Leoloweewachi neljas põlinerke vana noored. Ja nüüd teie eesti lugu kere. Eesti riigitegelasest poliitikust ja õigusteadlasest Jaan Tõnissonist ühest Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojast ja selle mõõduka suunajuhist ja tema tegevusest 20. sajandi alguses on tänane saade. Ago Pajur rõhutab, et Jaan Tõnisson tõi eesti rahva välja raskest venestusaegsest. Kriisiolukorrast käivitas Tartu renessansi ja rahvusliku liikumise teise laine. Ilma selleta ei oleks jõutud niipeagi välja ei iseseisvuse mõtteni ega ka omariikluse loomiseni. Eelmises saates jõudsime Jaan Tõnissoni tegevusest 19. sajandi lõpuaastatel 1905. aasta revolutsiooni sündmusteni. Revolutsiooni ajal, sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kui rahvaasemikud, et arutada, mida eestlased edasi peaksid tegema, kuidas käituma. Kongressil tekkis Tõnisson laste ja radikaalide vahel terav vastuolu mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika bürger musse majja. Radikaalid eesotsas Jaan teemandiga pidasid oma aulakoosolek kui Tartu Ülikooli aulas. Tõnisson ja tema pooldajad rõhutasid, et vägivald on lubamatu ja tegutseda tuleb täielikult seaduslikkuse alusele. Siit 1905. aasta sündmustega ka jätkame ja jõuame 1900 seitsmeteistkümnendasse aastasse. Aga päris saate lõpus jõuame välja ka 1930.-tesse aastatesse sest kuulame Jaan Tõnissoni pojapoja Tõnis Tõnissoni mälestusi vanaisast, mida ta rääkis Jaan Tõnissoni 150.-le sünnipäevale pühendatud kontsertetendusel 22. detsembril Vanemuises mida ka Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur ja saate toimetaja Piret Kriivan. 1905. aastal lõi Jaan Tõnisson ka oma erakonna Eesti rahvameelne eduerakond, kas see oli siis selleks hetkeks juba olemas või sündis pärast neid sündmusi? Täpselt päev enne rahvaasemike kongressi kokkuastumist sai see teoks. Ettevalmistused olid käinud muidugi varem, aga mitte ka väga palju varem, sellepärast et kuni keisri seitsmeteistkümnenda oktoobri manifestis ikkagi puudus võimalus legaalsete poliitiliste organisatsioonide loomiseks. Poliitiline tegevus oli ju Vene impeeriumis tervikuna keelustatud, et seda, seda loeti kriminaalkuriteoks ja ähvardati vanglaga ja asumisega ja millega iganes. Nii et veidikene varem oli see alanud, aga jah, sai teoks täpselt päev enne rahvaasemike kongressi vastumist. Eesti rahvameelne eduerakond, nagu ta endale nime võttis sai eeskuju võib-olla kõige rohkem vene kadettide parteist või konstitutsioonilised demokraadid, eks ole, KT kadetid konstitutsioonilise demokraatide parteist, mis tähendaski seda, et suurtes üleriiklikes küsimustes peeti otstarbekaks piirduda ainult tsaari ise, valitsuse asendamisega mingi veidi mõõdukama režiimiga sellesama konstitutsioonilise monarhia keisri jääd küll Venemaale olles aga kutsutakse kogu demokraatlikult valitud rahvaesindus. See rahvaesindus töötab välja Venemaa põhiseaduse konstitutsiooni, see hakkab kehtima, piirab keisrivõimu ja ühesõnaga lähenetakse sellisele tsiviliseeritud Lääne-Euroopa paar riigivalitsemise mudelile. Toimub Venemaa moderniseerumis, selles peeti küllaldaseks ja põhirõhk ka selle rahvameelse eduerakonna programmis oli ikkagi eestisisestel küsimustel ikka jälle seesama agraarprobleem, kuidas lahendada teravat maa puudust, kus seda maad saada, millistel tingimustel see ära võtta. Ta mõisnikelt, millistel tingimustel eesti talupoegadele jagada, räägiti sellest, et baltisaksa aadli eesõigused on tarvis kaotada, räägiti sellest, et Eesti rahvas peab olema võrdõiguslik kõikide teiste rahvastega. Räägiti ettevaatlikult ka sellest eestlaste asualad, Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti tuleks ühendada terviklikuks rahvuskubermangu uks, millel peaks olema autonoomsed, õigused. Ja noh, muidugi veel veel lisaks kõik võimalikult kultuurilised küsimused, koolihariduse küsimused ja nõnda edasi. Kas siis need protestiaktsioonid karistussalkade vastu kas need toimusid siis erakonna egiidi all või Jaan Tõnissoni kui kodaniku eestvedamisel? Need olid pigem jah sellised kodanikuaktsioonid, et tõenäoliselt ei pidanud Tõnisson heaks mõtteks seda, et siduda protestiaktsiooniga otseselt vastloodud erakonda, see oleks võinud ju halvemal juhul kaasa tuua ka erakonna kohese keelustamise, aga erakond oli tarvis säilitada täpselt samuti, nagu oli tarvis säilitada seda ajalehte. Postimees ei tohtinud olla otseselt seotud protestiaktsiooniga, vaid pidi jääma kõrvale ja, ja edasi ilmuma. Nii et need olid lihtsalt 25 Eesti do eesti haritlased, kes oma allkirja selle protesti telegrammile andsid, mis saadeti siis juhtivatele suurematele vene ajalehtedele ja kus protesteeriti kõikide nende karistussalkade vägivallategude vastu toodi mitmeid näiteid. Aga tõepoolest aeg oli ju vägagi ohtlik, see oli jaanuar 1906 siis kui karistussalkade terror oli täies hoos, käis niinimetatud verepulm, nagu teda tagantjärele on, on nimetatud teatud. Ja ega ka Tõnisson ja tema kaaslased ei saanud sugugi kindlad olla, kuidas selline aktsioon nende jaoks lõppeb ja tõepoolest nad kutsutigi ju välja Tartu garnisoni staapi, kus kõrged Vene kindralid nende peale üsna kõva ja kärkivat häält kasutasid ja nõudsid, et nad koheselt oma telegrammi tagasi võtaksid ja tunnistaksid, et kõik seal toodud faktid on valed. Ka ähvardati, juhul kui seda ei tehta, siis järgneb arreteerimine ja noh, mis, mis sealt edasi tuleb, kes siis seda oleks teadnud? Vaevalt et nüüd neid kahtekümmet viit eesti haritlased kohe kohapeal oleks maha lastud, nii nagu vahetevahel ka on kirjanduses arvata. Vot see oleks olnud vast siiski siiski liiga julm ja liiga karm karistusviis isegi tolle segase ja keerulise aja jaoks aga vähemasti vanglakaristusega või sunnitööga või asumisele saatmisega riskisid nad kindlasti. Ja, ja lõpuks siis kompromissini, mille tulemusena mitte ei võetud telegrammi tagasi vaid saadeti täiendav telegramm, milles öeldi, et, et mitte kõik esimeses telegrammis toodud faktid ei vastanud täielikult tõele, sest noh, tõepoolest ega sellist adekvaatset või tõesti informatsiooni oli ju üle Eesti väga raske hankida ja Tartusse olidki jõudnud mõningad moonutatud teated ka nendes sündmustes, mida kuskil kunagi aset polnud leidnud. Aga samas ega Vene võimud sellise tagantjärele asjaosalise ümberlükkamisega midagi ei saavutatud kaasas. Vene ajakirjandus sai suurepäraselt aru ja kirjutaski, umbes nii, et noh, me teame küll, et see on püssi tääkide survel kirjutatud lisatelegramm ja me teame küll, mis balti kubermangude tegelikult toimub. Kui palju nüüd sellel protesti telegrammil oli rolli selles, et karistussalkade tegevus hakkas hääbuma, on raske öelda. Tõepoolest jaanuarist 1906 oli ju selline terrori tipphetk oli möödas. Mingil määral see kindlasti mõjuks positiivselt kaasa ja aitas seda terrorit vältida. Aga kas see oli nüüd Telegrami otsene tulemused, järk-järgult taandus või oleks seda taandunud ka teistes oludes? Ei julge mina küll siinkohal väitma hakata. Ja vangi Jaan Tõnisson sattus ikkagi, aga siis juba Riigiduuma liikmena. Jah, see oli juba mitu aastat hiljem, et see oli siis siis pärast seda, kui esimesse riigiduumasse oli Jaan Tõnisson valitud. Ja kui see esimene Riigiduuma oli ka keisri poolt laiali saadetud. Talle võimaldati tegutseda ainult 72 päeva kõigest natuke rohkem kui kaks kuud. Seejärel muutusid vastuolud valitsuse ja riigiduuma vahel sedavõrd teravaks, et keiser andis korralduse riigiduuma tegevuse peatamiseks. Riigiduumas paistis samuti Jaan Tõnisson silma, vähemalt nii võib arvata nende mõnede mälestuskildude põhjal, mida tema riigiduumakaaslased tagantjärele on kirju. Tänud, et tuli mingisugune tundmatu mees, kes esindas mingit tundmatut väikerahvast ja järsku pidas sellise võimsa kõne mida ei olnud kuuldud temperamendiga, mis oleks iseloomulik pigem itaallastele või hispaanlastele, mitte põhjamaalastele, kelles oodati ikka mingit sellist tagasihoidlikkust. Kui palju ta täpselt kõnelda jõudis, on pakutud, et umbes kümmekond kõnet jõudis selle 72 päeva jooksul maha pidada, mis on ju täitsa märkimisväärne saavutus. Tõsi, kõik need ei olnud kindlasti mitte, et nii-öelda plenaaristungil suures saalis, vaid osaliselt ka komisjonides, muu hulgas valiti tajuga graar komisjoni liikmeks. Aga siiski selle lühikese ajaga jõudis ta tähelepanu tõmmata Ta vähemalt mitte ainult oma isikule, vaid ka Eesti rahvale, Eesti rahva probleemidele. Seda enam, et räägiti ikka jälle sellest samast agraarprobleemist, mis kõige, kõige teravam, kõige põletavam päeva küsimus oligi, samamoodi räägid karistussalkade ebaseaduslikest aktsioonidest. Püüti ju esitada valitsusele arupärimist lausa karistussalkade tegevuse kohta, tõsi, tuumaeluiga jäi nii lühikeseks, saad aru, pärimiseni ei jõutud aga vähemalt püüda. Ja samal ajal Tõnisson poleks olnud Tõnisson, kui ta oleks piirdunud ainult sõnategemisega neid sõnavahu pritsijaid oli vene riigiduuma salati liigagi palju. Vaid ta ju ka samal ajal organiseeris, et vähemusrahvuste saadikud koondusid enamasti töölise ebamäärasesse plokki, mida on tagantjärele nimetatud föderalistid autonomistid. Aga selles suures plokis andsid selgelt tooni Poola, kuid esiteks juba seetõttu, et neid oli arvuliselt rohkem kui kedagi teist. Ja teiseks seetõttu, et nende nõudmised läksid kõige kaugemale. Ettevaatlikult andsid poolakad juba mõista sedagi, et nad tahaksid tegelikult riiklikku iseseisvust. Ta ta, aga, aga teiste vene vähemusrahvuste jaoks oli riiklik iseseisvus tol hetkel veel liiga kauge ja liiga kõrge eesmärk, et selle poole pürgida. Nii et Jaan Tõnissoni eestvedamisel hakati riigiduumas organiseerima sellist balti autonomistida rühma ühesõnaga tihedat koostööd eestlaste ja lätlaste vahel üritati kaasata ka leedulasi kogunisti sinna, ehkki nende positsioon oli jälle segasem, eks ole seal Poola-Leedu omaaegse suur suurriigi tõttu. Ja kohe pärast seda, kui riigiduuma oli laiali saadetud, tud koondusid ju Riigiduuma demokraatidest liikmed sõitsid Peterburist viiburisse kus koostati niinimetatud Viiburi üleskutse, milles protesteeriti Riigiduuma laiali mis on vastu ja sisuliselt kutsuti kogu Venemaarahvast üles kodanikuallumatusega. Ta täita valitsuse korraldusi, mitte maksta riigimakse, kuni tuuma on taasloodud või kuni tuumale võimaldatakse uuesti kokku tulla. Ja selle Viiburi üleskutsele allakirjutajate hulgas oli ka Jaan Tõnisson ning kõik allakirjutajat anti kohtu alla. Kõik mõisteti süüdi, enamik neist sai kolmekuulise vanglakaristuse, nii nagu ka Jaan Tõnisson. Tõsi, seda tuli kanda alles 1908. aastal, seda sai teha kodulinnas Tartu vanglas, kusjuures nagu ta isegi on tagantjärele rõhutanud, et väga humaansetel tingimustes temale määratud vangi konki oli vastselt ära remonditud. No oli ikkagi teada, et ajalehe toimet ja selline Tartus üldtuntud tegelane nagu Jaan Tõnisson tuleb sinna istuma. Nii et talle võimaldati seal mitmesuguseid soodustusi, kokkusaamisi mitte ainult omastega Bradega, vaid ka Tartu seltskonna tegelastega, ta sai endale tellida sinna raamatuid. Väidetavasti oligi just see kolm kuud vanglas Tõnissoni üks selline periood, kus ta luges kõige rohkem võib-olla rohkem kui poole elu jooksul kokku ja sai mõtiskleda senise tegevuse tuleviku üle, seada uusi tulevikuperspektiive ja tulevikuülesandeid. Nii et mõnes mõttes tuli selline Kolmekuuline hingetõmbepaus ehk isegi kasuks, sest seda rühmamist rabelemist oli tal ju elu jooksul nagunii kogu aeg hirmus paljuvad jätkunuks ilmselt väga mitmele. Aga ega ta kogus ennast natukene ja siis toimetas edasi, mis ta tegi kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani. Tegutseski jätkuvalt ikka ikka sama aktiivselt nagu seniajani. Loomulikult oli Postimehe eesotsas, loomulikult lõi kaasa kõikvõimalikus seltsiliikumises ikka sellest samast kui Eesti põllumeeste seltsis kõikvõimalikes majanduslikes ühistutes aitas korraldada suuri üldlaulupidusid ja kõiki muid rahvuslikke üritusi, dusi no ühesõnaga ei olnud ilmselt sellist rahvusliku liikumise tegevusvaldkonda, milles Jaan Tõnisson poleks üht või teistpidi sekkunud. Muidugi Postimehe toimetamine oli mõnes mõttes võib-olla kõige olulisem, sest ikkagi ajaleht oli just see, mille kaudu oli võimalik oma ideid rahvani viia ja neid tutvustada ja propageerida. Aga samas on kaasaegsed ka väitnud, et ajalehe toimetuses kulus talle ehk üks kolmandik või üks neljandik kogu ajast ja kogu oma energiast. Et kõik ülejäänu läks siis kõige ülejäänu jaoks ja seda kõike ülejäänut oli, oli tõesti tohutult palju. Esimese maailmasõja puhkemise järgselt. Ta lõi ta ju veel ühe suure organisatsiooni. See oli see ajutine Põhja-Balti komitee tee, mis 1915. aastal sai, sai alguse ja mis tegutses kuni oma lõpuni Jaan Tõnissoni otsesel juhtimisel. Tegemist oli jällegi üle-Eestilise organisatsiooniga, keskkomitee oli koos Tartus või käis koos Tartus, aga olid ka oma maakondlikud komiteed teed, suuremate linnade komiteed, kihelkondade valdade komiteed. Ja kuigi see ajutine Põhja-Balti komitee oli vähemalt põhikirja järgi seotud ennekõike just nimelt sõjategevusega, ta pidi hoolitsema sõjapõgenike eest pidi hoolitsema Ta mobiliseeritud meeste perekondade eest langenute perekondade eest invaliidistunud sõdurite eest siis tegelikult arutati seal Põhja-Baltikomitees jällegi absoluutselt kõik kõiki rahvuslikke päeva küsimusi. Muuhulgas oli ju tollal väga teravalt päevakorral, mida teha siis, kui sakslased peaksid Eestisse tulema, kas eesti rahvas peaks põgenema? Oli ju näide kõrvalt näha, kui 1009 15. aastal sakslased tungisid sisse kuramaale, siis vene võimude korraldusel kuramal toimus üldine evakuatsioon. Sajad tuhanded lätlased läksid liikvele jõudes küll Venemaale, küll osaliselt ka Eestisse, Tartu ümbrusesse ja kas nüüd eestlased peaksid sellise korralduse saabudes võtma ka põgenikutee jalge alla? Üldiselt Põhja-Balti komitee suhtus sellesse pigem eit vastavalt ja leiti, et pigem ikkagi jääda kodumaale elada ka see järgnev võimalik Saxo patsioon kuidagiviisi üle põgeniku leib on kõige kibedam, kuna valitsus tõenäoliselt ei ole ka eriti põhjalikke ettevalmistusi teinud, jällegi lätlaste halb näide oli jõest võtta siis eestlased ei peaks ära minema, aga muidugi tuli nende seisukohtade avaldamisega olla suhteliselt ettevaatlik, ei saanud öelda, et pigem elame sakslaste all, kui läheme laiale Venemaale laiali. Seda seda kõike tuli kuidagimoodi sordiini all ja ettevaatlikult see tulemus või see tõdemus viia rahvamassideni. 1917 ja Jaan Tõnisson. Võiks öelda isegi niimoodi, et Jaan Tõnisson oli vähemalt veebruarirevolutsiooni järk, kas sealt kõige aktiivsem Eesti poliitiline tegelane üleüldse sest just nimelt Tartus ja just nimelt Jaan Tõnissoni ja Põhja-Balti komitee aktiivsel eestvedamisel sai alguse võitlus eesti autonoomia nimel. Tõsi, praktiliselt samal ajal, no võib-olla päeva või kahesajanihkega hakati autonoomiat nõudma ka Peterburis, Peterburi eesti seltskond oli ju samuti väga suur ja mõjukas. Aga kui need Peterburi eestlased, Jaanuksid üksi, siis nende hääl kõlanuks ilmselt üsna tagasihoidlik. Elate siin Venemaa pealinnas ja nüüd hakata mingit eesti autonoomiat nõudma, eks ole, tundub ju isegi tagantjärele vaadates mitte kõige otstarbekam lähenemisviis. Aga just nimelt Tõnisson oli see, kes kutsuski mõni päev pärast seda, kui teade veebruarirevolutsioonist oli Tartusse jõudnud kokku Põhja-Balti tee või õieti selle keskkomitee, mis võttis vastu otsuse alustada võitlust Eesti autonoomia saavutamise nimel. Veel paar päeva hiljem toimus juba Vanemuise teatris suur rahvakoosolek, kus jõuti samuti järeldusele, et Eesti autonoomia on ülesanne number üks, mille kallale tuleb asuda. Tõnisson ise väidetavalt sõitis otse sellelt rahvakoosolekult Vanemuises Tartul Ta jaama ja sealt Peterburi kohtus muuhulgas ka ajutise valitsuse peaministri Georgil Voviga, keda ta tundis sellestsamast riigiduuma aegadest ja Toscalvovilt põhimõttelise heakskiidu. Väidetavasti Lvov kogunisti ütles Tõnissonile, et koostage autonoomiaseaduse eelnõu esitage ajutisele valitsusele ja tema püüab omalt poolt kaasa aidata, et see eelnõu võimalikult kiiresti läbi läheks ja vastu võeti. Ja no mida siis Tõnissonil muud teha oligi, kui Tartusse tagasi tulla ja uuesti kutsuda kokku järjekordne suur nõupidamine 11.-st 13. märtsini 1917 see toimus ja sellel tõepoolest koostatigi autonoomia seaduseelnõu ja just nimelt see autonoomia seaduseelnõu esitati ajutisele valitsusele ajutine valitsus 30. märtsil kiitis sellega, kas just nimelt sellest kerkis esile võigid või tekkis võimalus eestlaste põhiliste asualade ühendamiseks rahvuslikuks kubermanguks. Just sealt kerkis võimalus kutsuda kui Eesti oma rahvaesindus Eesti maanõukogu selle kõrval maavalitsus ja noh, see on väga suurel määral Jaan Tõnissoni teene, et see nii kiiresti läbi läks. Küsimus oli tõesti loetud päevades sest kui Venemaa ajutine valitsus oli vahetult pärast veebruarirevolutsiooni toimumist suhteliselt heatahtlik ja isegi vastutulelik vähemusrahvuste suhtes siis mõni päev mõnina, nädal mõni kuu hiljem muutus suhtumine hoopis teistsuguseks ja hiljemalt et suve teisel poolel kõlasid vähemusrahvust nõudmiste suhtes samasugused väited nagu vanal tuntud tsaariajal. Tegemist on separatistide ega kes tahavad Vene impeeriumi ühtsust lõhkuda. Ei arvesta üldse riigi huvisid, vaid seavad oma kitsad rahvuslikud huvid tähtsamale kohale ja tollal ei oleks enam ilmselt midagi saada. Aga selleks ajaks oli luba käes rahvuskubermang loodud maanõukogu valimiste algust tehtud. Nii et tagasi võtta oli märksa raskem kui algusest peale ära keelata. Ja just nimelt selles suhtes tuleb Jaan Tõnissoni algatust kindlasti rõhutada ja tähtsustada. Ja noh, hiljem ka, eks ole, kohe pärast seda, kui Saksa väed olid ära kasutanud vene armee nõrgenemist olid vallutanud augusti lõpus Riia olid ületanud Väina jõe siis jällegi oli Jaan Tõnisson see, kes esimesena maanõukogus esinedes tuli välja ideega või noh, mis ei tee, see nüüd oli, aga tuli välja tõdemusega, et Vene riik ei ole enam suud Tallinna Eestit kaitsma. Tõuge on surmahaige ja nagu ta ütles ja seetõttu on tarvis otsida uusi teid, kuidas edasi minna ja kellega koos edasi minna ja kellele tugineda. Ja just nimelt siit sai ju alguse nii see välisdelegatsiooni tee. Eestlased peavad looma otsesed kontaktid demokraatlike lääneriikidega ja tegelikult sellel samal 25. augusti koosolek kuulütlas jo Jaan Tõnisson välja ka selle tegelikult peaks eesti rahva pale useks, nagu tema seda nimetas, olema omariiklus. Ta ei väitnud tol hetkel veel, et see on lähiajal realiseerida. Aga just nimelt sellise tuleviku sihino seadis ta selle ikkagi üles, ütles selle otseselt välja maanõukogu istungil. Oli esimene? Jah, selle maanõukogu istungil oli ta kindlasti esimene, kes, mida oli varem mõelnud, seda me ju ei tea ja ei saagi teada. Ka väljaütleja oli esimene. 1918. aasta sügis ja novembrikuu eriti olid, on ju teada keeruline aeg Eesti elus. See on ka see aeg, kus vastamisi olid Jaan Tõnisson ja Viktor Kingissepp. Tartu mässu ajal. Jah, 1009, seitsmeteistkümnenda aasta novembris pärast seda, kui maanõukogu oli vastu võtnud oma 15. novembri otsused oli otsustanud, et Eesti tuleb Venemaast sisuliselt ära lahutada, et kõrgema võimu kandjaks ainsaks kõrgema võimu kandjaks on maanõukogu ja Vene võimudel ei enam lastele ka kellelgi teisel ei ole eesti asjades midagi kaasa rääkida. Pärast sõda oli ju Tallinn vaikseks jäänud. Ega 15.-le novembrile midagi Tallinnas ja Põhja-Eestis ei järgnenud, eks ole, enamlased korraldasid lossiplatsile oma demonstratsiooni maanõukogu noh, ei saa öelda, et otseselt laiali aetud, kes maanõunikud läksid ise laiali, istung oli lõppenud, aga maanõukogul enam kokku tulla ei lubatud ja maanõunikud ka midagi ei teinud. Aga Jaan Tõnisson sõitis Tallinnast Tartusse. Ei piirdunud mitte ainult sellega Tõi Postimehes ära maanõukogu 15. novembri otsuse tekstid, seda tegid ka teised suuremad Eesti ajalehed vaid koheselt kirjutas ka ise juhtkirjalise artikli sellest, kuidas Eesti rahvas peab saavutama enesemääramisõiguse hakkas propageerima seda enesemääramisõigust, otsustati Tõnissoni algatusel korraldada 21. novembril too suur rahva meeleavaldus, mis ühelt poolt siis tähistakski seda maanõukogu otsust Venemaast eraldumise kohta ja teiselt poolt, kus siis saaks kõnelda ka enesemääramisõigusest ja ilmselt sellest, mis edasi teha. Tõsi, sellest ei tulnud midagi välja, sest vahet tult enne meeleavaldust, 21. novembri hommikul Jaan Tõnisson ise arreteeriti, ta ei saanud ise sellel meeleavaldusel osaleda, ta ei saanud kõnelda, pidada ja oma tulevikuperspektiive avaldada. Aga meeleavaldus ise ju toimus ja, ja see oli tõepoolest ainus suur rahva meeleavaldus kogu Eestis, kus siis rahvas sai näidata, mida ta sellest maanõukogu 15. novembri otsust arvas, et ta pooldas tõepoolest mujal kuskil mitte midagi säärast säärast ei toimi. Aga jah, enam lastega oli nüüd siis tarvis kana lõplikult ära kitkuda, sest enamlased olid Tõnissoni kinni võtnud, Tartust Tallinnasse vedanud, andnud tasin revolutsioonilise tribunali alla. Mis teda täpselt ähvardas, on tagantjärele isegi raske öelda, ilmselt mitte, et väga radikaalsed need otsused ei oleks olnud, sest teatavasti ju enamlaste esimesel võimuperioodil seitsmeteistkümnenda aasta oktoobris 18. aasta veebruarini surmaotsuseid ei langetatud. Enamasti piirduti ikkagi vanglakaristusega või veelgi enam nii-öelda ühiskondlikule tööle mõistmisega, nii et küllap oleks saatus võinud tabada ka Tõnissoni, aga nad saavutasid Viktor Kingissepaga kompromissi. Jaan Tõnisson vabastatakse, vangi ei panda, aga tingimusel, et ta sõidab Eestist minema, läheb välismaale. Jalust ära ja alustanud täpselt nii. Ja nii juhtuski, et Jaan Tõnissonist sai, sai Eesti saadik. Jah, et see on selline ja selline omapärane ajaloo grimass või, või midagi iroonilist, sest tegelikult oli ju Jaan Tõnisson ise tõstatanud selle mõttemaanõukogus, et tuleks sõlmida sidemed Lääne-Euroopa demokraatlike riikidega ja oli juba selleks ajaks ka kaalu, et tuleks luua mingisugune Eesti, noh, kas nüüd lausa välisdelegatsioon, välissaatkond või, või vähemasti saata välismaale mõned Eesti maanõukogu esindajad. Ja vahetult pärast seda, kui ta oli Tallinnas vanglast vabanenud, saigi ta kaasa maanõukogu volitused ja suundus Stockholmi. Ja just nimelt tema oligi siis tegelikult ju esimene eestlaste ametlik esindaja, maanõukogu ametlik esindaja, kes sõlmis otsekontaktid, et nii Rootsi valitsusega kui ka Stockholmis resideerunud lääneriikide diplomaatidega selgitada, kas neile, mis asi see Eesti on, kes need eestlased on, mida nad taotlevad, milline on kohalik Eesti olukord, miks tahetakse saavutada iseseisvust just nimelt Tõnisson oli ju ka see, kes taotles Eestile Eesti iseseisvusele esimest korda de facto tunnustust lääneriikidelt. Ja mitte ainult et taotles, vaid saavutas ka, et tavaliselt meil räägitakse ju sellest nii-öelda teistkordsest de facto tunnustusest, mis jõudis kohale mais 1900 18, siis kui Stockholmi oli jõudnud ka kogu ülejäänud Eesti välisdelegatsiooni koosseis. Aga tegelikult esimesed tunnustused tulid just nimelt Jaan Tõnissoni üksikisikupingutuste läbi. Esimesel märtsil 1918 andis Eesti osuta tavale kogule de facto tunnustuse Prantsusmaa ja mõni nädal hiljem ka Suurbritannia valitsus. Tõsi, see ei olnud kõige õnnestunum, selles mõttes. Tunnustati mitte reaalselt olemasolevat Eesti maanõukogu, vaid tunnustati Eesti asutavat kogu. Sest kui Jaan Tõnisson kodumaalt lahkuma sunniti, siis oli asutava kogu valimine päevakorras ja võis arvata, et tolleks hetkeks, kui de facto tuleb, on asutav kogu reaalselt juba olemas. Aga nagu hästi teada, enamlased blokeerisid valimised ära, asutavat kogu ei tulnud tol hetkel. Ja seetõttu oligi välisdelegatsioon sunnitud paluma siis teistkordselt de facto tunnustust mitte enam asutavale kogule, vaid maanõukogule. Aga siiski ka see esimene de facto oli ääretult oluline selles mõttes ütles, et välisdelegatsiooni liikmed said nüüd asuda ametlikult, et Eesti riiki esindama, noh, poolametliku esindajana küll selles mõttes, et, et Eesti ju esialgu veel de jure tunnustust ei omanud, aga ikkagi Ants Piip sai sõita Londonisse hakkama seal Eesti vabariigi nimel tegutsema. Karl Robert Pusta Pariisi Eduard Virgo käis joon korra ära Roomas ja tõi ka sealt Itaaliast ära de facto tunnustuse. Et välisdelegatsiooni tegevusvabadus ja tegevusraamid laienesid märgatavalt just nimelt tänu sellele Jaan Tõnissoni kui üksikisiku esimestele ponnistustele Jaan Tõnisson mulle tundub, et nii väga ise seal välismaal olla ei tahtnud, et ta oleks tahtnud koha peal olla. Aga no tuli peale muidugi kohe kui iseseisvus välja kuulutati, siis tuli peale, aga kohe saksa okupatsiooniaeg, et siis oli ikkagi hea, kui keegi oli välismaal. Ja, ja loomulikult ja noh, tõenäoliselt ka 18. aastal ise ei oleks väga tahtnud siia saksa okupatsiooniaegsesse Eestisse tagasi tulla, seda enam, et ta oli tolleks ajaks saanud ka oma naise välismaale kaasa tuua ja pereelu nagu toimis täiesti korralikult ja tagasi sõita sellistesse segastesse oludesse ei oleks olnud kindlasti mitte mitte tark tegu ja tollal ta seda ei püüdnud, et see kodumaalt mitte äramineku või kodumaale naasmise soov oli teravam tema jaoks tõenäoliselt 1919. aasta lõpus, detsembris 19. aasta alguses, siis kui Pätsi ajutine valitsus oli ta uuesti välismaale saatnud, ta oli jõudnud novembris 18 korraks kodumaal ära käia ja leidis, et, et ta on nüüd sisuliselt välja saadetud Pätsi ajutise valitsuse poolt. No päris nii hull see asi ju ei olnud, aga, aga vähemalt nii ta tunnetas ja niimoodi taga mõnedes oma kirjalikes pöördumistes väljendusi. Kindlasti tahtis ta sel ajal kodumaale tagasi pöörduda ja leidis, et ta saaks Eestis rohkem kasulikku ära teha. Mida Jaan Tõnisson Eesti peaministrina riigivanemana erakonna juhina riigikogu esimehena välisministrina tühis tegevuse professorina iseseisvas Eestis ära tegi, sellest räägib Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur nädala pärast. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Ja mina pakun teile kuulata mälestuspilti juba 30.-te aastate lõpust sest just sellest, kuidas ta mäletab oma vanaisa Jaan Tõnissoni nendest aastatest rääkis Tõnis Tõnisson Jaan Tõnissoni 150.-le sünnipäevale pühendatud kontsertetendusel Vanemuises päris oma jutu lõpetuseks juhatajat Tõnis Tõnisson sisse ka müüd leitud Artur biitmuusikapala mille helilooja oli pühendanud Jaan Tõnissonile. Täna ei ole esimene kord kui oleme Vanemuise teatris Jaan Tõnissoni sünnipäeva kimbutanud. Eelmine kord oli 80 aasta eest. Pühitsesime Jaan Tõnissoni 70.-ks sünnipäevaks. Kuidas see mõjutas Eesti rahva ja riigi arengumaade ainult pojad? Palun kujutage ette, tee seisab nüüd 86 aastane vana mees vaid hoopis üks viie-kuue-seitsme-kaheksa-aastane poiss. Sest raste Me elasime koos samas majas ja kohtusime iga päev kokku. Mu vanemad elasid teises vaheajas olid tihti ära näiku. Vanaisa pildid tihti jäägri pale, kellega jalutamas käis ja ma rääkisin vahest tema töötoakoeraga ja ise kirjutuslaua taga. Teised täiskasvanud suures majas olid kõik naised. Need oma paha isa Jaan Tõnisson oli Mullega mehe mudeliks ja kasvatajaks. Ja nad ei saa, on ju tuntud, kui haara kõnemees ja äge aitaja koodi ja kanga koduses elus ta mingit ägedust näitab. Ükskord oli jõulukuuselt küünlajuppe korjanud. Asi oli tõsine ja vanaisa võttis mind juhtuda. Aga pragamist sõimanisbirceebeegol vanaisa seletas hoopis rahulikult. Ja me veetsime mu küünlatuli, just eriti tark mõte ei olnud see mulle muidugi palju sügavamalt kümnegi peamees. Ma ei ole lapsena kunagi teadlikult karistada saanud, sest see oli Vahari, saab ajas mõeldamatu. Mudeli külastajad Jaan Tõnissoni aia siis lubatud juures olla vähemalt all. Olen kohanud paljusid isikuid, kes kellega ja suhtles. Tagantjärgi saad aru, et Jaan Tõnissoni kontaktivõrk pidi olema lai ja ava. Kui sõda oli alganud ja Stalini pakt andis ennast ka Eestis tunda oli ise ka olukorrast kahvlis. Tead sest puristilisest perekonnas räägitakse palju maailma sündmustest. Laste moraali. Indiaanlased alged, ööbida politseile. Mul oli muidugi täitsa selge, kes need sead Ahal poole loa, sakslased, venelased, ütlesin siis midagi väga-väga halvustavalt sakslaste ja venelaste vastu. Ja ootasin õõnsalt heakskiitu. Aga sihklikule vanaisalt. Sa pead aru saama, et saksa ja vene rahva suured ja vanad rahva Tervele inimkonnale palju head teinud. See praegused juhid teevad, on tõesti väga paha. Aga me ei tohi kunagi poliitilisiväärseid tegusid tervele rahvale, ülistab üks sakslane ja venelane, täiesti tavaline inimene, täpselt nagu veebis. See oli minu mustvalgele vaeva ketile võlgi shop. Tänaste sõnadega võiks isegi öelda et ma sain oma esimese ksenofoobia ja vastase õieti isegi rassist lihaskonnas õpetust. Jah, ja seal oli suur rahvuslane. Aga riikides šovinist üles suhkrut seal Tõnisson meie taha päeva. Mõnedes asjades väga väikese poisiklutt esinedes siiski päris kindel olla, mis seisuga võis olla oleks minu arust näiteks kindlasti Euroopa liidu innukas närviline pooldaja ja vedaja. Sile täiesti vastu vaenu õhutamisele väärtusgruppide vastu. Nüüd järgneb 12 sekundit eetri 220 sekundit. Kõigil asulate tema aga seekord purjetada.