Kui õige teha nagu eeeedi. Kuigi mul ei ole kassi hea küll siis hüppan üksipäini. Need, kes aastal 1924 ei lugenud laste rõõmu, vahest ei tea midagi Eedist? Ei tea siis muidugi ka seda, et Eesti sai jõuluks maakera ja missugused seiklused see kingitus kaasa tõi? Pean vist enne sellest jutustama? See polnud mingi tavaline poolviltu jala otsas istuv gloobus, vaid vabalt õhuskiljuminiatuur, maakera, mille võis mingi imepärase masinavärgi abil käima panna. Jõuluöövaikuses istus siseedi koos oma kassipilliga ja vaatas, kuidas mandrid ja ookeanid mööda vilksatasid. Istus seal nagu mingi tänapäeva astronaut. Korraga lõid pilli silmad rohekas vallatult helkima ja ta ütles. Kas hüppame? Alguses veidi hämmastunud, aga varsti niisama hoolimatust, seiklushimust vallutatud, vasta, seedi hüppame. Ja nii need mõlemad hüppasidki tiirlevale maakerale teadmata, kuhu satuvad. Kuidagi oli neil õnne, sest nad maandusid alati kuival maal ja pealegi viie järgneva öö jooksul alati uues maailmajaos. Ma ei tea, kuidas see lugu lõppes. Ma ei saanud kunagi lugeda kõige viimast osa. Aga ma oletan, et kõik lõppes hästi, sest alati, kui olukord muutus liiga hädaohtlikuks, hüppasid nad lihtsalt tagasi ja maandusid jällegi oma soojas mugavas toas. Fantaasiahüpped ei ole eriti hädaohtlikud. Sellepärast. Ja kuna mu noorusmaa on ajas ja ruumis niisama laiali pillatud nagu maismaa saared, viies maailmameres. Olen otsustanud teha idees kujul. Panen mineviku maailma tiirlema nagu loterii õnneratta ja siis lihtsalt hüppan. Eks maandudes näe, kuhu olen sattunud. Loodan ainult, et ma ei sulpsata kuhugi unustatud hallide päevade ookeani. See õnnestus, sest tunnen kindlat pinda jalgadel. Ei maandunud ma seekord ei talupoja Reesega saksa saanis, vaid koolipingil. See tuba polnud kunagi klassitoaks mõeldud, nagu majagi polnud mõeldud koolimajaks. Vana-Varbla mõisa härrastemajaks oli see ehitatud ja küllap meie praegune klassituba, kui kõige suurem ruum oli mõeldud mõisasaaliks. Päris koolimaja on siit umbes poole kilomeetri kaugusel. Aga et seal on ainult kaks klassituba, ei mahu kogu Varbla kõrgem algkool oma kuue klassiga sinna ja sellepärast on kaks esimest klassi paigutatud endisse härrastemajasse. Õpetajad peavad igaks tunniks koolimajast siia tulema, aga vahepeal oleme omapead, millel ei puudu oma head ja halvad küljed. Korrapidaja kohus on meid läheneva hädaohu eest õigel ajal hoiatada ja sellepärast võib igal hommikul näha ja kuulda, kuidas mõni poiss või tüdruk jookseb üle mõisa õue ja hüüab heleda häälega. Ots tuleb, ots tuleb. Ots on koolijuhataja nimi. Siin ma nüüd istun jälle esimeses pingis mis õigupoolest on määratud ainult kahele, kuhu aga ruumipuudusel on pandud ka kolmas. Meile kahele Uue-Varbla kutsari valgepäine poeg Arnold murde, mina oleks seal ruumi rohkesti, sest me oleme väikesed ja kleenukesed. Meie vahel istub aga Martin press lub nagu suur käopoeg. Õnneks väga rahulik ja heasüdamlik käopoeg, kes ei tee sellest väljagi, et teda küünarnukkidega ribide vahele torgitakse ja muidu üritatakse. Veel 10 aastat tagasi võisin uhkustada sellega, et ma kõigi oma klassikaaslaste nimed võisin ette lugeda. Pink pingi järel. Aga nüüd märkan oma ehmatuseks, et ma seda enam ei suuda. Seal on tühjad kohad, hallid laigud nagu vanas käsikirjas, mis niiskust saanud, nii et tint laiali jooksnud. Mis on selle tütarlapse nimi, kes istub mu selja taga? Ta kõrval istub väike oliide, sobin hele lillas kleidis. Teisel pool on Ella sadulsepp alati rõõmus ja vaikseks vallatuseks valmis. Kõik teise klassipingid on nimelt vanaaegsed, pikad, nelja inimese pingid aastatest, hallid tindiplekkidest kirjutis sisse lõigatud nimetähti ja muid märke. Neljas tütarlaps selles pingis on õigupoolest kõige esimene esimene igas suhtes. Aliide Vihmann kes võiks teda unustada. Klassi parim õpilane ja paljude arvates ka ilusaim tütarlaps õpetajate, lemmikkooliõdede, kadeduse ja koolivendade salajase ihalemisi objekt. Puna põseline, tragi ja julge ja hoidku igaüks ise ta küünte eest. Järgmises pingis on poisid, nagu oleks koolijuhataja tahtnud korraldada mingit seltskondlikku kirjut rida. Võimalik, et seal oli siiski oma pedagoogiline tagamõte, et rahutuma vaimuga poisslapsi üksteisest eemaldada. Seal on nüüd kõigepealt Eduard Kalmus Uueduaiidi, mu pärastine pinginaaber ja hea sõber. Samas pingis istuvad cappuse Alfred Auksmann ja Madise Martin Reek. Ja siis on seal veel Mihke lesta kalda Miku, kellest sel ajal kuidagi ei paistnud, et ta oleks veidi iseäralik. Järgnevas tütarlastepingis istuks Hilda ristel. Tema kõrval on ta lahutamatu sõbranna, minna Lamberg Liina valgete siledate juuste ja heleda häälega. Ja siis on seal liide Kosenkranius, saunaliide naabertalutütar ja mu varase lapsepõlve mänguseltsiline, millist asjaolu? Me mõlemad praegu veidi häbenema. Aga tema kõrval on tume laik. Ei nägu ega nimi, tule kaduvikus tagasi. Seevastu mäletan selgesti järgmist linki. Juba sellepärast, et ma seal istusin esimestel koolipäevadel, enne kui mind esimesse pinki käsutati. Seal istub siiski ka praegu Karl Ristikivi. See on mu onupoeg mäe Karla, kelle helevalge pea kaugele paistab. Kolm aastat kirjutasin igale raamatule igale vihikule lihtsalt igale poole oma nime taha suure rooma, kahe nagu mõni ameerika autokuningas. Kuidagipidi meid ju paberil eraldama. Tegelikkuses oli see kerge, sest temal suurel ristikivil olid kõik need omadused, mis minul puudusid. Ta oli minust suurem nii pikkuses kui ka tarkuses. Sellele lisandusid veel jõud ja julgus ning lõpuks hea lauluhääl. Olime nagu Veli Henn ja Henno veli ja tema oli alati number üks. Kuidas see esimene kooliaasta oleks kujunenud ilma tema autoriteedi kaitseta ei oska kujutada hotell. Ja nüüd ainult nimi seal leheküljel muud midagi. Neil, kelle käes on vägi ja võim, on õnnestunud kogu eesti ristikividest puhastada nii suure kui väikese algustähega. Küll me siis ikka kuidagi hädaohtlikud olime. Kuigi keegi meist kurnejate klassi kuulunud. Kas kipun juba minevikus tagasi hüppama? Ei, unustame tulevikku ja jätkame mälu pingutust, sest tund on varsti lõpul ja siis jooksevad kõik pinkidest välja. Kas oli vaja neid kõiki kirja panna? Kellestki ei saanud ju hiljem mingit tuntud tegelast. Just sellepärast olen seda teinud, muidu poleks seda ju vaja olnud, ainult siin on vähemalt korraks kindlaks tehtud, et nad kunagi elasid. Ja sel laupäeval veebruaris 1923 preili Martinsoni tunnis olid nad hädavajalikud. Sest muidu oleks sinna aega ja ruumi jäänud tühi koht, mida ka loodus ei tunnusta. Unenäos kannatame tihti painejaliku tunde all, et meil on kuhugi kiire, aga samal ajal me ei pääse ühel või teisel põhjusel paigast. Seda unenäo painelikust on ka selle tunni lõpus. Kuigi ma istun nii lähedal üliriietele kui üldse võimalik, olen nagu kana takus, kui algab üldine põgenemine. Millegipärast õmbles vana hea cappuse rätsep mu kasuka liiga väikese ja selle selga ajamine on vaevarikas töö. Eriti kui kuue varrukad tagasi kipuvad ja ma olen nagu käsist seotud vang. Nüüd, kus ma tean, et ma vana Varbla mõisa härrastemaja enam kunagi näha ei saa tahaksin meeleldi viivitada, et sellele heita veel viimast pilku. Ei usu, et see sajandivahetusel ehitatud pooleteistkordne puumaja oleks olnud eriti kunsti kavatsuslik. Aga minu silmis oli see esimene maja, mida võin nimetada ilusaks. Oma treppidega erandaga mansardkatusega ja sümmeetrilise põhiplaaniga, erineb see täiesti neist igavalt korrapärastest majadest, mida seni olin näinud. Ja kuigi puud praegu on raagus, mäletan hästi, kui varjuliselt kaunis oli mõisa õu sügisel, kui ma siia tulin. Meie rahva ajalugu läbiv võitlus mõisavõimuga on meid kogu aja takistanud nägemast ja nautimast mõisate ilu. Ja alles nüüd usaldan minagi seda nimetada. Ma ei saa vaikida sellest, et vähemalt Läänemaa hallise nukras maastikupildis olid need nagu varjulised rohelised Huaasid. Juba sel ajal paratamatult kadumisele määratud. Kuigi kodutee oli kaheksa kilomeetrit, ei jäänud ma koolimaja juurdesõiduvõimalust ootama igal laupäeval kordusse. Mul oli nagu tuul taldade all. Aga seekord tahtsin enne koduteele asumist mäelt läbi minna ja sellel oli oma eriline põhjus. Teadsin, et ristiisa oli käinud ühisuse poes, mis oli ühtlasi ka lähimaks posti agentuuriks, nagu seda sel ajal ametlikult nimetati. Ja sealt oli ta kaasa toonud ajalehe. Ilusa ilmaga käisin muidugi ise poes lehtede järel ja olgu kohe öeldud, et ma ei teinud seda sunniviisil ega kohusetundest. Aga nüüd oli neid halva ilma tõttu kogunenud kolm tükki. Koit ilmus kolm korda nädalas. Et uudised sel kombel eriti värskelt lugeja kätte jõudnud, kes sellest hoolis niikuinii polnud lehes sel ajal niisuguseid uudiseid, mis vananesid, kui seal üldse uudiseid oligi. See oli õnnelik rahuaeg ja vähe puudutas meid see, kui Ruuri nimi esines mõnikord suurte tähtedega. Oli küll midagi Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Aga sõda ei oodanud ega kartnud keegi. See kõik oli niisama kauge nagu nimed Bonzo Kuuno niisama väheütlevad kui Kemalbaskajevenitseeellos ning sõda türklaste ja kreeklaste vahel. Mul endal on meelde jäänud ainus uudis, et keiser Karl esimene oli surnud maapaos madeiral. See vapustas mind, sest olin sel ajal veendunud monarhist. Kõik kuningad muinasjuttudes olid ju head. Need olid hoopis teised uudised ajalehes, mis mind huvitasid otsekui minu jaoks joonega muust lugemisest eraldatud. Tahtsin teada, mis sai kangelasest ja kangelannast laeval, kus oli puhkenud mitte ainult mäss, vaid ka tulekahju. Jutt oli Klaagrasli romaanist Malailaste laev, mis ilmus sel ajal koidujoone all. Ja et Koit oli tegelikult Päevalehe kolm korda nädalas ilmuv väljaanne. Siis oli sellega igal laupäeval kaasas Päevalehe lisa, kus oli nii jutte kui ka pilte. Ega mul nüüd polnud aega lugeda. Vaevalt maldasin võileiba ja kruusitäie piima kehakinnituseks võtta. Ajalehed raamatute ja vihikute vahel seljakotis asusin teele ja tee algus pyha külast välja viis allamäge tundus mulle, et kogu tee viis ainult allamäge. Esmaspäeva hommikul oli lugu muidugi vastupidine. Krihvli karp seljakotis. Seal oli nüüd küll ainult sulepea pliiats, aga vanematelt päritud nimi elas laste suus edasi. Krihvli karp gravises iga sammu juures, nagu oleksin läinud tantsides. Mis viga, nii minna, kui talimütsikõrvad olid alla tõmmatud ja lõual kokku seotud, olid tuul ja tuisk välja suletud. Nii et kõnni nagu toas. Ainult ühe korra vaatasin ringi. Just enne metsa alla jõudmist, seal, kus talitee otse üle-sookilgi küla poole viis, et näha, kas pole tulemas mõnd hobusemeest. Pettumus polnud eriti suur, kui ma kedagi ei näinud. Oli küllalt mõnus minna üksipäini oma mõtetega. Kasvõi unistada, et olen teel maale, kus palmid kasvavad. IGA TEE käänak. Iga lagedam koht oli tuntud ja täitis umbes sama ülesannet, mis mööda vilksatavad jaamahoonet rongisõitjale. Nad aitavad pikkadee parajateks osadeks jagada. Kahjuks ei mäleta ma enam, kas olid juba olemas need sinimustvalget kilomeetripostid, mida noor isamaa armastus sel ajal kõigi teede äärde püstitas. Ma ei ole muidu eriti vaimustatud sellest, et rahvusvärvide tarvitamisega liialdatakse. Aga neist postidest, mis hiljem labaste valgete vastu vahetati, on mul kahju. Need olid nii meeldivaks värvilaiguks, otse rõõmustasid silma, kui nad eemalt paistma hakkasid. On vaevalt nii lühikest teed kui laupäevane kodutee. Alles jõudsin välja pyha Nõmmest alles oli matu. Juba ongi pärnamaa ja juba olenaarni mäel. Vanemad inimesed, ütlesid Huaarni, kust võibsi paistab? Kui ma loen ridu, pool veel seisis metsa peidus, teine pool lausa lagedal. Pean ikka mõtlema võibsile, nagu see Arni mäelt paistis. Nüüd pöördun kõrvale külavaheteelt, kust alles aasta eest väravad on kaotatud. Hüüdvidee jälle tõepoolest allamäge. Lumesadu on lakanud. Selgesti on näha kambri aknad raagus õunapuude vahel. Kas ei tõuse korstnast kerge suitsuvine? Kodu ja soojuse tähis? On nii imepäraselt vaikne. Sulepea, pliiats, Krihvli karbis on tukkuma jäänud. Lumi, kee krudisenam taldade all. Aga siiski, Hector on valvel, tervitab mind üksikute haugatustega ja tormab siis vastu nagu must nool. Jalgu nagu polekski all. Oleme mõlemad ammu unustanud, kui visa oli see sõprus omalajal tekkima. Nüüd ei lõpe see kunagi, kui ka kõik muu lõpeb. Eiei on ainult nüüd ja siin on laupäeva õhtu ja ma olen jälle kord koju jõudnud. Toas on juba hämar. On see vanast ajast tuntud vaevarikas ooteaegsest tuld ei süüdata enne kui on juba päris pime. Ajalehed seljakotis peavad ootama Emalailaste laeva saatust ümbritseb suur teadmatus. Aga teisest küljest on see videvikutund ka üsna hubane. Värskelt küpsetatud, nisuleiva ligunema pandud kaseviht, tõde ja puhta voodipesu lõhn. Küsimused ja vastused. Nädala väikesed mured ja rõõmud, uudised, mis pole seetõttu väiksemad, et nad alati korduvad. Ja siis tuleb valgus suurem kui harilikult, sest laupäeva õhtul süüdatakse suur kupliga lamp. Laevad, mis jõuavad sadamasse. Väsinud jalad, mis jõuavad koju. Lapsemeelne uudishimu, mis jõuab põneva raamatu viimaste lehekülgede nii või ajalehe joone aluse viimaste veergudeni. Lahendus ja puhkus, mida ei jõua segada, kahetsus, et midagi on lõpule jõudnud ja möödunud. Malailaste laev on lõppenud ja kõige uuemas lehenumbris algab uus lugu. Osting, friimani julgem mäng. Doktor Charwis sõidab suletud tõllas salapärase haige juurde ja möödaminnes vilksatab esmakordselt ka doktort haarne taiki nimi. Aga see pole siiski õhtu ja päeva suurim ja meeldejäävam elamus. See pole ka päevalehe, lisas leiduv Juhan Jaiki jutt veidrast laanemehest. Õhtu elamuseks saavad pildid ühest vana Tallinna keldriruumist. Need on madalad tüsedaid sambad ja võimsad kaared, mida vaatan nagu võlutult. Ma ei leia enam, et Vana-Varbla härrastemaja on ilus. Pole midagi ilusamat sellest keskaegsest saalist võlvitud laega ja sammastega. Muidugi ei saa see tunne sõnadeks isegi mitte mõttes. See sünnib alles nüüd, rohkem kui 40 aastat hiljem. Sel laupäeva õhtul ei mõtlema midagi, ainult vaatan pilte ja naudin senitundmatu imeline värin kuskil südame ümbruses. Veel enne magamaminekut võtan lehe uuesti kätte ja vaatan. Kui ma ainult kunagi saaksin näha seda oma silmadega oma käega katsuda, ise käia ruudulisel kivipõrandal sammaste vahel. Muidugi mitte. Parajaks ajaks ununes isegi maja nimi. Vana roosilise sihverplaadiga kellastub nobeda sammuga edasi. Ei hooli sellest, et on laupäeva õhtu. On aeg heita voodisse kodusele magamisasemele, mis on pehmem ja soojem kui ükski muu. Kuigi ka siin on voodikotis õled ja karedad linad on jahedad. Väljas on vist tuul jälle tõusnud. Vingub kuski, kas korstnas või ümber majanurga. Midagi krõbiseb vastu seina lööb vastu akent. Arvatavasti suure õunapuuoks. Kõik jõud on ühinenud selleks, et uni tuleks kiiresti. Ja ometi pean lahkuma soojast voodist ja magusast unest. Pean lahkuma kõigest, sellest ka ärkamisest päikesepaistelisel pühapäeva hommikul ja tervest pikast pühapäevast. Mulle kingitud päev on lõpul ja on aeg talitada jällegi eeskujul. Hüpata tagasi olevikku, enne, kui olukord muutub liiga hädaohtlikuks või süda liiga hellaks. Lükkan seda silmapilku edasi, niisama jonnakalt nagu esmaspäeva hommikust tõusmist. Aga otsustav hetk läheneb järjest kasvava kiirusega. Juba alustab kell löömist vanainimese häälega, kelle rinnad ragisevad. Pean hüppama, enne kui olen jõudnud lugeda 12-ni. Kui kuulen viimaseid kellalööki, on neil teine kõla. See on uus kelm, mille head sõbrad mulle kinkisid. 50.-ks sünnipäevaks. Istun ja kirjutan viimseid ridu oma noorusmaast. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kaugemale see nüüd nihkub. Muutub ikka väiksemaks ja väiksemaks nagu saar, millest laev eemale sõidab. Kas see tõepoolest oligi nii? Mul ei ole midagi, mis seda tõestaks. Olen üles lugenud terve rea nimesid, aga täiesti asjata, sest ühestki neist pole tunnistajat, kes võiks mu sõnu kinnitada. Mul ei ole isegi kassi.