel selliste üsna äärmuslike seisukoht. Todoni vabandus Grenzsteini puhul on jõutud aeg-ajalt selliste äärmuslike seisukohtadeni, nagu Grenzsteini oleks olnud mingisugune põhimõtet taline venestaja eesti rahvavaenlane. Aga seda ta ju ei olnud, et see pigem kasvaski välja. See arusaamine kasvas välja sellest sulesõjast, mis toimus kahe pooluse vastandamisest. Tegelikult Grenzsteini oli ju rahvusliku liikumise algusaegadel olnud vägagi tuline rahvuslane ja pannud õla alla nendele rahvuslikele ettevõtmistele. Tõsi, venestusajal oli tapetud tunud nii nagu paljud teisedki tema kaasaegsed ja oli rahvuslikust liikumisest tagasi tõmbunud. Aga Grenzsteini puhul pigem võiks kasutada omaaegset Hans Kruusi määratlust. Hans Kruus on tema kohta öelnud, et Grenzsteini oli rahvusliku nihilismi esindaja markantsem esindaja. Sest Kristen ilmselt tõepoolest ausalt arvaski, et pisikesel eesti rahval suure vene impeeriumi koosseisus ei ole kauaks tulevik, et ta mitte, et peaks välja surema, vaid see on lihtsalt para tamatuseta, ta sureb välja. Ja sellisel juhul teeksid eestlased muidugi targasti, kui nad ei ajaks taga oma õigusi oma keelele mingisugust võrdväärset kasutusvõimalust vaid üritaksidki vene kultuuriruumi kuidagi sedasi vaikselt ja tasapisi sisse sulanduda ja seda üle Ta aga ta ei olnud kindlasti mitte Jakob Kõrv, eks ole, kes kiitis heaks kõik valitsuse ettevõtmised, ükskõik kui halvasti need ka eesti rahvusele mõjusid kronstein oma olevikus ja kritiseeris ka neid samu venestusmeelseid kõige kõige karmimaid abinõusid ja aga muidugi ta ei olnud võrreldav Tõnissoni ja Postimehega, eks ole, Tõnisson tulija kas jällegi rääkima sellest, et eestluse üheks põhiprobleemiks ongi see, et eestlaste eneseteadvus on liiga nõder. Et eestlased on vabal tahtel üle läinud sakslaste poolele kadakasakslased või, või kummarduvad venelaste eest pajuvenelased, nagu neid toona nimetati ja et sellest on tarvis kõigepealt üles saada, ühesõnaga rahvuslikku enesehaletsust enese nõrgaks pidamist, selle vastu on tarvis võidelda, mitte sellele järele anda nagu Grenzsteini oma olevikust. Nii et et siit võrsusse sules oda kahe kahe ajalehe vahel mitte Grenzsteini oleks olnud mingisugune pöörane venestaja, kes kindlasti Vene riigi tikiti kiitis ja kõiki algatusi pooldas. Aga ja täpselt sama võib öelda ju tegelikult ka Konstantin Pätsi ja tema teataja kohta. Loomulikult, et olid nad erimeelsed, aga öelda nüüd Jaan Tõnissoni, Postimees olid nüüd nii, et nii-öelda Te mehed ja Konstantin Pätsi teataja ümber koondusid siis majandusmehed, see on jällegi küsimuse lihtsustamine. Kas siis tõesti Jaan Tõnisson ei pidanud majanduslikku edenemist vajalikuks, kui ta ise ühistegevusliikumisele aluse pannud? Eks ole, pidasi kahtlemata ta selles ei ole mingit kahtlust, ta suutis suurepäraselt aru saada täiesti rahva võrdõiguslikkuse nõudlemisel on üks poolus ka eestlaste majanduslik võimekus, kus ja, ja seda on tarvis arendada. Aga osalt johtus José kahe ajalehe vastandumine kindlasti ka sellest, et nad tegutsesid küllaltki erinevates oludes. Praegu me oleme harjunud, et noh, Eesti on pisike ja, ja Eesti on kõik ühtne ja hea küll, praegu enam ei ole, ühtne Tallinn on, on üks ja ülejäänud Eesti on teine. Aga tol ajal oli ju Põhja-Eesti ehk siis Eestimaa kubermangu ja Lõuna-Eesti ehk Liivimaa kubermangu vahel selge vahe. Lõuna-Eesti tort tuga keskuseks, kus Tõnisson ja Postimees tegutses, oli ju kahtlemata jõukam. Talude päriseks ostmise protsess oli alanud, seal varem oli jõudnud kaugemale, oli ju esimese maailmasõja aastateks tegelikult juba lõpule jõudnud. Tegemist oli paljude suurte võimsate taludega, mis tagasid oma omanikele sisse tule. Kui aga samas olid need talud ka nii suured, et neid ei olnud võimalik enam majandada ühe perega, vaid oli tarvis palgata sulaseid. Nii et see Eesti talurahvaühiskond, mis 19. sajandi keskpaigani oli püsinud üsna ühtsena, oli Lõuna-Eestis selgelt juba diferentseeruma mas jõukad talu omanik ja talusulased mõisa moonakad. Kusjuures Tõnisson ja Postimehes tuginesid just nimelt sellele jõukamale kihile. Reeglina oli see ju paremini haritud, tal ei olnud tarvis muretseda enam nii-öelda igapäevase leiva saamise pärast, ta võis pühenduda kultuurharidusliku le tööle ühistu liikumisele, nii et oli, kellele tugineda. Põhja-Eesti oli märksa vaesem. Selliseid jõukaid, suuri talu majandeid oli vähem, pigem domineerisid siinpool kandis renditalud väikesed, suhteliselt vaesed ja Konstantin Päts ja tema Teataja pidi orienteeruma just nimelt mitte sellisele iseteadlikule jõukale talu omanikule, vaid vaesematele talunikele arvestama nende huvidega või, või teistpidi, kui räägime tööstuslikus arengus, siis Tallinn Narva Põhja-Eesti oli ju selgelt tööstuslikult enam arenenud, siin oli oma proletariaadi vabrikutööliste näol, kes oli piisavalt arvukas selleks, et üks edukas ajalehe toimetaja pidi ka nende seisukohtadega arvestama, nende huve kaitsma Lõuna-Eestis midagi sellist ei olnud. Nojah, Pärnusse rajati küll vald, ohved, Pärnu oli võib-olla selles mõttes erandlik, aga Tartus ei olnud ju praktiliselt mingit suurt tööstust ja ei olnud palju ka vabrikutöölisi, kellega Tõnisson oleks pidanud arvestama. Nii et on üsna arusaadav, miks Tõnisson rääkis sellest rahvuslikust põhihelist kogu eesti rahva koondamisest ühe mütsi alla, rõhutas, et, et Eesti rahvas ei tohi lõheneda ei poliitilistes, sotsiaalmajanduslikes ega mingites muudes küsimustes, vaid Eesti rahvas peab tegutsema ühtselt. Ühtsete eesmärkide nimel. Põhja-Eestis seda teha ei saanud. Põhja-Eesti oli, oli vaesem, tööstustöölised oli üks selgelt välja helistunud kiht vaesemad, renditalunikud, teine kiht ja paratamatult teataja pidi omakorda sellega arvestama. Et noh, mida on ju tavaliselt ikka välja toodud Teataja Postimehe erimeelsus täna üks oli ju agraarküsimus. Mõlemad ajalehed olid absoluutselt veendunud, et Eesti üheks suurimaks probleemiks ongi paar küsimus. Seda, et ei ole maad kõikidele soovijatele olid veendunud, et mõisamajandus on oma aja ära elanud. Mõisad tuleb likvideerida. Küsimus oli ainult selles, kuidas neid likvideerida ja mis sellest mõisamaast edasi peab saama. Kui Tõnisson jällegi, tuginedes nendele jõuk vatele taluperemeestele Lõuna-Eestis, leidis, et ainus võimalus on mõisatelt äravõetavad maad müüa päriseks, nii nagu seda seni olite. Eraomand maale, siis Põhja-Eestis vaesemad renditalunikud, sellepärast nad ju renditalunikud olidki, et neil ei olnud raha talu päriseksostmiseks. Teataja leidis, et esialgu piisab Karendist Põlisrendist, eks ole, seda talu saab põhimõtteliselt edasi pärandada, järeltulijatele aga ei ole tarvis iga hinna eest kohe seda ära osta, omandiks võtta, vaid piisab timisest. Või teine selline suurem tüliküsimus, mis oli seotud ministeeriumi koolidega, eks ole, vene rahva haridusministeeriumi alluvuses ja kontrolli all tegutsevates koolides mille vastu oli just nimelt jõukam Lõuna-Eesti Lõuna-Eesti vallad olid reeglina kamad, neile ei käinud koolide asutamine, ülalpidamine üle jõu. Põhja-Eestis oli see olukord keerulisem ja igasugune rahaline abi, mida Vene riik ministeeriumikoolide rajamise ja ülalpidamise näol pakkus, oli kindlasti teretulnud. Nii et see ei tulenenud mitte niivõrd erinevatest arusaamadest erinevast maailmavaatest, erinevatest tõekspidamistest, vaid pigem just nimelt sellest reaalsest olukorrast, mis Põhja- ja Lõuna-Eestis olidki eri. Ja muidugi, millest ei saa siiski ka mööda minna. On see seltskond, kes ajalehtede ümber tegutsesid, et kui Postimehe ümber koondatud, et ikkagi ennekõike Tartu Ülikooli lõpetanuid ja paljuski andis tooni seesama Villem Reiman ja teised usuteaduskonna lõpetajad pastorid siis Toyota ja ümber koondus ju pigem Peterburis kõrghariduse omandanud seltskond, advokaadid Jaan Teemant või Ottostrandman või Mihkel Pung või, või ka insener Voldemar lender, kes olid ju läinud siit eestist vaiksed pest väikestes talu taredest järsku jõudnud impeeriumi pealinna Peterburi, mis oli ju toonased maailmas kahtlemata metropol miljonilinn, midagi sellist ei olnud Eestist tulnud talupojad enne kunagi näinudki ja võtnud üle, ega seal Peterburi tavad olid ju kokku puutunud kogu Venemaalt Peterburi kokku sõitnud teiste tudengitega olid innustunud poliitikategevusest ja tulles nüüd siis Eestisse tagasi juba kõrghariduse omandanud paratamatult tundus neile, et Eesti on selline seisva veega konnatiik, kus midagi ei toimu, kus kogu asjaajamine on mingisuguste pastorid, mingite kirik, laste klerikaalide käes, mida tuleks kõigepealt tugevasti raputada ja kusjuures nad olid veendunud, et Eestis eneses ei ole võimalik suurt midagi ära teha, et noh, jah, sellist kultuur, hariduslikku tööd küll, aga see on teisejärguline. Kogu Venemaal on tarvis põhimõtet, tõelisi poliitilisi muudatusi, on tarvis vene revolutsiooni, mis kogu impeeriumi unest üles raputab ja ainult seejärel on võimalik lahendada ka Eesti ees seisvad probleemid. Nii et siit tulenes nagu selline erinev suhtumine just nimelt sellesse nii-öelda suurde poliitikasse. Tõnisson oli ju vene võimude suhtes pigem selline pieteeditundeline või igal juhul ta ei rünnanud Vene ametit Nikonda ega, ega Vene riiki teravam, et vastupidi ikka on ju tsiteeritud seda, mis ta Postimehes kirjutas, et Vene tsaar võiks tulla ja oma pea eesti talumehe sülle panna ja rahulikult magama jääda, ilma pruugiks midagi karta. Aga need Peterburist tulnud mehed olid juba tunduvalt radikaalsemad ja tigedamaks ja nemad küll ei arvanud, et vene tsaari pealt peaks hakkama siin eestimaal paitama, vastupidi, et revolutsioon peab tulema ja Venemaalt tuleb vapustada ja alles siis saab Eesti probleemid lahendada. Ja muidugi alates sellest, kui Mihkel Martna Eesti Sotsiaaldemokraatia isa 1904. aastal oma jalgadelt Tartu tolmu maha pühkis ja Tallinnasse suundus ja Teataja toimetusse kaastööd hakkas tegema ja sealt esimest peaaegu esimest viiulit mängima vähemalt Konstantin Pätsi kõrval siis ju järk-järgult, kas teataja ümber koonduma teisigi sotsiaaldemokraat, kusjuures üsna noori mehi 1905. aastal tulid sinna tegelastena juurde ju ka Karl Ast ja August Rei, Aleksander Keskküla ja omakorda suunased teatajat veelgi revolutsioonilisematele radadele. Ja muidugi, millest ka ei saa üle ega ümber. Eesti ajakirjandusmaastik ei ole ju praegugi mitte just ülearu lai ja ajalehed ikka kipuvad üksteisega mõõtu võtma, võtma ja üksteisega võistlema. Tollal oli see lugejaskond ju veelgi väiksem joon Teataja Postimehes, mis olid ju kaks ainukest Eestis ilmuvat päevalehte pidasid keeennost, võib edasidki teineteist oma võistlejateks, nii et selline üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine või üksteise materdamine mingit sulesõdade pidamine oli mõnes mõttes ka reklaamitrikk. Lugege mind, mitte minu konkurenti. Aga ka muidugi jah, ei saa eitada, sulesõda loomulikult doi. K Jaan Tõnisson oli, oli kirglik oma ettevõtmistes ja ja temperamentne, aga 1905. aasta revolutsiooni ajal rahvaasemike koosolek lagunes kaheksa. Jaan Tõnisson oli Mõõdukate eestvedaja. Noh, eks siingi oli seesama Tallinna ja Tartu vastasseis, mis 1009 viienda aasta jooksul kindlasti selgelt võimetus, sest Tallinnas just nimelt sotsiaaldemokraadid haarasid juhtohjad endaga viienda aasta jooksul. Et esialgu küll 1000-ks, viienda aasta alguses need jaanuari veebruarikuised, suur streigid, ülelinnalised, mis aset leidsid, nende puhul kohalik tööliskond küll veel sotsiaaldemokraatidega eriti ei, ei arvestanud esitasidki põhimõtteliselt ainult majanduslikke nõudmisi ei tahtnud poliitikasse sekkuda. Aga mida kaugemale aeg läks, seda enam tulid ka poliitilised nõudmised ja noh, hiljemalt 1905. aasta suvekuudest oli kogu Tallinna töölisliikumise ohjamine juba selgelt sotsiaaldemokraatide käes. Pluss lisaks veel needsamad ajalehe teataja toimetuse ümber koondunud radikaalsed noored eesti haritlased sealt Peterburi ülikoolist või kus iganes tulnud eesotsas teemanti ja Jastrandmaniga. Nii et juba Tartusse sõita, asja üheskoos leida ja kongressi on küll vaja, aga kindlasti ei tohiks selle juhtimist loovutada Jaan Tõnissoni kätte. Ja tõepoolest, niipea kui kongress kostus, puhkeski kohe äge kähmlus selle üle, kes saab kongressi juhatajaks. Meeled köeti ikka nii üles, et mõni mees tõugati ka kõnetoolist minema lausa füüsilise jõuga. Keegi talumees olevat veel mõni päev pärast kongressi lõppu käinud Tartu linna peal ringi ja näidanud oma pintsaku ära rebitud varrukad, mis milletaolist sealt kongressilt kaasa toonud ja nõnda edasi. Kusjuures, kui asi jõudis lõpuhääletamisele, siis tõepoolest Jaan Teemant tallinlane sai üle 400 hääle Jaan Tõnisson pidi piirduma kõigest 101 häälega, vandudes alla mitte ainult Jaan Teemant televaid ka oma mõttekaaslase Heinrich Koppelile, kas kao temast rohkem hääli? Nii et selline polariseerumine või vastandumine kongressi saadikute vahel oli juba täiesti selgelt välja kujunenud ja, ja noh, muidugi, kui üks pool oli varem organiseerunud varem otsustanud, et Tõnissoniga Te ei tohi kongressi juhatamist ta siis on ju ka üsna loogiline, et sa nii pidigi minema. Aga mida siis arutati ja mida otsustati, mida hääletati? Hääletatigi sedasama, et kes saab kongressi juhataja? Hiljem tuli muidugi kõikvõimalikke teisi küsimusi ka, aga noh, kuivõrd kongress lõhenes kaheks ja see mõõdukas tiib eesotsas Jaan Tõnissoniga toimus bürger muuseas siis seal mingisuguseid väga teravaid väitlusi minu teod aset ei leidnud, pigem vastupidi, et Tõnissoni mõttekaaslased olid juba varem välja töötanud oodatavate resolutsioonide projektid. Need arutati koosoleku käigus läbi, tehti seal mõningaid parandusi, midagi tõmmati maha, midagi kirjutati, juurde redigeerida ja nii nagu see ikka käib. Aga üldiselt võeti üksmeelselt vastu ja need põrgermusse koosoleku otsused said tõepoolest noh, sellised, mis olid läbiviidavad, eks ole, eriti ei üritatud Kuda jällegi suurde poliitikasse üle vene maalistes asjadesse, deklareeriti küll jah, et Venemaa jaoks oleks parim riikluse vorm, konstitutsiooniline monarhia. See oli otseselt kadettide partei programmist üle võetud nõudmine. Aga see oli ka praktiliselt kõik keskenduti ikkagi eesti küsimustele, räägiti agraarreform, mis sellest, et mõisamaad tuleb müüa taludele räägiti palju Eesti kultuuri ja Eesti hariduse arendamisest, ei nõutud toda otseselt mingisuguseid poliitilisi eksess mingeid väljaastumisi, vastupidi Tõnisson ja tema mõttekaaslased rõhutasid, et muudatused ei pea tulema revolutsioonilisel teel, vaid revolutsioonilisel teel tuleb järgida seaduslikkus. Selleks ajaks oli ju keiser juba välja andnud oma selle niinimetatud vabadusmanifesti seitsmeteistkümnenda oktoobri manifesti, milles kuulutas, et kutsutakse kokku rahvaesindus vene riigiduuma oli antud põhiõigused kodanikuvabadused organiseerumises, õigus sõnavabadus, usuvabadus, mõttevabadus ja nõnda edasi. Et sellistes oludes on revolutsioon ja igasugune vägivald täiesti ülearune, sellest tuleb hoiduda, tegutseda rangelt seaduslik, kui see alusel. Ja niimoodi Tõnisson tegutseda üritaski, aga muidugi see teine pool kongressist, mis siis jätkus ülikooli peahoone aulas ja mida üritas juhtida Jaan Teemant. See läks vägagi radikaalseks, seal ju räägiti kõikvõimalikest vastuhaku vormidest kuni ülevenemaaliste poliitiliste streikide korraldamiseni, relvade hanke kemisest, noh ühesõnaga juba põhimõtteliselt valmistumisest relvastatud ülestõusuks ja nõuti ka näiteks ei täidetaks mingeid valitsuse korraldusi, ei makstaks valitsusele seaduslikku. Kas ei antaks negrud teid Vene armeesse koheselt muudetud taks, seaduslikult valitud vallavalitsused linnavalitsused ümber asendatakse revolutsiooniliste komiteedega. Noh, tagantjärele tarkuses võib kinnitada, et tol hetkel puudusid võimalused nende aulakoosoleku otsuste elluviimiseks. Need olid liiga radikaalsed, aga muidugi tol hetkel koosolijad, seda ei teadnud seal meie tagantjärele tarkus. Aga igal juhul oli selge jahe, et lõhe on tekkinud, Mõõdukad bürger muses tahavad rahumeelset arenguteed. Aulakoosoleku omad on valmis ka aktiivseks välja astumiseks vene revolutsiooni toetada tamiseks aga seda vene revolutsiooni pidas võib-olla Tõnisson kõige vähem vajalik. Talle kuulub ja jällegi klassikaks saanud lause, kas peame meie need olema, kes vene kasukas täid välja klapivad? Ja kusjuures Stahli oli veendunud, et meie ei pea seda tegema ja see võib Eesti rahvale Vene revolutsioonist liigne innustumine võib tulla ainult kahjuks, seda, seda ei tohiks endale lubada. Ja kui siis veel Tõnisson liitus ju ka selle Tartus loodud noh, kodanike korrakaitseorganisatsiooniga või mingi abipolitseinike organisatsiooniga, siis on ju selge, et sotsialistid ja teised Tõnissoni vastased leidsid veelgi kinnitust oma seisukohal, et Tõnisson on puru, tagurlane, mustasajaline ja ei tea veel miskit. Jaan Tõnissonist ja Tartu renessansist, rääkis Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Saate toimetaja Piret Kriivan. Jaan Tõnissonil oli eluajal palju hüüdnimesid ja müüte ja legende nende tekkimise kohta. Levinumatest kirjutas folklorist Oskar Loorits. Hüüdnime koodi Jaan põhjendusi on tal suisa neli. Mulgimaal olnud koodi mehed koti ajajatest, laste hirmutised ja Tõnissoni vihavaenlane enamlane Hans Pöögelmanni ähvardanud, et koodijaan tuleb ja ajab kogu Eesti koti Setumaal olnud koodijaan, naljamehe sünonüüm ja pilkeks pandud see siis ka Tõnissonile. 1905. aasta revolutsiooni ajal ähvardanud töölised Tõnissoni kotti ajada ja too hüüdnud neile seepeale, et neile on gooti vaja. Ja Tõnisson laste enda versiooni järgi öelnud Tõnisson korra, et mõisnikelt tuleks koodiga koonu pihta anda. Koodi Jaan oli niisiis pigem pilkenimi, aga vana Jaan, mille Jaan Tõnisson pälvis Oskar Loorits järgi juba 30 aastaselt, oli kahtlemata austav nimetus. Jaan Tõnisson oli nii kõva kõnemees, et pani rahva kuulama ka vihma ajal. Piisas Tõnissoni lausest. Ega me suhkrust ei ole ega ära sula, kui rahvas paigale jäi kuulama ja ei sulanud ära midagi. Aga Oskar Loorits kirjutab ka oma 1933. aasta artiklis, kuidas tekivad kangelasmüüdid ühest teisest vahejuhtumist, kus Jaan Tõnissonil ei tarvitsenud isegi rääkida mitte, aga publikumi võitis enda poole siiski. Oskar Loorits kirjutab. Oli vist 1912. aastal, kui Gustav suits suure numbriga välja tuli, korraldas avaliku kõnekoosoleku Vanemuises aine üle Jaan Tõnisson. Kõne oli paar nädalat enne väljakuulutatud vist müüri lehtedelgi ja Ekspressid jagasid uulitsa nurkadel vastavaid kuulutuslehti. Saal oli rahvast tungil täis, suits oma abitu ettekandega, luges maha ja nõrga häälega ei jõudnud suure kuulajaskonna tähelepanu köita. Kuulasid ja võisid kuulata. Ta ainult paar esimest rida, tagumised sõelusid niisama ringi askeldasid. Kõne oli kestnud juba tugevasti üle poole tunni, suits oli jõudnud paarkümmend lehekülge maha lugeda, hulk pealtkuulajaid saalist lahkuda, kui korraga saali poodiumipoolne uks lahti läks ja sisse astus Jaan Tõnissoni sirge kuju pea rohkemgi seljas, kui harilikult ja aeglaselt mõõdetud sammul otse kõneleja puldi ette siirdus ja toolile istus. Mis talle vist sõprade poolt aegsasti seal oli reserveeritud. Ilus žest, nagu seda heita mõistab ainult Jaan Tõnisson mõjus võrratult. Vanajaan isejaan kuuldus üle saali äreval sosinal ja siis jäi kõik äkki vait, kui tormi ootel poole sõna peal jäi suu kinni või lahti, ei mäleta kindlasti enam kasuitsul. Igatahes ta vaikis tükk aega ja see vaikus oli Tõnissoni või suits, rabaasend hakkas oma käsikirja korraldama, hulk lehti lendas maha, haaras siit ja sealt pöörassis käsikirja edasi, nii et mõned lehed vahele jäid ja mis seal kirjutatud oli, rahva kõrvu ei pääsenud. Seda askeldus pani kuulajaskond hoolega tähele ja arvati, et küllap suits ei julgenud Tõnissoni pale ees kõike ette kanda, mis ta kirjutanud oli. Edasi läks kõne õige loiult ja Tõnissoni legi ei pakkunud taga suuremat huvi. Lahkus varsti rahvas ka. Järgmisel pühapäeval oli kõne jätkamine, aga see kukkus päris läbi. Vanajaan võitis ilma et ta suudki lahti oleks teinud. Nii kirjutas folklorist Oskar Loorits Jaan Tõnissoni legendidest ja müütidest ja tõsilugudest. Järgmises saates Jaan Tõnissonist räägib Ago Pajur Jaan Tõnissoni tegevusest 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Varasemaid saateid saab kuulata ja pilte vaadata Te saate kodulehelt ja Facebookist ka Kuulmiseni nädala pärast.