Täna on stuudios kolm meest. Üks veel peaaegu juubilar 15. märtsil on Hendrik Allikul 80. sünnipäev. Sel puhul Hendrik Allik peaaegu on nagu kohustatud vastama kõikide küsimustele. Nii et täna intervjueerivateid Villem raam ja Gustav Naan Minu arvamust mööda peaks kõige kõrgematel juubelitel kõige vähem veerutava minevikku mineviku meenutamine, see on minule isiklikult vastunäidustatud. Peaksime rääkima, Venemaa kavatseb teha ja mis tema, tema tulevikuplaanid on? See oleks, ma leian? Emotsionaalselt põnev, muidugi, tegemist on antud juhul erakordse saatusega inimesega ja temale võib esitada tõesti küsimusi väga mitmeraalseid. Mul tuli meer hiljuti jutuajamine teie minevikust. Ja ma kõigepealt küsiksin, kuidas juhtus see lugu 20. aastal, kui tee kaebasid kohtusse prokuröri. Ma olen kuulnud, et selle tüli põhjuseks oli Hendrik Alliku pahameel, et tema ei saanud kätte kümmet krooni, mis talle postiga oli Helsingist saadetud 10 krooni pärast. Muidugi finantsküsimused meie elus mängivad alati suurt rolli, aga siis kohtumi Neestriga, nii palju kui mina mäletan, see kohtus käimine oli, kui ma õieti mäletan, see oli sellepärast, et mingise minu kirja peale, mis selle kohta ministrile või vabariigi valitsusele adresseeritud vangid ikka kirjutavad ja kaebavad oli ta pannud. Kuidagi on Jeesuse resolutsiooni, milles mina leidsin ennast isiklikult haavatud olema, siis selle oma avamise pärast kaebasid kohtuministri kohtusse. No sellest muidugi midagi välja ei tulnud, sellepärast see juba piiblis ongi öeldud. Kui ma ei eksi, vist toob ja sära mõttes. Et ära mine kohtusse kohtumõistja, ega sellepärast, et temale mõistetakse ikka kohut, nii nagu temaga. Aga teine asi, finantsküsimus 10 krooni. Sellega oli asi niiviisi, et. Rahvusvaheline revolutsionääride toetusorganisatsioon Moks mis sel ajal tegutses ja meie saime toetust, siis nii mitmesugustelt maadelt olgugi kodanlus, ütles, et meie kommunistid töötama Moskva kulla eest, mille peale me harilikult vastasime, et meie ei ole seal kulda saanud. Aga te olete küll, saite 15 miljonit kuldrubla selle Tartu tegemised jagasite selle omavahel ära. Nii et toetust saime ka teistelt maadelt, muuseas Soomest, Rootsist, Hollandist ja sellega oli jällegi üks tegu sellepärast et õieti nii palju, kui mina mäletan, mingeid seadus selle kohta ei olnud, mis oleks rangelt reglementeeritud, kelle käest mangu raha saab. Aga noh, seda siiski tõlgendati nii, et ta võib lähemate omaste käest saada. Kui mul siis Helsingist oli raha ka 10 krooni peale, kui ma ei oska mitte öelda, kelle käest ja nüüd on siis raha saadeti tagasi ja selle peale ma muidugi protesteerisid, nii et sellega nende asjadega Nii see eluküsimus muidugi ei olnud inspireeritud sellest välisest efektist ja, ja omalaadsesse siuksest situatsioon erakordsest vaid, vaid just sellest karakteri suhtumisest teatud olukorrast, sellest enesekindlusest, tõe otsimisest ja reageerimise printsi piaalsusest. See viis mind selle küsimuse esitamiseni, sest minu arust see karaktiliseerib meie meie praegust juubilari vägagi vägagi tugevalt. Ja sellest väljuvate siis tema elutee kah teised harud väga tugevalt. Teie küsimuses oli aga ka esimene pool Hendrik Alliku tulevikuplaanidest. No vaadake, mina olen üles kasvanud. Pedas lukku konspiratiivsusest praegu muidugi seda ei ole, praegu näete, kõik lehed on täis meie parteiplaane ja nõnda edasi, aga noh, minevik see ikkagi on, inimesele avaldab mõju ja sellepärast ma need tulevikuplaane eriti arvestades seda, et pikk elu on veel ees. Ja parem osa elus, sellepärast ma ei tahaks neid nii mitte väga afišeerida. Aga nüüd, nii kaua, kui ma kuulen vastust esimesele küsimusele, mille esitas kolleeg Villem raam. Mul tekkis omakorda üks selline küsimus, et kogu aeg on arstid ja psühholoogid, vest, bioloogid seletanud meile, et ta läheb iga hinna eest vältida negatiivseid emotsioone. Positiivsed emotsioonid pikendavad elu ja teevad tervis paremaks, negatiivsed Motku rikuvad. Ja närvi need samased rakkude ei ole üldse taastuvad ja nii edasi Mollance alati tekitanud kahtlust et kas üldse on võimalik ilma negatiivsete emotsioonideta elada ja kas neid ongi vaja vältida. Oli selline ketserlik seisukohta, et elu on protsess ja tähtis on just, et emotsioone oleks. Kõige ohtlikum on, kui need ei ole, tähendab olukorda, kus ei ole mingeid emotsioone, on minu meelest ohtlikum kui see, kus on väga negatiivsed emotsioonid. Et teie elulugu näib seda oletus suurepäraselt kinnitavad ja viimasel ajal ongi hakatud rääkima ka sellest päris viimasel ajal, et et ei ole vaja vältida iga hinna eest negatiivseid emotsioone. Huvitav kuidas sellele küsimusele vastaksite, kas on võimalik vältida negatiivseid emotsioone, kas need on vaja vältida? Ja tulevikuplaanide suhtes ka võiks vähemalt niipalju öelda, et kas te kavatsete neid vältida? No kõigepealt tuleb küsida, kas negatiivseid emotsioone üldse on olemas, kas emotsioone saab üldse nii jagada positiivseteks ja negatiivne? See on juba isegi kena, et te tunnistate, et üldse emotsioonid nähtavasti siiski olla. On on ju olemas, on küll, aga siis see on ju kõik väga suhteline asi. Ma leian, et kas need emotsioonid need ka praegusel ajal ei ole nähtavasti vist mitte nii. Nii, nii, nii täpselt jaotatavad, et mis on positiivne, mis on negatiivne mina oma praktikast võin öelda, et mul on olnud, kui üldse praegune teelus, nüüd negatiivseid emotsioone on väga vähe olnud. Enamasti kõik emotsioonid olnud positiivse. Mäletan varasest lapsepõlvest isa käest paar korda püksirihma ja seal on väga palju segane antud momendil tundus nii-öelda negatiivsel, aga nagu me teame püksirihm annekab. Pedagoogiline võte ja üldiselt seda tuleb ka võtta, siiski nagu positiivset nähtust selle antud inimese nii-öelda kasvatatakse. Nii et mina isegi neid negatiivseid emotsioone, mis võib-olla sel hetkel on paistnud negatiivsena tagantjärele vaates einelonikuma positiivne tähendus ka olemas. Vastus mulle meeldib väga, aga siiski nähtavasti nii äärmuslikult kujul on olemas selge vahe positiivsete negatiivsete vahel. Aja rematiivsust nii-öelda töölistalupoeglik komtasandil ja illustreeritakse tihti sellise näitajaga, et. Kui, kui suhtedena on aeg olla palja tagumikuga kuumal pliidil siis aeg venib hirmsat moodi kojal ka ilusa naisega kušetil, siis ta tormab hirmsa kiirusega. Negatiivsed emotsioonid Antsimis subjektiivselt välja venitatud ajaga positiivsed emotsioonid on tormava ajaga seotud, on vist nii. Võib-olla mõnikord küll, aga vot see Ma ütlen, et see on kõik väga suhteline, näiteks inimesel, kes ei ole mul teatud kogemused, on näiteks vangimajaga inimesed, kes ei ole vanimas, istuvad nad, kujutavad ette, et seal peaks aeg Venemaa väga pikkamööda. No ja siis võib-olla ta sellest mõttest vaadates ka sealt sündmusi on vähe ja aga siis tegelikult seal aeg tagantjärele vaadates läheb väga kiiresti just sellepärast, et seal need igasugu sündmusi on vähe olnud ja, ja need vaatad seal küll väga kiiresti läinud. Nii et selles mõttes Olgugi et vangimajas viibimine majutada, sarnaneks selle kuuma pliidiraual istumisega. Aga siiski mingid ebamugavused on ja sellepärast see aeg peaks nagu iseenesest minema, nii seal väga pikkamööda, aga tegelikult ta läheb üsna kiiresti. Nii et esimesed 10 aastat harjutan igavavõitu, aga pärast läheb ta juba täiesti oma norme ja. Emotsioonide negatiivsuse ja positiivsuse küsimus on väga palju sõltuda tuv inimese iseloomust. Ma ei ütle, et oleks elus alati valikuvõimalust, ma valin nüüd vastava Dubais positiivse emotsiooni või negatiivse vaid vaid lihtsalt see on suhtumises, võtame kuskil kuskil poes järjekorras seistes võib mõni inimene mingil juhul äärmiselt negatiivsete emotsioonide ohvriks langeda, vihastab, välja, kukub sõimama, läheb ärritatud poest minema. Teine samas olukorras, vaatab pealt, muigab, naudib ja saab võib-olla isegi positiivseid emotsioone. Need on suhtumise küsimus ja, ja meie tänase vastaja iseloomu arvestades mul näib, et tema on osanud elus näha ja esiplaanile tuua just need emotsioonid, positiivne kallak, positiivne kõla. See on ühelt poolt teatud huumoritunne, see on teine poolt teatud enesemaailma suhtumise õigsuse ja veenda küsimus kas ei ole nii. Ja minevik tundub sel puhul ka pikema nagu tal rohkem tegevust täis. Peale mõningate momentide, millega Manime, algasin oma oma küsimust, kus, kus taolist ekstra vakantsed olukorrad annavad, annavad kõlaja, annavad minevikulise pikkuse ajalise häälse dimensiooni asjale. Kas te lubate, et mina küsin ka midagi? Hendrik Alliku kohta on öeldud, et ta on kuldsuu. On olnud inimesi, kes on kartnud Hendrik Allikuga vaidlusesse laskuda sest sellest terve nahaga ei pidavat pääsema. Ja tema suust olen mina üles tähendanud mõned väljendused, millele võib-olla autor annab seletust. Üks nendest on vanaema haual käimine ja siis on niisugune poliitiline hingepüüdja ja poliitilise hingepüüdja mõrrad. Siis väljendus vastastikune keele sügamine. Sis väljendus lipsuga prolentaarlane. Kas te nüüd võiksite mõnda nendest kommenteerida? Jah, ja kui nad on tõesti kommenteeritavad, no vanaema haual käimine, see oli nii-öelda kitsas ringkonnas, võib olla tuntud väljend noormehel on ikka igasugukäimisi vahelist kus tale jäi konspiratiivset esse mõlemas mõttes. Ühest küljest noh, mine võta kinni, kus keegi käib, seal õhtu kaob ära vahest rublaga selles hommikul ja oli ka täiesti enesusi, mis oli konspiratsiooni seotud, sellepärast see igasugusest Nõukogude vastane tänasel hommikul siis ütlema tuntakse vahelist uued, kus sees olid ja aga ma käisin vanaema haual, et mul on vanema maetud kopli kalmistule, tegelikult on muidugi sinna maetud ei olnud. Ja koplis vanasti oli ikka tükk maad jala tulla ja ta oli mulle väga härmas ja siis mina ikaniselt õhtuti vanaema haual seal mõtisklema, teda mehele tuletama, siia kadunud, seda nii-öelda suhtlemas. Paistis tõesti usutav olevat ja arvestades, et meil on nii-öelda pehmeid hinge ja head iseloom, Anelda kiindumust inimestesse, nii et selles leides teatud mällu uskujaid ja ei olnud iseendast ka muidugi vale selleni üks Teinalidelmistel teene oli selle politseist võõrad selline poliitiliste vastaste kohta päämiselt noh, nagu näiteks sotsid ja siis iseseisvalt sotsid, ütleme, igasugused teised, kes püüdsid ka omale hingesid hoida, panid selleks mitmesuguseid mõrvasid õela naad mõrrad olid harilikult niisugused poliitilised lubadused, mida ei kavatsetudki täita, midagi täidetud ja noh, nagu me praegusel ajal ka poliitikas näeme välja arvatud muidugi meie maal ja siis sotsialistlikus leer seal ma mõtlen ikka kapitalistlikus mahe priorentaalane töötaja, sest sinise kraega no valgekrae ka selle all mõisteti, siis mõistetakse seal neid, kes otsaga füüsilist tööd, kes teevad seal tantsele kirjatööd ja võib-olla seal arvutusmasinate juures nädalas. See oli meil omal ajal oli ka mõistatud valge kraega priotaallane. Tähendab seesama kes ei teinud otsugest füüsilist tööd, töötas seal kantseleis, kontoris, võib-olla ka kaubanduses seal leti taga ja mõningal määral võib-olla pidas ennast teisest alasest paremaks, olgugi et temale nii-öelda sellel samal majanduslikul tasemel koleenegi. Aga talvel veel selle vastastikune keele sügamine, noh see on ka vanarahva kõnekäänd, vähemalt meil, Abjas oli see juba ennemendama tarvitusele. Aga see tähendab, inimesed istuvad koos ja läheb jutuks ja siis läheb natukene omavaheliseks tegemiseks õnge, vahel vastasteks. Kõnekeele südamena ja ega see, mis praegu toimub, umbes nii, vaatasite. Ja siis olete te veel kunagi kirjutanud oma parteilisest ristiisast. Ja seal oli vana saunamees Jakobson ja tema oli siis selles mõttes minu parteiline ristiisa, et tema käest ma sain, ma mäletan selle siis paar nädalat enne oktoobrirevolutsiooni kättama esimesed parteiliselt dokumendid, selle nimelt sisse astmelise maksukviitung tol ajal oli parteisse sisseastumise maks ja kahe kuu tähendab, kuni aasta lõpuni olid sinised liikmemaksud, võttis vastu temal isenesest huvitav mees, mina teadsin teda juba ennem paar aastat enam, kui ma temaga tuttavaks sai. Nimelt esimese maailmasõja eel ja sel ajal hakkas Tallinnasse merekindluste ehitamine ja maalt valgus siis väga palju neid, et tööd oli see linna, et sinna ränka raha teenida, nende hulgas oli ka minu kadunud isa Hans, kes oli puussepp ja tema tuli ka ränka raha teenima, ränk rahale, 10 kopikat tunnis ja siis niisked, seal elu kortereid ja nõnda edasi, need sealt sai oma Reomat veel edasi arendada, mis talle ennem kui oli. Aga siis ma mäletada teolik kodu ja siiski kaasa kirjandust, noh seal olid mõned nii, sest poollegaalsed lillem põhikirjastusel, Ilma ja kollid ka hilja kaalsed mäletamine, Shapiro graafi peal trükitud ja seda loeti siis nii tuttavate meeste ringistamate need ette, need kardinad ja vana mätta hammas seda kanget laevaga tubakat ja arutasid need asjad, et eks ta ole õigus. Õiglus oli muidugi. No ja siis ma kuulsin, pealtvaatajad nadolid, saadad seitsi vabrikus saunamehe käest. Nimelt see vana Jakobson noogus tol ajal see rahvamajasid olnud ja Tallinna taanlaste kooskäimise koht kokkusaamise kohtadelt. No ja seal nad siis käisid pähe päevadja, sealt saade kooka, seal käis vana Jakobson ka siis tingi püüdnas, vaatas neid vanemaid omataolisi mehi ajas tuiani läksid siis selle pudeli õlut ja noh, et kus elade aeg igav, annad patule siis vahest sakslasena öösel seal saunas. Pean seal korda, astuge läbi ja seal on soojemäe mõjuta, no vot vana mets käiski seal saunamehe juures juttu ajamas, olevat ajanud kangesti case'i vastastik. No see, seda kangesti keesi vastast juttu, hiljem aja siis kangesti keeleski vastast juttu. Saksa okupatsioon tulid, siis tahaks kangesti selle. Läks sellest naissaarele tuli Eesti vabariik siis selle vabariigivastast juttu, selles pandi sunnitööle, vaat niisugune mees, huvitav mees oligi siis minu võiks öelda. Helena ristist ma küsiksin, küsiksin selle repliigi lõppu. Kas teil kunagi on tekkinud mõte panna kirja oma elu, mälestused? Sellel asjal minu arvates on kaks, kaks aspekti. Esiteks positiivne aspekt teiste seisukohalt. Ajalugu, õige ajalugu tekib isiklikkude mälestustega kirja pandud tõdedest on üks niisugune ajaloo tõlgendamise seisukohti. Mida rohkem neid on, seda parem, seda õigemini kajastub ajaloopilt teine poolt, ma kujutan ette nüüd ma, kuidas teie mõtted või ma ei tea, aga mulle tundub endale, et kõigi minevikku uuesti läbi mälumine ja kirja panemine sellel on väga palju negatiivseid momente. See nagu see on nagu vastunäidustatud Ühele elavale edasi minema edasi mõtlevale inimesele. Kuidas teie sellele vaatate? Ei noh, ega siis memuaarid on. Huvitavat lugeda, igavat kirjutada, esiteks aeglane, mina olin juba pensionär öelda võitja, nii palju oma isiklikke asju ära teha, Bron ajaga võrreldes võite ka memuaare kirjutada koroonaajale. Aga siis mina pean seda kõik oma kallist isiklikust ajast kirjutama, nagu te teate, et aeg on küll lõpmata ka, siis antud juhul on ta ikkagi alati vähe. Ja sellepärast aega ei ole. Esiteks on vähe, teiseks et memuaare kirjutada, peab ikka olema ka teatud perspektiiv. Praegu paistab nagu oleks vähe elatud, et et nüüd nii-öelda kindla perspektiivi teatud nii-öelda noh, kuidas öelda juba kindla hinnangu, anda neile sündmustele, mis nii-öelda mööda läinud siin nagu nõuaks jälle küpsemist. Ma arvan, et ma saan sellega toime, aga loodame, et kui ma sinna 20 aasta pärast uuesti võib-olla jutamisel teemadel võib-olla siis võime nendest asjadest nii-öelda täpsemalt rääkida. Nii, aga mida teile siis soovida selle väikese sünnipäeva puhul? Et omamoodi on juubeliks suur loodusõnnetus, mida tuleb inimesele kaela ja ta kuskil ei pääse selle eest. Loodus, veenemine enim ei pääse seal loodusõnnetuse eest. Ja kõik tulevad heade nägudega ka need, kes puidu kure kurjad. Ja siis algab üks niisugune ilus, ilus, rõõmus ringmäng. Ja ma usun, et, et seltsimees allik saab sellest suurepäraselt üle oma toreda huumoriga ja ja niisuguse hääl tele poolt sõbraliku suhtumisega ja talub seda hästi. Ma ei oskagi midagi muud soovitatakojat jätkata lähema 20 aasta jooksul vanas vaimus, nii nagu eelmistel aastakümnetel.