Nagu koorifestivali juhendis oli ette nähtud pidi iga kuur esitama kava 20 minuti ulatuses. Kui kuurid registreerisid ennast festivalist osavõtuks ja saatsid oma kavad siis oli kaguri kavas tunduvalt rohkem teoseid ja talle siia saabudes pidid koorijuhid veel oma kava korrigeerima ja valima sealt siis sellised teosed, mis oleksid selle 20 minuti jooksul andnud kõige parema ülevaatekuuri tasemest. Tundub, et 20 minutit on vist päris paras aeg. Jah, paljud koorid isegi paistab, et liigselt pärast vähendasid oma kavast sellepärast, et iga üle lauldud minut oleks toonud miinuspunktid ja koorijuhid hakkasid seda kartma. Ja mõned esinesid koguni ainult 14 15 minuti piiridesse. Sest ainuke koor, kes laulis, põleng täis, oli Tallinna kammerkoor. Kontsertsaalis oli laval koori selja taga punane lamp, mis süttis siis, kui 20 minutit sai täis. Nii et see punane tuli, põles ainult üks kord ja see oli siis, kui esimeses Tallinna kammerkoor ja see punane tuli läks põlema viimase laulu viimase akordi ajal, nii et viimane akord juba kõlas. Siis läks tuli põlema, nii et tegelikult me patustasime umbes kuus-seitse sekundit, kuna juba ütleks Tallinna kammerkoorile kaks koori dirigenti. Una olengi Ants Üleoja on ka praegu siin. Nemad on peasüüdlased selles, et Tallinna kammerkoor sai esikoha. Milline tunne oli enne esinemist esinemise ajal ja pärast? Efekti meenutada natukene kokkuvõttes teada, nii läks, aga muidugi, ega see kerge ei olnud, näiteks, kui võrrelda möödunud aastast aretsus esinemist, siis kuidagimoodi julgem sellepärast et kaotada nagu polnud midagi, võit oli võimalik köik. Ja muidugi kokku võeti mõlemil korral väga hästi, kuid tegelikult Tallinn 72, sellest osavõtt oli natukene kõhe tunne, sellepärast et midagi oli juba olemas ja see võis kõik nulliks minna. Muidugi oli teada põhiliselt vastaselt, kellega tuli arvestada ja üheks nendeks oligi muidugi Moskva üliõpilaskoor, kes samuti sai kuldmedali ja eriti Me kartsime just õia kammerkoori Ave Soll, kellega meil on olemas kontaktid ja mitu korda seal käidud, nemad on siin kontserte andnud, teadsime nende taset. Ja muidugi omatmoodi üllatuseks oli see, et alles olla teise koha sai minu arust nii AV Soll kui ka võib-olla mõned teised koorid omavad palju paremat häälematerjali kui Tallinna kammerkoor. Seda me teame ise teab, meie publik ei ole nihukesi väga suurte häältega lauljaid, eriti kui arvestada seda, et koosseis ei ole ka suur 30 40 vahel seal tavaliselt kõigub see koosseis siis muidugi 60 liikmelise kooriga on väga raske võistelda. Mis tuleb aga nende plussiks öelda. Ma mõtlen lauljatega siis kõigepealt muidugi nende muusikaline ettevalmistus on võrdlemisi tugev ja ma mõtlen seda niisugust emotsionaalset suhtumist iga üksiku laulja poolt. Minu arust see vahel korvab nii mitmegi muu niisuguse vaetaja puudu jäämise ja selles mõttes on selle kooliga tore laulda, meil on küllaldane esinemispraktika ja missugune omapoolne emotsionaalne suhtumine on päris päris tore. Ja vahel isegi tekib niisugune mulje, et ega muidugi kõik asi väga kergelt ei tule, sest tööd vajab üks ja teine laul alati ja mõni laul on ka mitu aastat meil kavas seisund, ja alles viimasel ajal olen hakanud välja tulema. Kuid vaatamata seal higile, mida on valatud siiski kolme, on üks omadus. Kui ta tuleb lavale, siis ta nagu unustab selle kõik ära, tahab musitseerinud ja see on minu arust kõige positiivsem ja võib-olla kõigeni alla küpsetamist vääriv omadusele kollektiivi puhul. Tallinna kammerkoori esinemise kõige tugevamaid külgi tundus olevat seekord just hästi läbimõeldud kava. Kuidas te selle kavatsuse kokku seadsid? Tõsi küll, see oli vägagi keeruline ülesanne, kui me seda kava hakkasime üldse arutama ja kokku panema, päris mitu õhtut sai koos istutud ja siiski lõpuks me leidsime, et kõige õigem oleks pakkuda nii väga mitmekesist kava, ühesõnaga kõiki stiile ja ajajärke, mida me laulnud oleme, püüdsime sellesse kavasse ka sisse lükkida. Ja tundub, et tänu just kavale meil õnnestuski võib-olla nii ettepoole saada meist tugevamatest kooridest. Või vahemärkusena paljude paljud koorid läksid nagu selle ohvriks, et lihtsalt mõnigi võimekas kohaliselt oli väga nihukese monotoonse küll hästi lauldud, aga, aga kuidagimoodi ei pääsenud pääsenud mõjul need kava nagu ülesehitus on ka äärmiselt suur tähtsus nii ta kontserdiandmisel või ja eriti just niisugustest konkursist osavõtmise puhul. No näiteks meil oli siin kavas VEKi Danejev saar, Lepik, šarmanovia Naissoo, nii et niisugune peaaegu täielik läbilõige meie poolt lauldud asjadest kogu see meie tegevusaja jooksul. Nii et ühesõnaga juba heliloojate nimestikus tiibadelt kontrastsuse moment ja samuti, kui me vaatame neid lugusid, siis seal on ka kondastuse printsiip on täiesti läbi viidud, mis on üks minu arust alati edu tagatiseks. Kui kuidagimoodi suudab realiseerida, siis võid päris kindel olla, et kontsert või ettekanne õnnestub tervikuna. Žürii märkis ka ära just meie kammerkoori väga hästi valitud kava. Läti koor ei olnud nii põhjalikult oma kava läbi mõelnud ja selle tõttu ka oli tema jäämine tahapoole. Kuid kahtlemata on Läti kammerkoorile tehnilised võimed ka väga kõrged ja kui nad rohkem põhjalikum mõtlevad oma kava peale, siis kahtlemata on nad meie kammerkoorile tulevikus kindlasti väga tugevad. Konkurendid. Kõige suurema elamuse, nagu minule jättis Tallinna kammerkoori esituses Mart Saarekõver kuuseke, seekord tuli kuidagi eriti elamuslikul ja kaasakiskuvalt ja paljud saalisviibijad ütlesid, et et sellises nii heas esituses ei ole seda laulu veel kuuldud. Ma mäletan, kunagi oli juttu professor Ast udur vetikuga, see oli siis, kui just kammerkoorid hakkasid tekkima ja tema ütles ükskord, et ega ikka igat laulu kammerkoor väike kooris laulda. Et just nüüd niisugune laul nagu Mart Sargvere kuuseke, et seal peab ikka tingimata olema suur. Aga vot just sellel festivali esinemisel ma veendusin, et, et ka väike kuurort seda laulu laulda ja väga hästi laulda. Üks omapärasemaid laule Tallinna kammerkoori kavas on Tarmo Lepiku kolmimpressiooni. Kas kolmiprsiooni ametil kavas ka arretse festivalil? Ja seal teises voorus lõpunumbriks Tarmo Lepik ja ta kutsus selle esilevõtmiseni suure huvi, laia huvi seepärast, et paljud ei loe, kes seal olid, korid tahtsid sa nooti saada, minu arust selles loos on mitu asja hästi kokku nagu sattunud kõigepealt see, et on eesti rahvusliku muusika baasise tehtud rahvaviis on seal võetud, kuid ta ei ole lihtne töötlus, vaid see on nagu aluseks, mille peale Lepik on teinud oma näolise puht temast endast välja kasvanud nihukese kooriteose, milles on väga palju nihukesi, uusi võtteid. Ma ei ütleks, et see on lepiku välja mõeldud, vaid siin on muidugi mõjutusi nii Poolaga, kaasaegsetelt autoritelt ja mujaltki. Kuid ta jätab siiski väga emotsionaalse mulje just ja oma kontassoselt kontrastsuse printsiibiga. Kolm osa, nad on väga erinevad ja tervikuna ta on üks mõjuv teos. Me oleme teda palju laulnud siin ja seal ja igal pool on ta esile kutsunud poolehoiu ja vaimustus.