Jalamatiks hüütakse ja tool, et Türgi ja Venemaailmas palju asju läinud nuusib vaipa ja jalajälgi täis. Ja läks kooli. Ma olin ka mina, pean ka minister. Taavi kuule poolest vahelist keemiat. Vabariigi aastapäev läheneb, sellisel sellisel olulisel ajal või ka tähendusrikkal ajal on tegelikult väga sobiv mõelda sellise sellise asja üle nagu mida tähendab üldse eestlus, mida tähendab eestlaseks olemine? Mina räägin, räägin sellest väga põnevast kogemusest, informatsioonikillust, mille ma sain ühest teadusajakirjast kust ma lugesin ka ühe teadlase artiklit sellest, mis võiks olla eestlastele selline iseloomulik tunnus, vaata selle üle Andruse palju arutataksegi küll räägitakse geneetikast ja keelest ja kultuurist ja kommetest, aga see teadmine püstitas väga huvitava episoodi või sellise hüpoteesi. Et eestlaste defineerib ja eesti rahvast ühendab nohu seal, tõsi kyll. Ja minu meelest ma täna tunnen ennast ikka täieliku eestlasena selles mõttes, et väga ilus, ilus priske nohu saabus just vabariigi aastapäevaks, kuidas Andrus, sina kommenteerid seda hüpoteesi, kas see on vaieldav hüpotees, kas ütleme, nohuga on selline sobiv alus, mida võtta eestlaseks olemise ainus ainus põhimõtteliselt, mida aluseks võtta ja ta kuskil ta alati ei ole nagu aktiivne õhu, aga ta kuskil lina alumise suured, kes siiski nagu pesitseb ja pulbitseb vaikselt, nii et noh, korra tavaliseks õige eestlane ikka nuuskamata näiteks hommikul ärgates korra nuuskab nina tühjaks või siis või siis õhtul enne magamaminekut, et see on selline selline rituaal, et jah, seda seda küll, et soovitame siis kõigil kes vabariigi aastapäeval lähevad presidendi tuled siis enne kätlemist nuusata nina tühjaks sõrmedega. Jah, ma ei tea, kas seal, kas seal on, äkki mingisugune pannakse mingisugune ämber, kuhu kõik saavad enne nina tühjaks nuusata, niimoodi lärts lärts siis käepresidendile president abikaasaga luuskavad ka ja. Väga ilus kahtlemata see, mis sa ütlesid. Põhjapanev tõdemus, et tõesti, et isegi kui aktiivset nohu ei ole, siis ta pesitseb isegi Andrus kuidagi pesitsi uuretes siis minu mulje järgi tal sellises embrüonaalses olekus inimese ninas alati olemas, kui tundub, olevat mõni selline päev eestlase elus, kus tal tundub, et noh, kõik registrid on lahti, kõik tšakrad töötavad õhkeid ninast läbi, nohu ei ole. Kui panna selga sellisel helgel päiksepaistelisel päeval sõrm ninna pisut ninas kaevata, siis varem või hiljem seal on võimalik leida sineleid, kuivanud nohutatid, mis säilitab seda eestlaste kõige kõige palavatel suvepäevadel. Et kui ütleme, et kui noh, tatt voolama ei pääse. Ta on, ta on sellises magamas olekus alati olemas, aga ta nagu kalliskivid, mis on kuskil maapõues magava, tõotavad pärlid, pärliga pärlikarbid, jääd, eestlane nina ongi nagu pärlikarp, mis lihtsalt eestlane. Ootamatu. Et ta võtab selle pärli enne välja, kui sellest tõeline pärl saab nagu areneda, Tagoogib selle noh, see on ka niisugune ütleme, eestlasele kunagi igav, alati on midagi koukida ja kaevata. Et isegi kui Vargamäe Andres ütleme, põllul lõpetas, läks voodisse, siis seal ta ikke kurgitses ninas laevalt edasi. No see oli selles mõttes väga tähtis faas une ja ärkveloleku vahelises tollal televisiooni ju ei olnud, et inimestel polnud ju mitte midagi teha, eriti talvisel ajal, kui oli pime, rehetubades valitses pimedus, koduloomade älitasid tollal, tõsi küll, koduloomad elasid inimestega koos, just nimelt sellepärast pakkuda meelelahutust. Noh jah, et oleks nagu. Vaata vanasti loomad rääkisid seda sead, ka. Vanaema rääkis pärast, rääkis Rebane natuke hunt ja kõik kõnelesid ja, ja tõesti, et kui midagi muud teha ei olnud enam pimedas muud ei näinud oma lina leidis ikka üles sinna näppu panna ja siis otsida sealt vanast otsiti ka pead, oli selline tegevus, ma täpselt ei tea, mis on, tean, sina tead, aga täis ja siis mõtlesin, et inimene oli nii pimeda leidunud oma pead üles siis koba kobas ennast. See on jalg taguv, pea, kruvi otsimine, otsiti, pea, otsiti teisi taga ja see on ka tegelikult Andrus üks hästi kummaline fenomen eestlase juures, et olgu mis annab lootust meile tegelikult alati ka kõige raskematel ajalooaegadel tolku, nii pime kuitahes, eks ole, õues ja toas ja olgu milline rezhiim, milline võim parajasti tahes. Isegi pimedas sa leiad oma selle nina leiad üles täiesti hämmastav, kuidas ei eksi, mitte kunagi ei juhtu nii et hakkad otsima ninaaugu, et seal selle koukida ja paned näpu suhu või silma, praktiliselt ei juhtu, sa võid pärast näpu suhu, kui sa oled leidnud ninast midagi, seda küll, et niimoodi elama, et väga paljud elasid üle Siberi vangilaagrid, kus midagi muud süüa ei olda, linastikaleid nälja lakanud natuke Winaslikele ja teised ei leidnud näiteks venelased, ukrainlased, sakslased, meil ei olnud midagi eestlane vikernatuke tallele pandud minna. Ja seal see väike nii-öelda imemasin per pettum mobile lina, põhjasse, toit, toit toitis, oli tootki kogu aeg vaikselt siiski juurde, mitte palju. Ütleme, rasketel aegadel Siberis, aga no niipalju siiski, et janu kustutada ja kõhtu, väikest väikest sihukest varju ja kultuurile ja meelelahutus kui võtta selline kuivana ei võrrelda, saab võrrelda, kui Protati tükk, seda saab ju voolida. Sellest tehtigi väga palju kabenuppe, male, Valendeid ja, ja isegi isegi ma olen kuulunud kuluma, laagris tehti leerini skulptuur. Et ütleme, 100 eestlast koos töötasid ja sellest valmis, niisugune suur kollane, kõik, arvasid sa, merevaik eestlased, ait ja sellest räägi, ilus asi, imestatakse just nimelt jälle väga õige, väga õige seos jälle käigu pealt loodud, et, et mis asi on see merevaik, mida Tallinna poed täis, mida müüakse turistidele. Soliidne see et muistsete eestlaste Lembitu ja nende nende pätt, mis on elanud üle kõik ajastud ja olnud merepõhjas ja nüüd on välja ujunud, sellest tehakse muinasjutuliselt kaunid asja. Salsa iidsel alati imetles seda, et eestlastena vangistuses ütleme, et tema sõber Arnold Susi kohtles linast välja mõnusa priske tädi rolli ja seda voolisse, Saša. Ja see on see nissan, panin näpu ninna, venelastel on teised haigused, venelasel on joomatõbi ja, ja, ja melanhoolia ja teised asjad, aga, aga linad on tihti kuivad ja nagu kani näiti. Soolsonitsion avaldas tohutut muljet, selles mõttes dist sobib küll selliseks eestlust defineerivaks elemendiks, sest et et me juba praegu juba näeme, et tatt on olnud meiega, on meiega tänapäeval olnud ka väga hallidel aegadel. Ta ei kao ka kuhugi, et ei kujuta ette siukest eestlast, kes sünnib ja nüüd tal ei ole iialgi iialgi nohu, et see oleks väga, väga haruldane juhtum. Piisab külasta mõnda lasteaeda ja sa näed, et seal on väiksed eestlased, jooksevad ringi ja öelda tati rida ju järel alati linast väljas lausa tihtipeale. Ja, ja ega vanainimestel teistmoodi vanadekodus täpselt samamoodi kõigi lina jookseb. Suurtel on põhimõtteliselt see, et nad hoiavad jõuga sageli, kui me näeme sellist keskendunud näoga eestlast näiteks rääkimas televisioonis või pidamas kõnet või esinemas siis sageli eestlase teeb selliseid mõtestatud ja väga pingelist vaimu elava inimese mulje, tegelikult hoiab jõuga. Ninaski ega kogenud inimene juba suudab niimoodi ka, et ta ei võtagi näpuga eriti välja, ei pane suhu, vaid ta tõmbab nagu kohe niimoodi tati endale kohe kurku ja, ja ongi joogipoolis nagu avaks, nagu avaks Coca-Cola purgi käel käib ja siis tal on kurk sõdade, aga kuidas, kuidas evolutsioon jõudis sinna, et loomulik ongi ju lasta tattil voolata, et mis hetkel evolutsiooni ahilast ahelas tekkis eestlastel selline refleks, et tõmmati tagasi ja miks, no see on sellepärast, et võõrame, teised ei saaks ära võtta. Ma kasutan juuste nuuskan, vahus käes on selleks, et esimeseks ära võta seda tatti, see, see on ju selge, et kui taitele võib linast välja, siis võivad olla ja on väga paljud teised rahvad, kellel seda jumala hind ei ole teestlaseda ümbritsetud sakslastest parunid võisid tahta seda endale kuldvedel kuld, eks ole, jah, aga kui sa selle tõmbad endale kohe kurku neile talle, siis parun ei saa, ei saa jälile sellele, et see see, noh, nüüd ütleme, see on sarnane nagu hoitakse kinni kõhutuult. Et seda ei lasta niimoodi vabalt jooksma minna, mine tea, kes selle kinni võtavad, seda hoitakse sees, see annab sooja. Gaasid, lähvad nagu keres on siuke hea soe nagu, nagu oleks suitsusaunas põhimõtteliselt suitsusaun on sinu sees. Et need gaasid, see käib seal sisse-välja niimoodi. Ja, ja jah, ja teistpidi, kui janu sellest suitsusaunas, siis tõmbadele kati kurk ja nii see, nii see käib. Tegelikult on ka siuksed laagrid tänapäeval, kus inimesed sellest elavadki, ainult mitu päeva, seitse päeva, paastulaager, kontatiskelad, aga põnev on ju ka see sätiga ümberkäimise kultuur, kuidas aegade jooksul on muutunud, et me oleme jõudnud nüüd selgeks rääkida selle kuidas tati on käinud välja, kuidas ta käib sisse, aga kuidas koheldakse nii-öelda välja nuusatud tati on aegade jooksul väga muutunud. Veel paarkümmend aastat, mõnikümmend aastat tagasi ainult luusati tati taskurätikusse Eino siiski pöidlaga põrandale ka metsa harjunud. Rasketes oludes hakkavad Jambultuursetasinkondas Ruusati konkreetselt riidest taskurätikutega ja ühel hetkel tuli paberist taskurätid. Andrus, kuidas sa nüüd hindad seda paradigma muutust? Riidest taskurätt versus pabertaskurätid, riidest taskud, mina kasutan riidest, taskurätik läheb ka veel tihti pesetleda. Sageli pesen praegu aktiivne nohu faas, kulub mitu taskut. Aga mulle meeldib teadmine. Ta on minuga. Et ta on minu juures, et ta ei lähe kontrollimatult kuhugi linna peale uitamiseks. Pabertaskurätiku, sa viskad prügikasti prügikasti? Me teame, ju, kontrollivad ju igasugused ühiskonnagrupid, kes korjavad sealt välja kasulikke asju ja ma ei taha, et minu tat oleks kusagil linna peal, sa kardad, et sellega võib teha wuuduud, võib igasuguseid asju, sinu, sinu hinge saab sellega oma mõju alla, jah, see on jälgida sellist asja, ehkki hitlerlased ajalooliselt siiski, kui me läheme päris ajaloolukku tagasi, eks ole, sinna kustutati, tekib ja šveitslased hakkavad sellega koos elama, et siis selle siiski tavaline oli, nuusates nimelt pöidlaga vaha, sest taipan ka väetis, et eestlane elas omal maal. Tal ei olnud nagu vaja häbeneda või karta, satub võõrastesse kätesse, latt sattus maha. Sellest võrsusid rukis, nisu, oder, kartul, kasvas tubakas kõik, mis eestlasel tarvis oli. Rohi, lehm sõi seda. Nii et see oli väga-väga kasulik. Aga ma järeldan nagu linnas, kes linna seal nagu mõtet, sest linnad olid teedelt asfalteeritud, munakividega kaetud, siis tekkisid siuksed, tati kogumise lombid, Lahm ütleme jah, siuksed. Kotikesed. Hiljem arenesid taskurätid välja, et sinna sa said nuusata koguda sinna siis, kui maalt tuli sugulane, siis andsid talle kaasa. Ta võis maale kündis selle mulda ja sealt jällegi leivavili võrsub. Kuidas päris aegade alguses oli, et kas, kas tatt oli metsik, elas kusagil vabas looduses omapäi kas eestlane, kodustas ta või sündis eestlane koostatiga või, või, või, või tuli ise eestlase juurde? Selline Mikita lik teemal, et sellest ma loodan, et Valdur Mikita kirjutab oma järgmise raamatu? Ta on tegelenud just nimelt eestlaste pühapaikadega ja eestlane kui selline piiril elav rahvas, aga just nimelt tatt kui ka sellist eestlast. Ta defineerib meeste, seda kindlasti tasub tasuks uurida, sest just nimelt meid ümbritsevatel rahvastel näiteks Lõuna-Euroopa rahvastele selline asi üldse puudub. Neil neil ei ole seda noh, igaüks, kes on käinud kuskil Hispaanias või Itaalias, teab, milliste hämmeldust võib seal tekitada nuusates nina. Jah, seal peetakse trompetiheliks. Jah, mina saan üldse, et siia maailma sünnib nagu mitte millestki hiiglaslik tat. Hispaanlastele itaallastele müstika, et kui sa vaatad kasvõi Michelangelo maale või Rafaeli maal, et seal ei ole ühtegi inimest, kes nuuskas nende piltidega kunagi taskurätikuid ei kujuta, võtab ja tati selline, aga inimesed ei ole lihtsalt seal ainult eestlastele omane. Et täna paljud kuulavadki meid, pühapäev vabariigi aastapäeva, täna ongi seda ilus ilus rääkida sel teemal, no ütleme, et iga päev ei jõua noh, ütleme ju süveneda olemise kergus valdusse kerguse ka, aga et minna nii-öelda süvitsi. Sest no iga päev toob uusi uudiseid. Me peame kajastama ka sellist noh, nii-öelda pinnavirvendust, vahtu, mida pakub elu. Aga mõnikord ja just nimelt vabariigi aastapäeval üsna hea süvitsi minna sügavale-sügavale eestlase sisse, muide tänane muusikaline külaline ka eestlane on eestlane, tõsi küll, orkestri juht on venelane, aga solistid on eestlased ja see muusika, mis tuleb pärast ma räägin ka, miks me seda plaati mängime ja miks, miks see muusika oluline on. Aga, aga see külaline on Aleksander Rjabov, kes moodustas Eesti raadio juurde aastaid tagasi kergemuusikaorkestri, mille likvideerimisest mäletad, kirjutati raamatut Ene Hiioni raamatus kurvi veadega. Seal olid kurvad peatükid, olid hoopis need, kuidas orkester, koor, mis ta oligi, et kui nad tulid sööma, et siis sööklas aineid globinal täis ja teised inimesed, mida tõesti kaua järjekorras Rjabov tegi kooli, aga vähe sellest, et demagoogia, orkester sõi relvavalik ka üks selliseid orkestrijuhte, kes test taasavastas ühe iidse Eesti muusika- ja miks iidne eesti muusika on ja kuidas see tagasi, miks te üldse eestimaalt lahkus ja kuidas ta tagasi Eestimaale jõudis Jabižülitele Uno Loop ja Marju Kuut. Ja mul kaasas väga ilusa nimega plaat ka, mis sobib vabariigi aastapäeval jälle ilusast ette kanda, palus, pohli punetab ja siit siis siit tulevad siis eesti eesti laulud. Jah, see on bossanoovad, huvilised saavad kindlasti tuuseldada internetis leida väga huvitava immo Mihkelson kli, mis ilmus ajakirjas muusika jälle teaduslugu. Jälle põhjust rääkida vabariigi aastapäeval eestlaste ajaloost immasel püstitas sellise väga huvitava loo, kirjutas, kuidas Bošanova jõudis Eestisse kuuekümnendatel aastatel väga tähtsad selle muusikatoomisel olidki Uno Loop, Marju Kuut, Rjabov, aga IMO muidugi avaldas selles loos ainult pooletate tõest ja poolte te avaldate, sellepärast et teistpoolt ei tea, et see bossanova, mis tõesti Eestisse jõudis Brasiiliast, Brasiiliasse jõudis L-Eestist. Et see on vana vana eesti muusika, mille väljarändajad Eestist 19. sajandil väga palju rännet Brasiiliasse algupäraselt, kui neid laule kuulata, sobimi lugusid, need on väga eestilikku meloodiad. Kas neid juba imelik mängis kandlega kandlega mängis, et nendel seal põlid eesti muusika, mis viidi Brasiiliasse, mis küpsis seal Brasiilia päikese all ja brasiilia rütmidega nii-öelda võttis temp, vot ehk juurde selline rämedus kadus ära sellises hubases Brasiilia kliimas. Need laulud kujunesid, lihvisid ennast Atlex seest välja, läks sellest välja ja siis ühel hetkel Brasiilia eestlaste polnud viidust kurvad eesti rahvalaulud tulid siis Brasiiliast tagasi ja nüüd on nad tagasi Eestis, et selles mõttes see ütleb meile, see näide ütleb meile seda, et väga paljud head asjad on ikkagi Eestist jällegi alguse saanud. Jõuad kestis tagasi. See on umbes niisugune teooria, nagu vanasti oli Nõukogude Venemaaga, et kõik hiljuti Venemaal panin bossanova koha peal, ma ei oska nüüd öelda iive ei ega jaa, et et minu lapsepõlves ei lauldud selliseid laule, ütleme need olidki Brasiiliasse vedelenud sel hetkel Brasiilias ja nad pöördusid tagasi, siis ütleme Eesti vabanemisega, see on see plaat. Nad tulid tagasi kuuekümnendatel siis kui laevaliiklus ja kõik need ookeanireisid muutusid odavamaks roti kombel mitte roti kombel. See on nagu selline nüüd nagu valgus liigub ümber maakera, ta läheb siit, päike tõuseb, läheb see, see iseenesest on ilusad ette kujutada, et nagu näiteks keskajal tihtipeale enamasti laevadega tuli katk või koolera või must surm, saabus veel ilusam oleks, jõuab sadamasse laev laev. Ja siis see bossonova hakkab nagu alla voolama säält ja mõned madrused, kõigepealt nad nakatavad lõbumajades kohalike naisterahvaid, bossanoovadega algab sihuke igav, igal pool hakatakse tantsima bossanoovat laulva bossanovad sisse, nagu are lähelva mandrile laiali igale poole ja siis öeldaksegi, et ütleme 13. sajandil need 50 aastat. Ta oli vallutatud osanova, palju ilusam, kui mõelda, et ta oli vallutatud mustast surmast näiteks, et et see on jah, selline rõõmus, rõõmus asi, mis ka laeva pealt Brasiilia laeva pealt maha vajuda. Ega me ju ei tea, mis lahedaid asju on aegade jooksul näiteks jõudnud meieni lõunamaadest ja ka näiteks Põhjamaadest pold maadest, meri on olnud lahti laevadel liikunudki mööda jõgesid on reisitud ka mööda maid, on sammutut, kaubavaga karavanid ega kõik need loovad, dramenteisid džässmuusikat, etno arenby mõminaräpp seal võib-olla olnud aastasadu meiega koos, lihtsalt kroonikakirjutajad ei pane seda kirjelduses on selline pealiskaudne kerglane meelelahutus ütleme, Balthasar Rustav täka kirjutama sellest, et viie teisel sajandil Tallinna Tallinna linnas mõned ettevõtlikud noorukid hakkasid tegema mõminat. Nad ikkagi sellest, et oli Ivan Julm piiras Tallinna linna, et olid haigused, surm, sõda selliste pealtnäha väga tähtsate ajaloo sündmuste kõrval jäetakse märkamata kõik see, mis teeb elu tegelikult elamisväärseks huvitavaks. Jah, välismaalt on palju huvitavat toodud, et ma just lugesin, kuidas näiteks Antarktikas tuli koos Andres Tarandiga pingviini muna Eestisse, omal ajal aga kommunist Ants saare kassi selle ära telepingviini muna nüüd Andres Tarand oli sunnitud sõitma Antarktikas uue pingviini muna järele. Et see on ka selline, noh sellest oleks võinud vabadusvõitlusel palju abi olla. Õnnestunud seal pingviinid välja tulla, sellest munast kommunist sai jaole, me ju ei tea, mille Andres oleks välja haudunud pingviini kahtlemata nimelt, et ütleme, et me teeme praegu Kaarel Tarandit, Indrek Tarandit, pingviin, tarand oleks olnud võib-olla milline selline. Enneolematu, noh, niuke supertara. No vat, aga, aga, aga noh, kommunistide silmadele igal pool. Ja nende võitlus, kassid selliseid akendest sisse välje hävitasid vabadusvõitlejate munad ja sõid nad ära. Praegu Andres taragangi Antarktikas, kui ta meid kuulab Antarktikas. Me oleme tervise talle vabariigi aastapäevaks, et et ma loodan, et meid Antarktikas kuulata, ma arvan, mul vaimusilmas kangastub praegu selline pilt, kus Andres Tarand, Tiit Pruuli on paksus lumehanges mattunud telk, ehkki ümberringi hulguvad jääkarud, ulub tuul, bemmika nakkab otsa lõppema. Jää karduma mart, rõhutan põhjapooluse küll küll, aga verielulised pingviinid hulguvad seal üsnagi, ulub tuul. Pole ennast juba mitu nädalat pesnud, neil ei olegi vaja pesta. Külmas kliimas on väga kasulik kasvatada mustusekiht ja siis istuvad oma selles külmunud telgis vaadates väheseid. Neil on niisugune ragiseb undav raadioaparaat, mille antenn telgikatusele ja selle aparaadi kaudu nad kuulevad Tallinna raadiost meie saadet ja see innustab neid kahtlemata siin teavad, et seda muna oodatakse Eestis väga. See innustab neid, aga võib-olla vastupidi, nad üritavad raadioeetrist abi kutsuda, aga kahjuks raadioeetri on ummistanud meie saade, nad kiruvad seda ja vannuvad ja ja krutivad, et aga, aga kahjuks see kaasa võetud raadio seadistada Raadio kahele ja mitte midagi muutselt lennukitele ja raadiojaamadele abis abikutsungi saatel võimalik lepingu sellega siis polaarekspeditsioonide juures oli, oli ju vaikimisi tead alati ka selline kord, et ütleme, et ekspeditsioonil läks, ütleme inspiratsiooni läks kolm teadlast, siis alati võeti üks mees kaasa lihtsalt selleks, et ära süüa. Ja kui eksitsioonide jääks viis teadlast, siis oli alati kaasas kaks meest, kes ära söödad, kui, kui nüüd. Andres Tarand ja Tiit Pruuli ekspeditsioonile, kes nüüd kolmas mees nii-öelda noh, nagu liikuv toidu toiduvaru kaasas on. Tema nime ei ole avalikustatud, aga, aga eks eks me peame. Peame silmas pidama neid matuse kuulutasid ühelt, kui sealt mõne paksud paksema inimese nimi läbi Sa pead, siis ma arvan, et langes järjekordselt ikkagi väga Tiit Pruuli veenmisoskuse ohvriks. Tiit helistas talle ühel päeval hästi, innukalt oleksid, mul on selline vahva mõte, et läheksime, me oleme nüüd vana Tarandiga minna, ikka see pingviini muna, Toomat, tule kaasa, et meil on telgis üks vaba koht, et kolmekesi nagu seltsimehe vahvam käia, sa sobiksid Me seltskonda kestnud selline lahe sõbraliku loomuga ja hästi vastupidav inimene, tule, tule. Ei tea, kas ikka on, tule kindlasti, et see on täitsa Ohutu tore reisijat, me käime kaks nädalat ja nõnda edasi ja siis võib-olla ei teadnudki, miks ta kaasa võeti. No tõenäoliselt ja ma arvan, et ega see ei olnudki pidu. Plaarseti Ta on ikkagi algaja vana tarand, ütles talle. Tiit, kui me lähme Antarktikas arvestajateks kaks meest tuleb igaks juhuks kaasa võtta. Võib tekkida kriisiolukorda, et minul nõukogude ajal oli alati meil kaaslaseks paksust, meil oli partorg. Et temast temast tehti lahti, et alati oli üks niisugune mees skaalas, kellest liha pilaff igaks juhuks, et alati noh, võib-olla ei ole vaja, võib-olla toitu jätkub, aga igaks juhuks Tiit poiss, mõtle selle peale, hes pruuli täna heade näpunäidete eest ja, ja otsiski oma tutvusringkonnas, mis on tal hiiglasliku tihedama mehe, kes on ka seiklushimuline. Ja, ja, ja, ja maitsev. Ja siis saad Galvakse sõitsidki nagu kolm piparkoogi piparkoogi poisikestakse. Separbi poisikestel oli kitse kaasas, aga Andrus seal see on tegelikult sellise nii-öelda kamba kokkupanek on tegelikult ju selline päris nõudlik rehkendus, sellepärast et tarand ja pruuli võivad ju küll kokku leppida. Nad võtavad kaaslasele kolmanda mehe ärasöömiseks. Aga tee peal võivad tekkida uued koalitsioonid. See paks mees võib öelda pruudile, et kuule, sõime tarandi ära. Taanlane, vaadake vana jah, aga ta on nende sikke vinnutatud liha, seda küll ta hästi säilib. Võib juhtuda, et vanad ära tasub koalitsiooni pruuli, ütleme pruuli vastu, ütleb sellele paksule mehele seeme, parem Tiidu ära. Et see on selline julm mäng, kus mingid reeglid ei kehti. Et mingis mõttes võib ka juhtuda näiteks väga halb lugu, on see, see paks mees sööb nii Tiidu kui ka vana tarandist kõige naljakam, noh, ta on kõige tugevam ja tal on suurem kõht ja ta tahab lakkamatult süüa. Ei, ega Antarktikasse minek ongi risky business. Ta ei ole sugugi kindel, et sa eluga tagasi tulevad, seest, millised vaated? Saan oluline asja puhul? Meil on ta täna kingitusi saabunud vabariigi aastapäeva puhul, nagu ikka vabariigi aastapäeva puhul loomulikult tuuakse kingitusi eestlastele, me oleme head sõbrad kuulajatega kuulajadele meid teps mitte teps mitte unustanud ja see, meie sõber on siis Saku Õlletehas, kes on saatnud meile suurel hulgal siis seda vedelat leiba nii-öelda. Ja üks neist leivasortidest on Saku Ant värk, Sparkling eil ja teine on vana hea Saku ära Sparklyngeeli tutvustuses väga pikalt. Saku Õlle kohta öeldakse pikemat tutvustust ei vaja ja see on õige küll sinna uute vanade erakondade janu erakondi tunnevad kõiki nende headust ja uut erakonda tulebki tutvustada, Saku hele on ka niisugune suurem pudel, aga see antvärgi õlu poisike, alles res maletaja joonud, see on väga hea on ja ant ver, neil on terve sari muide, selles pudelis ma ei oska öelda, mis nende teiste nimed on, need on väga head õlled, muide käik tan umalane ja hapukas ja veinipärmiga kääritatud eil. Väga ilus 5,8 kraadi ja siin sees on kaheksa 0,33 liitrit, Vaksuke jooks laiali, saadame meie saate kuulaja, kes tahavad seda ilu pealt vaadata, milline täpselt välja näeb, võib-olla kuulajadki, side, milline näeb välja Saku ele ja minna väljas akvant värk, siis ma panin Instagrami pildi üles, saate saate vaadata ja siis neid õieti isegi selle pildi välja printida, minna kaupluse, nõuda seda õlut. Jah, see on pildil ja, ja ma ütlen ka kodustele, et ma vist olen täna taksoga riietele mõtet koeraga mulle vastu tulla. Jah, me peamegi, ütleme kodustele, kes ärevalt meie saadet kuulavad ja ootavad Õiga, mida siis seekord tuuakse, seekord me tõesti tuleme taksoga, sest et see laadung on lihtsalt niivõrd suur armastus Saku Õlletehase vastu, meil Saku Õlletehasel, meie me oleme, me oleme ka mingis mõttes nagu Antarktika ekspeditsioonil sadanud raadio kaudu kodustele terviseid ja teateid oma olukorras, sest noh, ega ega me olemegi läbi vihma tulnud ja sihukeses kodust kaugel ja ja peame peamegi teada andma, kas me oleme elus ja kuidas koju pääseda. Et vot sellised selline info siis praegu ja, aga nüüd jälle eesti rahvamuusikat Aleksander Rjabov orkestri ja solisti esituses. Aga aga siin ei saa sel hetkel küll. Jälle kelleks Bofonova kuulatud me ennem arvutasime just et kui meie sinuga, Mart, katsutakse oma saatesse kutsuda kõik Eesti peaministrikandidaadid, kas nad tuleksime mõlemad jõudsime kindlale järeldusele. Raudselt tuleks muidugi, no ma arvan küll. Isegi Helme, ma arvan, tuleks, miks Mart ei tule. Jumal, Me oleme vanad tuttavad. Ajakirjandus ja ajakirjandusmaja keskkomitee ajakirjandusmaja päevilt, just et meil oleks asju, mida meenutada, rääkida. Mart töötas Pioneeris, mina töötasime pikris. Meil oleks asja arutada küll. Piker oli vist, kas tali kolmandal korrusel oli ta teisel korrusel, higher oli teises pioneer oli kolmanda, kolmanda voorus oli nelja ja seal oli veel selline seisusevahe piker oli EKP keskkomitee häälekandja, aga pioneer pioneeri oriersoniale kandja, nii et noh, tasemevahe meie vahel oli väga suur nagu noorem vend. Ta oli just nimelt, et noh, et, et ma suhtlesin väga küll kollegiaalselt, aga natuke patroneeriv natuke. Ikka niimoodi ja vastupidi, jälle Edwards terve, no ikkagi natuke tõmbas selja sirgu. Aga seal on ka, see oli ka niisugused lõpuks ikkagi meie olime ikkagi keskkomitee häälekandja töötajad ja nii sädeme töötajad, kes olid Oktoobri, organisatsiooni häälega ja kui ka täheke ja pioneer, nad kõik mingis mõttes allusid meil sellest. Ma olen kuulanud palju loenguid David Vseviovist, et kui, kui kirjutas Fadejev raamatu noor kaardivägi siis seal just tehtigi etteheited, et esimesele variandile, et seal tegutsevad ainult nagu pioneeriorganisatsiooni komsomoliorganisatsiooni aga ei ole Pikri töötajaid, kes esindaks parteid ja siis teie kirjutas sisse paar paar krokodilli töötajad, kes tulid ja rääkisid, kuidas asjad on noortele krokodille jälle meie suhtes oli nagu kõrgemalseisev organ totaalialistralitalil tsentris ja siis me võtsime, Smirnov, lõime kulpi, olime valvel, tähendab, selles mõttes meie all krokodilli NLKP keskkomitee ajale, nende kraad kangem selles mõttes küll ja teie olite nagu tema esindajad kohapeal ja aga nad olid ka meie nii-öelda ema organisatsioon, et selles mõttes see Arnold ja Bree ja umbes samasugune Rüütlile president meie seisukohast olid kõrvalised inimesed nad midagi mingeid asju ajasid, toimetasid põhiline elu, kuidas nõukogude liidus elu käis, oligi niimoodi krokodill otsustas koha peal, Eestist täitis ta piker jah, ja siis edasi. Pioneer ja noorus, Allased, redelid, oktoobrilapsed, pioneerid ja komsomoli. Ei tea miks, see oli ajakirja nimi, piker ei olnud juhuslikult valitud pikerali, muistne eestlaste jumal. Ja see jumal ja no ikka ja teised kohad ja tollal oli väga targalt oli religioon ja ametlik reziim põimunud, et üldse ei olnud mingisugune, räägitakse luteri kirikust ja midagi sellist ei oli eesti oma jumalad, taarapunktid olidki igas linnas igas kaupluses haarab. Ja mis need olid just nimelt need kohad, kus kummardati eestlaste muistset jumalat haarata, sinna sai viia annetusi, numbreid, taara tasus heldelt, sõeldelt teadku, savisid ohvreid, saada hõbedasi kopikaid. Ja no need on ka siuksed, näiteks setud kannavad need rinnas siiamaani ja see on väga ilus, pudeli puhas, puhas hõbe, sealt anti, eks ole, seal oli noh, nagu nagu sa võid ohvriallikasse midagi sealt allika põhjas siis hõbe vaatab seal vastase ja aga see oli selline ajalooline peegaga, olime me tänapäeva siis, ma arvan, et tõesti, sest meil on väga kvaliteetne saade ja kui me kutsuksime peaministrikandidaate meile kindlasti kõik hea meelega tuleks, siis me annaksime kõikidele võimaluse meie alandaks neid. Ei, me paluks mitte midagi imelikku teha, ei visata pingpong palliga ega ega panna jalga kaela taha, aga ega ma ei tea täpselt, mis nendes koomilistes valimis valimisprogrammidest tehakse. Ausalt öeldes ma ei ole üldse vaadanud ühtegi valimisstuudiot seal nende valimiste valimiste vältel, et ma saan aru, et Eesti rahvusringhääling korraldab neid palehigis, et pidevalt võetakse jälle mingit emaette inimesed, tulevad spetsialistid räägivad, aga aga millegipärast kuidagi käsi ei tõuse, televiisori vabama minu kogemused Andrus valimistega seostuvad või kuidagi piirduvad sellega oks telekanalil, mida ma pingsalt jälgides seal jookseb nende lemmik serial. Ja nagu ma sinu käest kuulsin, aga ei ole ju ometi Jüri Ratas ja Kaja Kallase käia ei ole. Aga, ja nagu ma kuulsin Foxy kanali, hakkab tulema ka Troonide mängu viimane hooaeg on aga ka sinna ei ole odav Eesti peaministriga, seal on vahel reklaamipausid ja vahel, kui ma kerin reklaamipaus ja siis ma näen, reklaamipausid, on meid seal toimetamas. Aga ma võin kätt südamele pannes öelda, ma pole kunagi kuulanud, mida nad seal reklaamipausidel teevad. Nii et mind üldse väga paljud asjad, kui nüüd hakkame meedia kriitikasse minema, Andrus, sina rääkisid sellest, kuidas jälgib tähelepanekut Ott Tänaku sõit. Elan neile kaasa ja minagi olen ainult üks märksõnad, et vähe ja mina fotot Kelly sildaru ja mind tohutult häirivad need artiklid, mis ilmuvad ajalehtedes, näiteks teed Postimehe veebi lahti, kelle poolt hääletada, valimiskompass aitab, ma ei vaja sellist sega, pange sinna uudis Kelly sildarust või Ott Arder pannud väga, või siis ma teen, teen lahti, kerin seda uudiste link edasi, siis on mingi inimene, kes kirjutan pika artikli sellest. Analüüsides erakondade valimislubadusi, tähendab. Ma saan aru, et noored inimesed armastavad artikleid kirjutada, kui nad töötavad toimetuses, neil tekib mõte, millest kirjutada, siis tekib mõte kirjutada valimislubadustest. Mitte keegi ei loe neid valimislubadusi iialgi digikuul, teie, sest on ju selge, et valimislubadusi murdma Öeldakse. Et sa annad lubaduse ja siis hiljem murrad selle, on elementaarne, see on, ütleme selline nagu noh, see valimislubadus on selline nagu viisakalt, kas viis, kuidas? Noh, ütleme, et, et sa ju ei kuula, mida ütleme, et, et lihtsalt mingi jutt veereb, veereb, veereb, sa ei pane seda tähele. Ta kaob kuhugi. Noh, see ongi nii, nagu sa ütlesid, Mart, sa vaatad käsleid aeg-ajalt kerid edasi ja siis sa nagu vilksamisi näed poliitikud kuskilt toimetavad. Ma arvan, et enamus eestlasi, Eesti inimesi võib, võib nii öelda, et nad näevad, et poliitikud kuskil toimivad, võtavad, et kuskil nagu on mingid valimisdebatid kuskil artikadega, seda kõike on võimalik nagu endast eemal hoida, väga kerge vaevaga segas kerid edasi üldse telekat lahti või või, või ei, kliki selle uudise peale paberleht lihtsalt keeratud edasi, et jõuda spordiuudiste nii vaadata Ott Tänaku imeilusat pilti, et see kõik on, kõik on võimalik ja tegelikult ma ei näe ka mingit mingit probleemi selles peaministrikandidaadilt keeldusid minemast Katrin Lusti saatesse. No milleks veel üks? Need saated on niigi palju, ma imestan, et üldse kuskil käivad ammu ootan sellist poliitikut, kes ütleks, et ta ei lähe kuhugi. Mina ei lähe kuhugi ja laske või maha istunud kodus ja võidab valimised. Kahepoolne huvi, et ühest küljest, eks ole, ööpäevas on 24 tundi, televiisori programmid tänapäeval on ööpäevaringselt, midagi tuleb panna laiusele ja et mingist hetkest luubivad päevased kordussaated ja mingid vanad filmid, aga ütleme, et kui on õhtune aeg on vaja teha, mingi saad, sa arvad, et õhtul ei sobiks uuesti panna näiteks suvi või vallatud kurvid muidugi sobib väga ja väga. Aga aga see tähendab mingit sisemist julgust jäävad seda jale kodanlastele inimestele tundub, et on vaja kogu aeg teha midagi uut ja, ja kogu aeg vaatajaid üllatada, aga see ei üllata mind, kui, kui seal on peaministrikandidaat. Ma tunnen neid inimesi vikuga, ma ei tunne neid. Tundub mulle küll, sa saad neid tundma aja jooksul. Aeg liigub oma tele telekanalile, kahtlemata on huvi saada täis mingi kaks tundi või midagi sellist, kui pikk see saade võiks olla. Et nagu see kanali eetri täis saamine, sest ega mingit vaadatavus seal ikka ei tule. Ja, ja peaministrikandidaatidel ilmselt siis huvi esineda oleks. Nüüd tekkis küsimus, mille poolest siis Katrin Lust halvem on kui, kui, kui, kui näiteks Andres, mis ta nimi on, kes neid Eesti kuus, Andres Kuusk, et mis seal vahet on ajakirjaniku Jaan, mõlemad Anna Pihl ja mõlemad on nad kõik on lõpetanud ajakirjanduse, teinud oma tööd aastaid, teinud hästi. Et et so what, et kui sa soovid, kuid tähendab samas muidugi ei pea minema, mina, mina, mina sageli ei lähe, kutsutakse mõnikord ka, ma ei avalda sel juhul avaliku kirja, seda küll. Ma ei viitsi tulla, mul on oma taktika minale, arsti, peene tunde, mul on alati see, et mind pole sel päeval Tallinnas ja see on alati hea võimalus. Kõigepealt tuleb küsida, mis päeval öeldakse pahaaimamatult. Ai, ai, see päev hästi ei sobi. Sobib, ma olen Tallinnas või siis kui juba asi on läinud väga pingeliseks. Kahjuks ma olen kinni ja et ega inimesed ei tea, et see minu kindel ma teen sellele rahulik, kodus lõunauinakut muidugi kõik ära, minule niisama raskem on see, kui nad on nii kavalad, ütlevad, aga öelge, mis tahab, teile sobiks sõnal on väga raske, sest siis väga ükski päev ei sobi, aga seda on keeruline öelda, aga mul on ka selle vastu rohi olemas. Ma ütlen sellisel puhul, et mul on nagu noh, nagu ajakava pandud väga pikalt ette paika. Et praktiliselt kuni jõuludeni järgmiste jõuludeni, et ma olen väga keerulise vaba aega leida. Aga sul läheb jälle näiteks ajakirjanduslikud on mõned sellised. Sa tunned neile niivõrd kaasa, saad aru, et noh, et on tore, sümpaatne ajakirjanik. Ta on vaja see saade ära teha, miks mitte, sa lähed, aita tiinovokaa sageli muidugi mõnikord ei viitsinud. Mõni saade tundub tobe, aga, aga see on muidugi õige, et mis poolest siis Kanal2 saade nüüd on halvem? Sest et tegelikult me oleme näinud aasta jooksul pidevalt ei poliitikud ega peaministrikandidaat, isiklik poliitikuid väga veidralt des telemängudes koos tuuberite poplauljatega aeleb diivanil Kle ma sa karglemas ja sinna nad lähevad. Nüüd nad järsku ei lähe, et sellisel juhul peakski nagu pidama piiri. Ta ei kujuta ette, et näiteks omal ajal oleks keegi julgenud helistada mõnel, et kutsu sõber mingis lollakas saates, praegu helistatakse näiteks meil on Arvo Pärdi-le. Et kas te ei tahaks tulla siuksesse vaheldusrikkasse telemängu, kus on väljakutseid ja lõbusaid küsimusi lihtsalt ei Elisate siuksel inimesele pähe on jätnud sellise mulje, et tal võib alati helistada igale peole, kutsuda raadikäsi. Ma ei ole päris kindel, ma arvan, et võib-olla mingi vahepeal oli selline ajakirjanike koolkond, kellel ei tulnud pähegi Mihhail Lotmani-le või Arvo Pärdile või Mats traadile või neid inimesi nii-öelda, et helistada mingi täiesti hullumeelse jutuga. Tulge veel selline saade, kus öeldakse, nöör ümber kõhu, seal ripub käbi ja te olete selle pudelisse ajama ja kes ajab kõige kiiremini, saab 20 punkti, midagi. Teil on võistkond, ühe võistkonna võistkonna juht, Karl-Erik Taukar ja teise oma on, ma ei tea, Getter Jaanile. Et nüüd võib-olla juba kasvandike peale selline põlvkond juba ajakirjanikest, noh ütleme kelle jaoks ütleme need sinu poolt mainitud isikud, nad on lihtsalt ütleme sellised ühikud, miks mitte ühisvara öelda, et tulge selliseid, sest see, kus te saate vastata humoorikat küsimustele ja kiiruse peale panete kokku, puslesid ja, ja veel palju nalja saab, et ei, ma ei ole kindel, aga see, see on, et see konflikt kanal kahe uue peaministrikandidaadi vahel, kuigi see on üks harukordne juhtum, kus kõik kuus kandidaati olid ühel nõul, see on väga tore, see on väga positiivne tegelikult sealt on algamas kooste müstian sundinud, et siiamaani on alati öelnud, et teised erakonnad EKREga koostööd ei tee ja EKRE on olevatelt sotsidega koostööd. Vaata, mingi asi, nad panid kokku, ühine vaenlane alati ühendab ja eriti hea meel on mul ju Jüri Ratase üle, kes tavaliselt Jüri Ratas üliharva saab öelda, et midagi väga konkreetset. Seekord ütles, et ta ei tule, jah. Ja nii ongi, et muidugi me võime nüüd vaadata, et kui need kuus erakonda ei lähe, seest saavad sinna minna, Artur Talvik siis vabaerakonna juht, kelle nimi mulle hetkel ei meenu. Jään kaaslasel Kaul Nurm riiuli meelde ja siis, ja siis on seal veel hulk rohelised, rohelisi üksikkandidaate, terve hulk sellest olevat sees, naljakas, sellest oleks kindlasti naljakas saade, sest neid ei kammitsi nagu mingisugune väärik või miks mitte miskit, nemad on nõus kõike tegema võtvad alasti või jooksma seal edasi-tagasi, et siis võib-olla see ongi õige, vaadatav saade, saaks palju nalja, et ei olegi vaja siukseid, vanu puiseid, poliitikuid sinna seisma, vot siis need, kes on nõus kargama. Selge on see, et kui sa tahad show'd teha, siis sõud, tehasel, karjand inimestega, kes tahavad liha muidugi, kellel on seda oh issand, tuleks tegelikult saabki. Neljapäeval algavad e-valimised, siis võib kohe ära valida, siis on kaelast ära selles mõttes kaelast ära ei ole, et ega siis ega nad siis sinu arvutist ja sinu telefonist seda, kui väljeraalil seda pilti ära likvideerima lähen ära Venemaale, selleks ajaks sinna pääseme. Kuulame ühe ühe bossanova rütmi ja siis pärast bossonava rütmi, ma küsin sinu käest ühte ka väga huvitavat asja, tahaks arutleda sinuga, mul tuli seoses e-valimistega tuli meelde üks asi, ega see ei ole mingi väljakutse, ei ole alandav, ei meie saates, nagu sõidad, on erudiitide vestlustele, avastame uusi horisonte intellektuaalne väljakutse, siis ma olen selleks põnev. Ma tahtsin Andrus sinu käest küsida, et oled sa juba deklareerinud tulud ära ja juhul, kui sa oled seda teinud, kas see oli väga keeruline, kas sa pidid ikka ma endale sellise raamatupidamisteenuse oli see aeganõudev, oli see mitmeastmeline, oli see Nürritav, segane, keeruline ja kõik muu säärane? Ma tegin selle ära, palju sul see aega võttis, väga vähe. Kas umbes suudad seda ajavahemikku hinnata kui 10 sekundit, võib-olla minul, mina sain tehtud 20 sekundiga, lihtsalt selle tõttu ma vahepeal jäid, mõjutame ninast. Seda. Seda aga vaata, sest ma olin eestlane, ma, sel ajal, kui ma vaatasin oma eestlase tulusid, siis ma tahtsin katsuda, kuidas mul eestlasena ninas läheb. Jah, aga ma ukse taga ma selleks hetkeks preestobstri küll, et ma olen nagu maletaja korralin kinni male kella ja siis Kakseks leiale käima, küsisin ma seda sellepärast, et praegu meil see praktika, mis on juhtunud esimeste päevade või nädalate jooksul tulude deklareerimise, näidanud küll seda, et kui mingi asi valimiste teemadel mulle kõrvu jäi, siis oli see Kaja Kallas ja Jürgen Ligi, Ludki jutt sellest, kui keeruline on uue valitsuse ajal maksude deklareerimine. Kui raske ebamugav son, kui tülikas on, kui palju raha inimesed saavad vastu ja et noh, ühesõnaga jäi mulje, et nüüd on toimumas midagi väga õudset, sisuliselt nii-öelda puhken, valdan peale kukkumast. Muidugi On inimesi, kes oma elu teevad keeruliseks, kes hakkavad hiiedeks hüüdeks ja kelle elu võib-olla ongi raskem. Ma ei ole kunagi sellist koormat pidanud kandma, sa ise maksed deklareerima, et minu ees teeb seda alati maksuamet, ma isegi ei loe läbi, mis ta seal kirjutanud andma paran jahjahjah jah, kõigele ja valmis ongi tehtud see asi, aga inimesed teevadki oma elu väga keeruliseks. Ma just lugesin reportaaži Helsingist, kus kõik inimesed tulid. Soomes elavad kalevipojad tulid ühel päeval Helsingi saatkonda selleks, et hakata hääletama riigikogu valimistel. Soomest saab hääletust teha saab küll. Ja neile soovitatigi ärge seiske kolm tundi järjekorras, minge koju, hääletage elektrooniliselt, aga meid ei läinud. Nad, kas läki, usaldan hääletust. Nad tahtsid tingimata tulla tuppa, vaata sedeli. Ja siis nad olid väga pahased, et miks on halvasti korraldatud, et on nii kaua peavad seisma, et see tuletab meelde seda inimeste häda, kes lähevad ID-kaarti või passi tegema, klassiklasside oodata, selle asemel, et inimene võiks eelregistreerimisega minna, kulutada viis minutit selle passi ametikohta, ma ütlen jutu vahele, sa saad alati, kui ma näen Facebookis, et keegi on tõmmanud jälle sae käima sel teemal, kuidas ta läinud passi taotlema ja kui rasked õnne, kuidas temaga liituvad sajad lihtsamad, kes kiidavad takka. Ma olen endale kehtestanud sellise reegli, et alati, kui me sellist trianglid näen, ma võtan pitsikese konjakit ja iga õhtu ma võtan neid pisikesi kohe ära, sihuksed reeglid. Seersant liiga ajab jooma. Sest järjekordselt ikkagi ei viitsigi ministrile seletada, kuidas on, ütleme õige Feng Shuiga maksuametis ütleme, passiametis käimine, see juhendid on ka politsei koduleheküljel olemas. Kõik on lihtne ja väga no Livingisiicine valinud valimised on tegelikult veelgi lihtsam. Et see on ka selline tegevus, mis sa lihtsalt istud arvuti taha, sisestad ID-kaardi lugejasse ja läkski ära ja sa ei pea kuskil vihma käes seisma, sa ei pea järjekorras seisma, sa ei pea võtma mingit paberit, käima sellega kuskil valimiskabiinis, aga Sakerdama ringi, et see kõik on üli ülilihtsaks ja maksutulude deklareerimise kohta. Ma ütlen seda, et et olin jah minema, ma olen ikka kergesti mõjutatav ka, ma olin valmis, ma ei tea, milleks ma kartsin, endamised, ehk tuleb sealt mingi tume pilv, tuleb mingisugune süngas igaks juhuks, leidsid endale kaks tundi niimoodi ja kasvõi kaks tundi kohe vaba aeg, ma läksin kohe pärast seda magama ja pärast seda sõi. Väga meeldib, jah. See oli nagu maast leitud, et selles mõttes, et, et, et kui Kaja Kallas tuli selleks, et Brüsselist koju tagasi, et inimesi hirmutada, kui keeruline tulusid deklareerida, siis sellepärast poleks kajal küll mõtet tagasi tulla kaja jääda rahulikult Brüsselis elama ja vana spordimees Jürgen Ligi, imestan, kuidas sa suudad maratone sõita, kui ta nii loll on, et see tulude deklareerimine on imelihtne, et mis seal nii keerulist on, ma ei saa aru, et vana inimene no küsigu siis noorematega sellel reformsaid noorimisi külge, et oleksite nõus, on just nimelt 10 sekundit aeglasemalt puhul 20 sekundit. Koogid ninale maratoni sõitmine on ka muidugi väga raske asi, et ma lugesin nädalavahetusel Priit Pulleritsu pikki kurtmise ja ja, ja kui halvasti läks Hannes Hermakülal näiteks. Ma määrisin suusad ära. Panin valed suusad jalga, mis ei läinud üldse saabastega Kokla, ta pidi sõitma määrimata suuskadega ja ja aga Pullerits õnnestus saada Eesti koondislase suusad, mis olid juba väga hästi määritud, temal läks väga hästi. Ühesõnaga ta inimeste nädalavahetusel ega väga raske, paljudel erinevalt minustki nädalavahetus oli lihtne ja me veetsime nädalal sellest suure tüki, veetsime öösel Ennu rattal, aga sellest ma isegi enam ei räägi sellest, mis juhtub Ennu rattal sellel aastal aga jääb aga nendele, kes sõitsid maratoni raames tart Otepäält suuskadega Tartusse. Ma ütlen küll mitu 1000 lolli, kui tegi seda, sest Otepää-Tartu vahel juba esimesest juulist alates liigub tasuta ühistransport bussiga on väga kultuurne ja kui lihtne sõita, ta tuleb küll täis, sest Bush on tasuta seljas, sõidad ilusasti naksti bussiga Tartusse 40 minutit, ei mingit suuskadel, kuku ei kuku kontrollpunkt. Ribide sõidab Tartusse ja väljud Emajõe Ateena paljusama väljud nagu bussijaamas, kus ta on igale poole väga ligi minna, aga uskuda sa jõuad kuskile äärelinna, sealt sa pead nagunii hakkama. Taksot Ma soovin kaasmaalastele vabariigi aastapäeva eel soovin ikkagi sellist tarkust, tervet mõistust, tervet mõistust, et ärge tehke omale elu keerulisemaks, tehke elu lihtsamaks ja see on väga kerge, kui sa oled tark. Jah, seda ütlen, seda ütlen mina ka teile ja kohtume siis juba ja järgmine nädal ja siis, Mart, ma loodan, et sul on orden rinnas siiani juba siis uus saade ja me kohtume siis vähem kui tunni ajab, kuidas ja mismoodi isegi kohtume nädal aega vähem kui tund aega, aga inimesed olid ka samas seal saates ikka meie jah, aga see on siis juba teine saade, teised jutud, teised jutud käis ära. Igalühel lõppudel eeldab Pealtnägemiseni Pealtnägemiseni.