Üks omalaadne kuur, kes esines festivalil, oli, sestap oli kultuurimaja segakoor Gruusia NSV, kuulsin seda koorikonkursil ja teine on võimalusena kuulatada koos ühisel kontserdil Läti kammerkooriga. Alles oli ka Haapsalu lossi kirikus. See koor on nüüd, kui võrrelda üldse kõigepealt Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia koores. Nad on küll geograafiliselt küllalt lähedased, kuid omavahel tugevasti erinevad ja ma ütleksin just hästi erinevad tunduvad olevat veel Taga-Kaukaasia, tähendab Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani koorid kõik omavahel. Sestap oli kultuurimäekoor, tundub olevat niisugune etnograafilist laadi koor ja selle tõttu asetamineni ühele vaekausile teiste kooridega, kelle laulumaneer erines tunduvalt, on natukene raskevõitu. Kahjuks ei ole kooril tugevat vokaalset baasi. Selle tõttu ei ole ka intonatsioon alati puhas ja kuidagi väga palju tundus olevat ettekannetes juhuslikku. Võib-olla teatud ühekülgsust süvendas ka see, et koor laulis põhiliselt gruusia heliloojate teoseid. Kindlasti mitmekesisem, repertuaari valik oleks aidanud koori mitmekülgsemalt näidata. Ma arvan, et kui tulevikus korraldatakse festivali, siis võib-olla isegi festivalil üks liin peaks olema selline, kus oleks esitatud just rahvuslik muusika ja vot sellises kohas Estofoni kultuurimäekoor võib-olla oleks oma ülesande täitnud paremini. Vene Föderatsiooni esindas festivalil Tšeljabinski sõja vormetallurg. Sen Tšeljabinski metallurgiatehasekoor. Põhiliselt tallavad seal metallurgiakombinaadi töölised koorel mitmed korrad esinenud Leningradis, Moskvas, mitmetes teistes linnades. Koori kavas on olnud rida suurvorme, nagu Sviridovi pateetiline oratoorium põimzergeesin mälestuseks Kurski laulukoori juhatas Valeristelt Soff. Muidugi, kui arvestada seda, kui ühte vähest päris tööliskoori siis koori esinemine oli küllaltki meeldiv. Tundub, et talle on muidugi arenguperspektiive veel küllaltki ees. Kuigi kooril on tore häälematerjal toredad, sügavad, bassid, toredad sopranit. Siiski kohati oli veel intonatsioonilisi puudusi ja usun, et neid saab veel nii edaspidises töö käigus parandada. Kuuldud laulud tervikuna jätsid siiski kollektiivist küllaltki soodsa ja toreda mulje, mida ka žürii määras oma kolmanda kohaga. Kui nüüd Uno Järvela sinu arvamuse aluseks võtta ja tõesti see, et, et ta oli justkui tööliskoori esindaja siis ma ühtegi sinu arvamisega. Kuid festivalil on ju kõik võrdsetes tingimustes. Seda tagalat keegi ei tea ja ei pruugigi teada. Ja justkui tahaks arvata, et žürii hindamisel vaagib just seda konkreetset momenti kõrvale jättes kõik muud objektiivsed või subjektiivsed põhjused. Ja selles mõttes ma isiklikult olen arvamisel, et südamiski koor ei väärinud justkui koorifestivali mõõdupuuga võetuna seda kolmandat kohta. Koor on küll võrdlemisi suure häälematerjaliga kuid kahjuks kõlab kirjult intonatsioonide mitte täpselt alati esineb nihukest ujuvat noodist nooti, laulmist, partiide intonatsioonist, ebatäpsust. Selge on muidugi see, et meie koorifestivali, nende mõõdupuu oli üsna kõrgel tasemel, nii et nii et seened, mis sina ütlesid on nüüd sellest seisukohast võetud, et kui hästi laulsid mitmed kõige paremad koorid ja need laulsid ikka tõesti väga hästi osavõtvaid koore oli väga mitmenäolisi nii-öelda. See tegigi festivali oma huvitavaks, koorid olid erineval baasil loodud erineva suurusega erineva repertuaariga ja minu meelest on see päris õiget, et repertuaari osas ei oleks mingisugust nihukest kindlat suunitlust või näituseks ütleme, kui meie oleme siin korraldanud selle ülevaatuse, siis on ikka kindlad kohustuslikud laulud ja mulle tundub, et et žürii on alati võimeline otsustama ühe või teise kuuri üle ka siis, kui igal koolil on täiesti erinev repertuaar. Ja ometi repertuaari valikul kuulub hindamisele. Tegelikult ma seal lisaks veel juurde võib-olla nii kõrvalmõttena. Ma alguses mõtlesin ka, olid kolleegidega juttu, et oleks võinud nagu olla kohustuslik lugu, aga minu arust see alati ole kõige määravam, ainult tingimata on tulevikus tarvis seda, nagu juba nimetas, et võib-olla mõni niisugune etnograafilise või rahvalaulus hästi sihukese omapärase kavaga tuleb, et teda on raske võib-olla mõne nihukese, akadeemilise laulmismaneeriga või laulmisstiiliga kooliga võrreldes. Vaat need momendid tuleks küll tulevikus kuidagi korrigeerida või kokku leppida, sest näiteks tõesti seda Gruusia kooli ja võib-olla seal aserbaidžaani kooli oli suhteliselt raske võrrelda, võib-olla mõne teise teise kooriga midagi võiksid välja mõelda ka palju juttu oli muidugi ka liigitamisest žüriiliikmete vahel ja tundub, et edaspidi nähtavus siiski tuleb festivalil A ja B-grupp. Kas nüüd see on nüüd repertuaari järgi või tuleb see siiski koori koosseisu järgi, see muidugi selgub hiljem, kuid tundub muidugi, et ütleme ühel näiteks kasvõi tehase kollektiivile on muidugi raske võistelda. Mingisuguse üliõpilaskooriga, kus on üliõpilased ja lauljad on juba saanud väga tugeva muusikalise ettevalmistuse. Ja kahtlemata vast siis ka tulemused on ka väga erinevad. Koorifestivalil Tallinn 1972 esines 16 segakoori. Ta tulid väga erineva laulmismaneeri erineva koosseisuga. Üks omanäolisemaid oli Šolly nimelise kõrgema kooli segakoor Saksa demokraatlikus vabariigist. Regoor. Kõigepealt torkas silma selle poolest, et koosseis oli ääretult noor. Ma mäletan, et kui see koor lavale tuli, siis saalist käis päris tugev kahin läbi, et see on ju päris tavaline meie keskkooli segakoor. Ja tõepoolest, eks ta nii olnudki, kõigepealt juba nende nende häälematerjal hääled olid võrdlemisi väikesed ja mitte eriti suure kõlajõuga. Ja eks sellest tingituna siis oli ka repertuaar valitud. Võrdlemisi lihtne üllatas selle koori juures aga see, et nad laulsid väga puhtalt. Nii et selles mõttes oli niisugune äärmiselt meeldiv üllatus, akordid kerast väga kenalt kenasti kõlas näiteks põierly hub muusika, selliseid laule, millega nad avas väga toredasti kõlas see koor ei saanud tõsist konkurentsi pakkuda festivalist osa võtnud parematele kooridele. Aga et ta oli üks kõige omanäolisemaid koore sellel festivalil on ka päris päevselge, pole nii palju lisada, tüdrukute hääled olid päris meeldivad, suhteliselt tagasihoidlikumad olid mees järelsest. Noored poisid olid sellised hääled nagu veel välja kujunemate, eriti teooriutusest tundusse, kuigi nad laulsid puhtalt kandlust oli vähe. Ja kui üldiselt see koori kõla jättis niukse hästi kerge läbipaista, võib-olla siukest vokaalset aktiivsust oli vähe siis võib-olla tuleb siin veel mõelda selle peale, et üldse Lääne-Euroopas ei ole niisugust aktiivsetoni andmises maneer üldse. Näiteks kui me neid koore seal, kas oleme kuulanud näiteks prantsuse või Lääne-Saksa siis nende on isegi tehakse vahetult Ida-Euroopal, Nõukogude Liidu koolid, kus on niisugune võrdlemisi aktiivne, võrdlemisi siukse tiheda Kanda tooni andmise maneeriga, lauad, koorid, siis nendel on ta kuidagimoodi niisugune teises plaanis. Kammerlikum ja nüansid on rohkem piano metsa forte piirides väga harvame kohtumisele siukest rõkatavat fotot, mida me ise väga taotleme. Just teatud mõttes nihuke, stiilne.