Kajab niidumasina ühetooniline uinutav põrin. Vahel harva ütles Joosep üsna tasakesi. Temal polnud üldse suuremat jutu liiati veel hobustega. Ristikhein lõhnas magusalt. Soojalt. Imelik oli mõelda, et see oli võõras põld ja et mara ja juku olid võõrad. Joosep oli juba kaheksa aastat teeninud, palun. Ta polnud enam väga noor. Igatahes mitte nii noorelt sellisel rammestaval suve veel õhinal süttida. Aga ta oli põlenud aeglaselt. Ja sedasi oli see myylang läinud nii kuumaks, et nüüd pidi viskama vesti ja päästma särgi viimasedki nööbid. Urve oli päris kiusaja. Vaatamata sellele, et ta oli alles kaheksateistkümneaastane Joosepi saanud päris vabaks mõttest, et oli ikka natuke laps. Aga sealsamas ta käis, silmad sätendasid kui sitikad, sõrmeotstest varvasteni üksainus suur kiusatus. Joosep oli ainult 32, jätamis tõugu. Maarakuriimus. Kuhu sa veadmess? Just nagu tüdruk oleks seal ees olnud seal kusagil ristikheinas. Aga see oli ainult valge udu, jahe ja karastav. Ristikhein õitses ja suri, õitses. Ei tea kust tuli Joosep, kuulnud, et taimede õitsemine on sama mis inimeste armastus. Õõjuku bana ruun oli jäänud tukkuma ja komistas kolgi otsa. Ma äragi oli talle vihane, näitas hambaid, hirmatus kurjalt. Selline vana Runa risu. Nüüd sul unistamise aeg mis tead sina ööbikulaulust või sellest, mis seal metsa taga heleda häälega huikab. Joosep teadis. Nii palju oli ta mees küll teada, mõndagi oli vaest käidud siin ja seal võiks minna nüüdki kui poleks survet. Iseasi, kui Urve temast hooliks, aga nüüd vahest läinud üsna kaugele. Tüdruk oli mõista andnud, et peab Joosepist mitmeti lugu. Võrr naks. Ristikhein oli siinkohal koledaks. Vihm oli ta maha pannud ja segamini mähkinud. Segamini nagu Joosepi mõtted. Ei saa edasi ega tagasi. Ja nüüd nagu kiuste hakkas üks valge kogu tulema otse üle niidetud põllu. Oli valge, udune ja ebamäärane nagu viirastus. Ja vaimukas oleks seda Joosep pidanudki, kui see poleks nüüd hõiganud. Ja see jääb, tule koju. Joosep ei teinud väljagi. Sitke hein oli vikati, noad kinni mässinud, ta pidi käega õiendama. Tule koju. Hüüdja jõudis juba üsna lähedale. Urve, ta oligi. Lihast ja verest. Aitab nüüd küll, ema ütles ka, et ega sinulgi kaht päeva järjestikku pole vaja töötada. Joosep ütles endamisi, et hobused puhanud ja ilm jahe, parmusid pole ja töö, see on säärane asi, mida kunagi ei tee teisele, vaid ainult enesele. Sest kui pole pererahval, pole temalgi. Aga need ilusad sõnad jäid kõik hammaste taha kinni. Nagu temaga kuritihti juhtus, jäid kõik Urvel kuulmata. Küll ta isegi mõistis. Imelik vanapoiss kohmitseb seal vikati, nagu Urvernit paisus leevest õhust. See võis lõhkeda, kui ei tulnud tuge väljaspoolt. Ta surus rinna vastu Runa mõtliku pead. Aga mine tea, mis kihu torkas siis määrat. Korraga oli ta kade peretütre soosingu pärast, Maike kaaslasele või muidu peru. Ta vedas korraga edasi. Lõgin karjatus alla kugistatud vanne. Joosep seisis masina juures, pistis algul ruttu sõrmed suhu, aga et läks raskeks verejooksu niimodi peatada, haaras ta käest teise peoga kinni. Urve ei taibanudki kohe, mis oli juhtunud. Päris segaseks võttis taevas, tema süü oli, kui nüüd teine, jääb eluks ajaks sandiks. Joosep oli tõsine inimene. Kui häda polnud, kuigi suur. Tema seda suurendama ei hakanud. Muidugi olid sõrmed verised. Veri voolas suhteliselt pahinal. Seda võis arvata. Nii kuumal ajal, kui pääseb, siis paiskab. Juba ta katsus oma taskuräti messide sõrmede ümber. Musttaskurätt, kus sa sellega? Kui teine oli küllalt mees, siis pidi tema küllalt naine olema, mitte iga veretilga pärast vuih ja aih võid kohe abivalmis käed külge. Nii et polnud muud, tõmbas ta kohe kleidiveerest, riba käis ikka enam väärt, kui see vana kleit. Riba ei tulnud, ilus ja ühelaiune. Võisin uhkust vaja oli, mis uhkust oli vaja neil kahel inimesel, kes juba mõnestki ajast olid märganud, et nad olid teineteisele rohkem kui oma maja inimesed. Joosep muheles ja mõtlesid, et mis ütelda? Lõpuks lausus. Küll sa oled aga minuga hea, Urve Mäimin nagu oma last. Eks sul ole ka nüüd oma titt hoida, ütle surve ja pani viimase sõlme pidemele. Ta hääles värises naeria juuksed lendasid pehmelt nagu võilille udemed. Nüüd on jaa. Ütles Joosep. Nii et midagi polnud ütelda, aga vaikida ei tahtnud, lisas. Aga sul ei ole? Ei ole hea. Ütle surve ega saagi olema. Tookord, kuidas nii? Küsis Joosep. Kas sa siis ka sedasi, et ei võtagi lapsi vastu? Urve pani neid sõnu natuke pahaks ja Joosepil oli ka piinlik. Ega need ilusad sõnad ei olnud. Kuidas ma neid saan, kui meest ei saa? Pahvatas viimaks vihaselt ja juuksed jälle lendasid, kas või Joosepile vastu nägu. Ei saa, nüüd ei saa. Kohmas Joosep tüki aja pärast keskmist, siis võtab, sina ei võta. Oi küll võtaksin küll võtaksin. Aga või peretütar sulase mehele tuleb kiusad. Ütle surve, seal on teised, ma tean küll. Ise oli ta ikka lähemale ja lähemale, nii et Joosep ei märganudki, kui oli juba tema käte vahel. Aga võib-olla astus isegi paar sammu tüdruku poole ja see koguni põgene seest. Kes sarnasel korral seda asja õieti teab. Joosep hüüatas Urve. Aga Joosep ei ütelnud midagi. Ta oli vähese jutuga mees. Ja kui on käte vahel tüdruk, keda hoiaks enese juures viimse hingeõhuga mis siis enam rääkida. Urve oli esimene, kes jälle rääkis veel täna, mine ema juurde ja räägi temale kõik ära. Rumal, suur mees, kardab minu ema. Mis me sedasi ühe jala peal ootame, iga inimene tahab elada ja mis kohapidamine, see on, nii, ilma peremeheta. Poolik värk. Nii see kui teine, ütles Joosep. Aga kui poleks seda perenaise juurde minekut? Joosep teadis, kui raske see oli. Oli ju mitu korda julgus kogunud, et asjast ääri-veeri juttu teha. Oli kord viinagi võtnud, kuigi muidu polnud viinavõtja mees. Kuidas sa lähed, pealegi, nüüd öö ajal perenaise magamiskambrisse niisuguse jutuga siis peaks inimene ikka päris poolemeelne olema. Joosep oli jälle mõistlik mees, 32 aastat vana ja tundis kõiksugumasinaid, kuidas nüüd temasugusele kõlbaks. Kui aga noor tütarlaps tahab naiseks saada, siis ei aita isegi kurrat ja seitse paari Pasleid selle vastu lasku või seal rahvavaenlane terastallad alla lüüa. Küll Urve oskas oma tahtmise läbi viia. Peab laskma tähele jooti peale panna. Ei tea, mis muidu tuleb ja juuton ema kapis pead ikka ta üles ajama. Kes nüüd säärase nii vara magama uus õhk ümberringi on küll, ütles Joosep, kuigi hobuse lõhn oli kõige tugevam. Nad läksid koju. Joosepi käes olid hobused. Niidumasin jäeti sepapaja taha. Mis talle siin ikka võis juhtuda. Niisugusel ööl pole varastega vihma karta. Kaljut lüües veel õues ringi, vaata poissi või temaga magada. Aga nüüd vigu, hobused kohe Kopli ja siis magama. Homme aja muidu seitse pasunat, kuni poisi maast üles karja saad. Terve talu neis olevat ärkvel. Kuuldus nagu selle hingamist. Maja, laudad, aidad, kõik nagu oleksid suuri silmi nende otsa vahtinud. See lõi Joosepi südame jälle araks. Palu talu ja selle leskperenaine. Nad olid mõlemad ühtviisi tõsised, natuke kurjadki. Siis ma tulen sinuga kasvõi maailma otsa. Ütle surve, mina ei lase oma elu õnne nahka panna. Sillamäe linna, ütles Joosep. Ma ikka tunnen neid masinaid ka natuke ja seda juttu olid nad juba ammu rääkinud. Juba kevadel, kohe siinsamas aknal, õitsesidki saialilled. Päris valgetena praegu. Mäletad, kui siin kevadel peenart tegime, ütles Joosep. Hirm sissemineku ees võttis isegi uttu lahti. Et aga võiks veel viivukese väljas olla. Noh ja mis siis? Küsi surve, noh siin me ju ajasime esimest korda seda niisugust intiimsed tõttu. Urmenna äärist tasa. Nagu kardaks temagi talu musti silmi. Aga ega praegu polnud aeg unistada ja mäletuseda möödunuid, tunnikesi. Noored tütarlapsed pole nii ebapraktilised, andis Joosepile müksu selga ja. Mine siis. Joosep läks. Toas lõi vastu umbnähk. Suures kambris magas tüdruk kanna ja norskas. Kuu paistis talle otse suu. Vana kell tiksus mõtlikult. Mis kõik pikile lu päevil pole nähtud. Joosepi huuled olid kuivad ja mõtted kinni mässitud, nagu vikati, vaatasid, kes see ristikheina. Ei ta märganud isegi koputada, kui tormas taha kambri. Kes seal käib? Küsis perenaine. Too oli alles ärkvel. Mina. Ütles Joosep, sõrmsiga jäi masina vahele. Ehk saaks tilga jooti. Kohkus perenaine hüppas voodist välja sellele vaatamata, et oli aluspesus. Hüppas täiesti, sest palu talu perenaine oli alles noor inimene ja oli noorelt mehele saanud koha ja ilu tõttu. Ja kui pesu on puhas, pole oma inimeste vahel häbeneda midagi. Ta otsis nurgakapist juudi klaasi. Selleks pidi ta tõusma toolile püsti. Joosep ei tahtnud sinnapoole vaadata, aga perenaine ütles. Tule vaata ise. Kas on ikka joot? Ei olnud, jood, olid arnika tilgad. Peremees, kadunuke oli neid tarvitanud, aga heinad aidanud surmahaiguse vastu. Joosepi hädade vastu nad ka ei aidanud. Joosep andis klaasi tagasi. Ka teises klaasis ei olnud jood. Perenaine ei leidnud tena kuidagi joodipudelit. Käed nagu oleksid veidi värisenud ja kord pidi ta peaaegu toolilt alla kukkuma Joosepi käte vahel. Taevake. Niisuguseid asju ei tohi mõteldagi. Pikapeale leiti õige arsti seoti haige käsi uuesti. Perenaisel olid laiad, pehmed ja valged käed. Päris ämmaemanda käed. Niisuguste kätega oleks lasknud kõik sõrmed kinni siduda, olgugi jood kibe. Kas sa siis kaugele jõudsid ka? Küsis perenaine. Joosep pages kogelema, kus olid ometi ta mõtted, kuidas sedagi ei teadnud, kui kaugele tööjärjega jõudis. Sinna sinna kangrunurgani vist. Seal oli paks ristikhein, kas vihm oli palju maha pannud? Jumal tänatud, nüüd oli Joosep jälle jutuga õigel teel, nüüd ta võis vastata ja kõnelda. Tööd ja põllud olid tal selged, tema teadis palu värki paremini, kui peremees kõneles eilsest ja homsest. Mitte alati polnud ta sõnaaher ja perenaisel oli imelik tahtmine praegu kõike kuulda ja läbi arutada. Homme saaks juba selle tüki siin aidata ka üles panna. See oli täna päris kuiv ja, aga esimikuga peaks küll nüüd minema. Kaevale allikal on kaks korda käidud, aga ikka ei aita. Aga kuidagi saanud Joosep kõnelda sellest, millest oleks rääkima pidanud. Õieti alguse leidmine oli raske. Ja raske on ikka talukohta pidada, kui peremees see ei ole ütles ta viimaks. Surus saatuslikud sõnad läbi hammaste. Perenaine istus voodiserval tal neis olevat natuke jahe. Miks ta raske ei ole, ütles ta. Ma ütlen ka, et niisugune elu nagu minul siin läheb pikapeale raskeks, peaks võtma ka tõsisemad mõtted ja katsuma oma pesa seadma hakata ja eks see aeg oleks juba küll. Ütles perenaine ettevaatlikult. Vaikus. Jälle vaikus. Haka, kust äärest tahes edasi ei oska. Nii et see perenaine ka midagi ei kõnele, kasvõi selleski, et, et aeg oleks kõigil magama heita. Anna, ma tahtsin midagi küsida, aga vilt tuleks piinide just nüüd perenaist annaks nimetama, kui kohasem oleks olnud öelda ema. Aga kuidas sa ütled inimesele ema, kes pealtnäha polegi sinust vanem? Mis siis, Joosep? Perenaise hääl oli üsna pehme ja julgustav. Ega sa ometi taha meilt minema hakata, mis meist siis saab? Ei, aga kui ma nüüd tahaks naist võtta päris omas majas ja mõni mõtleb, et koha pärast üksi, aga heldeke, las las mõelda. Ma juba alguses kohkusin, et viimaks tüdruk, kannata, aga. No mis sa sellega oleks teinud? Mis tähendavad meile teiste mõtted? Kohal on siin niisama tarvis kui sinule kohta. Vanaduse vahe veel. Aga nüüd oli perenaise hääl päris pahane. Kuule, paljukest seda on, seda juhtub igal ajal. See mõni aasta inimene on ikka nii vananenud. Ta ise ennast tunneb olevat. Sa oleksid siis nõus, kui sa seda tõesti tahad, mina võtaksin sinu ennemini kui kellegi muu. Joosepile tundus nagu jookseksid sipelgad üle ihu. Ta tahtis suudelda perenaise käsi, aga suu eksis, ka perenaise suu eksis. Kergesti võib eksida sellisel ööl. Anna kallis, anna Joosep, mahutasin sind ammu-ammu. Paraku olid nad mõlemad eksinud ega leidnudki enam õiget teed. Nüüd ei mäletanud isegi Joosep enam, miks ta siia oli tulnud. Pulmad teeme kohe, kui pakilisemat tööd tehtud. Aga vallamajja võiks minna kohe. Taevake, mis surve selle kohta ütled? Mis surve küll ütleb? Kas oli juba koidueelne aeg, et tuli jahedam? Kui pikk see suveöö siis õieti ongi? On küll, kui kes on pikem kui kõige valgemal ajal. Nüüd on ju vanemate inimeste suvi. Igal pool on juba küpsemine, pole enam esimese armu joobumuse lõhnadki väljaski. Aga südametunnistus? Südametunnistus ei osanud Joosep mõeldagi, kuidas astuda nüüd Urve ette. Sisse mässinud, oli ta enese nii hullusti, et ei vea hobustega ka vabaks. Joosep tõi päikesetõusul, hobused rakendasid niidumasina ette. Masin oli sepa poja taga nagu õhtul jäätud. Mei, sellele polnud juhtunud midagi. Aga meel sealjuures olid kortsud suu ja silmade ümber. Urve vaatas alguses eemalt, aga viimaks tuli lähemale, vanapoiss oli nii veider. Seisis juba üsna lähedal, kui Joosep tõstis silmad ja nägi teda. Ikka veel oli tal seljas seesama katki rebitud valge kleit, päikesepoolne põsk, roosa, teine hall nagu poolvalminud sõstral. Joosepi suus oli hapu maitse. Joosep tõmbas oma vägeva kopsu õhku täis ja paiskas vihaselt. Tulgu mis tuleb. Ja asjad on kokku räägitud, ma võtan ema. Muud mitte midagi. Mis oligi tal muud enam ütelda? Ta sõitis kärinal minema. Aga kui Urve seepeale midagi ütelnud ei ühtki, imestavad sõna. Siis käies põllul värskel kastasel heinal, hakkas kole kahtlus pugema Joosepi pähe. Kas nad viimaks kokku ei mänginud?