Esimene, mida igal esmakordselt Siberisse sattunul tahes-tahtmata õige pea mõista tuleb on see, et nähtut millegi kodus aga võrrelda ei ole. Siber ajab oma asju niivõrd laialt ja astub niivõrd pikki samme et taoline puue üsna pea lootusetult nurka visata tuleb. Mida päev edasi, seda enam haarab tulnukad Taukar pluss ja lugupidamine Siberlase ja tema tööd ees. Äsja kuuldud pealkirja all teieni jõudvad saated tahaksid olla Siberlase suhtelist Siberiga nendevahelistest andmistest ja võtmistest Aasia südames asuva Irkutski oblastitööstuse tänapäevast. Lühidalt märkmed ja helilindid sinna tehtud reisilt. Üheks, millega sinna sõitma Harjumaa peab, on mõistete erinevus. Siinsamas või kõrval ei tähenda Siberis sugugi mitte sedasama, mis Eestis. On ju ainuüksi Irkutski oblastki kaks Prantsusmaad suur avarused nagu sunnivad ainult suurelt ette võtma. Kõik väiksem, kaoks vist taigasse lihtsalt ära. Täna kaks aastat tagasi avati Bradski hüdroelektrijaam. Tarvitseb vaid kas või korraks protski jõujaama ees autost maha tulla. Ja selle sündmuse tähenduse mõistmine tuleb nagu iseenesest. Minul olid esimesed pähe tulevad sõnad igatahes sellised, milleks küll inimene kõik võimeline on. 126 meetrit kõrge ja 11 miljonit tonni kaaluv betoonpais, mille taga 179 miljardit kuupmeetrit vett. 540000 hektarit Bradski merd maailma suurim kunstlik veehoidla. Siia pole kommentaare vaja. Ja millistes tingimustes ning millise ajaga see rajati? Taigas, kus polnud praktiliselt mitte midagi. Nüüd seisab pangaraal hiiglane, mille tohutus saalis huugavad 18 agregaati koguvõimsuseks 4,1 miljonit kilovatti. Vahetus insener Mihhail Swistonov meenutab. 67. aastal. Oli sinna miiting ja suured pidustused. Juba. Mis ajaks oli Bradski hüdroelektrijaam kõik tema ehitamise pärast tehtud kulutused tasa teeninud ja hakkas töötama kommunismi heaks. Vahetuses on nüüd ametis üheksa inimest. Kaks väljas alajaamas, viis masinasaalis ja kaks juhtimispuldis. Rahvas, kes siin töötab, on enamikus tulnud teistest elektrijaamadest. On Siberist, on Moskva lähistelt On Kuiboshevis. Ise töötasin enne Shatuura jõujaamas, mis ehitati 1925. aastal. Leninliku Coelho plaani põhjal. Hüdroelektrijaamades protskini töötanud ei olnud, aga sattusin kõige suuremasse. Mõned asjad paistsid endalegi lausa imena. Esiteks, soojuselektrijaamas kulub agregaadi sisselülitamiseks kolm-neli tundi, siin mõni sekund. Teine asi, ideaalne puhtus. Muidugi rabaska personali vähesus kellega ma oma Siberi reisil ka ei rääkinud, oli see siis protskis või mujal. Kõiki neid iseloomustas vaimustatus kätt südamele pannes. Ega ma sellesse enne sinna sõitu mõnikord eriti uskunudki. Lihtsalt tekkis vahel kahtlus, et mine neid kolleege alati ei tea, äkki on oma kirja tükkidesse näpuotsatäie juurde pannud niiviisi vastupidises veenduda, kui Bradskis juhtus, on igatahes väga meeldiv. Siberlaste põlemine ei ole väline. Nad võivad asjadest, mille üle nad uhkust tunnevad, isegi väga rahulikult rääkida. Tarvitseb aga silmadesse vaadata ja pilt on hoopis teine. Bradski ehitajate lehe Ankara tuled, toimetaja Nikolai Leventojev. Hüdroelektrijaam ehitati Ankara kitsasse kanjonisse, kus sekundis voolas läbi 4600 kantmeetrit vett. Esimesed ehitajad tulid siia 54. aastal. Käesoleva aasta septembris möödub sellest niisiis täpselt 15 aastat. Ikkagi juubel ja südamega tähistame. Ise olen sinna alates 56. aasta jaanuarist. Telgis mul küll elada ei tulnud, aga kitsastes ühiselamutes siiski. Tingimused olid muidugi rasked, esiteks külm oma 60 kraadi. Nüüd on talved pehmemad, välja arvatud ehk tänavune Bradski meri on külmakraadid maha võtnud. Aga mereäärse niiske külmaga tuleb veel harjuda. Suvel töötasid sääsed ja kihulased. Naljakas tagantjärele mõelda küll, aga kinno tuli maskis minna. Talvel oli tööviljakus isegi kõrgem kui suvel. Kusagil on välja arvestatud, et sääsed ja kihulased sõid ära praktiliselt iga kolmanda mehe töö. Puusepp enne kui ta kirvega korra lüüa sai, pidi enne 10 korda kätega ringi vehkima. Kogu see nuhtlus jäi lõpuks Bradski merepõhja. Seal olid nende paljunemispaigad. Oli, mis oli, aga huvitav oli. Kellelt praegu ka ei küsiks, kõik ütlevad nii. Kes on ehitanud Bradski hüdroelektrijaama? Pole oma elu asjata elanud. Elada ja ära elada, kuulsin neid sõnu mitmes Iberlase suust. Muidugi satub Siberisse kapika rubla ja kerge elu himustajaid. Aga need ei püsi siin kaua. Liiga raske on nende jaoks kuue-seitsmeteistkümne aastased tüdrukud aga seisid põlvini jäises betoonis ja lasid vibraatoritel käia. Sooje päevi on Bradskis parimal juhul kuni kolm kuud aastas ja sellest lihtsalt ei jätku. Esimestel oli muidugi kõige raskem kolmanovskija juhtušenko laulus. Esimene ešelon mis pärineb tsüklist Bradski hüdroelektrijaam, lauldakse nendest. Neid aitas enesekindlus. Kui kaks aastat tagasi peoplatsile tuldi, oli roheline asula. Nii nimetati telkide linna juba ajalugu. Pidustused olid väga värvikad ja miiting läks väga toredasti. Kõik ootasid seda sündmust, oli palju rahvast ja tuliseid sõna võtta. Kaks ja pool 1000 ehitajat said ordenid ja medalid. Neist 10 sotsialistliku töö kangelase kuld, Pähe Bradskestroid hinnati Lenini ordeni vääriliseks. Samuti anti miitingul meie ehitajatele üle NLKP keskkomitee, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu ülemnõukogu mälestuslipp. Bradski komsomol sai tööpunalipu ordeni ja lõppenn mälestuslipu. Bradski hüdroelektrijaam kannab aga sellest päevast suure oktoobri 50. aastapäeva nime. Sooje tervitusi ja imetlusavaldusi saatis kogu maa. Ega need nüüdki lakka. Meil käib väga palju väliskülalisi, nende hulgas peaaegu kõik NSV Liidus viibivad valitsusdelegatsioonid. Ka nemad kiidavad kohta, kus toimus miiting. Püstitatakse peagi monument hüdroelektrijaama ehitajatele. Nurgakivi avati miitingu ajal. 150 parima nimed aga raiutakse jaama hoonele kinnitatavale marmortahvlile. Bradsk see on tänapäeva siberi tööstuse ja ehitustegevuse musternäidis. Siberi näo muudab elekter. Ainuüksi Ankara koguvõimsuseks on 80 miljonit kilovatttundi ja sellestki on seni kasutusele võetud vaid väike osa. Angarva on energeetilisest seisukohast lähtudes isegi kasulikum kui Jenissei paikal jaan. Garaal asuvad veehoidlad annavad niivõrd ühtlase veevoolu, et Krasnojarski kimbutavad sesoonsust pole karta. Branskist toodetav kilovatttund maksab ainult viis sajandikku kopikat. Mida odava elektrienergiaga teha sellele on juba ammu mõeldud. Asi sai alguse 1948. aastal Irkutskis korraldatud konverentsist. Sellest konverentsist võtsid osa tuntud teadlased kogu nõukogudemaalt. Otsustati nii arendada energeetikat ja selle kaudu suurt energiakulu nõudvaid tööstusharusid. 58. aastal oli teine konverents tänavu kolmas. Iga järgmine korraldatakse tingimusel, et eelmise otsused on ellu viidud. Tänavusel konverentsil tegid enamikku ettekandeid juba kohalikud teadusemehed ja spetsialistid. Irkutski oblastis on paljud tööstusettevõtteid, millest pikalt-laialt rääkida võiks. Bon keemiatööstused on Corson o maagi rikastuskombinaat on Cherenhock kivisöebassein, milles asub NSV Liidu suurim lahtine kivisöekarjäär. On esimene igikeltsa le rajatud elektrijaam Mamakaanis. Kui Bradski metsatööstuskeskus hakkas toodangut andma, langes tselluloosi hind maailmaturul. Tulevik tähendab Taišeti, metallurgiakombinaati ja paljut muud. Igal aastal kasutatakse ära 600 700 miljonit rubla. Kapitaalmahutusi. Angarski ehitamisega alustati 18 aastat tagasi. Nüüd on seal 120000 elanikku. 15 aastases Bradskis elab aga 160000 inimest. Elu koondub elektrijaamade ümber ja neid on mõtet juurde rajada, sest Irkutski oblasti maapõu peidab veel palju rikkusi. Tervelt 20000 geoloogi otsivat neid rääkimata ei saa jätta ühest peamistest Siberi alumiiniumist. Nõuab ju ühe tonni alumiiniumi tootmine peaaegu sama palju elektrienergiat kui meie põlevkivibasseini keskmine kaevandus kogu ööpäeva jooksul ära tarvitab. Peaaegu täisvõimsusega töötab seelhoos asuv Irkutski alumiiniumitehas. Ehitamisel on maailma suurim Bradski alumiiniumitehas. Kui viimane valmis saab, toodetakse meie maal kaks korda rohkem tiivulist metalli kui praegu. Vladimir Aleksejev, Irkutski alumiiniumitehase parteikomitee sekretär räägib oma tehasest. Irkutski alumiiniumitehas andis oma esimese metalli 62. aasta veebruaris. Tehas sündis tänu Irkutski hüdroelektrijaamast oodetavale odavale elektrienergiale. Selle hoo ise aga tänu tehase ehitamisele. Meie linna ja tehase ehitataks olid enamuses kommunistlikud noored. Esimene rühm tuli Orlovist. Selle hoo oli, on ja jääb üle Liiduliseks löökehituseks sest meie naabruses rajatakse kaablitehast. Üks meie tänase täiesti kaasaegse linna tänavaist kannab Orlovi komsomoli nime. Kohas, kus asusid esimesed telgid, asub nende löök sümbol betoonist telk. Kuna meie linnaelanike keskmine vanus on vaid 30 kuni 32 aastat on need ajad kõigil veel väga selgelt meeles. Paljud ehitajad jäid siia ja õppisid metallurgideks. Õpetajateks olid kogenud meistrid Volgogradist, nõukogus, Netskist ja mujalt. Nüüd abistame omakorda kaadriga Bratskit. Praegu on ju tema Siberi alumiiniumitööstuse pesamuna. Tooraine saame uralidest. Vaatamata 3000 kilomeetrilisele veole on meie alumiinium väga odav. Elektrienergia juhtimine nii kauge maa taha oleks kallim sest ta on seotud kadudega. Elektrienergia moodustab aga peamise osa alumiiniumi tootmise kuludest. Seni on valmis ehitatud tehase esimene järk. Kui kõik korpused valmis, saavad kokku kaheksa praegu valmis kuus. Tarvitame ära peaaegu kogu Irkutski hüdroelektrijaama toodangu. Samasugune on muide luga Bradski alumiiniumitehase ja Bradski hüdroelektrijaamaga. Meie toodangule on suur nõudmine ja seda ostab 13 maad. 15 kilogrammised, hõbedased alumiiniumikangid, millel peal vabriku märk. Irkas sünnivad tule lõõsas ja masinate müras. Seda viimast me kahjuks teieni tuua ei saa, sest kõigis 580 meetri pikkustes elektrolüüsi korpustes valitsev alumiiniumi valmistamisele iseloomulik tugev magnetväli, mis võtmed põrandal ja juuksenõela peopesal seisma paneb. Lindistamisest tuli selle tõttu loobuda ja käekellad ukse taha jätta. Kõik, millest siberi sammudes juttu on seotud angaraga. Anga raha, see on elusoon. Ja inimesed, kes teda pidi oma tööjärjega üha edasi lähevad ei karda vist. Mitte midagi. Nad on enesekindlalt nooruslikud ja nooruslikult enesekindlad. Siberlane ei mõtle ega ela ainult hüdroelektrijaamadest ja tööstusettevõtetest. Järgmine kord siis sellest