Terve külakapell. Õieti noor möödunud talvel ma tegin neid pille kõige esmalt tegin põie pilli, selle proovi nägin kooli õpetaja Kaasiku käest ta praegu on tõrva kaheksa klassilise kooli direktor, järgmisena tegin juba selle jaurami Pärnuga belli koolile koos ühes nende bussiga, mina sõitsin kodu ja siis terve tee me mängisime ja siis seal ma nägin seda jauramit ja järgmisena tegin ma siis selle lask pilli. See lass pill on niisugune, nagu vanasti olid niisugused taari lassid, hapupiina pantis võeti heinamaale kaasa. Tal oli küll ta lauk, aga mina tegin keskpaiga augu, kus nüüd hääl välja kõlata. Panin keeled pääle, tegin kaela ka ja, ja ongi lask pill. Ja siis tekkis mõte, et meil olid niisuguseid tantsusõpru ja laulu sõprusin ja. Omal oli päris kena kuulda ja, ja võib-olla teistele kuidagi meeldiski, Pealt kuulas. Ja siis kutsuti mind riidajase, nendel oli seal kultuuritöötajate õhtu ülevabariigiline ja seal oli muid pilli ka veel ja siis tegime seal ühe niisuguse kontserdi, tulin kodu, siis hakkasime juba päris tõsiselt pihta. Valga kultuurosakonna juhataja palus tingimata, tulge Agras, Aakre rahvamuusikapäeval ja akna rahvamuusikapäeval sellel kevadel. No siis hakkasime sellest ette valmistama, aga me ei saanud rohkem proove teha, kui ainult kolm proovi. Siis oli ansambel meil üheksa liiget, pääle selle, siis tegin ma Lokko pilli, nii et meie kapell ei ole vanem kui aprillikuust alates. Minu nimi on käomägi, Hugo endine õpetaja, nüüd pensionär. Ma olen ansamblis kõige vanem, olen koolis töötanud 45 aastat ja selle aja sees olnud laulmise õpetaja, muusikaõpetaja, see oli märtsikuus, kui Ansambli juht Paul Kaidre ütles, minule ei tule õige meie seltsi mängima. Alguses võtsin mandoliini, aga pärast selgus, et see mandoliini hästi ei sobi, siis võtsin viiuli, kuigi viiulit ei olnud enam ammu mänginud. Aga kohanesin varsti, ansambel on tore ja mulle ta meeldib selles mõttes, et väga kohusetruud inimesed on iga kord, kui on proov igal esmaspäeval proov, sajaprotsendiliselt on kõik kohal, võtavad südame ja armastusega sellest tööst osa. Nii nagu meie esivanemad. Neljapäeva õhtutel kogunesid kuhugi mõne talutarre kokku ja seal siis mängisid ja laulsid. Mina nägin sõela pilli, see on nii nagu omaalgatus ei leitud, tahtsin nii kangesti mängida, aga pillimul tol momendil ei olnud. Näitasin seda oma ämma vanad sõela Paulile juhile, tud selles sabas ja esimesena panime peale, siis põies läks lõhki, olin kõva lööja, siis panime kile pääle topelt ja mees on mul tekkisid tudegi kõrinat ka külge ja nüüd on vist päris hästi, kostab. Peale selle oleme veel tantsijad kah, neil on ja vana tantsu Rühka tantsimas ja nii et mees ja lahus ollagi peaaegu iga nädal ikka ülenädalane vähem koos pilliga iga nädalaga tantsurühmaga käime nii paari nädala tagant ja kui meid välja kutsutakse, väljakutseid on meil väga palju. Millised need vanad tantsud on? Kiita Janka kohanuska, Su Boota, Padispaan ja meil riided ka vastavalt nii seal laste järgi. 60 aastat tagasi. Mina mängin, kanneldad kandle, ma tegin 38. aastal juba kannel jäi alles veel sellest suurest sõjakoldest ja 45. kuuendal aastal siin pildis ei olnud, siis sai seal uuesti üles kohendada keeled peale pandud, et jah, saigi mõni tantsulugu tehtud siin, aga noh, elu läks edasi ja ja isegi kandlemäng diateni jälle, kuna USA ega kaeba olnud ja ma töötan traktoristile, on viimasel ekskavaatorijuhina pikad tööotsad ja kaugel käimine. Tänavuldes kutsuti mind kah, et kas sa ei taha, et sul on kannel ja nii ma siis tulin ja hakkasime proovima, nüüd ongi asi nihu läinud. Sinodi tõrva külakapell kõige noorem mängija, palju aastaid on, minul on juba 17 aastat ja mängite siis siin nüüd lokku pilli ja olen noormängija, sai umbes kesksuvest mängima, isa ja ema mängivad, oli liikmete vahel juttu, et nooremaid soetada, tehti mulle ettepanek ja otsustasin minna kapelli mänginud, mul hakkas meeldima. Ma mängisin isa ja pojaga juba ajasime juttu olema, sest tema juurde jõudnud. Töötan Kohverateesterlas jaekaupluses jaurame lihtsalt ei ole väga raske õppida, ei ole jah, nii et rühma, proovige järele ise kõik rütmi oskad muusikat natuke, siis on päris ja ta hakkab minema. Mina tahan tänada kooperatiivi abiesimees mürk, ma küsisin seda müüjanna vabaks õhtupoolikuks. Ta ütles, seda peab saama. Ja niisamuti oli täna poja Antsuge. See käid Tartus koolis. Ma kirjutasin talle väikse kirja ligi, et lubage palun seda poissi tõrva selles taevas siia vabaks, et ta saab kapellist mängida. Kohe oli direktor nõus olnud, et seda ma ei keela. Ma tänan neid. Mina mängin seda laskilis, seda nii lihtne tõmmata, seal üks anus keel ja mina löön trummi, see on mul see esimene pill elus mänge. Ennem varem pole mänginud, olen tantsurühmas ja sealt tehti ettepanek. Hakkasingi mäng töötamise teedevalitsustehnikuna. MINA OLEN Cyntuur kannelt, kui ma tõmban sellega alt huuli, sul on nii kohe ja niisugune jaam mõnus tunne tuleb, vaata et ma olen ka inimene, et ma siiski midagi teen, et ma ei ole veel päris maha kantud, ma muidu olen pensionär ja siis tunnete, et olete õega kahetkabel ikka tarvilik ehk küll vana juba ja ma tahaks ütelda veel seda, et just noored peaks küll oleks saated noori tead kuidagi meelitada oma ringine, tühene oskasime ära meelitada, aga oleks, saaks veel ikat. Sellest vanast muusikast ikka lugu või peaks teil on teisi noori, ma ütlesin ka siiski ja meil on Jabar õiekest veel sees. Teine lõõtspillimängija ja ma töötan sovhoosis majandusjuhatajana. Esmakordselt nägin ma üldse seda külagapelli esinemist, aadress siis ma ei olnud veel kambas ja mulle hakkas meeldima siis kuna ma töötan samas ka ametiühingu esimehena maipühadeks oli meil plaanis Eeessendlas taastamise õhtu korraldada ja siis ma palusin Paul ka veidrad, et võib-olla tema tuleks, näitaks nende vanemate inimeste särtsu just meie noortele, kes nii tagasihoidlikud on, selle isetegevuse suhtes ei taha kuidagi osa võtta, veel sai nii tore jahtu tol korral, nii et ja seal siis saigi mul ka algus. Peale selle sain ise kampa, pilli mängisid varem 14, aastaselt hakkasin mängima. Mina olen paevul kahe tütre abikaasa ja neid on saatus kuidagi nii ühte säädnud, mõlemad oleme muusika kui lauluhuvilised. Mina olen vaes lapsena üles kasvanud ja ei ole ka töötanud, mees on niisuguse elu võimaldanud, need, ma olen võinud kodune olla. Aga lapsest saadik mul on meeldinud laul, ma vastu olen liigagi palju laulnud, nägin, pillisid kannel ja hakkasin ise meisterdama väikest kannelt. Aga no kuidas keeled tähele, tandaid ühte otsa tantsin, naelad aga teist otsa kruvid. Et sellega saab roobintseeriga keerata, Tiisan timmida. Ja tegingi nii kandle ja mängisin. See oli omamoodi vist küll nii huvitav. Sellest on mul veel palju häid mälestusi ja siin ansamblis mängite, praegu põispillimees valmistas, muidugi hakkas meeldima, et nüüd seda aga parem ma mängisin ikka akordion natukene ja lõõtspilli huule pillima, mängin vist praegu. Milliseid ettevalmistusi ansambli juhtub siis veel esmaspäeva õhtuks tegema pillide häälestada? Kõik on teie häälestada. Kõik on minu häälestatud ja sellepärast, et just need keelpillid Need lähevad ära häälest ja põispill, seda peabki isegi vahel mängu vahepeal. Põis on ikka põis, natukene annab vajuda ja varsti pärast on jälle ta häälest ära. Ja niiviisi siis iga esmaspäeval, siis on mul ikka mitu tundi tööd, kohe enne kui ma saan need pillid jälle häälde ja ja siis hakkame jälle mängima. Neil õiget kapelli juhti ei olegi. Me oleme kõik ühed oleks juhid, mis keegi loo mõtled, teeb ettepaneku vot õppimisele ja hakkadega õppima. Ja nii see asi käib. Muidugi küla värk, küla värk on niisugune, et kuidas nüüd lugu tuleb, kuidas ta kuskil on igas vallas mängitas teda omamoodi isegi igas igas majas omamoodi. Ja meie mängime nii, nagu me oleme õppinud nodi järele, te vist ei mängi meie mänginud kuke noodist kuke moodi ja kukk ei saa teistmoodi laulma õpetaja. Ja meiega niisamuti, et neid ei saa ka teistmoodi mängima. Õpetaja. Ja nüüd on küllalt palju ja poolene esinenud, selle käia on lihtlootatega, meil nii kergelt ei jää, kanniku talid. Siin on sellest väga tore see asi ja elu, kes kutsub, see oma bussiga viid, toob tagasi ja kui suurepäraselt vastuvõtud on meile tehtud. Nii et seda annab mäletada ja sisestab surmani meeles. Pärast vaatad, kui noored tantsivad, vaheksid tantsu küll, tead, sa vaata oma jalga, see oli tuletõrje 80 aasta juubelipäeval üks meesterahvas seisab, seisab, ta on ise ka muusikapoiss, polkat mängisime, kui ta hakkas seda polkat tantsima, siis mina ütlesin pärast, et minu vaev on selle mehe tantsuga kõik tasutud. Tema kohe tantsis üksinda ja kohe hingega. Ja meie muusika juures on kõige tähtsam nii kunagi läinud raha eest välja alati. Me lähme südamest ja, ja ilma tasuta, me anname inimestele seda, mis meil kõigil südames on. Meie olime muusikaarmastajad ja inimestele meeleolu loojad.